The End ehk kuidas väljakutse sai täiesti välja kutsutud (31.)

Ahaa. Ongi viimane päev! Või öö siis, pigem, jah. Kuu aega igapäevast kirjutamist on nüüd igaveseks läbi! Praegu. Ma olen väga õnnelik, et ma sellle ära tegin, See andis mulle sellise hea pildi, mida üks blogija läbi elama peab. See, kes iga päev kirjutab, siis. Pean tunnistama, et iga päev kirjutamine osutus pingelisemaks kui ma arvasin. Sest ma tegin seda uneajast. Ja kuna ma ikka tahan mitu korda veenduda, et kõik on õige ja jälgitav ja loogiline, siis ma lugesin mitu korda üle ja nii see tunnike kulus. Või rohkem. Minu ööst. Ei olnud harvad juhud, mil ma jäin keset kirjutamist tukkuma ja siis ehmatasin üles ja kirjutasin edasi. Ja isegi kui mul oli parajasti plaan teha lühike postitus, siis mitte kunagi tegelikult ei tea, kuidas ja kuhu see postitus kaasa viib. Vahel viib ikka juba kohe teisele leheküljele ja mõtteradadele ja igale poole. Ja siis ongi juba hommikupoole ööd.

Aga see igapäevane kirjutamine on samas ikka natuke seda kirjutamissoont ka elavdanud ja pean ütlema, et ma vist tõesti leian praegu paremini ja jooksvalt sõnu ritta kui enne. Sest mingi kanal on ilmselt nüüd puhas ja laseb juttu läbi. See on küll mõnus.

Ja no tegelt oli mõnus siin kirjalikult mõtiskleda - mõnel õhtul sisukamalt kui teisel, aga nii ongi ju. Elu on selline. Seega ma arvan, et ma võiksin kirjutada vähemalt kord nädalas (aitäh soovituse eest, Triin!), et hoida joont ja soont. Ja ma tunnen puudust teadliku vanemluse artiklitest ja mõtisklustest siin, seega neid hakkab ka vahepeal tulema.

Aga kui nüüd tänane päev kokku võtta, siis see oli lihtsalt üks väga hea ja igasuguseid energiaid täis päev, milles ma tõepoolest ei leia ühtki asja või sõna või midagi, mida kahetseda. Ja ehkki jube kiire oli kogu aeg, siis kõik läks kuidagi sundimatult, aga samas jõuliselt. Ja ma olin mina ise. Täiesti ja lõpuni. Ma unustasin isegi päeval süüa. Selline päev oli. Ja nüüd ma lähen puhkama ja annan endale ehk mõne kirjutamisevaba päeva preemiaks!

Aitäh, armas lugeja, kes Sa siin oled kannatlikult lugenud ja kaasa mõelnud,  ja aitäh mulle kirjutamast ka, kui Sa seda tegid. See annab palju jõudu ja motivatsiooni. Tänu teile ma kirjutan. Edaspidi ka.

Kirjutamise-lugemiseni!