Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!

Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.

Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.

Tantsupostitus Sensas ehk kuidas end õnnelikuks tantsida

Märstikuu Sensas kirjutan tantsimisest ja kuidas see on lihtsalt vastus kõigele ja ravim kõige puhul! Kokkuvõtlikult - kes tantsib, see võidab! Kõik asjad.
Loe ka!

Naised, õnn ja Tartu ehk meie ultimate puhkus rutiinist

Mingi nädalakene on juba meie naiste Tartutripist möödas, aga ma olen endiselt sellel lainel. Vot selline reis oli! Ma olen tegelikult terve nädala tahtnud sellest kirjutada, aga kuidagi elu on vahele tulnud. Ja uni. Vana hea lastega koos magamajäämine on jälle üle võtnud. Ma ei saa muidugi seda unele pahaks panna, sest ma asendan eelmisest nädalast oma joogaõpetajat ja annan kaks korda nädalas õhtuti tunde, lisaks lastejoogadele ja ka nendele tuulerõugetele, mis meie majja on sniikinud. Nii et mu keha lihtsalt võtab igast unevõimalusest kinni, et jaksata päeval joogaettevalmistusi teha, kodu kasida, igast värki planeerida ja kirjutada ja kallistada ja öösiti õnnetukestele toeks olla. Ja lisaks veel see tants, mis minu keha ja vaimu on üle võtnud. See ilmselt ka nõuab lisapuhkust.

Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see isegi hea, et ma niimoodi nädalake hiljem sellest märkimisväärsest tripist kirjutan, sest kui ma olen sellest näiteks eelmisel pühapäeval kirjutanud, mil me olime värskelt tagasi jõudnud, poleks ma suutnud neid emotsioone kuidagi adekvaatselt sõnadesse ja postitusse vormida. Siis ma oleks kirjutanud ja kirjutanud ja saanud aru, et ma ei oska niimoodi kirjutada, et see kõik saaks täpselt nii kirja nagu ma tahaksin. Nagu üritaks esimest armumist kirja panna. Või midagi. Selliseid sõnu lihtsalt ei ole.

Ja ega neid sõnu vahepeal kusagilt juurde tulnud ei olegi, aga need põhilisemad emotsioonid ja hetked on nüüd kuidagi selgemad ja nendest ma saan juba täitsa loetava ülevaate teha. Natukene. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutaks üldse sellise postituse, et "what happens in Tartu, stays in Tartu". Et oleks lihtsam ja ei peakski neid sõnu otsima hakkama. Ja kõik. Aga ma ei raatsinud seda kõike ikkagi täiesti endast välja kirjutamata jätta. Sest ma vägaväga loodan, et meie emadevabadustripp inspireerib teid, naised (ja võibolla ka mehed? Vähemalt annab see aimu, miks naised peaksid niimoodi koos trippima ja millised mõjud sellel on naisele ja sellest tulenevalt ka kõigele muule tema ümber. Ka mehele ju siis) kaa selliseid trippe ette võtma! 

Snäkkbääg pikaks teekonnaks

Meie õnnis nädalavahetus algas (ülemöödunud) reedel, mil me asusime niimoodi nelja ajal Tartu poole teele, et jõuda sinna kella kuueks. Sest kuskil feissbukis jõudis minuni mingil hetkel info, et just sel reedel toimub seal viie rütmi tantsu õhtu ja me siis otsustasime minna seda proovima. Ja see oli päris tähendusrikkaks alguseks meie Tartusviibimisele! Sest pärast seda olime tantsu täis ja tantsisklesime läbi terve reisi siiani välja. Ja ma olen päris kindel, et ma tantsisklen homme hommikul tõustes veel edasi. Võibolla isegi öösel. See ei tähenda, muide, ainult otsest füüsilist tantsimist, aga kirjeldab nagu ka sellist üldist meeleolu või õhkkonda. Nii siis, kui täna. (Pee ess, see oli ju 13. kuupäeva reede! Ja müstiline oli selle reede puhul ainult see, et miks me pole varem selliseid trippe teinud!)

