Tuesday, July 12, 2016

Maakleidikesed, 6. osa: Suvi kuurortis ehk päikeseline Haapsalu, puhkuse lõpp ja kokkuvõte ja kõik

Jõudsin siis lõpuks selleni, et võtan meie reisi kokku! Teate, see igapäevane kirjutamine on päris kurnav! Ma polnud seda enne kogenud ja nüüd sain aru, et see on ikka täitsa omaette töö ju. Sest kui ma kirjutan jutu valmis, siis ma tavaliselt sama kaua korrigeerin, lisan, täiendan, illustreerin fotodega janiiedasi. Nii et ma ikka tunnustan neid, kes seda suudavad järjepidevalt teha.  
 
Meie seekordne reis on edukalt lõppenud ja ma tõdesin, et ma võiksin ikka kümme korda tśillim olla. Vähem muretseda. Rohkem rõõmustada. Eriti õhtuti. Aga seda mõistsin ka, et tegelikult on kõik väga ilus ja hea ikkagi. Ja väike vaheldus kodusest elust aitab sellest eriti hästi aru saada - nii näeb asju ja elu ja lapsi ja ennast teiseltpoolt kasti ka. See on ka põhjus, miks mulle meeldib tihti niimoodi lapsed autosse pakkida ja lihtsalt kuhugi minna. Kasvõi mõneks tunniks või päevaks. See värskus, mis siis õhus on, see on palsam meie hingedele.
 
Pudruhommik
 
Laupäeval algas meie hommik päikeselises Haapsalus vahelduseks terve perega. Sõime putru ja valmistusime teatriks Iloni Imedemaal. Kui me veel alles mõtlesime, kus perega nädalavahetust veeta, siis Haapsalu oli üheks variandiks. Ja et me ikka sada protsenti kindlad oleksime, et Haapsalu on See Õige, jõudis minuni fb-reklaam, et Iloni Imedemaal etendub just sel nädalavahetusel Lärmisepa Tänava Lota etendus. Ostsime selle raamatu eelmisel aastal Iloni muuseumist (ma ei mäleta, et ma oleksin seda lapsena lugenud) ja muidugi meeldib see meile väga, sest Astrid Lindgrenil on väga raske oma kirjutistega kellelegi pettumust valmistada. Ja ega peale Pipi tavaliselt väga palju Lindgreni etendusi vist ei lavastata või vähemalt mitte viimastel aastatel, mil see meie peres aktuaalne on.

Teekond


Etendus ise oli minu meelest üks parimaid lasteetendusi, mida mul õnnestunud näha on ja ma ei mõista isegi, miks seda seal ainult neli päeva mängiti. Esiteks Iloni Imedemaa ise juba on selline muinasjutuline koht, kust ei tahakski kunagi ära minna (ja kui veel ilm soosib selle mängimist vabas õhus..) ja teiseks see on ju Lota ja kolmandaks näitlejatöö oli ka ikka tunnustust väärt. Lotat mängis üks noor neiu, Marie Keldrima, kes suutis väga meeleolukalt anda edasi ühe nelja-aastase kapriise ja tujusid ja lärmi. Tõesti, hästi tore oli. Korralik teatrielamus mulle ka.

Etendus kestis tund aega ja ma natukene muretsesin Ühese pärast, et kuidas ta ühe sellise pika etenduse vastu peab, millest ta mitte midagi aru ei saa. Aga asjatult - kuna ta niiväga tahab teha kõike täpselt samamoodi nagu tema õed ja kuna tema õed olid etendusest lummatuna tooli küljes kinni, proovis tema kaa seda asja. Terve etenduse lõbustas ta end sellega, et ta istus kümme minutit tähtsa näoga oma õdede vahel, siis ronis vahepeal viieks minutiks minu sülle ja siis jälle kümneks õdede vahele. Eeskuju jõud on ikka imeline.

Aa, ja üks asi, mis mulle veel väga meeldis - seal müüdi Jäämari jäätiseid ja mahedaid krõpse ja kõrrejooke!

