Teadlikud vanemad ja haiged lapsed (19.)

Täna sündiski lõpuks teadliku vanemluse reede vol 1! Minu ammune unistus olla osa ringist, kus saab vabalt arutleda ja jagada ja mõtiskleda lapsevanemaks olemise ja lapse toetamise ja eeskujuks olemise teemadel, sai täna teoks! Kohtume korra kuus - toetame, kuulame üksteist ja vajadusel aitame nõu ja jõuga. Mõnus hoitud ring ventileerimiseks ja mõne murepuntra lahtiharutamiseks. Igaks korraks valime ka raamatu(d), mida kuu aja jooksul loeme ja järgmisel kohtumisel võtame teemaks. Seega osalt ka selline bookclub-värk (ka minu ammune unistus!). Järgmiseks kohtumiseks loeme läbi Jesper Juuli raamatu "Sinu tark laps" või kui seda ei leia, võib lugeda ka mõne teise tema raamatu. Ühesõnaga, üks tore klubilaadne ring on sündinud! Ja see oli täpselt nii mõnus kui ma ette kujutasin! Ma väga tahaks pikemalt kirjutada ja tõenäoliselt seda ka teen, aga lihtsalt mitte täna.

Sest ma saabusin koju palavikus 1/3 ja köhas 2/3 kleidikeste juurde. Nüüd istun siin laste magamistoas oma pop-up voodis, et olla kõigega, mis nendega toimub reaalajas kursis ka öösel. Et siis siit värske ja puhanuna (mhmh) hommikul jooga-doula koolitusele lipata. Aga ma arvan, et sealsed teemad toetavad ja mõnus ühine ring annab jõudu juurde. 

Kuulsin eile, et see kukk, kelle aasta nüüd kohe lõppema hakkab, näitab veel oma viimast tuld ja tulevärki ja see selgitab niimõndagi päris hästi, sest ma tunnen, et viimasel ajal on kuidagi kõike hästi palju õhus. Mingit uut infot, mis vajab seedimist ja suundi ja väljakutseid viskab muudkui peale ja see on kohati päris väsitav ka. See nüüd ei murra kaela, aga ikkagi on seda natuke palju korraga. Ja see kukejutt sobib selle juurde nii hästi. Varsti tuleb maakoer ja tulikukk peab oma asjad kokku pakkima ja äkki siis rahuneb energia ja kõik see värk ka maha. Enne on veel see sinine täiskuu, muidugi. Ma siis pigem ei hõiska veel  ja elan selle perioodi siin päevakaupa läbi! Ma muidugi tean, et väga põnev oleks ju teil täpsemalt lugeda, mis siin õhus on ja nii, aga ma tunnen, et mõned asjad tahavad ise ja ilma liigse valguseta tulla ja minna. Ma ise vast saan aru, kui ma kunagi seda siin loen. Aga võibolla ei saa ka ja see on äkki veel parem!

Ühesõnaga, jättes selle mõistujutu nüüd sinnapaika, olen ikkagi päris õnnelik tänase päeva üle ja lähen võtan selle öö ka siis vastu, mida iganes ta mulle ka täna tuua ei plaaniks. 

Jooga ja elu ja joogalik elu ja öö

 

Ma olen nüüd täiesti joogast läbi imbunud (ja tunnen, et mul on kehas ikka päris mitmeid lihaseid)! Sel nädalavahetusel oli järjekordne kundalini jooga õpetajate koolitus ja enne seda alustasin üle pika aja igapäevase meditatsiooniga ka (for good fortune). Nii et olen jälle ilusasti joogalainel, kust ma vahepeal kuidagi alla kukkusin.

Ma sain juba ammu aru, sellest ajast peale, kui ma esimest korda joogaga kokku puutusin kunagi kuus aastat tagasi, et tõesti-tõesti, mingi vägi selles on, mida tasub lähemalt uurida. Et asjata kõik ei räägi mediteerimisest ja tasakaalust ja joogast kogu aeg ilusaid sõnu. Kusjuures, ma tegelikult teadsin juba veel enne seda, et jooga ilmselt on minu jaoks, aga kuidagi ei olnud seda õiget aega või tunnet või maidea. Igal juhul siis see teadmine mind joogatundi ei viinud. Ju siis ei olnud elul midagi erilist viga. No selles mõttes, et tasakaal oli enamasti olemas ja kui ei olnud, siis lihtsalt läksin koju magama või lugema või kuduma või jäätist sööma ja ristsõnu lahendama või jooksma või midagi (ilmselt mu kümne aasta tagune mina vaidleks mulle praegu vastu, sest muidugi olid selleaegsed mured ju need kõige suuremad. Aga siis ma natuke räägiksin talle, mis teda ees ootab, kui ta saab lapsed. Siis ta ilmselt ei oskaks midagi öelda enam).

