Wednesday, March 14, 2018

Kevadhingamine ehk kuidas jalutamine päästab maailma

No teree. Ma tunnen juba õhus ja hinges kevadet! Aga selleni ma jõudsin alles eelmisel nädalal, sest sellele eelnevatel nädalatel tajusin ma kergekujulist talveraskust nii õhus kui hinges. Kuidagi jube raske oli! Alustades sellest, et voodist oli raske tõusta ja päevaga ühele poole saamine tundus raske. Ja kõik ülejäänu tundus ka kuidagi, noh raske. Tüütu, rusuv, hall ja liiga suur minu jaoks. Korralik väljakutse või talve viimased rusumispingutused äkki. No kindlasti on oma osa siin minu 40-päevasel joogapraktikal, millega alustasin, mis tegelebki keha puhastamisega. Ju ta siin siis puhastus kohe jõuliselt alguses. Teate, selline kummaline tunne oli. Just selline nagu mingid asjad tõuseks pinnale, aga sellised hoomamatud asjad. Et ma ei saanud aru, millega tegu, aga oli tunda, et midagi tõuseb. Midagi rasket. Ja eriti raske oli võitlus isudega, sest kui on raske ja hall, siis śokolaad alati aitab! Aga mitte puhastuda ju! Uhh. Ja lisage sinna veel haiged lapsed, kes ei tohi kodust välja minna ja elavad end välja kakeldes ja minu peal. Selline kuu algus. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama endale juhise sellisteks perioodideks, mil ma olen kinni kuskil ja vahel paratamatult (haiged lapsed pluss mingi sisemine protsess, mis tuleb lihtsalt läbi elada), mis ütleb, kuidas end rõõmustada. Ja lihtsad ja lühiajalised toimed on ka okei. Tegin praegu kiirelt sellise. Kindlasti saan seda täiendada.


Aga nüüd on lapsed terved, mina terve, uksed valla ja linnulaul akna taga, õues valgem ja värskem õhk ja kõik on ilus! Jõudu on ja inspiratsiooni ja mingi seletamatu tegutsemistahe (appii, kuidas ma sind igatsesin, tegutsemistahe!) on ka. Selline sõrmed-sügelevad-ja-ootan-seda-kõike-imelist-mis-kohe-tuleb-kannatamatult-tunne! Kevad!

Ja ma siin istun nüüd oma hommikumantlis, ootan, et minna varsti ujuma ja kirjutan, sest mul on selline tunne, et tahaks kõike ja hästi palju (nii kirjutada kui lihtsalt kogeda) ja tunnen rõõmu, et praegu on selline tunne ja aeg. Ilmselt selleks meile neid raskeid ja väljakutsuvaid faase ja protsesse ongi vaja ka, et nendest välja tulla ja siis kohe südamest rõõmustada ja hinnata neid faase, mil kõik on ilus! Nagu praegu! Juhuu!

Tagantjärele ma mõtlen, et sellest raskest faasist aitas mind läbi ennekõike lilhtsalt selle aktsepteerimine, selles olemine ja selle kõige läbitundmine, aga kindlasti ka inimesed, nendega rääkimine ja jagamine ja kõige tipuks see, et lapsed said terveks ja andsid mulle seda minu oma aega, mil seda kõike seedida. Aega, et see endast läbi lasta ja lihtsalt hingata. Ja mul on päriselt selline tunne, et ma saan nüüd kuidagi eriti sügavalt hingata ja tahaks kohe ahmida seda kevadeõhku. Ma lihtsalt eile ahmisingi siin õhtul lahtise akna ees. Ja tundsin, kuidas ei saa küllalt, noh. Ma mäletan, kuidas vanasti, kui vanemad käisid kuskil külas või mujal natuke soojemal ajal ja ma ootasin neid kodus rõdul või aknal ja hingasin seda ööõhku. See oli nii hea. Niimoodi üksi iseenda ja mõtetega või pigem täitsa ilma mõteteta. Isegi seal mustamäemajade keskel. Selline sume ja vaikne ja mõnus. Ja mulle meeldis jubedalt õhtuti koeraga pikemaid ringe jalutada just selles vaikuses ja sumeduses. Ma arvan, et need jalutamised koeraga päästsid mind lapsena. Andsid selle aja olla lihtsalt iseendaga. Värskes õhus. Jalutades. Selline kogematajooga. Ma hakkasin seda jälle tegema nüüd ühe armsa tuttavaga taaskohtumise järel, kes ütles, et teda hoiab just see koeraga metsa sõitmine ja jalutamine tasakaalus. Kus saab lihtsalt olla ja hingata. Selline paus kiires elus. Ja see kõik tui mulle meelde. See lapsena jalutamine ja hingamine. Nii lihtne väike asi, mis tegelikult andis mulle nii olulise teadmise ja tunde ellu kaasa.

Ma mõtlen, et see jalutamine on kohe selline eriti mitmekülgselt kasulik ja vajalik ajaveetmisviis. Seda saab teha üksi, et mõelda ja olla ja puhata ja seedida ja kuidagi lihtsalt endale aega anda. Ja samas saab seda teha kahekesi või mitmekesi, mis annab võimaluse olla koos, liikuda ja hingata õhku, aga salaja ka sellise ühise aja, mil võib millest iganes rääkida. Sest ei pea. Keegi ei oota seda (avalikult). Aga see võimalus on olemas. Ja tavaliselt seda kasutatakse. Ma pean siinkohal jälle oma vanemaid ja koeri tänama, sest me käisime väga tihti nendega kas metsas või kuskil linnast väljas jalutamas. Ja need olid nii mõnusad sundimatud ja pingevabad koosolemised, kus ma tegelikult alati teadsin, et ma võin alati midagi küsida või arutleda või ühiseid plaane teha. Keegi ei teinud midagi muud, mis segaks keskendumist. Selline aken oli, mil ma võisin alati kindel olla, et kõik on üksteise jaoks olemas.

Selle kõige tulemusena armastan ma siiani pikki jalutuskäike kas siis üksi või mitmekesi. Seda olemise aega. Ja ma tahan selle ka oma lastele edasi anda. Selle harjumuse, võimaluse ja kogemuse. Aitäh vanemad ja koerad ja jalad ja värske õhk.

Grete ja Brita aastal 2009