Thursday, July 12, 2018

Harjutusi iseseisvumiseks ehk lapsepõlvesuved, piiride seadmine ja kasulikud konfliktid

 

Ma olen siin viimastel kuudel avastanud enda jaoks podcastid ja üldse igasuguse järelkuulamise võlud. Alustasin kunagi ammu juba Hallo Kosmose järelkuulamisest, mida sain rahus teha, kui lapsed olid ära ja ma kuulasin vanu põnevaid saateid kappide koristamise kõrvale. Või näiteks oli mul suviti traditsioon selle saatel öösiti marju puhastada. Ah, good times.

Paar kuud tagasi avastasin enda jaoks Popkulturistid ja siis ma kuulasin neid kogu aeg lastele lasteaeda järele minnes ja üldse üksi autoga sõites, koristades ja süüa tehes. Ülimõnus ja efektiivselt kasutatud aeg, minu meelest. Ehkki auto on ju ka asendamatu koht ja võimalus laulmiseks, on mul praegu mingi faas, mil ma tahan just pigem igasugustel ajakohastel ja muidu elulistel teemadel kaasa mõelda. Siis alustas millalgi podcast Armastusest, mis on jälle selline omamoodi hingekosutav kuulamine sellest, kuidas inimesed näevad armastuse kogemist erinevatest nurkadest. Ja siis jõudsin Vikerraadio Peresaateni, mida siin nüüd andunult mitu nädalat järelkuulanud olen - suhteteemad, vanemluseteemad ja igasugused psühholoogilised selgitused suhete ja suhtlemise mõistmise toetamiseks. Ja selle pika jutuga jõudsingi nüüd siia, kust ma alustan.

Tänu ühele Peresaate episoodile, kus räägiti parajasti emadusest ja ülehoolitsemisest, saingi ma aru, et ma olen endale vaikselt auku kaevanud siin. Seda "teen laste eest liiga palju ära ja siis ise virisen, et kõik ootavad, et ma neid teenindaksin" auku. Ma ei saagi veel päris täpselt aru, kust see alguse on saanud või kus selle mustri juured on siis, aga sellega ma jõuan selle mustri ülekirjutamisega paralleelselt tegeleda. Või hiljem. Oluline on, et ma saan aru, et selline muster tõepoolest minu emakäitumise osa on. Ja ma muudkui teenindan ja pahandan ja teenindan ja pahandan ja tihti üheaegselt. Et samal ajal kui ma pahandan, miks lapsed ei võiks ise endale sahtlist lusikaid tuua, viin neile lusikad. Sellistlaadi auku või lausa karjääri olen siin vapralt ja kindlalt kaevanud.

Ma mõtlen, et mulle pole ilmselt lihtsalt enne kohale jõudnud, et lapsed on vahepeal suuremaks kasvanud. Et tegelikult on suur osa neist juba täitsa inimesed ja võiksid vabalt hoopis minu koduteenindusealast töökoormust vähendada, mitte suurendada. Ühesõnaga, õnneks jõudis see kõik mulle ühel hetkel kohale ja ma tegin kohe kleidikeste välkkoosoleku, teatades neile, et meil hakkab suvine iseseisvuskool, kus kõik saavad igasuguseid asju ise teha ja mina olen toetav jõud. Ja kusjuures, ma pean tunnistama, et tulemused on juba täitsa mõõdetavad ja võiks öelda, et rahuldavad! Ja mitte eriti suureks üllatuseks mulle, olen selle ürituse peamine torpedeerija ma ise, sest ma võitlen pidevalt oma ihaga kõike ise kiiresti ja efektiivselt ära teha (sest see oleks ju lihtsalt nii tohutult palju kiirem ja efektiivsem! Lühikeses plaanis)