Joogatundi viis mind kõigepealt esimene rasedus, et aidata sünnituseks valmistuda. See andis sellise aimduse, mis see jooga olla võiks. Ja siis, kui ma juba teise lapse õnnelik ema olin, siis tuletas see teadmine end kenasti meelde. Et kui aitas sünnitusel, siis peaks aitama ka muudel rasketel hetkedel. Oli jah natuke keeruline, tasakaal kadus ära, selline lõksusolemise tunne oli ja üldse tundsin, et närvid hakkavad läbi minema. Ja siis sain ma juhtumisi teada, et mu õde hakkas juhtumisi käima kundalini jooga tundides ja mina siis haakisin end sappa (mitte nii juhtumisi enam). Ja siis ma sain vaikselt aru küll, millest need joogainimesed räägivad. Et rahu ja rõõm ja tasakaal ja. Ja selle võtmeks on lihtsalt püüda olla enda sees ja lasta mõtetel minna (mis tegelikult ei ole üldse lihtne), sest selles vaikuses sa nagu ühendud sellest elus parajasti käimasolevast jamast lahti ja tunned, et tegelikult on enda sees päris rahulik olla ja pärast vaatad tänu sellele kõigele värskema pilguga. Siis natukese aja pärast oli mul järjekordne õnn käia rasedate joogas ja siis juba beebijoogas ja siis tuli see lastejooga õpetajate koolitus, kuhu ma lihtsalt juba ei saanud minemata jätta. Ja peale seda algas uus kundalini jooga õpetajate koolitus, kus ma osalen alates aprillist, sest see lihtsalt pidi nii minema. Ja üheks põhjuseks, miks ma just kundalini joogale müüdud naine olin, on see, et kundalini joogas on oluline osa mantrate loitsimisel ja/või laulmisel. Muusika ja laulmine on üks minu kirgedest, eks. Ja pole siis midagi imestada, et järgmisel hetkel ma juba leidsin end ühest väikesest mantrakoorist. Andsin joogale sõrme ja.. Olengi väikestviisi sõltuvuses võinii.

Sellega on see, et kui juba saab selgeks, kui hea enesetunde võib tekitada puhas keskendumine oma kehale, muude mõtete minema saatmine, elu ja inimeste aktsepteerimine ja kõik see muu hea (hetkes elamine ja tänulikkus ja andestamine ja), siis niipea, kui teha mingi paus ja jooga riiulisse panna, annab see kohe tunda. KOHE. Oleks muidugi täiuslik, kui ma suudakski niimoodi seda mitte riiulisse panna, aga noh, ikka ju olen inimene ja vahepeal nagu tuleb midagi vahele ja jälle paus ja - vana hea emotsionaalne ja tasakaalust väljas ja närvitsev Grete on tagasi. Üks õpetaja ütles meile, et tehke iga päev kasvõi natukene, kasvõi üks harjutus, aga tehke ometi midagi! Et see harjumus ja järjepidevus ei kaoks. Tal on jumalastõigus. Samas näitab selline paus ilmekalt, kui märgatavalt teistmoodi võib end tunda, kui jooga riiulisse panna.

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus ka kell viis hommikujoogas ehk sadhanal. Kaks ja pool tundi joogat ja mantraid. Tõeliselt mõnus kogemus. Ma olen selline hommikuinimene ka pigem vist. Mulle meeldib mõelda, et hommikul vara, kui inimesed ja linn ja maa ja mets ja meri ja kõik magavad, siis mina ei maga. Ja naudin seda rahu ja vaikust ja hommikulõhna. Ja siis lihtsalt olen endaga ja tśillin. Ja keegi ei sega mind. Päris kena algus ühele päevale, eksole. Nagu selline edumaa teiste ees natuke, et kui nemad alles tõusevad, siis mina olen juba ärganud ja päevaks valmis ja rõõmus. Kodus see ei ole veel päris võimalik, sest siin ikka keegi tõuseks vahepeal ja tahaks minust midagi. Ja segaks minu püha aega. Ja see ilmselt teeks mind hoopis pahuraks.

Sadhana. Kell 5.00.

Ja ma saan aru, et kõigil inimestel ei teki (ega peagi) joogaga mingit klikki või tõmmet. Ja see on ka okei, ma arvan. Aga ma arvan, et kuidagi peaks seda keha ikkagi liigutama - koeraga jalutama või hommikul tööle jalutama (mis oli nii mõnus, ma mäletan. vist) või treppidest käima või. Sest liigutamine ju toodab õnnehormoone ja kellel neid vaja ei oleks, eks. Ja siis võiks võtta päevas endale hetki, mil ei mõtle mitte millegi peale. Tuleviku ega mineviku peale. Nagu selline puhkus mõtetest ja rõõm hetkest ja sellest, mis kõik on hästi ja ilusti. Ja üldse võiks rohkem lähtuda oma sisetundest ja südamest ja nii. Ja siis võiks mitte pahandada teiste inimeste paha tuju peale, sest teise inimese paha tuju on tavaliselt täiesti tema enda kontekstis ja ei ole üldse seotud kellegi teisega. Ja see on nii inimlik olla ebatäiuslik ja see võiks olla lubatud. Lastele ka.

