Friday, June 5, 2015

Koduaeg ehk aeg kodus

See on väga imelik, kuidas aeg või aja möödumine võib nii erinevalt mõjuda. Näiteks olen ma tavalistel kodusolemisepäevadel abikaasat koju oodanud nii, et juba kell kümme hommikul ei taha seierid edasi liikuda. Ja kell ei saa absoluutselt kuus. Ja siis on teine täpselt samasugune päev ja no minaidea, aga kuidagi õhtu tuleb ise kohale. Ja ma saan aru, et päev on olnud pikk selle järgi, kui palju onne ja mänguhommikusööke, -lõunasööke ja -õhtusööke on erinevates nurkades valminud.

Ma pean tunnistama, et mida rohkem (oma) lapsi, seda kiiremini aeg möödub. Ja mitte üldse nii, et "kuhu see aeg kadus?", vaid pigem niimoodi meeldivalt kulgedes ja vaikselt toimetades (ja segadust tekitades). Lihtsalt pidevalt on midagi teoksil ja kellegi vajadus vajab rahuldamist ja kerge kodune rütm vajab järgimist kuni ongi juba issi kodus (ja noh, vahel siis tekitab see minus segaseid tundeid, sest miks (miks?) ei ole ma ikka veel jõudnud kartulite koorimisest kaugemale).

Hommikuti me tavaliselt tõuseme kusagil enne kaheksat. Siis on Beebil hea tuju ja mina saan teha peaaegu et pool tundi suuri ja tähtsaid asju (nagu duši all käimine, kerge koristamine, hommikumahla tegemine, patside punumine VÕI kõikide laste küünte lõikamine). Seda siis, kui ma pole seda rõõmsat pooltundi raisanud juba voodis vedelemise peale (te ei kujuta ette seda eneseületusetunnet, kui ma seda teinud ei ole). Sest siis hakkab Beebi juba veits kurjaks saama ja eelistab ülejäänud asju teha koos minuga minu süles (ent mitte veel kõhukotis). Aga nõndaviisi tähtsate asjade tegemine on keeruline ja teinekord, tõesti, ka võimatu (sellest tulenevalt on mul kindel plaan hakata üsna pea välja töötama abivahendeid, mis võimaldavad viia läbi erinevaid igapäevategevusi ühe käega - apelsinikoorija, melonipuhastaja/lõikaja, patsipunumisvahend, väikeste tüütute nööpide sulgeja, lapsesuurelepotileaitaja jms).

No ja siis me sööme melonit, teeme/joome mahla (kui ma pole ülemäära vedelenud), siis mängime või joonistame või midagi ja siis teeme juba putru. Siis lähme õue ja siis läheb Kahene juba magama (olgu öeldud, et vahepeal üsna suvalistel aegadel sööb ja magab ka Beebi ja seda nüüd viimase trendi kohaselt AINULT kõhukotis. Aga kuna ta siis tõesti magab (lausa kaks tundi vahel!), siis ma olen rõõmus! Ja noh, arvestades, et selle aja jooksul on ilmunud ka kaks hammast, ei oleks mul siin üldse vaja sel teemal nii vaimukalt sõna võtta. Öösel magada saan? Saan. Olen vait.). Siis me loeme tavaliselt Lottet ja mängime midagi Neljasega. Siis Kahene tõuseb ja tavaliselt nad siis Neljasega söövad kõvasti puuvilju ja mängivad koos. Ja mina peaksin siis hakkama süüa tegema. Ja kui Beebi laseb, siis teengi täpselt abikaasa saabumiseks toidu valmis ja kõik me istume õnnelikult lauda, räägime oma päevast ja sööme ja naerame rõõmsalt koos. Ja ülejäänud kuus päeva nädalast me sööme tund aega pärast abikaasa saabumist, sest ma ei ole veel leiutanud kõiki neid abivahendeid, mis laseks mul ühe käega söögi valmis hakkida ja samal ajal Beebit süles hoidmisega rõõmustada (pean mainima, et mul on selline küpsiseretsept, mis PÕHIMÕTTELISELT laseb ühe käega ja samal ajal beebit imetades küpsised valmis teha (jah, ma räägin kogemusest). Aga sellisel juhul peaks keegi ikkagi rasvaine enne väiksemateks tükkideks valmis lõikama ja leppida tuleb abstraktsema kujuga küpsistega. Aga kuna tegemist on śokolaadiküpsistega, siis mis vahet seal on, eks). Ja siis veel tuleb vahepeal käia õekestele meelde tuletamas, et nad kõigest hoolimata ikkagi armastavad teineteist.



Ja kui lapsed on kõik (jap, meie voodis) magama jäänud ja mina mingil põhjusel ei olegi, siis ma lähen ja korjan maast paberitükid üles, panen kingad-mütsid kappidesse tagasi, pliiatsid-raamatud ritta ja naudin oma korrastatud eluruume (ja onne, sest neid ei tohi kokku panna. Ma ükskord proovisin.). Ja mulle meeldib õhates mõelda, kui mõnus on lastega järgmisel hommikul puhtalt lehelt alustada ja neil värske peaga uusi mänge välja töötada, kui kõik on meeldivalt korras ja omal kohal nagu peab.

Sellega, et väikesed käekesed ise need asjad korda paneks, me veel tegeleme. See magamaminekuaeg tuleb alati nii ootamatult, et kuidagi ei jõua enam seda ühist koristamist sinna juurde pressida. Ja noh, ega see koostöövõime unistel lastel (ega vanematel) ka arvestatav ei ole enam. Ja jooksvalt ma ikka püüan päeva jooksul neid asju nendega kokku korjata, aga kui ikka uusi ideid ja teostusi kogu aeg peale tuleb, siis kaua sa jaksad/tahad seletada. Lisaks ei tohi ju tavaliselt eelmist mängu kokku panna, sest "võib-olla nad tahavad seda pärast edasi mängida ju". Ja võib-olla tahavadki ja see tundub kuidagi alatu siis niimoodi survestada. Ma tegelikult tean küll, et lahenduseks oleks vähem asju, aga ma ei raatsi midagi ära panna. Sest nad ju kogu aeg mängivad nendega! Aga sel teemal küpseb mul juba niikuinii uus postitus peas.