Palavad madratsi- ja pidźaamapeod (20.)

Siin ma istun südaööl laste magamistoas madratsil ja kirjutan teile. Või endale. No kirjutan, ühesõnaga. Ja niimoodi siin pimedas istudes oma arvutiga tuleb mulle meelde aeg, mil Kolmene oli selline kuune või paarine ja ma siin täpselt samamoodi istusin oma arvutiga. Madratsil. Sest tol hetkel (neid hetki ikka aeg-ajalt tekkis) magasid ülejäänud lapsed jälle siin oma magamistoas ja mina siis olin beebiga neile siin seltsiks, et nad ei tuleks öösel meie voodisse kogemata beebi peale magama. Ma mäletan, et ma olin veendunud, et kui ikka kolmas laps sünnib, siis me enam ühte voodisse ära ei mahu. Ikkagi üks on ju beebi (ja ta oli selline eriline minivariant ka - sündides napilt kahekilone) ja tahaks anda endast parima, et ta tõuseks hommikuti vigastusteta. Hiljem selgus, et tegelt mahub ka ühte voodisse põhimõtteliselt, aga kõikide väljamagamise huvides viisime mingil hetkel madratsi hoopis oma magamistuppa ja siis olid küll kõik rahul. Beebi magas voodis ja teised maas madratsil. Ja see süsteem toimis vahelduva eduga lausa kolm aastat! Vahepeal magasid lapsed küll mingitel perioodidel ka oma magamistubades, aga siis jälle kuidagi tulid meile tagasi oma madratsiga. Ja nüüd hiljuti või ütleme siis, et mõned kuud tagasi leidsin, et aeg oleks ikkagi oma abieluvoodi tagasi claimida. Ja ma vist olin endas nii kindel ja otsus oli nii lõplik, et keegi eriti ei protesteerinud.

Nüüd pidin oma esimese lõigu uuesti läbi lugema, et aru saada, kus see koht on, kus midagi pooleli jäi. Ühesõnaga, ma olen siin tagasi, siin laste magamistoas oma madratsiga. Kus ma viibisin mitu kuud, kui Kolmene oli beebi, et olla olemas kõikide laste jaoks ja samas jätta ruumi ka Martinile. Sest selleks ajaks ma veel ei olnud selle madratsi meie magamistuppa vedamise mõtte peale tulnud. Vahel ma ikka kolin siia tänapäeval ka. Tavaliselt siis, kui keegi on haige. Aga ka siis, kui on selline tunne, et lapsed vajavad mu kohalolu tavapärasest rohkem. Siis tulen siia pidźaamapeole (no pigem öösärgipeole), sest ma tean kui õnnelikuks see neid teeb. Ja hommikuks on nad kõik siin minu madratsil kuskil mu kaisus või jalutsis või kõhul.

Nii et nostalgiline värk on siin see keset ööd pimedas tagatoas madratsil arvutiga istumine. Ainult et toona ei kirjutanud ma blogipostitusi, minu meelest. Millest on muidugi kohutavalt kahju. Huvitav, mida ma siin selle arvutiga tegin siis? Mitte ei tule meelde. Mingi aeg otsisin internetist riideid, mida annaks ühele kahekilosele beebile selga panna. Seda ma mäletan. Äkki ma lugesin midagi ka siis. Artikleid? facebooki? No igal juhul olid ajad. Ja nüüd on kõik nii suured. Eriti see beebi, kes on juba Kolmene, räägib asjalikku juttu ja on selline isehakkamasaav (kui ta soovib). Päris mõnus on mõelda. Muidugi on kõik beebid üle mõistuse armsad ja tahaks neid muudkui hoida ja katsuda, aga samas tuleb tunnistada, et ikka väga vabastav tunne on, kui kõik saavad endaga hakkama ja kui kõik võivad probleemideta minna magama ka ilma minuta.

Täna viibin siis teist ööd siin sellisel haigemaja-pidźaamapeol, sest eile püüdsin Seitsmest kaisutades tema palavikku alandada (kusjuures toimis ja on toiminud siiani kõikide laste peal. See käib nii, et tuleb nahk naha vastas aidata oma kehatemperatuuril tema oma ka alla tagasi tuua. Ja nii võimas ja hea tunne on kogeda ja tõdeda, et see reaalselt toimib.) ja täna siis on Kolmese kord. Ta küll ei ole nii tuline, aga olen igaks juhuks valmis. No ja kuna meie Viiene on väga harva haige, siis võtsin tema ka madratsile teisele poole kaissu, sest muidu oleks see ju kriiskavalt ebaõiglane, et tema ei saa kunagi kaisus olla, sest tal lihtsalt ei ole enamasti haiguseid ega palavikku (ptüiptüiptüi). Ühtlasi teen tasa seda aega mille ma täna neist eemal jooga-doula koolitusel veetsin ja kuhu ma ka homme lähen. Nii et olen vähemalt ööselgi maksimaalselt kohal! Ma lähengi nüüd kohal olema!