Ma olen vist rääkinud
(kell on kolm öösel)

 

Waldorf-pedagoogika, lasteaed ja Ulla Laxeni "Laul, mis leidis sõnad"

Minu elu on viimastel nädalatel kulgenud just kõige selle taktis. Nimelt hakkab minu Neljane nüüd natukene ka lasteaias käima. Valisin talle waldorf-lasteaia, kuna see tundus mulle sellise lasteaiana, kus ma ise ka tahaksin käia. Oleme käinud kahekesi mõned päevad harjutamas ja kõik justkui sujub, aga minu sisemised (ja ka välimised) võitlused ja diskussioonid jätkuvad. Ja seda mitte teemal "kas ta peaks waldorf-lasteaias käima", vaid teemal "kas ta üldse peaks lasteaias käima".

Olen neli aastat kodune ema olnud ja jätkan seda teed stiilselt ilma vahepeal tööle minemata, sest kohevarsti jõulude paiku peaks sündima ka meie kolmas tütar. Noja seega ma ju iseenesest ei PEAKS kedagi otseselt lasteaeda toppima, sest ma olen ju kodus, eks. Ja tema oleks ka hea meelega kodune laps, mulle tundub. Lasteaia kasuks räägib aga see, et ta võiks ju teiste lastega natuke suhelda ja õppida koostegemist ja kõike sellist toredat. Eriti kuna ta on üsna häbelik laps, kes samas hea meelega teistega mängiks, kui mõnikord suhtlemisoskustest puudu ei tuleks. Praegu siis olen otsustanud viia teda lasteaeda üheks-kaheks päevaks nädalas ja vaadata mis saab. Eelkõige, kas talle endiselt meeldib seal, kui ta ühel hetkel päriselt mõistab, et ma ikkagi ei jää seal temaga koos käima, ja teiseks, kas kogu see lasteaiakogemus muudab teda kuidagi mitte-nii-positiivses mõttes ja kaalub kodusolemise üles.

Nüüd ma siin loen waldorf-pedagoogilisi raamatuid ja lasteaiaskäimist puudutavaid raamatuid ja püüan ise endale selgeks teha, et see on üks hea otsus nüüd. Sest tegelikult on meil kodus väga tore - ta mängib oma kaheseks saava õega väga kenasti päev läbi koos ja kohe tuleb ju üks õde veel, kellega maid jagada ja keda õpetada ja mängima kutsuda. Ja vahepeal me maalime ja voolime ja loeme ja teeme süüa ja joonistame ja käime õues ja külas ja võtame ise ka (lastega) külalisi vastu. Ja neil on ka suurepärane vanaema, kes hea meelega tuleb nendega mängima, kui minul on vaja joogas või kuskil mujal käia. Ja võtab neid vahel nädalavahetuseks enda juurde. Nii et saate aru minu dilemmast? (Siis saate ilmselt ka aru, et uue olukorraga harjumise probleem on ennekõike minul, eks :))

Ma siis teen väikse kokkuvõtte waldorf-pedagoogikast ja selle põhimõtetest ka, et oleks ilus ja selge pilt. Waldorf-pedagoogika ehk steinerpedagoogika rajaja on Austria filosoof, esoteerik ja õpetaja Rudolf Steiner. Esimene waldorfkool avati Saksamaal 1919. aastal ja praeguseks peaks see olema maailmas kõige levinum haridusele alternatiivset lähenemist pakkuv koolitüüp. Nagu arugi saite, on õnneks olemas ka waldorf-lasteaiad. Erinevate allikate kohaselt on praegu maailmas vist üle 2500 waldorfkooli ja -lasteaia ja neid leidub pea 80 riigis (kõige rohkem USAs, Saksamaal, Rootsis ja Hollandis). Eestis on 9 waldorfkooli ja 10 waldorflasteaeda (arvuline info Eesti kohta pärineb: www.waldorf.ee).