Millised on tulemused? Näiteks viivad kõik peale sööki juba automaatselt ise oma taldrikud kööki (jah, see on suur asi!)! Siis teevad nad endale ise võileibu ja pakivad need oma sponaansetele piknikele kaasa, aeg-ajalt aitavad süüa teha ja lauda katta (ja selle sügavam juurtamine rutiiniks on minu järgmine eesmärk), toidavad koera ja lasevad õue jms pisemad toimetused. Aga suurim rõõm on mul selle üle, et nad tahavad ja julgevad ratastega siin külavahel ringi sõita, ise külapoes käia ja külalastega suhledes ja kembeldes oma sotsiaalseid oskuseid lihvida - ma näen siin paralleele oma lapsepõlvesuvedega maal ja see teeb mind lihtsalt üle mõistuse õnnelikuks, et nad saavad seda kogeda! Iga päev kuulen siin jooksvalt selliseid elulisi üleskerkinud muresid ja mõttekäike, kuidas neid võiks lahendada - keegi võttis kellegagi kampa, keegi kiusas, keegi ütles kellelegi midagi, keegi lubas, et ei ole enam sõber jne. Ja sinna juurde ohtrasti jalgratastega uute kohtade avastamist, ajataju kaotamist ja lihtsalt hommikust õhtuni õuesolemist. Nagu minu lapsepõlves.

Umbes nii lähedalt ma neid päeval näengi, kui üldse.

Ainus erinevus minu lapsepõlvega seisneb selles, et minu lapsepõlves oli vähem ahvatlevaid ekraane. Multikaid näidati kindlal kellaajal ja muid ekraane polnudki. Meil on reegel juba siin mitu aastat vist isegi, et nädala sees me multikaid ei vaata. Ja kui teistel kleidikestel on sellest suhteliselt ükskõik, siis Seitsmene ikka veel testib selle reegli painduvust. Mida sellel ei ole. Juba ammu. Aga testimine on järjepidev ja selle paindumatus põhjustab ikka veel pahameelt.

Üks asi, mida ma aga Peresaatest veel kaasa sain on tarkusetera, et ema ei tohiks karta lapsega konflikti minna, vaid terved konfliktid aitavad hoopis lapse arengule kaasa. Mõeldud on siis just selliseid põhjendatud konflikte, mille alla ma ka kenasti sellesama ekraanipiiride seadmise haagiksin (ja teine aktuaalne konflikt, mis meil siin pidevalt tõusetub, seondub toitumisega). Sest lihtsam oleks ju konflikti vältida ja lasta tal neid multikaid vaadata. Kasvõi ühe. Lihtsam siis lühemas perspektiivis. Aga pikemas perspektiivis tunnen, et see ei teeni tema huve. Sest nüüd on tal teadmine, et ta peab kasutama loovust ja leidma muid toredaid tegevusi multikavaatamise asemel, kui parajasti midagi teha ei oska (mida ta tegelikult ju leiab. Igavus on loovuse ema.). Teiseks on tema puhul alati peale teleka ees istumist näha muutuseid olemises ja temas tekib mingi selline loidus ja tahtmatus midagi teha, mis kasvab edasi kergeks ärrituvuseks. Seega sain ma aru, et pikemas perspektiivis targem jätkata selle piiri hoidmist, isegi kui see tekitab vahel hetkes konflikte. Ja selle võrra on nädalavahetusehommikute multikavaatamised romantilised ja väärtuslikumad.
(Muidugi ei taha ma siin anda hinnanguid neile, kelle jaoks multikavaatamine pole probleem. Igal perel on igasugustes asjades mingid oma reeglid ja piirangud ja põhimõtted, mis just nende peres toimivad ja nii ongi ju hästi.)

Igal juhul mind väga kõnetas see konfliktiteema, sest ma täheldasin, et mul on küll kalduvus mõelda, et ma ei taha konflikte, sest ma tahan olla hea ema ja konfliktid justkui näitaksid, et ma ei ole. Aga tegelikkuses võtan lastelt konflikte või vastandumist vältides ära võimaluse kasvada, mis on ema üheks ülesandeks. Ja võimalus kasvada on siin lapsel, aga emal kaa ju. Ja selle aluseks on olukordade hindamine lähtudes just pikemast perspektiivist, mitte lühemast. Selline ebapopulaarne ülesanne. Aga samas nii õige ja loogiline kuidagi. Ja nii ma siin vaikselt seda seedin ja püüan vaikselt end ümber harjutada ja seda mõtet kuidagi teadlikumalt rakendada. Sest see konfliktivältimiseteema ei ole aktuaalne ju ainult suhetes lastega, vaid kõikides suhetes. Kui keegi suhtes väldib konflikte, siis võtab ta teiselt poolelt ära võimaluse endast aru saada ja kogu suhtelt võimaluse sügavamaks kasvada. (Ah, aga nii ebamugav on ju konfliktides, ma tean.)