Ootame etenduse algust. Olen pisut mures, kuna lapsed on juba 15 minutit kaunilt paigal istunud (ressursiraiskamine!)


Peale etendust läksime mõneks ajaks sisse pööningule mängima ja siis jalutasime Beguta Taimetoidukohvikusse lõunale, kus me ka eelmisel aastal mitme perega puhkusel viibides põhimõtteliselt iga päev käisime. Sest seal on selline mõnus piiratud hoov, kus lapsed saavad mängida ja joosta ja buffeelaua toit oli kohe valmis, nii et näljased lapsed (ja vanemad) ei pidanud kaua kannatama. Toit oli seal endiselt mõnus (ja taimne ju!) ja ilm endiselt suvine. Ja nagu sellest oleks veel vähe, kohtusime seal juhuslikult ka Mari ja Mariega (ja nende sõpradega), keda me nägime ja embasime juba ka etendusel (ja jätsime seal juba pidulikult hüvasti), aga kes puhtjuhuslikult olid otsustanud enne kojusõitu samasse kohta sööma minna. Ja nii me saime koos veel lõunat/kooki nautida. Täiuslik suvine lõunapaus!

Käisime veel ka linnuse kõrval asuval mänguväljakul, mis on minu meelest üks täiuslik mänguväljak. Mul ei ole mitte midagi lisada. Ja no ilmataat oli endiselt helde ja poputas meid oma suveilmaga päeva lõpuni. Ja öösel ka.

Ja siis saabuski viimne puhkusehommik, mil õhus oli tunda juba väsimusnoote. No ütleme, et ilma ja meie pere üldmeeleolu vahele sai päris adekvaatseid paralleele tõmmata. Käisime enne tagasisõitu ka Africa (Aafrika?) ranna mänguväljakul, mis oli väga hea mõte, sest seal olid vahelduseks kõik rõõmsad. Taevas oli väga dramaatiline ja andis mõista, et aina dramaatilisemaks läheb ka ilm, aga õhk oli soe ja tõesti, eriti sobiv ilm puhkuse viimaseks päevaks ja tagasisõiduks. Selline võimas.


 


    
Mängud väljakul
 

Sättisime tagasisõidu jällegi Ühese uneajale ja see tund nelikendviis minutit tundus nagu mingi poodisõit nende reedeste reisimiste kõrval. Teepeal pidime tegema ühe pissipeatuse ja ühe vihmapeatuse, sest ma ei näinud läbi vihma ja rahe enam teed. Aga ma ei olnud ainuke nõrk, sest kohe jäid teised ka ees ja taga seisma. Välku lõi pea kohal ja rahe tahtis aknaklaasi augustada. Ja Viiene ehmatas ära ja mina sain rääkida talle looduse võimsusest ja kuidas inimene selle vastu ei saa janii. Aga mitte nii hirmutaval viisil. Ja pärast ta rääkis, et temale meeldis reisil kõige rohkem see, kui vihma sadas ja meie istusime autos. Ma tahaks loota, et mõni asi oli veel tema meelest tore selle viie päeva jooksul.



Jõudsime koju. Mulle nii meeldib kusagilt kaugelt koju tulla. Kodu on siis kohe eriti armas ja hea. Muidu on kaa. Aga vahel tahaks välja. Aga nüüd tahan lihtsalt kodus olla. Isegi kui kõik karjuvad ja elavad oma reisiväsimust välja ümberringi. Ükskord nad lähevad magama ja puhkavad välja ja saavad oma elurütmi paika ja. Ja võib-olla ühel päeval saan ma kõik asjad lahti pakitud ja selle kohutava segaduse likvideeritud (kus sokk on sõbralikult porgandi kõrval) ja pesu pestud. Ja siis võiks kuhugi reisida ju.



 

2 comments:

  1. Kirjutamine on autorile kurnav, aga lugejale üks hingeõnnistus a'ka mulle nii meeldivad teie (reisi)postitused! :)

    ReplyDelete