Ja nädalavahetus jätkus täiesti sajaprotsendiliselt naisteteemadel. Lugematud vestlused, arutelud, jagamised ja oma hingesoppide avamised, rahulikud ja nõudmistevabad hommikusöögid (mille algus ja lõpp on täpselt siis, kui selleks on soov(!)), meeldiv toit, spa (vähemalt osadel meist), kino (draama! Pisaratega!), eriti diip lauamäng, lugematud küünlad ja hea muusika (minul tekitab selle nädalavahetusega otseühenduse Angeelia) ja muidugi tants (tantstantstants! Ühel ööl lausa neli tundi järjest! Tegime Spotifys listi ja lisasime pidevalt sinna oma uusi ja vanu lemmikuid ja list muudkui venis ja tants muudkui jätkus. Kuni kell sai kolm.)! Ja lihtsalt nii tohutult palju pisarateni naermist! Ja veel vestluseid, jagamisi, natukene und (aga mitte liiga palju! Kesse raatsib magada!). Ja siis veeeeel nalja ja naeru ja pisaraid! Pluss eriti lahe vaade Tartu linnale meie Airbnbst leitud eriti mõnusast Tigutorni apartemendist, mis tekitas tunde, et me oleme kuskil pilvedes. Noh, natukene nagu olimegi ju. 

Kuidas me muuhulgas ka asemeid jagasime

Vaade pilvedest

Minu talvine, aga soe Tartu

 Diip lauamäng "Ava ja avasta"

Tagasiteel süvenesime naiselikkuse ja mehelikkuse loengute konspekti (aitäh, Kätlin, kes Sa meile nii põhjaliku ülevaate tegid! Ma oleks hea meelega veel kaks tundi sõitnud (sest ma ei olnud ju rooliis!) ja kuulanud ja arutlenud ja koos nalja teinud!) ja mõtlesime, mida me kõike oleme oma elus naisena valesti (ja muidugi ka õigesti) teinud. Ja ma pean märkima, et selles konspektis oli selline kuldne mõte, mis sobis täiuslikult meie trippi lõpetama - naisel peab olema oma sõbrannadering, kellega kõike jagada, elada end välja, olla emotsionaalne ja lihtsalt tema ise. Siis saab naine olla õnnelik. Sest mees toimib emotsionaalselt hoopis teistmoodi ja ikkagi ei ole naisega täpselt samal lainel. Muidugi on mehi, kellega saab ka kõigest rääkida ja see on täiesti suurepärane, aga teine naine on ikkagi teine naine. See on vähemalt minu kogemus küll (pluss konspekt ütles ju ka nii!). 

Ja sõbrannadega peaks, muide, kohtuma igal nädalal(!). Tänapäeval on meil õnneks võimalik ka virtuaalses ühenduses olla whatsappide ja messengeride abil, mis minu meelest on imeline! Sest elu sees ei jõuaks neli naist nii tihti füüsiliselt kokku saada (eriti, kui on selliseid sõbrannasid ka, kes elavad väljamaal. Tervitused väljamaale, musirullid!), et kõike seda jagada, mida me messengeris jagame. Jooksvalt. Sest kolmele sõbrannale korraga helistada on ka keeruline. Isegi kui tehnika seda võimaldab, siis kõigil ei ole ju niikuinii aega samal ajal vestelda. Nii et ma ütleks, et need tänapäevased tehnilised võimalused ei ole mitte ainult kurjast! Loomulikult ei asenda need päriselt suhtlemist ja selliseid (lihtsalt SELLISEID) nädalalõppe, aga nad aitavad hoida ühendust ja sidet kuni järgmise päriskohtumiseni. Ja selline koosolemisetunne on ikka natukene. Ja see tunne, et nad on minu jaoks olemas, kusiganes nad füüsiliselt ka ei oleks. Ma kirjutan neile, kui mul on mure või rõõm ja nemad kirjutavad, kui neil on mure või rõõm ja me vestleme ja arutleme ja avame end ja naerame virtuaalselt (naerame vist ikkagi päriselt ka) edasi.

Pangem aeg-ajalt kleidid ühte kappi!

