Monday, April 27, 2015

Inimestele

Ma olen täheldanud, et kokkupuude inimestega on suuteline mu tuju märkimisväärselt tõstma. Eriti, kui need inimesed on ise ka rõõmsad (ja naeratavad vastu või näiteks naeravad minu naljade peale (extra points!)). Kasvõi poemüüja (näiteks Viimsi Biomarketis). Ma olen ka täheldanud, et asi pole lihtsalt selles, et ma januneksin täiskasvanud inimestega suhtlemise järele (mida võiks ju arvata), sest kui ma kusagil inimeste seas juhtun viibima, siis minu tujule mõjuvad ka kõik tulevased täiskasvanud (need on siis lapsed). Ma olen lihtsalt kuidagi ise vist maailmale avatumaks muutunud.

Sellest tulenevalt ma otsin inimestega ka ilmselt rohkem kontakti (ka täiesti võõraste inimestega, kellega ma kusagil olmeolukordades kokku juhtun puutuma) ja kui siis ma sellise kellegagi meeldiva kontakti saavutan, siis meie kaks positiivset energiat omakorda kasvavad veel positiivsemaks ja võimsamaks energiaks. Ja nii võib mu tuju tõusta lihtsast juhuslikust viisakuste vahetusest. Ja igakord panen ma tähele, kuidas ma sellise siira õnnetundega mõtlen, kuidas ma ikka inimesi armastan. Ja kuidas ma olen tegelikult ka õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Rääkimata (tegelikult ma ikkagi kohe räägin) siis positiivsest energiast, mida annavad mulle minu perekond ja lähedased. Ja sõbrad ja tuttavad. Ma ei tea, kuidas on niimoodi juhtunud, aga minu ümber on lihtsalt üks kirjeldamatult imeline seltskond. See, et ma saan kellegagi mingeid asju arutada ja oma väikeseid (ja suuri) avastusi ja muidugi ka muresid jagada, annab lihtsalt uskumatult palju jõudu ja inspiratsiooni. Ja see, kui palju on neid, kes on reaalselt olnud valmis aitama, kui seda vaja on olnud, on mind ka hämmastanud. Ma tunnen, et mu tagala on kindlustatud. Et mis iganes ka ei juhtuks, on mul minu inimesed. Ma olen iga päev tänulik. Päriselt ka.

Vanasti olevat kogukonna naised korraldanud regulaarselt lõkkeõhtuid ja niimoodi ringis kuulati üksteise mured ära ja oldi üksteisele toeks. Tänaseks on see vorm veits muutunud, aga sisu on samaks jäänud. Naised ikka kogunevad ja on üksteisele toeks. Kui mitte lõkke ümber, siis kohvikus või külas  või Facebooki-grupis. Ja see, et keegi lihtsalt kuulab, aga ka elab kaasa, lohutab, püüab mitte hukka mõista, ongi see, mida raskemal ajal vaja on. Alati polegi vaja, et keegi aitaks mingit lahendust leida. Tihti on vaja lihtsalt kõik niimoodi välja öelda, et endal ka pilt selgemaks läheks. Sest kui ma hakkan oma olukorda kellelegi selgitama, siis ma pean ju selle kuidagi niimoodi mõistlikult sõnastama, et teine aru saaks. Ja juba see süstematiseerib mu segaduse ilusasti ju. Aga muidugi on teinekord vaja ka kellegi värsket lähenemist ja nõu. Ja kätt, mis ulataks koogi.

Ma olen õppinud viimasel ajal ka negatiivsemaid tundeid tekitavaid kontakte hindama. Kasvõi juba sellepärast, et tänu neile paistavad need positiivsed kontaktid ju nii palju positiivsemad! Ja seda enam, olles kogenud, kui ebameeldivalt kellegi järsk või mõtlematu sõna võib mõjuda, tahaks pärast ise parem inimene olla.

Oluline on, et meie ümber oleksid inimesed. Et me lubaksime neid endale lähedale ja raskel ajal aitama. Ja kui parajasti on eriti suurepärane ja õnnelik periood, siis oleksime valmis seda nendega jagama, et nad saaksid ka õnnest osa (kes ei tahaks ju!). Ja kui me märkame, et neil on midagi hingel, siis pakuksime neile oma seltskonda ja kõrva ja kooki. Ja mõnikord, lihtsalt sellepärast, et on hea tuju, võiks teha mõne toreda üllatuse või lihtsalt öelda hea sõna või naeratada. See täiega aitab. Kõige puhul.

Kui teid ei oleks, oleksin ma ammu hulluks läinud. Ma armastan teid, Inimesed!