Ametlik jõuluootuse algus ehk meie maja jõulutegemised 2018

Vaatasin, et ma polegi eelmisel aastal üldse meie jõuluvärgipostitust teinud ja lugedes 2016. aasta postitust oli küll täitsa tore ajas tagasi minna ja neid väikseid asju mäletada. Kuidas pisikesed kleidikesed päkapikke ootasid ja kuidas ma püüdsin meie pere jõulutegevuste kalendrit traditsiooniks juurutada. Ja ma mäletan, kuidas ma olin kohati õnnetu, et nad üldse nii õhinas ei olnud sellest nagu mina. Selliseid hetki mäletan mitmeid, tegelt, kui nüüd mõtlema hakata. Kuidas mul on suur visioon, kuidas meil kõik hakkab olema ja kuidas me kõik harmooniliselt igasuguseid asju koos teeme. Üleni kleitides ja rõõmsad. Ja siis saabub reaalsus. Haa. Mõnikord on ta koostöövalmim  ja mõnikord mitte nii väga. Aga ma olen vahepeal suuremaks kasvanud ja selliste asjadega harjuma õppinud. Et ootused ja reaalsus on nagu õed - ühel hetkel on  nende vahel suur ja paks armastus ja järgmisel täiesti ettenägematu sõda. Isegi sellega olen harjunud leppima, et vahepeal tuleb mõnel kleidikesel kleidiblokk ja ta käib mõnda aega pükstes (appi! ma tean! õudne!).

Igatahes, ma kirjutan nüüd siia päevikusse üles meie selle aasta jõuluvärgi. Et kuidas me ootame ja miks ja keda ja kuidas jõulud sel aastal tulevad (seda siis jooksvalt ja hetkeseisuna, sest ma just kirjutasin ju ootustest ja reaalsusest).  

Sel aastal käivad meil endiselt päkapikud ja sel aastal oleme endiselt suutnud advendikalendritest mööda vaadata. Ma ausalt ei tea, kuidas see meil kõik need aastad õnnestunud on. Sest neid on ju igal pool ja nii ägedaid. Ja ma imestan ka, et ma ise pole murdunud, sest olgem ausad, seda juhtub isegi pigem rohkem kui seda, et keegi väga survestaks mind midagi ostma. Nõukaajalaps, noh. Ma olen nõrk, kui mänguasjapood on lahedaid värvilisi asju täis. Aga samas olen isegi mina õnneks filtriga ja kui ka need hullusehetked on, siis ikkagi KÕIK asjad mulle ei meeldi ja kui ma olen piisavalt suures mänguasjapoes, kus on piisavalt kirev ja segadusttekitav olla, siis lõpuks läheb mul süda sellest pahaks ja ma ei taha enam midagi osta. Õnneks. Ja segadusttekitav on minu jaoks see, et ühest küljest ma ju ei taha igasuguseid mänguasju oma koju lubada, sest paljud lihtsalt ei ole minu jaoks ägedad ega piisavalt loovust arendavad ega üleüldse keskkonnasõbralikud ja paljudest on rõõmu ainult mõneks korraks ja siis nad on siin igal pool ja me peame sõdima, et kes millise ja kuhu ära koristab ja teisest küljest see kõik ajab segadusse, sest mulle ikkagi meeldivad ju igasugused toredad asjad (jah, ka mõned nendest mittekeskkonnasõbralikest). 

Aga advendikalendreid meil ei ole, sest meil käivad päkapikud ja minu meelest sellest piisab. Ja ma ka püüan seda magusatarbimist siin kontrolli all hoida rohkem, nii et ka sellest küljest olen ma rahul, et ma pole murdunud. Päkapikud on ka seda teed läinud, et magusat toovad nad pigem vähem. Ja ma igal aastal hoian hinge kinni, kas sellest tuleb probleem, sest iga kleidike on ju ka osa erinevatest lastekollektiividest, kus ikka tuleb teemaks, et kes mida sai. Aga esimesed päevad on paljulubavad. Eks me siis seal lõpupoole näe. Õnneks saab kõik päkapikkude kaela ajada.

