Monday, August 15, 2016

Soome lõbus park ehk kuidas Linnanmäki meid rõõmustas

Kuna ma ühel heal kevadpäeval võisin korra poetada, et läheks suvel Soome lõbustusparki, siis muidugi väikesed kõrvad ja meeled püüdsid selle kohe kinni (mis viis lausa selleni, et ühel hetkel olid sellega tänu Viiesele kursis ka poemüüjad, lasteaiakaaslaste vanemad, naabrionu, inimesed tänavalt. Peaaegu.) ja see tuligi teoks teha. Nüüd see kõlab nagu ma ise ei tahtnudki minna. Ma ikka väga tahtsin minna, lihtsalt samal ajal kui ma seda ütlesin, hakkasin mõtlema, et äkki nad on veel liiga väikesed. Et tunduvad küll juba suured, aga siiski.


Ja siis tuli Martini puhkus ja üks päev oli täpselt veel vaba ühe Linnanmäki-tripi jaoks! See oli siis nüüd reedel. Kuna õel ja perel oli ka Soometripp plaanis, siis ühendasime jõud ja trippisime koos! Mis oli igatpidi hea mõte - lapsi oli küll rohkem, aga lapsehoidjaid kaa, nii et saime õega täitsa mitu korda (ja isegi ühe korra Martiniga) vabalt igalt poolt alla söösta ja kiljuda ja lastele alla lehvitada. See ei oleks saanud juhtuda, kui me oleksime ainult oma perega olnud, sest ma ei usu, et meie kolm tütrekest oleksid olnud nõus all ootama, kuni nende vanemad vabalangevad. Ja üksi ei ole üldse nii tore vabalangeda või kuskil keerelda.



Kuna me pole lastega eriti kusagil lõbustusparkides käinud kus oleks ka midagi muud peale ümber posti ringlevate hobuste, ei osanud ma ennustada, kes neist, kus ja kui palju seal lõbustuspargis on nõus, noh, lõbutsema. Eriti kahtlane oli Viiene, sest kui Kolmese puhul ma enamvähem tean, et ta sellistes küsimustes (veel) eriti julge ei ole, siis Viiekas võis olla selle koha pealt igasuguseid üllatusi täis (tahan? ei taha? ikka tahan? alguses tahan ja pärast ei taha? alguses ei taha üldse ja pärast kahetsen?). Ja seekord ta üllatas meid (ja ilmselt ka iseend) sellega, et ta lihtsalt julges peaaegu igale poole sõitma ja ronima minna (ka ilma minuta!!). Mis rõõmustas minu emasüdant kohe erilisel moel, sest ma ise olen suur lõbustusparkidesõber ja nii ilus oli vaadata, kuidas minu tivoligeenid on edasi kandunud. Lisaks oli tema lemmikatraktsioon Vekkula, mis on selline nagu takistustemaja, kus tuleb silmitsi seista igasuguste asjadega alates keerlevast toast kuni eri suunas liikuvate trepiastmeteni, mis oli ka minu vaieldamatu lemmik, kui ma ise esimest korda Linnanmäki lõbustuspargis käisin (ja tunded ei olnud, muide, muutunud!)! Minu laps! (Ilmselt muidugi oli soodustavaks teguriks ka õelaste seltskond, kes on natukene vanemad ja eeskuju jõud on teatavasti suur ja tugev)

Ma tean.
 Minu laps.

Kõigele lisaks oli ilmantaati meie vastu eriti helde ja kinkis meile päikest (ja natuke vihma ja siis jälle päikest), nii et täitsa suvetunne oli isegi vahepeal!

Tasuta rõõm on see kõige suurem rõõm.

Aga muidu, ma tegelikult täitsa julgen soovitada sellist väikest ühepäevast lõbustuspargitrippi - esiteks on sissepääs lõbustusparki tasuta, mis tähendab, et isegi kui mõni laps ei julge lõpuks ühegi karusselli peale minna, ei ole sellest mittekuimidagi. Teiseks on sel mitmeid täiesti tasuta atraktsioone - eriti just pisikestele lastele. Me käisime, näiteks, ühe sellise tasuta lastekarusselli peal neljakesi - mina, Ühene, Kolmene ja Viiene ja see oli tõesti väga tore ja isegi Ühene oli sillas! Linnanmäki on ka täitsa vankrisõbralik, nii et sule(vankri)lapsed kaa kaasa! Ja seal on ka purskkaevusid ja mänguväljakuid ja muidugi lademetes kommi-jäätist-suhkruvatti. Ma ei kujuta ette, et võiks olemas olla mõni laps, kelles ükski selline asi mingeid tundeid ei tekitaks. Minus tekitas see koht veel ka selliseid tundeid, et tahaks hoopis lapsed koju vanaemaga mängima jätta ja ise päev otsa sõpradega lõbustuspargis nägu suhkruvatine ringi tuuseldada.

Ahned emakäed.

Me jõudsime avamiseajaks (kell 11) kohale ja pidime kell kolm lahkuma ja ma pean ütlema, et sellest ajast jäi ikka väheks. Mõni tunnike jäi õnnest puudu. Sest vahepeal pidi ju söömisele ka aega raiskama. Nii et me ei saanudki näiteks üldse lihtsalt mänguväljakul ronida ega lemmikatraktsioone (ega kõiki tasuta lõbuvärke) sada korda nautida. Järgmisel korral oleme targemad!

Eriti lahedad Soome kaljud. Ja väike kaljuronija.
 
Ja üks ekstremist.
 
Laevasõidud oli täiesti talutava pikkusega ja kleepekaraamatute ja paberite-pliiatsite kaasamine laste lõbustamise protsessi tõestas end ka seekord. Tallink Superstari mängunurk oli ka päris korraliku suurusega ja viisakalt varustatud. Selgus, et tagasiteel oli seal lausa näomaalinguneiu ja muud lõbustused, millest meie jäime ilma, aga et meil oli ka muidu täiesti okei seal oma lauas joonistada ja friikartuleid süüa (millest on meil juba täielik üledoos ja järgmise suveni ma neid enam meie laual näha ei soovi), siis see ei kurvastanud meid ülemäära (eriti kuna meil on siin kodus üks suur näomaalingufestival kogu aeg). Me käisime lisaks veel suures saalis soomekeelseid laule ja tantsivaid kaasreisijaid imetlemas. Ikkagi laivesinemine. Ja poes mänguasju piidlemas. Mis oleks võinud lõppeda pisaratega, kui mul ei oleks geniaalset vastust nende soovidele. Tahate teada, onju? Selleks on: "Paneme kõik need asjad sünnipäevakingisoovide nimekirja!". Toimib (siiani) nagu unistus. Olukorda pehmendab veel asjaolu, et meie pere sünnipäevadehooaeg algab juba kuukese pärast. Nii et selline käegakatsutav unistamine juba. Aga see toimis tegelikult ka juba kevadel. Ilmselt see ei toimiks kell üheksa õhtul, aga tavaliselt ei satu me ka sellisel kellaajal mänguasjapoodi.

Õhtuks oli meid ka külla kutsutud ja ehkki ma olin lastega koos minemise osas skeptiline (sest me olime tõusnud enne kuut ja teinud päev läbi väsitavaid asju), siis kõik laabus ja lapsed hakkasid alles kell kümme õhtul erinevaid tundeid väljendama, mis meid kojuminekuni viisid. Mis tähendas, et me saime täitsa mitu tundi sõprade seltskonda (ja Kätlini imelisi kooke!!) nautida!

Martini puhkus on läbi, elagu puhkus!

No comments:

Post a Comment