Mõned nädalad tagasi sai Seitsmene endale telefoni, et ta saaks meid igal ajal kätte ja vastupidi, kui ta on kodust eemal või kui meie oleme eemal ning selleks, et ta saaks suhelda sõbrannadega ning neid välja kutsuda, kes siin lähistel elavad. Supermugav. Aga ka sellega seoses on meil iga natukese aja tagant ikka sellised üsna ühetaolised vestlused, milles Seitsmene tahab oma telefoni mänge, et neid "kord nädalas mängida" ja mina hellalt, aga kindlalt meelde tuletan, et telefon suhtlemisvahend (ja kord nädalas võib vabalt issi telefonis mngida). Millest ta saab iseenesest aru, aga ahvatlused on kiuslikud. Osadel lastel ju on (ja see on täiesti eraldi teema, mida lahata, see "miks teistel on ja minul ei ole"). Ja sellepärast ta jälle aeg-ajalt katsub kui vettpidav see mängudereegel ikka on. Ja ma ei ole sajaprotsendiliselt mängude vastu - moodsad ajad ja moodsad mängud (millest ju paljud on väga arendavad ka), aga eriti siin suvel tahaks ma, et laste tähelepanu oleks rohkem õues ja õuemängudel ja sõpradel ja vanade heade aegade moodi suvepuhkusel. Mingil hetkel ilmselt tuleb ka see reegel üle vaadata - iseseisvuse huvides, aga hetkel see töötab.

Sellegipoolest ei kahetse ma telefoni soetamist absoluutselt, sest ma näen, kui palju see on andnud talle juurde julgust ise suhelda ja kui tugevalt see suhtlemine tema enesekindlust tõstab. Enne ei tahtnud ta oma häbelikkuses üldse telefoniga rääkida, aga nüüd võtab julguse kokku ja harjutab. Ja helistab lausa ise, mis oleks kuu tagasi ta täiesti endast välja ajanud. Lisaks motiveerib WhatsApp teda kirjutama ja niimoodi täiesti praktilisest vajadusest tulenevalt õigekirjapraktikat saama, mis on ka suur asi. Ja seda suure tüdruku hoiakut, mis sellega kaasneb, on lihtsalt nii ilus kõrvalt vaadata.



Monday, July 9, 2018

Raba, väekad paigad, ehe saun ja Must Notsu ehk selle suve kleidikeste metsatripp Eesti keskele

Reedel saabusime oma sellesuviselt metsakleidikestetripilt tagasi ja nagu ikka, teen väikese ülevaate mis seal toimus. Juba praegu on jube tore lugeda eelmiste aastate trippide kohta, nii et ma jätkan traditsiooni, et hoida traditsiooni. Mulle ikka hirmsasti meeldivad need tripid! Selline mõnus olemine, uute kohtade avastamine, võimalikult tervislikult toitumine (sest ma pakin alati suurte kottidega toorainet kaasa ja motiveerin end niimoodi kokku võtma ja päristoitu tegema ja ei võta meelega kommi kaasa) ja õhtused koostegemised hämarduvas suvises uue koha öös. Ja eriti nüüd on selline mitu päeva koosolemine kuidagi tähendusrikas, sest suuremad lapsed on nii suured, et kodusolles käivad muudkui kuskil ratastega oma asju ajamas, sõpradega mängimas ega taha mitte enam nii väga minuga koos nunnutada nagu varem. Aga metsas, seal ei saa nad minu käest kuhugi põgeneda! Nii kaval! Ja ma teen sellest traditsiooni, nii et see kujuneb nende jaoks normaalsuseks, et ema neid aeg-ajalt metsa ära viib ja teistele ei näita! Naiss!