Ulla Laxeni raamat "Laul, mis leidis sõnad. Mängu kaudu sisemise vabaduseni" sattus mu kätte lasteaias, kui minu Neljane lõunaund magas ja mina endale lugemist otsisin. Ja no poleks saanud paremat raamatut olla, mis mind sügavamalt waldorfpedagoogika olemuse ja ka praktilise waldorf-eluga tutvustaks. See on väga sõbralikult kirjutatud ja kõik on kaunilt lahti seletatud ning näidetega varustatud. Eestikeelne raamat on välja antud 2005. aastal, nii et seda võib leida ainult raamatukogudest. Aga ma nii väga tahan seda omale raamaturiiulisse ka, sest see on minu jaoks praegu nagu waldorfpedagoogika piibel. Pluss tegelikult on see huvitav lugemine absoluutselt igale lapsevanemale, kes natuke lapse siseilma tundma õppida tahab. Kuna Ulla Laxen on ise olnud praktik - lasteaiakasvataja, draamapedagoog ja steinerpedagoog, siis on tal nii palju elulisi näiteid tuua, mis kogu temaatika kuidagi südamele lähemale toob ja toimivaks muudab.

Waldorfpedagoogika põhilised tugipunktid on mul nüüd siin kaunilt ja kokkuvõtvalt teile välja toodud, et te näeks ka, miks see mulle täitsa meeldima on hakanud. Need põhinevad suures osas Ulla Laxeni raamatul ja mõnel teisel allikal, mille siis vastava lõigu juurde (ja pärast lõppu ka) lisasin. Ilmselt saaks veelgi kokkuvõtvamalt ka, aga ma ei raatsinud väga midagi välja jätta. Ma usun, et te olete rõõmsad, et te ei pea võib olla ju tervet raamatut läbi lugema, et selle sisu teada saada, aga saate meeldiva pikkusega ülevaate siit.

Seitsmeaastased arengufaasid

Waldorfpedagoogika rõhutab, et laps läbib kolm seitsmeaastast arengufaasi, enne kui ta 21-aastaselt täiskasvanuks saab. Igas arengufaasis on vajalik erinev lähenemine kasvatusele, et tagada lapse areng võimalikult tasakaalustatud isiksuseks.

Esimene seitsmeaastane periood (1-7 aastat) on füüsilise arengu periood:
- elujõudu peaks laps kasutama keha ja siseorganite arenguks. Kui sel perioodil kasutatakse lapse elujõudu nt sunnitud õppimiseks või mälutreeninguks, on lapsel hiljem nõrgalt arenenud füüsis. Waldorflasteaedades seega pedagoogilist õpetamist ei kasutata;
- laps mõtleb, tunneb ja kogeb maailma oma meelte abil ja imeb kõik muljed endasse. Sõnadest on sel perioodil olulisem hoopis tegutsemine ja eeskuju, sest ainult jäljendades kinnistub lapses uus kogemus ja tekivad seosed ja teadmised. Isegi emakeele õpib laps ära tegelikult loomuliku jäljendamise kaudu;
- lapse tahe areneb kaosest organiseeritud tahteks. Laps tunneb endas sisemist sundi, mis paneb tegutsema ja sunnib olema aktiivne, et saada uusi kogemusi;
- põnev on see, et kui täiskasvanut mõjutab ümbritsev maailm järjekorras: 1. mõtlen läbi 2. tunnetan ja seon endaga 3. tahan tegutseda, siis esimesel seitsmeaastasel perioodil käib lapsel maailma tunnetamine täpselt vastupidi: 1. tahan tegutseda 2. tunnetan ja seon endaga jäljendades 3. mõtlen läbi ja kinnistan (pikemalt loe selle uurimuse kohta: "Waldorf-lasteaed. Artikleid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal", "Kuidas ajendada oma last tegutsema" (E. M. von Grunelius)).

Teine seitsmeaastane periood (7-14 aastat) on hingelise arengu periood ehk fantaasia kuldaeg.
- ärkavad lapse hingeelu ja tunded ja õppimiseks vajalik mälu;
- väga olulisel kohal on autoriteedid;
- kui esimesel seitsmeaastasel perioodil areneb tahe, siis teisel seitsmeaastasel perioodil just tunded ja meeled loova tegevuse toel;
- see periood on pikk üleminekuaeg, et laps hakkaks elu realistlikumalt mõistma ja valmistuma järgmiseks, mõtlemisele keskenduvale seitsmeaastasele perioodile.

Kolmas seitsmeaastane periood (14-21 aastat) on vaimse arengu ja abstraktse mõtlemise väljakujunemisele keskenduv periood. Esimesel perioodil sõltus mõtlemine jäljendamisest, teisel autoriteetidest ning kolmandal hakkab lapses arenema võime senikogetut kokku võtta ja sel baasil iseseisvalt loovalt mõtlema hakata.

Waldorfpedagoogika rõhutab pika lapsepõlve olulisust - see on tihedalt seotud mängu ja loova tegevusega. Kel on lapsepõlves olnud võimalus oma siseilm rahulikult ülesehitada, saab jääda iseendaks ka rasketes olukordades ja tal on rohkem jõudu ning tahtmist väliste kiusatustega võitlemiseks.