Mida päkapikud toovad, te mõtlete (isegi kui ei mõtle, siis mina kahe aasta pärast seda lugedes raudselt mõtlen)? Tundub, et sel aastal (nagu ka eelmistel) lähtuvad meie päkapikud strateegiast, et üle päeva on midagi söödavat ja aeg-ajalt kolmepeale. Praeguseks on susside sees olnud karp mustikaid (hitt!), koerapiltidega sokid (mitte kolmepeale), väike lumememmeśokolaad, lumekoera raamat ja väikesed siili-, pingviini- ja elevandikujulised post-itid. Tundub, et neil on plaanis veel mõningaid tervislikumaid palakesi ja muidu toredaid kingitusi sussidesse panna, nagu näiteks pakiga kuivkülmutatud mustikaid ja maasikaid, müslipalle, juukseklambreid, pliiatseid, kuuseehteid, looduslikke komme, smuutisid ja looduslikke kõrrejooke, ilusaid alukaid (praktiline ja alati teeb rõõmsaks), kristalle, magneteid (meil on magnettahvel) ja mine tea, mida veel, sest kes oskab seda praegu, detsembri alguses öelda, eksole! Aga ma võib olla kirjutan neile, et nad tooksid ükspäev Kaheksasele sinihallitusjuustu, Kuuesele marineeritud seeni ja Neljasele paki sojaviinereid. Lihtsalt sest need on nende lemmikasjad, mida me siiski iga päev ei söö ja ma tahaks näha nende reaktsiooni. 

Ja nagu kombeks on saanud, siis ka sel aastal tegin ööl vastu esimest detsembrit valmis meie pere jõulutegevuste kalendri, kus kuni jõuludeni on iga päev üks ühine jõulune tegevus, mille peaksime päeva jooksul suutma ära teha. Kui kunagi aastaid tagasi võisin sinna panna mida iganes, sest me olime peamiselt ikka kodused, siis nüüd pidasin korralikku plaani ja arvestasin ja vaagisin ja mürgeldasin siin kalendri ja nimekirjaga, et mõnel päeval, kui me pea üldse üksteist ei näe, saaks ka mõne jõulutegevuse teha. Lisan meie selle aasta nimekirja siia ka, et oleks huvitav (ka mul mõne aasta pärast):

Pere jõulutegevuste kalender 2018:

1. Joonistame koos jõulupildi
2. Teeme piparkooke ja kingin kellelegi ühe
3. Kallistan kõiki pereliikmeid
4. Räägime miks on hea teha head
5.  Laulame koos jõululaule
6.  Kingin kellelegi mandariini
7.  Jutustame ühe jõululoo
8.  Riietume jõuluhaldjateks või -loomadeks
9.  Vaatame koos jõulufilmi
10. Meisterdame paberist lumehelbeid
11.  Joonistan päkapikule kaardi tema portreega ja soovin talle midagi head
12.  Joome teed ja sööme piparkooke
13. Ütlen täna teistele palju häid sõnu
14. Meisterdame kuuseehte
15. Kaunistame söögilaua ära
16. Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
17. Igaüks saab muinasjutu valida
18.  Meisterdame jõuluingleid
19.  Joonistame jõulukaardi ja saadame ära
20.  Joonistan päkapikule pildi endast
21.  Sööme koos jõuluśokolaadi
22.  Teeme jõululauamängu
23.  Mõtleme koos jõululuuletuse välja
24. Teeme perefoto

Ja kalender ise sai inspiratsiooni pinterestist, nagu ikka, ning valmis käepärastest vahenditest. Sel aastal tahavad suuremad kleidikesed ise teateid lugeda, sest üks käib koolis ja teine eelkoolis ja neil on tekkinud lugemishasart (lõpuks ometi!). 

Lapsed tegid endale ka individuaalsed jõuluootusekalendrid ja teipisid need seinale. Igal aastal on minu abi aina vähem vaja, tundub. Magushapu.

