Tuesday, March 31, 2015

"Leena Peenar" Epp Petronelt - sobiks meie aeda ka

 

Ostsin täna lastele Epp Petrone uue raamatu "Leena peenar". No see on nii armas. Eks see kõnetab meid eriti, kuna neil on ka seal kolm tütart, kellest üks kohe raamatu alguses sünnib. Aga üldse kuidagi nii suur osa kirjutatust tuleb tuttav ette (näiteks seal räägib nii ilusti kõhusolemisest, imetamisest ja kaisusmagamisest jne), et selline tunne nagu mina oleks kirjutanud (ja mul on natuke kade meel, et ma ei ole). Isegi meie tüdrukute nimed on sarnased. Lood on niimoodi beebi pilgu läbi ja sellest, kuidas ta pereelu ja maailmaasju näeb. Eriti nice touch olid need inglid seal ka veel, sest ingliteema on meil siin ka päris aktuaalne. Pluss selline väike maagia on minu meelest ühe meeldejääva lasteraamatu kohustuslik nüanss. Lood on head lühikesed ka unejutuna lugemiseks. Mulle tõesti väga meeldis - me lugesime pool raamatut kohe läbi ja ma olin natuke kurb, kui nad ütlesid, et aitab küll nüüd. Peaks minema edasi lugema praegu, kui kõik magavad.

Friday, March 27, 2015

Kuidas kasvatada inimesi

Ma olen vist suutnud luua kuvandi, et elu kolme väikese lapsega kodus - see on imelihtne! Et ongi ainult lilled, koogid, kleidid, roosad beebid ja päike. (Ma tahaks niiväga kirjutada: "Te olete kõik asjast õigesti aru saanud!")


Kuidas nüüd seda teile öelda - ilmselt "imelihtne" pole päris õige sõna. Ma pakuks pigem "põhimõtteliselt võimalik" või "päris huvitav kogemus" või "tõhusaim ja kiireim viis kõikide oma (ja abikaasa) tugevuste ja nõrkuste väljaselgitamiseks". See tugevuste-nõrkustevärk võib päris šokeeriv olla alguses. On selgunud, näiteks, et ma polegi nii tśill ja tasakaalukas kui ma alguses arvasin. Ja et mu hääl võib olla päris hirmutav. Ja mingitel hetkedel tuleb end kõrvalt vaadates tõdeda, et ma olen üsna halb lapsevanema versioon. See on päris imelik tunne, see enese kõrvaltvaatamise tunne - nagu vaataks sellist õudusfilmi. Ma näen, et kõik läheb täiesti valesti, aga ma ei saa seda kuidagi peatada ka. Tahaks kampsuni sisse peitu minna kuni see hirmus koht mööda läheb. Alati läheb, õnneks. Aga selleks peab ikkagi enne kampsuni seest välja tulema ja sellele õudusele vapralt näkku vaatama, teda natuke korrale kutsuma, talle mõningaid tuntud tõdesid meelde tuletama ja julgustama teda sisse-välja hingama (selguse huvides mainin, et see õudus olen ikka mina, mitte mu lapsed, eks). Siis järgneb selgitustevoor, vabandused-kallistused-värgid ja olengi jälle pääsenud. Paraku väikeste hingemarrastustega, et ma olen põhjustanud väikestele rikkumata hingedele marrastusi. Aga parim, mida ma teha saan, on möödunud olukorda veits analüüsida (ja enamasti saab teha järelduse, et ma olen väsinud. Mis enamasti tähendab, et ma olen jälle unustanud endale isiklikku aega võtta), teha väikseid tähelepanekuid ja siis kogu värk endale andeks anda. See ajaga omandatud oskus näitab jällegi tugevust, sest põdema jäämine on päris lihtne ja üsna kasutu tegevus.