Leidsin meile majakese booking.comist ja majake oli täitsa tore - sellise pisikese metsatuka sees puidust saunamaja, kus kahjuks saun ei olnud valmis. See-eest tegi peremees meile sauna, mis asus natuke eemal. Pererahva maja oli läheduses, seega täitsa üksi keset metsa me ei olnud. Ehkki see oleks tore olnud, siis tegelikut ei olnud eriti vahet - majakeses olime ikka omaette ja ringi sõitsime ka niikuinii. Ja nemad kütsid meile sauna ja ühel päeval ka majakest. Nii et meie eest kanti hoolt. Lapsed said kogeda kuivkäimlarõõme - ikka need vanad head, mis minulgi lapsepõlves, et mis seal augus on ja kui sügav on ja kas ma võin auku kukkuda. Ja et miks selline imelik lõhn on kogu aeg. Kohe alguses sai selgeks, et selleks, et korgid välja ei läheks, tohib kasutada ühte pliidirauda korraga ja teekannu üldse mitte. Aga inimene harjub kõigega ja absoluutselt ei olnud probleeme toiduvalmistamisel ühe pliidirauaga. Planeerimise küsimus. Majakene oli väga nunnusti sisustatud ja meil oli isegi üks nari, mida võib kahtlemata pidada üheaegselt meie reisi üheks lemmikatraktsiooniks ja tülideallikaks. Ja niimoodi seal 20 ruutmeetri peal õppisime niimõndagi üksteise piiride kohta. Noh, kes õppis ja kes mitte. Või siis igal juhul kontrolliti piiride ulatust üsna mitu korda.


Hommikupudrutamine.

Sel korral võtsime oma koera ka kaasa, sest ta on meil juba kümnene ja tema puhul ilmneb juba vanadusemärke. Ja noh, tahaks temaga veel palju toredasti koos aega veeta. Sest ta on nii hea ja armas ja koostöövalmis ja tõesti, üks vaimustav koer. Ja eks ma püüan ka ühtlasi mõningaseid süümekaid lunastada, et ma siin selle lastekarja keskel olen võib olla tema vastu mõned eelnevad aastad olnud pisut tõredam kui ma oleksin tahtnud. Või ütleme nii - ma tahan, et meile jääksid ilusad viimased aastad. (Issand kui kurb ja õudne on seda kirjutada. Noh, samas realistlik. Aga ikkagi kuidagi liiga. Ma lõpetan.) Enne pole me koera kaasa saanud võtta, sest auto peale peavad mahtuma ju 3 last ja kõik meie asjad - toidud-värgid, aasta tagasi veel ka vanker, varustus rannariietest talvejopedeni ja nii edasi. Ja mul ei ole väikebuss. Aga kõik mahtus ära! Isegi see kogus toitu, millega oleks ühe väiksema riigi rahva ära toitnud. Tundub, et ma pean veel harjutama seda koguste arvestamist. Ühtlasi sain aru, et pakkimisel ja pakkimisel on vahe, sest tagasitulles tundus, et asju oli rohkem kui minnes.

Pakkisin meile kaasa palju joonistuspaberit ja joonistusvahendid, sest neid meil ikka kulub, ja mõned mängud. Enamasti olen kavalalt pakkinud kaasa selliseid mänge, mida me kodus eriti ei mängi just sel põhjusel, et kuskil metsas, mängudenäljas me oma avastamata mänge avastada saaksime. Aga kuna sel korral ostsin kaasa Musta Notsu kaardid, siis said hoopis need tripinaelaks. Ja lisaks ka mängukaardid kaisukatepiltidega, mille lapsed kunagi kingituseks said, millega mängisime linnade põletamist. Kui äge, et lapsed on päriselt nii suured, et me saame kaarte mängida!


Otsisin Pinterestist ka ideid, mida looduses ja looduses leiduvate materjalide abil meisterdada, aga reaalselt tegime ainult PVA-liimiga looduspilte. Aitäh, Gertrud, kes Sa selle idee andsid! Me pigem joonistasime ja jalutasime ja kahel päeval ka sõitsime ringi, nii et väga ei olnudki isu ega aega rohkem meisterdada. Muidu olid valikus veel ka looduslikest materjalidest unenäopüüdjad, puupulganukud, lillepärjad ja lillemandalaid, aga need paneme siis tallele!