Ma usun, et te saite aru, mida ma selle postitusega öelda tahan. Aga ma ütlen ikkagi veel. Võta oma sõbranna(d) (või õde!!) kaenlasse, hangi koht, kuhu minna (airbnb on imeline, kui mingit oma kohta ei ole) ja võtke endale üks nädalalõpp. Tehke neid asju, mis teevad teid õnnelikuks - nautige hommikusööke ja üldse sööke ja vestluseid nii, et ükski laps või keegi ei sega vahele. Minge, maidea, teatrisse või kinno või ujuma või trenni või tantsima või lihtsalt välja sööma. Või tehke ise süüa. Ja jagage. Kõike. Ja olge täiega naised! 

3/4

Kuidas emamoodi aega maha võtta ja selle uskumatu mõju elule ja maailmale

See on siin muidugi suvi. Aga annab küll edukalt edasi seda kohekirjeldatavat vabadusetunnet

Värskelt on möödunud õnnis aeg, mil lapsed olid üle pika aja terve nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures ja meie pere suured inimesed tänu sellele omas maailmas. Vau.

Kunagi algusaegadel, mil esimene laps ja ka kaks esimest last hakkasid vaikselt nii suureks saama, et neist oli võimalik kogu päeva eemal olla või isegi kaks (või issandjumal kaks ja pool!), siis moodustus mul alati nendeks päevadeks pähe selline mitmeleheküljeline list, mida kõike ma sel süllelangenud ajal korda hakkan saatma. Alates suurpuhastusest ja rahulikust poodlemisest (et otsida näiteks mingeid koduasju või miks mitte ka midagi iseendale (mis tähendas vahel ka lausa selgaproovimist!)!) kuni külaskäimiste ja magamise ja raamatute LÄBIlugemiseni. Lisaks veel kõik need asjad, mis jäävad sinna vahele või ümber või. Ja siis viimasel päeval, mil ma alatiii avastasin, et ma tõepoolest ei jõudnudki kahe päevaga kõiki neid mitme aastaga kogunenud unistusi täide viia, olin ma pisut õnnetu. Õnnelik ka, et lapsed jälle tagasi saan, aga samas natukene nagu õnnetu. Aga nüüdseks, olles juba mitu aastat targemaks saanud, tean ma, et neid pähekogunevaid liste tuleb käsitleda puhtalt inspiratsiooniallikatena, et KUI juhtumisi keset vaba aega peaks tekkima selline tühi käed-rüpes-tunne, siis on vähemalt olemas koht, kust leida ideid, kuidas edasi minna (ma ei ole küll siiani seda tunnet kogenud, aga igaks juhuks on siis olemas!).

Seega, sel nädalavahetusel olin ma kohe iseäranis listiprotestivaimus ja ei teinud mitte midagi. Mitttteee miiidaagiii. Ma isegi ei koristanud. Ma ei käinud poes. Ma ei õmmelnud ega mänginud kitarri ega lugenud ühtegi raamatut läbi (mis oleks muidu listis kindlasti kirjas olnud. Eriti õmblemine. Sest ma võtsin ükspäev oma õmblusmasina välja, mille ma koos emaga hulludelt päevadelt veel rasedana (!) ära vedasin. Vot nii ammu oli see. Ja nüüd ma võtsin ta kastist välja ja panin kokku ja ta on täiesti õmblemisvalmis. Ja on siin köögis laua peal ja kutsub mind vaikselt. Ootab. Et saaks valmistada väikeseid seelikuid ja lapitekke). Isegi süüa ma ei teinud (Martinile tegin mannaputru, tegelt. Sest see on ta lemmik ja meie gluteenivaba laps oli ära ju! Käisime selleks spetsiaalselt poes, et tuua koju mannat). Kui ma nüüd oma liialdamisega olen niimoodi ühele poole saanud, siis ma võin küll öelda, et me käisime kinos (vaatasime La La Landi! Niii tore ja helge ja värviline ja õnnis oli! Ega ta asjata just seitset grämmit ei saanud!). Ja ma käisin sünnipäeval! Aga muidu lugesin ma ajakirju ja blogisid ja unistasin niisama. Jõin teed ja. Ja sõin kommi ja muid asju, mida ma ei peaks nii palju sööma kui ma sõin. Ikka ütlemata mõnus oli.