 

 

Temperamendikasvatus

 

Waldorfpedagoogika leiab, et lastesse ei tohi suhtuda kui ühte suurde gruppi, vaid igale lapsele peaks lähenema vastavalt tema temperamenditüübile - mitte sellele vastutöötades (nt koleerikule: "rahune maha" või melanhoolikule: "Ole julgem"), vaid seda mõistes ja toetades. Nelja temperamenditüübi käsitlus pärineb juba antiikajast ning olles seda tundmaõppinud, saab seda kasvatusel rakendada edukalt põhimõtteliselt igas olukorras. Nelja temperamenditüübi hulka kuuluvad: jõuline koleerik, rahuarmastav flegmaatik, habras melanhoolik ja sädelev sangviinik.  Waldorfkoolides soovitatakse lapsed paigutada klassis temperamenditüüpide järgi, st sama grupi lapsed pannakse üksteise kõrvale istuma, mis tekitab alguses turvalise tunde. Nii näevad sama tüüpi lapsed end nagu peeglist ja hakkavad hiljem ühekülgsuse tõttu tundma huvi teiste temperamenditüüpide vastu. See aga aitab neil avastada endis ka teistsuguste temperamenditüüpide omadusi, mis kindlasti rikastab  (temperamendikasvatusest lugesin lehelt www.waldorflasteaed.ee).

 

 

 

Mäng ja mänguasjad

 

Loovas mängus leiab spontaanselt väljundi lapse siseilm - ta mängib end raskustest vabaks ja mängu kaudu leiab tasakaalu oma siseilma ja välise ilma vahel. Kui laps saab end vabaks mängida, on ta võimeline kasvama inimlikuks indiviidiks ja seda enam teistele andma ja ise inimene olema. Tänapäeval tungib tehnikamaailm teleka, mängude ja arvutiga lapse mängumaailma ja laps peab enne kogu "prahi" eest ära mängima, kui mängust saab tema jaoks loov ja vabastav väljendusviis. Televiisori ja muude ekraanide vältimine või nende limiteerimine miinimumini on ka üks waldorfpedagoogika soovitusi.

 

Jäljendamine on fantaasiamängu eelstaadium - jäljendamise abil kogub laps endasse muljeid ning loov fantaasiamäng saab nende väljundiks. Laps jäljendab kõike enda ümber ja seda juba alates beebieast, kui ta naeratab ja "räägib" oma vanematega ning ka liikuma hakates. Mida rohkem on lapsel jäljendada, seda loovamad ja fantaasiarikkamad on hiljem tema mängud, kui tema fantaasia 2-3 aasta vanusena ärkab. Oluline on meeles pidada, et lapsed jäljendavad nii positiivset kui negatiivset ja ka nt vanemate tülitsemist ning televiisorist ja arvutist nähtut. Seega peaks lapsega sobimatu käiumise pärast riidlemise asemel muutma hoopis oma suhtumist ja olukorra lahendamise viise.

 

Enne viie- või kuueaastaseks saamist ei oska laps päriselt teistega koos ühiselt mängida - pigem mängivad nad siis kõrvuti. Sellest vanusest aga hakkavad nad aga juba dialooge pidama ja ühiselt mängima.

 

Mida väiksem on laps, seda lihtsam on tal mängida igasuguste abivahenditeta. Lastele ei tasuks anda liiga palju valmis mängumaterjali, sest see takistab tema fantaasia ja tahte arengut - kui mängumaterjal ei ole lõplikult viimistletud, saab ta ise olla kunstnik ja produtsent, kes fantaasia abil mänguasja "valmis" mõtleb.  Kuna laps tunnetab maailma oma meelte ja tajude kaudu, peaksid mänguasjad olema looduslikust ja soojast materjalist - käbid, kivid, puuklotsid ja -pulgad, merekarbid, kristallid, riidetükid ja pehmed nukud (nt waldorfnukud) sobivad ideaalselt. Plastmass on tühi ja surnud materjal ja vähendab laste tundlikkust. Liiga paljude mänguasjade omamisel arenevad lapsed waldorfpedagoogika kohaselt aga tihti tarbijateks ja kogujateks.

 

Laps peaks saama kokku puutuda ka kõigi nelja elemendiga - maa (kaevates), vesi (nt loigus mängimine või kastmine), õhk (õhupallid, mullid) ja tuli (vaadeldes). Ka tasub lapsele võimaldada tekkide ja kangastega mängimist (nt telkide ja kodu ehitamiseks), sest see on nagu loomulik jätk teda ennast ümbritsevale nähtamatule kattele.

 

Kui lapsel on raskusi mängude väljamõtlemisega, saab täiskasvanu teda aidata ainult leides kontakti oma sisemise lapsega ning olles mängus kohal siin ja praegu.