Meie lähedal asus Väätsa raba, mis sai ilusa laudtee Eesti sajanda sünnipäeva puhul, mida mööda oli lust ja rõõm kõndida. Raja pikkus oli 3 kilomeetrit. Ma olin superkahtlev, mida teha koeraga. Võtta kaasa? Kas tal on seal mugav käia? Kas seal on inimesi, keda see võiks häirida? Aga kuna ma arvasin, et me niikuinii elu sees Kolmesega seda 3 km ära ei käi, siis läheme kõik koos, natuke kõnnime ja siis võime vabalt ümber keerata. Tegelikkuses kõndisime kõik koos nagu muuseas raja läbi. Ma pean siinkohal toetuse eest tänama raba väga head mustikatega varustatust, murakaid, rabajärvi, kuhu koer sai ujuma minemisega meid lõbustada ja lahedaid metsaradu punaste lindikestega, mis rajal hoidsid. Ma ausalt ei kujutanud ette, et see nii valutult kõik minna võiks. Ja kuna mul puudusid ootused, sain kohe selle eest preemia! Tavaliselt ma ikka sean olukordadele ootused ja siis pahandan, et need ei täitu. Eks ma tegelen selle kohaloleku-teemaga ikka vaikselt ka, aga tuleb ette, et kukun sinna mustrisse ja ärritun, et reaalsus ja ootused ei klapi.



Siin juhtus selline asi, et koer hüppas mingisse kitsasse mülkasse ja ma pidin ta sealt välja tõmbama. 
Ja tõmbasin välja sellise koera.

Ühel õhtul tegi peremees meile ehedat sauna ämbrite ja kopsikutega ja ilma elektrita! See oli see saun, mida me päev enne vaatama läksime, et "kas see meile linnainimestele ikka sobib". Ja selle kahe sekundi jooksul, mis me saunas sees viibisime, suutis koer sauna põranda oma õhtusööki täis oksendada. Õnneks oli saatus meile ukse taha labida jätnud ja nii ma seda saunaaknast välja kühveldasin seal. Onju tore lugu! Aga saun oli aus ja hästi mõnus. Kolmene nautis seda kõige rohkem oma roosas vannis. See pilt tuli nii lahe, minu meelest!

Saunamaja, kus päriselt oli saun

Kolmene. Naudib. 

Ja järgmisel päeval sõitsime Hiiemäele, mida perenaine soovitas külastada, kuna olevat selline väekas paik, kus soovid täituvad. Mul, vanal puukallistajal (nagu Martin hellitavalt (ma ise mõtlen nii) mind kutsuda armastab), pani see inff muidugi silmad särama ja neljapäevane plaan nägi ette Hiiemäe külastust ja sealt edasi Kirna mõisa külastust, kus lisaks heale energiale on ka kohvik. Rääkisime lastega vanadest traditsioonidest ja hiiemäe olemusest, ohverdasime Muhu leiba (only the best, eksole!), pähkleid ja kõrvitsaseemneid ja soovisime häid soove. Sidusime minu hugbagi paela (sest mul ei olnud ühtki muud paelalist kaasas!) ühe pihlaka külge ka, sest vaatasime, et kõik olid puude ümber lõngu ja paelu sidunud. Lugesin kohe guuglist, et see on selline tänukaunistus vist? Ka nagu ohverdus püha paigale tänutäheks soovide kuulamise ja väe andmise eest. Ja guugel ütles veel, et hiiemäele eelneval õhtul on paslik käia saunas, mida me täiesti kogemata olime teinud! See oli üks äge kogemus seal. Just see, et sain seda teha lastega ja nendele midagi esivanematetarkustest edasi anda. Kui me seal kulgesime, sadas samal ajal vihma ja paistis päike, mis andis kogu kogemusele sellist erilisust juurde. Viiene ainult ütles: "Lähme ära, siin on liiga sünge". Ja kui ma küsisin, et mida see sünge tähendab, siis ta vastas, et ei tea täpselt, aga sünge on. Eksole.


