Tuesday, December 6, 2016

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!


Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.


Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!


Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.


Thursday, December 1, 2016

Heateod purgis ja meie pere jõulukalender

Peretraditsioonid tekitavad minu hinge alati mõnusa elevuse ja soojuse. Peretraditsioon on pealtnäha väike, aga samas pinna all hästi suur. Sest selle ühe ühise tegevuse taga on tegelikult turvatunne, et mis iganes ka ei juhtuks, siis me kõik teame, et igal aastal on meil alati see ühine traditsioon.

Ühised tegevused seovad pere omavahel kokku ja panevad omanäolise märgi külge. Isegi kui traditsiooniks on kartulisalat sünnipäevalaual, on see ikkagi igal perel sellises omaperekastmes, just oma pere nägu.

Kuna meie lapsed on veel parajalt väikesed, siis olen ma viimastel aastatel aina rohkem mõelnud, millised võiksid olla need meie pere traditsioonid, mis selle sooja tunde tekitavad, mida igal aastal oodatakse ja hiljem lapsepõlvest mäletatakse. Oleme loonud juba oma sünnipäevatraditsioonid hommikuse kingijahi ja ema-tütrepäevaga, mille tegevused saab sünnipäevalaps ise valida ja siis neid rahumeelselt koos minuga nautida, nii et ükski õde ei sega vahele! Need toimivad juba teist aastat väga ilusasti ja loodetavasti siis kinnistuvad niimoodi iga aastaga.

Samamoodi on loomisel jõulutraditsioonid. Muidugi me küpsetame piparkooke ja ehime kuuske ja päkapikud käivad meie peres ka. Aga ma tahtsin luua ka midagi meieperelikumat ja sügavamat ja sellist, mis paneks meid hindama perekonda ja heategusid ja turgutama tänulikkust.


Eelmise aasta piparkoogitegu


Tänavune päkapikuvalmidus

Eelmisel aastal proovisime heategudepurki – selline ilus suur purk, kuhu panin sedelid, millele oli kirjutatud mõni tegevus, mis aitaks kedagi rõõmsaks teha. Igal hommikul, kui päkapiku toodud kingitus oli rõõmuga vastu võetud, tuli võtta purgist heategu, et nii-öelda omalt poolt midagi maailmale tagasi anda. Seal olid sellised heateod nagu kellegi kallistamine, vanaemale helistamine, kellelegi jõululaulu laulmine, naabrile kaardi joonistamine, tänaval inimestele naeratamine jne.

Mõte oli väga ilus, aga ühe häbeliku viieaastase ja veel häbelikuma kolmeaastase jaoks (ja nende väga lootusrikka ja õhinas ema jaoks) pisut väljakutsuv. Lõpuks ei jaksanud ma neid enam iga päev oma heategusid realiseerima motiveerida. Aga mulle tundub, et vähemalt pooled saime ikka ilusasti tehtud. Ja just mõni päev tagasi meenutas mu Kuuene, kuidas me eelmisel aastal purgist heategusid võtsime – ta mäletab, et peale päkapikukingi saamist tulid heateod mängu! See on ju juba pool võitu!

Sel aastal otsustasin traditsiooni natukene lihvida ja eakohasemaks mugandada ja lubage nüüd tutvustada – pere jõulutegevuste kalender (traditsiooni nimetusega tuleb ilmselt veel tööd teha, eks)! Otsustasin, et pisikeste lastega (kõige väiksem on ju alles kahene!) on mõistlikum alustada heategude traditsiooni pigem peresiseselt. Ehk et jätame need naabrid ja inimesed tänavalt praegu välja ja keskendume oma perele.


Meie värskelt valminud kalender

Pere jõulutegevuste kalender on selline kalender, mis näeb igal kuupäeval ette mõne toreda ja lihtsasti teostatava jõuluhõngulise perekondliku tegevuse – alates piparkookide küpsetamisest ja lumehelveste lõikumisest kuni üksteise kallistamise ja kommide sõbraliku jagamiseni. Võib olla väike poeskäik, kust koos näiteks kuuseehe valida. Või siis näiteks, et igaüks saab ühe muinasjutu valida, mida teised peavad (ja muidugi ka väga tahavad!) talle jutustama. Või joonistame koos postkaarte ja saadame ära ka. Lisaks otsustasin, et seekord seon tegevuse kindla kuupäevaga, sest selline juhuslik heateolipiku tõmbamine võib viia selleni, et me peaksime mõnel eriti tegusal lasteaia-tantsutunnipäeval veel õhtul piparkooke küpsetama hakkama. Ja see võib omakorda viia selleni, et me kas teeme neid sellepärast, et kalender käsib neid teha, või siis ei tee aja- ja jõupuudusel üldse. Kumbki variant ei kõla väga soojalt ja jõulurõõmsalt.

Siin on meie selle aasta list, mida siis igal aastal kohandame ja täiendame!
  •       Kallistame kõiki pereliikmeid
  •       Teeme piparkooke!
  •       Jagame oma sussist saadud kingitust perega
  •       Vaatame koos jõulufilmi
  •       Joonistame koos jõulupildi
  •       Jutustame ühe jõululoo
  •       Meisterdame paberist lumehelbeid
  •       Kingime kellelegi mandariini
  •       Laulame koos jõululaule
  •       Räägime, miks on hea teha head
  •       Meisterdame jõuluingleid
  •       Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
  •       Igaüks saab muinasjutu valida
  •       Teeme kellelegi jõulukaardi ja saadame ära
  •       Ütlen kõigile pereliikmetele, kui palju ma neid armastan
  •       Mõtleme koos jõululuuletuse välja
  •       Kaunistame köögilaua ära
  •       Ehime kuuske
  •       Mõtleme välja jõulujutu koos liigutustega
  •       Teeme teed ja loeme muinasjuttu
  •       Meisterdame kuuseehte
  •       Riietume jõuluhaldjateks/loomadeks
  •       Teeme jõuluse perefoto
  •       Sööme koos jõuluśokolaadi
Aga kuna see heateopurgi mõte on mulle ka ikkagi väga hingelähedane, siis selle jätan ma tulevikuks ikkagi heade mõtete panka alles ja vaatame siis laste kasvades, ehk toome selle ühel või teisel moel tagasi! Ja üldsegi, sellise purgi võiks ju vabalt teha täitsa iseendale, mitte siin kogu aeg lapsi survestada! Miks mitte üldse kõigepealt ise proovida naabritele piparkooke küpsetada, päeva jooksul kümnele võõrale inimesele naeratada ja mõnd annetuspurki täita aidata! Mulle tundub, et ma esitasin just endale (ja teile!) ühe jõuluväljakutse! Häid tegusid!

Soovitus!

Kui detsember saab läbi ja heategudepurk tühjaks, võid hankida endale uueks aastaks Tegude Kalendri, kus on igale päevale juba üks pisike heategu kirjutatud (näiteks „riietu värviliselt“ ja „söö šokolaadi“!). See aitab sul seda kaunist heategemist sujuvalt ka järgmisel aastal jätkata, kuni see saabki harjumuseks! tegudekalender.ee