Monday, November 12, 2018

Sügisene variapostitus ehk ühest, teisest ja kolmandast

Sügis on siin meie juures selline tegus aeg, sest meil siin kõik muudkui saavad vanemaks ja tähistavad ja saalis ka ju ikka toimetame ja teeme tunde ja saame kokku. 


Praeguseks on siis kaks sünnipäevatamist tehtud ja üks ees. Päris ruttu on see sügis siin mööda läinud ja tegelikult siiski ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta. Sest tavaliselt on need sügised pikad ja venivad ja kõik väsivad ja elavad oma emotsioone välja ja sisse ja igatpidi. Ilmselt ma võin siin ka joogat tänada. Või siis sellist lakkamatut kohaloleku harjutamist. Või seda, et sügis pole veel läbi. Ja kindlasti ka sünnipäevadehooaega, sest lihtsalt kogu aeg tuleb kellelegi torti teha ja saab pidutseda. Aga teisest küljest kipun ma ikka sinna oma vanasse heasse mustrisse vajuma, kus ma sean kõikide teiste vajadused ettepoole, niristades niimoodi vaikselt oma karikat tühjemaks ja tühjemaks.  Aga näete - ma teadvustan seda ja peaaegu võtan end kätte ka ja täitsa luban endale oma aega, tundmata, et ma peaks midagi muud tegema. Vahepeal. Mõnikord. No vähemalt ma tegelen sellega, et panna end tegelema sellega, et ma lubaks.


Aa. ja me käisime just nüüd siin koolivaheajal perega esimesel klassikalisel soojamaareisil Türgis, mis oli ka täitsa mitmekülgne elamus. Mulle väga meeldisid soe meri ja vägevad lained ja uhked männid, ja see, et kogu söök oli hinna sees ja ma ei pidanud kaheksa päeva süüa tegema! Samas sain aru, et mulle istuvad rohkem siiski sellised seiklusterohkemad või ettearvamatumad reisid, kus me läheme ja avastame ise igasuguseid asju, mida me seekord otsustasime juba ette mitte teha, sest läksime ikkagi esimest korda niimoodi kolme lapsega ja nii tundus mugavam. Igal juhul oli mõnus keskkonnavahetus ja nagu reisidel ikka, sain igasuguseid taipamisi ja igasuguseid asju loksus paika - selle osas, mida ma tahan ja mida mitte, kuidas reisida kolme lapsega (ja et see pole üldse nii hull nagu võiks arvata) ja kuidas kõik-hinnas-pakett on kahe otsaga asi (sest tegelikult ei ole ühel inimesel vaja kogu aeg süüa). Seega võimas.




Kaheksane käib meil nüüd vapralt koolis ja see on nii talle kui mulle selline mõnusalt põnev aeg! Sest mul on tavaliselt raskusi selliste rütmidega ja rutiinidega ja struktuuridega - ei, nad meeldivad mulle tegelikult ka, aga ma ei suuda neid piisavalt järjepidevalt järgida ja kipun ära voolama ja vahel nad tunduvad ahistavat. Näiteks lasteaiaga on tihti nii, et mõtleme, et mõni päev ei jaksa minna ja nii mõnus on. Ja siis kulgeme siin ise. Kooliga nimoodi ju ei saa! Ja see on ka ühtepidi ahistav, aga teistpidi nii selge ja kindel ja turvaline. Ja hetkel siiski pigem selge ja kindel ja turvaline. Seda ka sellepärast, et ma näen, kui tore neil koolis on ja kui palju põnevaid asju nad õpivad ja läbi praktiliste tegevuste ja mängude kogevad. Tahaks ise ka. Ja nii mõnus on snäkke kotti pakkida ja riideid valida. Ja kuulata, mida uued sõbrad tegid ja mida nad teada said. Ja näha, kuidas mu beebi lihtsalt iga päevaga järjest iseseisvam on ja samas tuleb nõu küsima ja arutlema mingite asjade üle. Mis kinnitab mulle, et ma pole kõike ka päris ära rikkunud. 

Ja et midagi asjalikumat ka öeldud saaks, siis lisan postituse lõppu taipamisi, mida tekitas Vikerraadio Peresaade, kus räägiti, kuidas ja miks häid ja paremaid juhtimisoskuseid ka kodus kasutada.

Väljavõte minu facebooki-postitusest (sest ma kirjutasin seal kõik ära ja ma olen mugav ja ma tahan, et see jääks kuhugi püsivamalt kui facebooki-seinale, et ma saaksin seda jälle vahepeal üle lugeda):

Kuulasin siin muudkui Vikerraadio peresaateid vahepeal ja kõik on muidugi väga inspireerivad (kui Sa pole veel kuulanud, siis kindlasti soovitan!), aga eriti kõnetas mind see osa (link siin), kus räägiti Tiit Kõnnussaarega, kuidas kasutada juhioskuseid koduses elus ja lapsevanemana.

Esiteks mõistsin ma, et tõesti, vahel need inimesed, kes on superhead ja avatud juhid, ei suuda neid tehnikaid kodusesse ellu üle tuua, sest lapsevanemana ja paarisuhtes juhivad neid hoopis teised mustrid - lapsepõlvemustrid. Ja see oli kuidagi nii selge ja mõistetav ja aktsepteeritav mõte! Et seda tuleb lihtsalt teadvustada ja hakata neid seoseid nägema ja hea juhi omadusi teadlikult kodusesse ellu üle tooma.

Teiseks sain aru, et ma võin kodus lapsevanemana olla päris autoritaarne juht, tehes kõike ise, sest nii on minu arvates õige, samas koormates iseend ja tekitades niimoodi endale ise ülekoormatust ja väsimust ja läbipõlemistunnet. Ja olles sellest nüüd jälle aru saanud, otsustasin hakata kodus teadlikumaks juhiks. Rääkisime juba lastega läbi ja teeme sellise kohustustetahvli, kuhu märgime, kuidas igaüks saab kodusesse ellu panustada koduseid töid tehes. Sest nad on mul siin juba täitsa võimekad ja tegelikult juba mõnda aega valmis natuke ka ise koduste toimetuste osas vastutust võtma. Ja see annab neile enesekindlust ja tunnet, et nad saavad hakkama ja ühtlasi vähendab minu ja abikaasa koormust. Sest tõesti - ma olen siin riielnud ja pahandanud, miks keegi enda järelt ei korista, samal ajal ikkagi ise kõike ära tehes. Ja samal ajal leides, et minu moodi on õiget moodi ja parem teengi ise.

Ühesõnaga, leidsin sellest saatest kuhjaga äratundmist ja mõistmist, et saaks paremini.Kuidas teie peres see kohustuste jagamine toimib? Millised juhid teie olete ja kas kasutate mõnd head juhtimispõhimõtet, mis kodus imelisi tulemusi annab? Palun jagage siis ometi!