Hiiemäelt sõitsime edasi Kirna mõisa, sest ma olen sellest palju kuulnud ja tean, et seal toimub igasuguseid põnevaid üritusi ja kontserte ja et mõisapark on tuntud bioloogilisi rütme tasakaalustava toime poolest ja seal jalutades on hea end maandada ja hea energiaga laadida. Ja lapsed olid nõus tulema, sest ma lubasin neile kohvikut ja sealt kooki osta. Mõis ise on seest eriti ilus ja kohvik väga eheda ja mõnusa toiduga. Ja teenindus oli supersõbralik. Ma täiesti armusin sellesse mõisa ära ja unistasin seal elamisest. Küsisin lastelt ka, kas nad tahaksid seal elada, aga ma isegi ei mäleta, mida nad vastasid, sest ma ise olin nii elemendis lihtsalt. Pargis jooksid ja hüppasid kleidikesed jänese moel ringi, sõid jänesekapsast ja mina lihtsalt pildistasin kogu aeg. Sest valgus oli nii õige nagu ka see värviline lilleaed ja mõisa fassaad ja muidugi mu oma lapsed. Hästi armas väike park igasuguste soppidega ja pinkidega erinevate puude all ja nurgakestes. Lugesin nende kodulehelt, et tegelikult tulekski leida see õige pink, mis kutsub. Kuna mina seal rohkem üritasin oma lapsi veenda, et nad ei roniks puude otsa ega astuks peenardesse, siis ma oma pingi ledmisele keskenduda ei saanudki, aga üldine vaib oli väga mõnus. Ja lapsed istusid igal pool. Küllap nemad siis laadisid end nii nagu vaja. Ühispildi suutsin ka lastelt välja pressida, ehkki selleks ajaks olid nad kõik juba äraväsinud ja üks kurjem kui teine. Aga pilt tuli täitsa nagu päris.

Kirna mõisa kohviku üks tubadest. Prajasti käsil mõisakleidikestetants.


Kõik kleidid

Kokkuvõtteks võin öelda, et selline mõnus oma rütm tekkis meil seal kohe ja tegelikult oli mõnus sellise väikese pinna peal - asju oli vähe ja ruumi ka ja väga lihtne oli neid korras hoida. See minimalism on ikka üks tore asi. Õhtuti lugesime Leelo Tungla raamatut "Kristiina, see keskmine", mis oli selline tore tagasivaade nõukaaegsele lapsepõlvele, aga samas olid kõik olukorrad ja juhtumised ja suhtlemiserrorid sellised, mis on ka täna aktuaalsed ja lapsed (ja mina) said samastuda küll. Tõesti üks tore raamat. Minu peas jooksis pidevalt pilt minu lapsepõlvekoduks olnud üheksakordsest majast, selle hoovist ja sisekujundusest. Ja aeg-ajalt viskas Leelo sisse toredaid retromärksõnu nagu "plastikaatkott" ja "limonaad Fiesta". Väga armas lugemine. Ja lugesime kokku - nägime täpselt kümmet looma-lindu selle tripi jooksul: lehm, metskits, hobune, konn, kurg, koer, kass, sisalik, lammas ja mingi hall haigrulaadne lind. Ja viljapäid proovisime ka põllul. Ja sõime mustikaid, metsmaasikaid  ja murakaid. Ja korjasime metsalilli ja takjaid. Ja nägime pisikesi konnabeebisid. Ja mahajäetud talumaju. Ja kordatehtud talumaju. Ja mul on nii hea meel, et lapsed on juba nii suured, et nad päriselt pärast mäletavad ka seda kõike (vähemalt 2/3 neist)!

Leia pildilt kits!




Sunday, July 1, 2018

Suvemoud ehk kuidas me lihtsalt puhkame ja mis me teeme ja endast mõtleme

Suvi saabus küll juba maikuus, aga päriselt puhkama saime hakata juunis. Joogatundide hooaeg sai läbi, lasteaed sai läbi ja nüüd saame olla kodus nii, et tõesti, mitte keegi ei pea mitte kuhugi minema. No peale Martini. Ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Et lihtsalt võingi terve päev mullaste jalgade ja sõrmedega ringi käia või koristada ja sorteerida igasuguseid kogunenud asju. Tähtajatult. Ah, ma olen neid aegu igatsenud. Vanasti olidki kõik ajad sellised. Siis, kui mõni laps oli beebi. No okei, kõik päevad ei olnud sellised, aga selliseid päevi oli palju rohkem. Selliseid kulgemisepäevi.