 

 

 

Meil toimib imeliselt see telkide ehitamine  - ehitasime ükspäev viie minutiga terrassile kauni pitskardinatega telgi ja see oli nende koduks terve päeva. Nad tegid seal süüa, joonistasid, vaatasid raamatuid, viisid sinna oma nukke (ja tõukeratta?) tuttu ja mida kõike veel. Olin rahul :)

Lisaks tegin ma eelmisel nädalal inspireerituna lasteaiast ja raamatutest mänguasjariiulis inventuuri ja pakkisin sisse mänguasjad, mis mulle tundusid üleliigsed (palju oli asju, mis ei olnud enam eakohased ja juba sellepärast ootasid oma talveund, lisaks oli terve hunnik mingeid vidinaid ja lisasid, mida keegi kunagi ei kasutanud. Pluss mõned mängud või pusled, mis oma olemuselt olid sarnased ja mille õed-vennad ma saadan maale vanaema juurde). Ülejäänud asjad panin ilusti sobivale kõrgusele ja organiseerisin nii, et sarnased asjad (muusikariistad, klotsid, lauamängud, pusled, voolimisasjad jms) oleksid koos ja mugavalt leitavad. Kindlasti ei vasta meie riiul sajaprotsendiliselt waldorfpedagoogika nõuetele, aga see polegi praegu eesmärk. Meil on selline komboriiul, kus on nii kive ja puitu, kui ka näiteks legoklotsid (mida waldorfpedagoogika ei soovita, sest need on liiga korrapärased ja sarnased ja jällegi pärsivad loovust), karvased loomad, plastiliin ja värviraamatud, pusled jne. Asju on ilmselt ikka waldorfpedagoogika mõistes palju, aga mina, tuleb tunnistada, olen juba praegu väga rahul. Mure tekkis mul seoses kohekohe saabuvate neiude sünnipäevadega, mil ma ei oska hästi külalisi kingituste osas juhendada, sest uusi asju me praegu juurde ei vaja (mulle tundub, et see mure pani just alguse uue postituse sünnile!).

 

 

Muinasjutud ja elav sõna

 

Väga oluliseks peab waldorfpedagoogika muinasjutte ja elava sõna jõudu - see tähendab, et muidasjutte peaks pigem jutustama kui ette lugema, sest nii hakkab muinasjutt nii jutustajas kui kuulajas elama. Tavaliselt kuulavad ka kõige aktiivsemad ja rahutumad lapsed kenasti vaikselt, kui neile muinasjuttu lugemise asemel jutustada.Tõeline muinasjutt algab sõnadega "oli kord" ja pigem on nendeks rahvajutud. Muinasjutt räägib lapsega elavate piltidega oma sümbolkeeles ja laps võib eksinud muinasjutukangelases ära tunda oma hirmud ja tunded. Oluline on ka, et muinasjutus jääb alati lootus, et lõpus toimub päästmine - väikese lapse jaoks peabki see nii olema.

 

Muinasjuttu ei tohi kunagi lapse jaoks lahti seletada ega analüüsida, sest siis kaotab laps võime muinasjuttu sisse elada ning ise sealt hirmude ja negatiivse vabastamiseks toitu leida. Muinasjutte tuleks jutustada rahulikult ja harmoonilisi źeste kasutades, mitte üledramatiseerides, sest muinasjutupildid on ise juba piisavalt tugeva toimega. Ulla Laxen kirjeldab ka muinasjutuõhkkonna olulisust - selleks võiks olla muinasjutulaud linakesega, millel on süüdatud küünal ja muinasjutuvestja suur tugitool, mis on nagu püha koht, mille ees vaibal siis lased istuvad ja andunult kuulavad.

 

Tegelik muinasjutuiga jääb neljanda ja üheksanda eluaasta vahele, kuid põhimõtteliselt ei olda muinasjuttude jaoks kunagi liiga vana (olen nõus! ma nii ootasin aega, mil on jälle põhjust (ja lausa tungiv vajadus!) hakata muinasjutte lugema!).

- Enne kolmandat eluaastat ei ole lapsed veel muinasjuttude jaoks küpsed ja vajavad pigem luuleridu ja laulumänge.

- Kolmeaastastele võib juba jutustada muinaslugusid temast endast.

- 3-4-aastastele sobivad muinasjutud nagu Magus puder, Leivakakuke, Naeris.

- 4-5-aastastele sobivad nt Kolm karu, Kolm põrsakest.

- 5-6-aastastele sobivad nt Hansuke ja Greteke, Punamütsike, Kolm sulge.

- 6-7-aastastele sobivad nt Lumivalgeke, Okasroosike, Tulipunane lilleke, Saabastega Kass.

 

Lastele meeldib ka ise muinasjutte jutustada ja sealjuures on kõige toredam tunda ära tuttavaid olukordi - ka muinasjuttude jutustamisel toimub jäljendamine.