Ja tänu sellele kõigele tundsin ma eile ja täna, et ma olen jälle vahelduseks palju normaalsem inimene! Põhiliselt kuna ma ei ärritu oma Neljase peale NII kohutavalt ja nii tihti kui enne (mis ei tähenda, et ma üldse ei ärrituks, aga ma näen muutust!), et ta suudab enne sadaviiskend muud asja ära teha kui ta jõuab nende asjadeni, mida reaalselt on vaja teha. Näiteks kiirelt (nagu kõik teised!!) riidesse saada või hambaid pesta (sest ma tahan kaa varsti magama minna või abikaasaga vestelda või midagi!) või. Ja ma suudan natukene näha selle kõige taga jälle teda ennast ja tema hetkenautivat loomust ja väikest vastuhakku tagantkiirustavale süsteemile. Mitte lihtsalt üht inimest, kes ei taha puhtalt õelusest teha seda, mida mina tahan, et ta teeks. Olen praegu peaaegu nagu vanasti, mil ma olin kuidagi tśillim ja mõnusam ja pehmem ja suutsin tõesti niimoodi armsalt ja mänglevalt sellega hakkama saada (kuidaaaas?!). 

Ma olen tõepoolest juba tükk aega olnud väga õnnetu ja lausa pahane enda peale (seda tavaliselt siis õhtuti, mil Neljane magama oli läinud. Et siis oma hommikut jälle samamoodi alustada), et ma ei suuda kuidagi seda väikest inimest toetada, vaid ainult õiendan ja nõuan temalt kiirustamist. Jah-jah, mul on vaja korraga saada riiidesse neli inimest (mina kaa ju!) ja talv on ja tõesti palju riideid ja mingi graafik, millest kinni pidada, et üldse midagi tehtud saada, aga see on mitmeid aastaid juba nii ju. Üks ema võiks sellega juba harjuda ja kuidagi selle omaks võtta. Sest tõepoolest, see kõnealune väikene inimene on juba minuga neli aastat koos elanud ja kogu selle aja olnud selline, et talle oleks kõigeks kaht lisatundi tarvis. Aga ilmselt on siin tegu lihtsa loogikaga – mida rohkem lapsi, seda kiiremini täitub ka ema mõõdukarikas. Või noh, see karikas noh, mis täitub, kui keegi närve sööb. Ja kui see karikas on niimoodi ääreni täis, siis see armastav ja mõistev ema upub sinna ära või tegeleb kõigest hingest peamiselt sellega, et vee peal püsida, nii et mingiks mõistvaks suhtumiseks aega ega jõudu ei jäägi.

Võibolla tekib kellelgi nüüd küsimus, et, aga.. jooga ju? Jah. Jooga. Aitab. Päris ilusasti. Seda mõõdukarikat tühjendada (?). Aga ikkagi kolm last. Kellega me oleme suurema osa ajast koos. See tähendab, et päeva jooksul see karikas ikkagi jälle täitub (sest millegipärast nad veel lisaks ka kaklevad ja jõua asjades kokkuleppele? Nagu inimesed oleks). Ja üks ema vajab vahepeal natukene pikemat aega enesele kui see paarkümmend minutit (mille kestel ikka kaa tavaliselt keegi tahab abi pissimisel või õega maade jagamisel), et seda niimoodi korralikult ja kapitaalselt tühjendada. Ma isegi ei tea, mis minust (ja lastest!) siis päriselt saaks, kui ma seda natukest joogat ka ei teeks. Ma olen seda isegi kergelt (?) kogenud, kui ma mingil ajal jooga vahele jätsin. Pidasin seepeale paremaks (ohutumaks!) ikkagi iga päev kasvõi natukene aega võtta, et istuda, hingata ja kõiki kohti venitada, et mitte seda õudu enam pikemalt kogeda.

Nii et selle kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi julgelt välja öelda, et ema peab puhkama! Ja ma olen seda ka oma lastele rääkinud, et ma pean vahepeal oma asju tegema ja hingama ja issiga väljas käima, et ma oleksin rõõmsam ja toredam ja vähemkuri. Nagu nemad tahavad vahepeal käia lasteaias ja sõprade juures ja vanaema juures. Vahelduseks. Sest siis on jälle nii hea ja mõnus kokku saada. Õhk on puhtam ja värskem ja kõik inimesed ja meie väikene maailm siin kodus jälle üks rahulik (pole vist päris see sõna) ja õdus koht!

