Pühapäevaelumelu linnas, poes ja kodukülas (7.)

Pidulikult võin nentida, et olen juba nädal aega oma väljakutsega hakkama saanud! 7/31! Nädalakokkuvõttes (mis on seesama praegu siin) tõden, et tunne on hea, annan endast parima ja lähme edasi! Kuna see on natuke nagu meie 40-päevased praktikad joogas, siis selles mõttes on mul ilmselt ka natukene lihtsam seda rütmi hoida. Nimelt 40-päevased praktikad tähendavad meil Kundalini joogas seda, et me teeme 40 päeva järjest sama harjutusteseeriat või meditatsiooni, et selle mõju kinnistuks ja midagi hakkaks meis muutuma või noh, et saaksime sellele pärisendale lähemale läbi nende kihtide, mille aeg ja inimesed ja mõjutajad talle peale kasvatanud on. Ja nende praktikate puhul on ka oluline järjepidevus ja just see, et ükski päev ei jääks vahele. Sest vastasel juhul ei saavuta me seda maksimaalset mõju ja parimate tulemuste nimel tuleb kõike otsast alustada. Seega ma võtan seda kirjutamisväljakutset siin natuke nagu sama tundega. Ma küll ei plaani otsast alustada, kui mõni päev vahele jääb (ma arvan?), aga see kohusetunne järjepidevuse säilitamise osas on küll samasugune! Ja tegelt on nii, et ma olen paaril korral küll kergelt jalgu lohistanud siia arvuti taha, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis läheb see kõik nagu lepse reega. Aeg-ajalt tunnen sellist sõnadeblokki küll ka, st et on tunda väikest roostet, aga iga päevaga vähem, mis tähendab ju ainult üht! Mingi väike arengubeebi on täiesti tuntav!

Homme. Homme on see päev, mil tavaelu, ehk see elu, oma pärisrütmide ja kohustustega, peale hakkab. Ja ausalt, ma olen ikka superrõõmus! Ja lapsed on rõõmsad, et nad saavad vahepeal jälle lasteaiasõpru näha ja kunstitundi minna ja. Ja mina saan tunde anda ja jälle saalirütmi tagasi minna! Ja ehkki siin kodus on ka päris mõnus puhata olnud, siis oli ikka küll aeg juba edasi liikuda siit. Uued väljakutsed ja rõõmud ja inimesed ja avastused ja kõik see on palju lihtsam tulema, kui me päriselt out there oleme. Super.

Aga täna oli meil meeldiv pühapäev, milliseid meil ikka edaspidi ka saab olema. Isegi võiks öelda, et juba algas kerge rutiinisoojendus, sest Viiesel oli täna aasta esimene tantsutund ja me saime oma traditsioonilise pühapäevase perelinnaskäimise ära teha. Linnariiete ja kohviku ja kõigega. Kuna meie Seitsmene on detsembrist piiratud dieedil, siis peab kohvikuid hoolega valima, aga õnneks pakub enamik kohvikutest smuutit, seega läks hästi! Seal Rotermannis jalutades on selline suurlinnafiiling alati, kuidagi selline mõnus väljamaavaib. Need moodsad majad ja vanad majad ja nende sümbioosid ja kitsad tänavad ja sisehoovid ja jahedus ja erinevad toidulõhnad. Ja meeleolu loomiseks ka erinevatest rahvustest inimesed. Ja meie perekondlikud pühapäevad on saanud kuidagi nii armsaks ja tähtsaks osaks meie nädalast. Ma alguses natuke kahtlesin, kas on ikka hea mõte viia laps linna tantsutundi ja seda veel pühapäeval, aga samas see, et vahepeal on põhjust kõik koos end linnas tuulutamas käia, oli natuke kutsuv ka. Muidu me võibolla ei satuks sinna niimoodi. Pärast seda, kui ma siin oma saalikese avasin, pole nagu üldse põhjust enam linna sattuda. Just sinna mõnusasse kesklinna-vanalinna kanti. Eile näiteks hüppas Seitsmene teatri juures valgusfoori taga oodates peaaegu et rõõmust õhku ja hüüdis "Emme vaata, tuviii!". Minu väiksed maalapsed. Mulle igal juhul väga sobib see linnast eemal elamine ja linnal külaskäimine. Sellised kergelt eksootikamaigulised on need külaskäigud nüüd siit distantsilt vaadates.

Tuvi. Laenasin delfist. Kunagi oli mul tuvidest palju pilte. 

Ma olen alati olnud täiega tuviinimene! Aga noh, siin maal ju neid ei ole.

Siis tõime poest värvi juurde ja värvisin selle laste magamistoa seina ka teist korda üle. Ja ise olin rahul. Et sein oli nii ilus ja et see tekitas eriti vägeva ja võimsa tunde. Ma ikkagi värvisin seina ära! Päris imelik. Sest ma olen enne ka oma elus kõvasti seinu värvinud ja igakord on selline tunne pärast. Tundub, et see on mingi tohutu väega tegevus minu jaoks! Ilmselt see kohemärgatava muutuse loomine oma kätega, ma arvan. Nii et kui mul peaks mingid enesekindluseprobleemid tekkima, siis ma tean, kuidas endal tuju tõsta! Võite ka proovida!

Tõendusmaterjal nr 2, et meil on nüüd mururohelise seina asemel mündiroheline!

Ja siis oli meil pitsaõhtu täna. See kõlab (ma ei tea, kõlab või?) nagu meil oleks neid pidevalt, aga tegelikult ei ole, sest keegi meist siin ei armasta eriti pitsat. No ütleme, et enamik. Aga mul tuli hommikul selline tunne, et tahaks, et igaüks saaks oma väikse pitsapõhja (tegime Schär gluteenivabast jahusegust taigna) ja ise valida sinna peale kõik need asjad, mida ta parajasti tahab. Ütleme nii, et 3/5 olid lõpptulemusega rahul, 2/5 pigem nokkisid ja tõdesid taaskord, et neile ei maitse väga mitmed erinevad asjad, eriti kui nad on kokku pandud. Kolmese pitsa koosnes lõpuks pitsapõhjast ja sojaviineritest. Pole midagi parata. Õnneks tarbis ta mõningast kattematerjali eraldi kõrvale. Aga noh, ikkagi 3/5 nautis, nagu ma mainisin, seega võib lugeda kordaläinud ürituseks. Mida me siiski enam niipea ei korda, ilmselt.

Ja siis oli meil vanniõhtu ja harilik õhtune magamaminek, peale mida ma sel korral võisin jälle kergendatumalt hingata - keegi ei karjunudki täna kellegi peale eriti! Muidugi on siin ka oma põhjus - me läksime täna täiesti normaalsel ajal voodisse, nii et keegi ei olnud veel jõudnud väsimusest murduda. Ja nagu ma eile mainisin, läksin ma ise ka päris normaalsel ajal magama, seega ei olnud ka mina jõudnud väsimusest murduda! Kõik võitsid! Ma mõtlen, et ma nägin täna, kui hea mõte see ikka oli, see enne südaööd magamaminemine, et ma teeks seda kohe täna uuesti! Head ööd!

Läksin Bauhausi värvi ostma ja leidsin värvide vahelt kastitäie õrnu kitsenäidiseid või mingeid kitse isiklikke näidiseid! 

Seal Bauhausis on ikka kõike! Enjoy your day!