 

Ulla Laxeni raamatus on ka palju toredaid muinasjutte välja kirjutatud, mida saab lastele jutustada. Lisaks kirjutab ta natuke ka muinasjuttudes kasutatavatest sümbolitest, mida on väga põnnev lugeda. Meie peres on hetkel lemmikmuinasjutt Magus puder, mida me siis siin juba igapäevaselt jutustame nii autosõidul kui niisama tee või kakao kõrvale. Oleme ka küünla siis põlema pannud, mis tõesti-tõesti loob sellise mõnusa maagilismüstilise meeleolu sinna juurde! Ma tahan veel leida kodus sellise mõnusa nurga või luua mingi pehme kohakese, mis saaks meie pühaks muinasjutulugemise kohaks.

 

 

Elurütmid ja traditsioonid

 

Rütmis elamine tähendab Ulla Laxeni arvates võimet end elule hääälestada ja leida tasakaal välisilma ning siseilma vahel. Kui lapsel on võimalus elada mingi elurütmi kohaselt, on ta võimeline leidma endas ka harmoonia.

 

Looduse rütm

Laps elab loomulikus aastaaegade vaheldumise rütmis, kuid täiskasvanud mõjutavad seda tihti nii, et tajuvad aega ühtse ja lineaarsena. Laps tunnetab, kuidas maa ja loodus sügisel elu sisse hingavad sarnaselt inimesega ning jõuluaja järel loodust välja hingama hakkavad. Sügisel ja talvel elame rohkem naiselikus elemendis, mil on inimesel võimalus rohkem endasse süveneda - see on muinasjuttude, lugemise ja kamina ees käsitöö tegemise aeg. Kevadel ja suvel elame mehelikus elemendis, mil mängime väljas, töötame aias ning naudime päikest ja rohelust.

 

Aastaaegade rütmi järgi elades hoiame oma keha vitaalsena ja vaheldust pakuvad aastaaegadega seotud pidustused. Waldorfpedagoogika järgi tähistatakse järgmiseid pidupäevi:

- Mihklipäev (29.septembril) e Miikaelipäev e lõikuspüha, mis tähistab enesessesüüvimiseaja algust.

- Valguse püha e Laternapäev (11.novembril) - inimese sisemise tule äratamine kõige pimedamal ajal.

- Advendiaeg ja jõulud - jõuludeks valmistumise aeg ja perega koosolemise püha

- Kolmekuningapäev (jaanuar) - jõulude lõpu aeg. Kolmekuningapäeva ja lihavõtete vaheline aeg on väljahingamise aeg, mil lapsed naudivad talve. Täiskasvanutele on see tihti raskeim ja depressiivseim aeg aastas, kuna tihti ei suuda täiskasvanud looduse väljahingamisele kaasa elada justkui soovides püsida vanas.

- Lihavõtted - sisemise uuestisünni aeg, looduse tärkamise ja rõõmu aeg.

- Jaanipäev - pidutsemine valguse ja rohetava looduse auks. Kevadine vastand Mihklipäevale, kuna siis toimub tugev väljahingamine ja väljapoole elamine.

Kõikidel pidupäevadel viiakse waldorflasteaedades- ja koolides läbi oma väiksed rituaalid ja tseremooniad. Enamasti on igaks pidupäevaks ka oma muinasjutt. Ulla Laxen on raamatus neist ka pikemalt kirjutanud.

 

Kuu rütm

Kuna meie eeterkeha, mis ümmbritseb ja kaitseb meie füüsilist keha, elab kuurütmis, on oluline, et me elame seda läbi ka koos lastega. Ulla soovitab luua ruumis selline laud või aknalaud, mis oleks alati kuule või aastaajale omaselt kaunistatud - see aitab lapsel mõista ja kogeda looduses toimuvaid muutusi ja nende võlu. Lauale võib panna puuvilju, lehti, oksakesi, õmmelda lillelapsi, loomi jne. Koos kaunistamine on lastele alati väga põnev.

 

Nädala rütm

Igal nädalapäeval on oma meeleolu ja värv. Waldorflasteaedades on igal päeval kindel tegevus lisaks vabale mängule. Näiteks esmaspäev on maalimisepäev, kuna pärast nädalavahetust on uue nädala rütmi sisse elada ja enesesse süüvida hea just meditatiivse ja rahustava maalimise kaudu. Seda tehakse märjale paberile ja kolme põhivärvi kasutades (kollane, punane ja sinine), millest saab omavahelise segamise teel ise paberil uusi värve luua. Veel on nädalas metsa- või matkamisepäev, käsitööpäev (meil on voolimisepäev, aga Ulla Laxen kirjutab ka nt kaltsuvaipade kudumisest), küpsetamisepäev ning kolmapäeval, keset nädata on vaba mängu päev, mida lapsed võivad kasutada loovmänguks nii kaua kui tahavad.