P.S: et ikka uuel aastal oma elu uue hooga ja paremini korraldada ja oma uusaastalubadusest kinni pidada (s.o. teha rohkem meeldivaid asju!), ootab mind ees nädalalõpp oma naistega lõunapealinnas, mille jooksul me vestleme, sööme, magame ja vestleme ja tühjendame siis niimoodi oma karikaid! Lapsed ja inimesed – rõõmsad ja puhanud emad on varsti kohal! Stay tuned!

Kultuurikleidikeste talvine reis Tartusse puumajade, ERMi ja varjuteatriga

Kuna ma juhtusin ühel päeval lugema Karlova Teatri etenduse "Tähelaps" kohta ja see kuidagi kõnetas mind eriliselt (ühtlasi tundsin otsekohe ära oma võimaluse Tartusse minna), võtsime plaani ühe Tartutripi. Eriti kuna Karlova Teatri rahvas oli eriti vastutulelik ja lubas meid ühele etendusele, mida reklaamis polnud, sest ma nii ilusasti küsisin, kas neil päevaseid etendusi ei oleks ühtedele kaugemast linnast pärit kleidikestele pakkuda. Ja sellest päevast peale hakkaski Tartuplaan end ise koostama.

Kuna Tartusse tuleb ikkagi hea mitu tundi sõita ja Tartu on üks ütlemata tore koht, mõtlesin, et võibolla - miks mitte, peaks sinna siis juba kaheks päevaks minema. Siis saaks nagu vahepeal tagumikke ja jalgu ka puhata ja muidu Tartut nautida. Plaanile lisandus külastus Eesti Rahva Muuseumisse, kuna inimesed kirjutavad sellest juba pikemat aega nii ilusaid ja kutsuvaid lugusid ja arvustusi ja mina juba ammu ei jõudnud ära oodata, millal ma oma lapsed kõik sinna viia saan. Siis elab siin veel mõningaid abikaasa sugulasi, kelle me lõunale kutsusime ja airbnb pakkus meile ühe eriti nunnu ajutise kodu Karlovas. Mida siin enam mõelda ju.

Kolme väiksemat sorti lapsega pikem autosõit ei kõla võibolla kõigile kutsuvalt, aga kogenud ema teab, et kui sättida sõit uneajale, võib sellest kahtlasest olukorrast täiesti puhtalt välja tulla! Igal juhul puhtamalt kui uneajavälisel ajal sõites. Meil läks nii õnnelikult, et nii sinna- kui tagasisõites magas mu lastest 2/3 terve tee ja 1/3 oli küll väsinud, kuid ei väljendanud seda kõige häälekamalt. Püüdsin teda rõõmustada küpsiste ja jõululauludega ja tema kooris mulle vastutasuks mandariine.

Võtsime (ma isegi ei tea, miks ma meie vormis seda planeerimiseosa kirjutan. Tegelikult ma väga kellegagi seda ei arutanud) plaani alustada sõitu kell 12 päeval, et oleks enamvähem uneaja kanti aeg ja et me jõuaksime Tartusse piisavalt normaalsel ajal, et jõuda 19.00 suletavas ERMis ikka kaa natukene olla. Võibolla isegi enne sööma minna? Reaalsus kattub harva plaanituga, seega istusime autosse lõpuks kell 13.45 ja jõudsime oma ajutisse Tartu koju kell 16.30. Sööma me enam ju ei jõudnud ja paar poolikut banaani hiljem saime Tartu tipptunniliiklust nautides muuseumi sõita. Seal saime hängida kuskil poolteist tundi või nii. Kindlasti oleks vaatamist jätkunud kõvasti kauemaks, aga tegelikult selliseks õhtuseks (harivaks!) meelelahutuseks pika autosõidu järel oli see paras aeg.