Terrassitśill

Loomulikult teades ennast, siis see romantika kestab mõnda aega ja siis muutub tüütuks ja lõpuks tahaks juba igale poole minna ja igasuguseid asju teha. Aga suvi ju. Igal pool ongi igasuguseid asju teha ja igale poole minna! Mul on veel sada asja sorteerida, sest ma olen seda tüüpi, et igasuguseid asju on vaja igaks juhuks alles hoida. Mis teeb sele minimalistliku elamise jube keeruliseks. Aga ma pingutan. Sest ma ei ole ju õnnelik selle asjadehunniku keskel. No ma mõtlen nende kuhugi kogunenud asjade keskel, mis käivad hoopis kusagil mujal. Või mida pole üleüldse vaja. Ma ei saa aru, kust nad üldse tulevad. Aga ma tunnustan end, et ma olen juba niimõnegi sahtli sorteerinud ja niimoodi vaikselt ükshaaval saan seda teha ka siis, kui meil on rohkem tegemisi.

Kui mul viis last oli

Homme ongi meil algamas selline nädal, mil ma viin oma kleidikesed metsa (mis tähendab ka seda, kodus on oluliselt vähem inimesi segadust kokku keeramas!). Võtsime väikse majakese keset Eestit ja läheme lihtsalt ära. Puhkama. Olema. Ma olen kogunud kokku ideid, kuidas looduses ja looduslikest materjalidest igasugust kunsti teha ja mõnusaid taimseid retsepte. Selline loodusritriit, ühesõnaga. Tahaks seal jällegi palju koos toimetada, jalutada ja lihtsalt koos aja maha võtta. See mõte on mul igal aastal ja igal aastal oleme me ka kuskil käinud, tavaliselt Lõuna-Eestis. Nüüd siis avastame Eestit keskelt.

Vahepeal käisime Martiniga kahekesi Barcelonas linnapuhkusel, kus lugesime raamatuid, jalutasime kümneid tuhandeid samme, sõime ja magasime millal tahtsime. Selline unistuste puhkus lapsevanematele. Ei saa kurta. Viimati käisime täiesti kahekesi reisil üle kolme aasta tagasi. Barcelonas võtsime endale ühe laheda katuseterrassiga korteri Airbnbst ja siis lihtsalt jalutasime mööda linna ringi, sõime saia ja jäätist ja vaatasime asju, mis olid vaatamist väärt. Ainult lõpuks ma tundsin, et selline linnaelu on ikka väsitav. Eriti nüüd, mil ma olen oma tööelu ka kodukülla ületoonud ja linnas peaaegu et ei käigi enam. Seal oli see linnaelu ju veel sada korda linnalikum oma kohvikute ja inimhulkade ja sagimisega. Ja kohvikud olid alati inimesi täis, kes elavalt vestlesid. Ma tundsin end täieliku põhjamaalasena, kes tahaks oma eraldatud metsa tagasi. Aga ei, no me olime seal viis päeva ja see oli paras aeg, et seda linnaelu ja melu nautida. Sest see on ju ikka ütlemata põnev ja kirju.




Elamused Barcelonas - lugemine terrassil, turg ja vintagepoe pulmakleidivalik

Ja siis lõpetas meie esimene beebi lasteaia ja valmistub nüüd kooli minema, näidates pidevalt kui valmis ta selleks on ja kui suureks ja asjalikuks ta on kasvanud. Peaaegu iga päev tahaks nutta. Nii ilus. Ja nii põnev! Täiesti uus ajajärk meie elus! Beebi läheb kooli!

Sellega seoses jõudis mulle kohale, et lõpp on nädalasisestel spontaansetel päevatrippidel kuhugi Haapsallu või Tartusse, sest inimene peab ju iga päev koolis olema. Aga no mis Sa teed. Pealegi on Emili kool nii lahe, et ma tegelikult ei kurvasta eriti (lisaks on mul ju veel kaks last, kelle graafik lubab spontaansust!).

Ja lõpetuseks pean ma märkima, et mul on siin olnud selline suur soov kirjutada hoopis rohkem iseenda mõtisklustest igasugustel teemadel, mis ei ole tingimata kolme kledikesega seotud. Ja ma pean aru, kas teha seda nüüd siis hoopis eraldi blogis. Sest siin ma tahaks ikka hoida lugusid ja elamusi seoses lastega ja vanemaksolemisega ja niimoodi. Aga ma pole veel selgusele jõudnud. Või olen, aga see õige bloginimi on kuskil kanalites kinni.