Laupäev on möödunud nädalale pilguheitmisepäev ja sobiv päev sõprade või sugulaste külastamiseks ja seeläbi  suhete hoidmiseks. Pühapäev on aga perepäev ja puhkepäev, mil peaks aega võtma selleks, et pere saaks koos aega veeta ja kaunilt kaetud laua taga ühist sööki nautida.

 

Ööpäeva rütm

Elades ööpäeva rütmis, stimuleerime oma hingelist mina, mida on eriti lastele tänapäeva stressirohkes ja rahutus maailmas väga vaja. Hommik ja õhtu on üleminekud öö ja päeva vahel, mil oleme välismõjudele kõige tundlikumad. Kui suudame siis lastele maagilisi hetki ja meeleolu luua, aitame tal elada siin ja praegu ning leida rütmi, mis hoiab ära rahutuse ja stressi. Hommikul võiks näiteks söögilauas süüdata küünla ja lugeda koos väikse hommikusalmi või lihtsalt imetleda koos vihma, et ta maad kastab või päikest, et ta valguse toob. Õhtul peaks valitsema rahulik meeleolu, et laps saaks üle minna puhkamise faasi - siis võiks luua mõnusa hetke muinasjutu ja küünlaga, pärast mida saaks laps rahulikult voodisse pugeda.

 

Söögikorra tähtsus tasakaalu loomisel

Mida positiivsemat atmosfääri suudame söögilauas luua, seda rohkem saab laps nii füüsilist kui hingelist toitu. Kui katame laua kaunilt, süütame küünla ja jutustame väikestest asjadest, mis päeva jooksul on juhtunud, muudab see söögikorra elamuseks nii laste kui täiskasvanute jaoks.

  

Sünnipäeva tähistamine

Oluline koht waldorfpedagoogikas on ka sünnipäeva tähistamise rituaalil. Lasteaedades on see erinev, kuid tavaliselt sisaldab see sünnipäevalapse tõstmist aukohale, temaga koos peolaua taga pidusöökide nautimist ning sünnipäevalaulude laulmist ja -muinasjutu lugemist.

 

 

 

Ühesõnaga, mina nautisin seda raamatut tõeliselt ja kindlasti soovitan selle laenutada, kui ma oma pisikese ülevaatega kelleski huvi suutsin äratada. Ja ma usun nüüd tagantjärele, et see raamat on täiesti teenitult minu blogi esimene raamat (kui ma varem mõtlesin, et peaks selle äkki varuks jätma ja mõne teisega debüteerima)! Kogu see waldorfpedagoogika tundub täiesti mõistetav ja meie  koduse eluga samastatav. Lugedes tundsin mitmel korral äratundmisrõõmu, aga leidus ka mõni huvitav fakt, mis üllatas - näiteks tõdemus, et muinasjutte ei tohi lapsega analüüsida ja neid selgitada, kuna see võib muinasjutu peene sümbolkeele lapse jaoks hoopis ära rikkuda ja ta ei saagi sellesse ise oma müstilisi teid pidi siseneda. Selle peale ma poleks ise tulnud. Ja need rütmid on ka huvitavad, sest kuigi meil mingi elurütmike siin on, on tunne, et elu võiks veel natuke rütmilisem olla. Mulle meeldis, kui ilusti rütmide olulisus ja loomulikkus oli lahti seletatud. Täitsa julgustav oli ka temperamendikasvatuse ja arenguperioodide kohta lugeda, kuna ma olen ka alati mõelnud, et millal siis oleks õige aeg ja viis last õpetama hakata. Sest ta ju peab koolis ka hakkama saama. Siit sain siis natuke mõttetoitu ja teistmoodi lähenemise peale mõelda ja rahunesin selles küsimuses maha. Laps õpib ju ise jooksvalt pidevalt ja omas tempos. Kuna ma teda (vähemalt praeguse seisuga) eliitkooli panna ei kavatse, siis ei muretse ma ka koolikatsete ja eelkoolide ja selliste asjade pärast. Lasen tal nautida võimalikult pikka lapsepõlve!  

 

 

 

Kirjutades tuginesin eelkõige järgmistele allikatele:

 

1. E. M. von Grunelius "Kuidas ajendada oma last tegutsema", kogumikus "Waldorf-lasteaed. Artikleid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal", Tallinn 1994

2. Kaia Kullamaa artikkel Lääne Elus (29.09.2013) http://online.le.ee/2013/09/29/kaia-kullamaa-waldorfi-pedagoogika-teistsugune-lahenemine-oppimisele/

3. Ulla Laxen "Laul, mis leidis sõnad.Mängu kaudu sisemise vabaduseni", Tallinn 2005

4. www.waldorflasteaed.ee

5. www.waldorf.ee