Tekib küsimus, et kuhu see stabiilne inimene kadus siis. See stabiilne inimene, kes enne lapsi vastutas ainult iseenda eest ja sai endaga ilusti hakkama, peab nüüd hakkama ühele (siis kahele. jaa kolmele) väikesele toorikule eeskujuks ja asetama tooriku(te) vajadused enda omadest (vähemalt mõneks ajaks) ettepoole. Ehk, põhimõtteliselt ütlema oma egole, et, noh, step down. Ja siit algab kogu see kaunis teekond läbi iseenda seesmiste koobaste, mis loodetavasti lõppeb seal, kus see päris mina on. Sest kui tuleb olla eeskujuks ja anda ühele toorikule kaasa täisväärtuslikuks eluks vajalik varustus, tuleb enne jõuda arusaamiseni, mis see üldse minu jaoks tähendab. Noh, milline üldse üks täisväärtuslik elu on ja milliseid aspekte ja kuidas üldse serveerida. Sest selle tooriku maailmakäsitlus areneb läbi minu filtri ju. Ja siis tulebki teinekord ette selliseid olukordi, kus tundub, et võib olla ma olen hoopis kõigest valesti aru saanud. Ühesõnaga käib üks lõputu kahtlemine ja katsetamine ja eksimine ja avastamine. Ja kuna meie lastel on kaks vanemat, siis võime seda kõike rahulikult kahega korrutada (mul hakkas juba järgmine postitus peas küpsema praegu). Ja ma pean tunnistama, et kui seda olukorda nüüd maksimaalselt ära kasutada, võib sealt koobastest ikka päris valgustatuna välja tulla.

Ma olen vist tänu sellele kõigele kujunenud väikestviisi parenting junkie´ks. See erinevate lapsevanemlusele lähenemiste viiside uurimine ja katsetamine praktikas on lihtsalt nii põnev. Ja et minu katsed oleksid ikkagi tõsiseltvõetavad, olen ka varunud siin piisavalt inimmaterjali. Kolm. Praegu piisab.

Tänaseks ma tõesti tunnen, et ma liigun õiges suunas. Ma olen suutnud luua endale mingi baasväärtuste süsteemi, mida ma oma pikal teel aluseks võtan ja see on mind päris hästi teeninud! Kõige aluseks on, olgu öeldud, oma sisetundest ja südamest lähtumine, nende usaldamine ning eristamine aastate jooksul juurdunud mustritest, mis on saanud alguse kuskil kauges minevikus ja mis vahel tahavad kõike ilusat ära rikkuda. Ja raskematel aegadel (see tähendab üheksal juhul kümnest kurnatust, mis on viiel juhul kümnest tingitud vähesest unest ja ülejäänud juhtudel jälle lihtsalt suutmatusest seda oma aega võtta, mis on üheksal juhul kümnest tingitud minu enda rumalusest) aitab mõne blogi või artikli või raamatu või isegi tsitaadi lugemine meelde tuletada, millele keskenduma peaks. Aegamööda (tänu pidevale praktikale) need sobivaimad lähenemised, põhimõtted ja väärtused juurduvad ja muutuvad loomulikuks. Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen kindlasti tasakaalukam ja endas kindlam kui näiteks kaks aastat tagasi. Ehkki kolmanda lapse sünd loob pigem just arvamuse, et kõik peaks olema hoopis keerulisem. Keeruline on harjuda sellega, et mind peab jätkuma nii mitmele inimesele, kuid samas see sisemine kindlus, mis järjest lisanduvate lastega koos kasvamisega on süvenenud, on jälle hirmus julgustav.

Nii et jaa, see logistika ja möll ja kurnatuse aste, mida ma olen võimeline õhtuks saavutama, on kolme lapse puhul märkimisväärne. Ja sellest tulenevalt ma kindlasti ei käsitse kõiki kriisiolukordi alati kõige õigemal viisil. Aga kõik intsidendid lõppevad siiski alati ausate vabanduste, selgituste ja armastusega. Ja see, kuidas ma tunnen, et ma lapsevanemana kasvanud olen ja õppinud oma südamest lähtuma, on see liikumapanev jõud. Nii et elu kodus kolme lapsega võiks iseloomustada veel sõnadega "kurnav, ent tiivustav". Ja kliśeekoht ka: ma ei vahetaks seda kõike mitte millegi vastu. Ausõna.

Monday, March 2, 2015

Kust (enesekindlad) lapsed tulevad?