Piparkookidehooaja avasime juba novembris, sest Kuuene ütles ühel päeval, et teeks. Ja poes oli taigen täiesti olemas, seega tegime! Ja nüüd pühapäeval oli meil väike jõuluootusepidu, kus saime seda korrata. See on raudselt üks minu lemmikjõulutraditsioone - oli siis, kui mina olin väike ja on ka täna. Vahepeal tegin ise gluteenivaba taigent, aga olgu öeldud, et siis olime enamasti kodused ja saime seda endale lubada. Nüüd olen valinud Pagar Võtaks taigna või siis mõne kohviku (nagu Delicato) käsitöötaigna. Sest elus tuleb teha valikuid. Glasuure leiab ka juba looduslike värvainetega, mis teeb mind nii rõõmsaks! Iga pakk, millel ma näen suurelt selliseid kirju, mis lubavad, et igasugune säilitusaine ja kunstvärv ja värk on väljajäetud, teeb mind ausaõna nii rõõmsaks! Järelikult on nõudlust! Järelikult inimesed hoolivad sellest aina rohkem! Nii tore! Niimoodi saame lõpuks kõik olla tervemad ja rõõmsamad (and world peace!).

Kuuse osas oleme otsustanud, et me siiski toome ühe elava kuuse tuppa. Ja kunagi kevadel teeme tema auks lõkke. Tavaliselt toome kuuse kuskil kaks nädalat enne jõule vist. Kuuseehteid oleme ka siin aastatega kogunud ja tavaliselt püüame ka midagi ise kuusele meisterdada. Kuigi, ma pean ütlema, et me oleme pinteresti põhimõtteliselt nende paari aastaga täiesti tühjaks meisterdanud. Lisaks meisterdavad nad lasteaias ka lahedaid värke ja lastejoogas teeme ka igasuguseid asju, nii et tõesti, internet on end ammendanud. Aga õnneks on  nad siin ise nii suured, et mõtlevad ise igasuguseid kaunistusi välja - anna ainult materjal ette. Peaks lihtalt selle maalriteibi ära peitma, sest viimasel ajal riivab paistab see enamike meisterduste puhul silma.

Sokimemmed. Pühapäevaselt lastejooga-loovushommikult. Sokke saab näiteks Magaziinist hea hinnaga!

Kuna selline tagasiandmine ja heategevus on minu jaoks oluline teema, siis olen püüdnud sellesse ka lapsi kaasata. Praegu oleme igal aastal midagi sellist teinud nagu näiteks Täht Idas projektis kaasa löönud ja põgenike lastele kingipakki kokku pannud või näiteks Viimsis oli eelmisel aastal ka kingipakkide kogumine vähekindlustatud peredele. Sel aastal pole ma veel süvenenud, mida head võiksime korda saata. Ma mõtlen, see võiks ehk olla midagi teistsugust, et lapsed näeksid erinevaid võimalusi. Ja selle tegemise käigus tõusetub (või saab tõstatatud) vastavaid teemasid ka. Põgenike lastele kingituste tegemise aegu me näiteks arutlesime, et nendeni ei jõua palju kingitusi, sest neil on seal keeruline olukord ja nad ei saa oma kodudes olla ja jõulude ajal on hea neid natuke rõõmustada, saates neile joonistusvahendeid ja kaisuloomi ja selliseid praktilisi asju. Sellest kasvas ka teema, et me võiksime ise ka vähem kingitusi soovida ja paluda päkapikkudel viia rohkem kingitusi neile, kel on raskem. Ja see toimis. Tol hetkel seitsmene Seitsmene arvas, et ehk me võiksime siiski ühe asemel kaks kingitust saada, aga kõik ülejäänud võivad minna nendele lastele, kel parajasti natuke rohkem jõulurõõmu vaja. Mu süda rõõmustab. Sest ma soovin niii väga, et mu lapsed mõtleksid sellistele asjadele ja näeksid võimalusi teisi aidata. Isegi kui need võimalused on pisikesed ja ei rõõmusta kohe tervet maailma. Väikesed märkamised on aluseks suurematele, ma usun.

Igal juhul, kui Sul on mõni hea mõte, kuidas võiksime lastega sel aastal natuke maailmale rõõmu juurde tuua, siis ma olen väga tänulik soovituste eest! 

Ja ma nii-nii hea meelega loeksin Sinu pere toredatest traditsioonidest või väikestest nüanssidest, mida Sina tahad oma peres juurutada või kuidas mõne soovitud traditsiooni juurutamine on viinud hoopis mingi uue traditsiooni sünnini. Sest seda on nii huvitav lugeda ja niimoodi saab ju koguda häid mõtteid ja oma peres vastavalt mugandada. Mina olen ka just niimoodi teiste kogemustest ja lugudest hästi palju inspiratsiooni saanud. Share the love!

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!

Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.

Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!

Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.