Meie eriti idülliline ajutine Tartukodu

Muuseumist olime täiesti sillas! Seal võis põhimõtteliselt ju kõike näppida, igal pool ronida, mööda onne ja labürinte kolada ja ringi joosta. Iga nurga taga oli midagi lahedat katsuda ja vaadata ja teada saada. Muidugi ei jõudnud me selle ajaga kogu rahva ajalugu läbi töötada, aga suurepäraseks esmaseks sissejuhatuseks väikestele eesti tüdrukutele oli see kindlasti. Ma olen täiesti kindel, et nad tahavad sinna tagasi minna ja asja edasi uurida. Nagu minagi.

Üheks hitiks oli seal raudselt nutivoodi, mis salvestas seal kuidagi voodi peal olevaid inimesi ja pärast sai kõrvalt vaadata, et mida me seal tegime. Ja nii sadaviiskend korda järjest. Ja tegelikult oli see nii paeluv, et ma oleks vabalt sada korda veel võinud proovida. Aga kuna ma olin ikkagi see täiskasvanu seal, siis tuli ju öelda klassikalised sõnad: "Lähme edasi ja vaatame, mis siin veel on" (aga pärast läksime ikka veel korra tagasi).

Siis seal sai ise tossu teha ja vaibamuusikat. Ja meil kodus tahvelarvutit ei ole, seega olid meie neiud eriliselt vaimustuses sealsetest puutetundlikest ekraanidest, kus sai ise asju vajutada ja sõrmega pilte kerida ja igast muud moodsat värki teha. Ja siis sai kell 18.45 ja me lahkusime majast 18.58. Aga igati väärt poolteisttund oli!

Klaasist põrand! Päris õudne!

Hommikul tõusime oma eriti armsas kodukeses üles, pudrutasime, pakkisime ja lahkusime varjuteatrisse! Varjuteatrietendus "Tähelaps" toimus Karlova Teatris ja oli tõesti väga lahedalt tehtud! Ma ei tea, ma vist ei olegi kunagi varjuteatrit näinud niimoodi. Kuuene ja Neljane olid lummatud, Kahene keeldus lavale vaatamast ja veetis etenduse nägupidi minu õlas (mis tuletas mulle meelde Kuuest, kelle ma samas vanuses kinno Suurt Maalritööd vaatama viisin, mis läks umbestäpselt samamoodi. Ikkagi õed.). Muinasjutt oli õpetlik (ehkki kohati päris sünge oma kerjusesõimu, peksu ja tapmisejutuga) ja kõik lõppes, nagu ikka, ilusti. Headus ja südamlikkus võitis. Nii ta on.

Meie ajutine kodutänav

Harilik Karlova teatri tualetilinnuke

Edasi ootas meid lõuna Aparaadis Ingi ja poistega, kus ma pidin sööma neli päevapraadi (ja ma ei jaksanud!), sest lastel oli mingi kastmeblokk. Aga kuna vestlus oli huvitav ja aus, siis ma ei võtnud seda kuigi traagiliselt ja andsin endast parima. Ja kuna Ingi oli äärmiselt ettenägelikult reserveerinud meile laua mängunurga kõrval, ei pidanudki ma muu kui vestlemise ja söömisega tegelema. Täiesti imeline.

Oleksin väga tahtnud veel minna lastele Tartu Raekoja platsi kuuske ja jõuluväljakut näitama, aga kell ei lubanud. Uneaeg ja pime aeg pressisid vaikselt peale. Nii ta nägemata jäigi. Sellest sündis aga tagasiteel plaan minna ühel päeval Kuuese ja Neljasega rongiga (sest siis ma saaksin neile lugeda ja muid asju teha, mida autoroolis on keeruline teha) Tartusse ja tagasi ja siis kõik kuused ja jõed ja muud asjad üle vaadata. Kõlab küll hästi, aga arvestades, kuidas see aeg meil siin lendab, võib see vabalt juhtuda ka järgmiste jõulude paiku. Igal juhul jäime me oma Tartutripiga väga rahule ja nüüd kõik magavad siin ja näevad tõenäoliselt päkapikke unes, sest täna öösel peaksid nad lõpuks oma kingitustega meile jõudma. Mulle tundub, et nad juba käisid.