Olen mina siis parajasti feissbukis hängimas, kui leian ühe viite artiklile, mis tundub huvitav. Räägib see sellest, kuidas kasvatada enesekindlat last (või lapses enesekindlust?). Hakkan mina lugema ja muudkui imestan kui hästi see on kirjutatud ja kui väga loogiliselt kõik on põhjendatud. Rõõmustan ja loen. Siis tuleb midagi vahele (kas tõesti ka seekord?). Ja siis, kui ma leian lõpuks aega (tunde, võibolla isegi päevi hiljem) seda edasi lugeda, on see ära kadunud. Otsin siit ja otsin sealt. Arvutist, telefonist. Filtreerin nii ja filtreerin naa. Vaatan läbi kõik potentsiaalsed leheküljed. Uurin feissbuki piinlikult põhjalikult läbi. Ei midagi. Möödub tunnike. Saabub ööke. Leian selle üles. Peaaegu et nutan õnnest (osalt ka sellepärast, et ma olen suutnud mingi asjaga edukalt hakkama saada). Nüüd, jälle päevi hiljem, sain selle ka läbi loetud ja tahan kohe teiega ka jagada.

Tegemist on William Searsi artikliga tema lehelt askdrsears.com. Tema oli vist esimene, kelle raamatust (mille ta kirjutas koos oma abikaasa Marthaga) "Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega" ma neli aastat tagasi lugesin sellise asja nagu turvalise kiindumussuhte kohta ja tutvusin terminiga "attachment parenting". Ega see nüüd mingi uhiuus lähenemine lastekasvatamisele ei olegi, aga mulle meeldis, et ma sain kõik minu jaoks sobivad vanemluse viisid nüüd mingi ilusa pealkirja alla panna. Muidu olid need asjad mul kõik peas kuidagi laiali. Pluss, mul oli nüüd ju sobiv otsingusõna ka, mille abil guuglis reedeõhtuti lõbutseda!

Artikkel ise on siin. Ja olles lugenud ikka sadu (vist juba) artikleid, on see tõesti üks hämmastavalt põhjalik, kuid samas mitte liiga lohisev tekst.

Ehkki kõik punktid olid olulisest tulvil, jäi mind enim kummitama kaheksas, sotsiaalsusepunkt, mis tõdeb, et enne iseseisvalt laia ilma (lasteaed, kool) saatmist peaks kodus lapse enesekindlust piisavalt kasvatama ja samal ajal tuleks ümbritseda teda enesekindlust toetavate, mitte lõhkuvate inimestega. No näiteks minuga sarnaste vaadetega täiskasvanute ja positiivset mõju avaldavate lastega. Mul on alati olnud tunne, et ma saan ja pean laste jaoks enne sellise põhiväärtuste komplekti ise kokku panema, millele nad saavad väljaspool kodu suheldes tugineda, selle asemel et loota, et nad suudavad selle kollektiivi minnes ise luua või et kollektiiv selle neile loob. Sest teised ei saa igast minu lapse mõttekäigust kohe aru ega saa ka igale tal tekkivale küsimusele ilmselt kohe vastata. Ja niimoodi kuhjub segane ja läbitöötamata info väikese inimese peas. Ja muidugi hiljem, kui laps on juba kollektiivi saadetud, saab temaga vesteldes või läbi mängu vaikselt uurida, mida ta seal läbi on elanud ja mis hingele jäänud on ja siis kerkinud küsimustele koos parimaid lahendusi leida.

Mida artikkel veel soovitab, vähemalt algusaastatel, kui lapsed alles õpivad teistega suhtlema, on lasta tal sõpru külla kutsuda ja siis veits ise kõrvalt kuulata, millised on mängud ja kuidas lapsed suhtlevad. Ja siis saab aidata tekkivaid konflikte sobivalt lahendada ja/või pärast oma lapsega individuaalselt arutada, kuidas mingis situatsioonis mõistlikum käituda oleks (olnud).



Üheteistkümnes tõetera soovitab lapsi varakult kodutöödel kaasata ja neile oma ülesandeid anda. See on meist kuidagi mööda läinud. Selline teadlik ülesannete jagamine, ma mõtlen. Me koristame küll siin koos, aga pigem niimoodi jooksvalt ja kõik teevad neid asju, mida parajasti vaja teha on. Meid on ka siin juba päris palju ja teinekord läheb kakluseks (peamiselt ikka laste vahel), kes saab seekord koerale süüa panna või põrandalapi oma valdusse või lauda katta või beebile uued riided tuua. Tegelikult aga võiks tõesti jagada siin selliseid päris oma vastutusalad ka. Võtame plaani.

Noh, meeldivat lugemist siis!