Sunday, February 18, 2018

Sokihobused, sisesuusad ja śokolaad

Tänane pühapäev möödus meil kodus hängides, sest Seitsmene on köhane ja mina ei ole ka kõige nohuvabam kriit karbis. Ja sellistel päevadel (või ausalt, tegelt igal päeval, mil ma natukenegi lastega kodus olen) on meil vaja siinse rahva tungival soovil meisterdada. Ka täna. Me oleme põhimõtteliselt kogu pinteresti tühjaks meisterdanud (siinkohal on oodatud kõikvõimalikud head soovitused, kust lahedaid ideid ja inspikat saada), aga selliseid sokihobuseid me veel teinud ei olnud. Väga lahedad tulid! Originaal on siin, aga nemad rõhusid liimipüstolile ja meie rohkem ikka õmblemisele. Seega meil ei ole niivõrd "no-sew horses", aga on täiesti korralikud sokihobused (sokisuksud, hah!).


Õhtul tundis Seitsmene vajadust sisesuuskade järele ja teipis need endale jalgade külge. Hiljem sai need eemaldada koos sukkpükstega, seega on need tegelikult sisesukksuusad. Take this, Ajujaht!


Ja kuna homsest alustan ma 40-päevase Kundalini harjutusteseeriaga (vt lähemalt homme Elujõusaali blogist!), mis puhastab ja ergutab keha ja valmistab kogu süsteemi kevadeks ette, otsustasin homsest hakata tervislikuks ja korralikuks toitujaks ka. Mistõttu peab täna sööma kapist ära kõik need śokolaadid, mis Martin täna tõi. Ma lihtsalt tegin otsuse peale seda, kui ma olin juba poest śokolaadi palunud. Ise olen süüdi ja pean nüüd seda kohutavat risti teise tuppa kandma minema.

Ühtlasi, kuna täna kuulasin seda Wilhlemi laulu ja ei saa seda enam peast, siis palun, teile ka.


Tuesday, February 13, 2018

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!


Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.


Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.