Thursday, October 30, 2014

Õnne valem

Ma tundsin, et pean ikka selle unepostituse ära tegema. Sest ma astun ikka ja jälle samasse ämbrisse ja mul on vaja, et ma saaksin endale igal õhtul seda postitust näidata.

Olen siin kirjutanud, kui mõnus ja rahulik ja tśill võib üks emaelu olla. Ja ma pean nüüd selle välja ütlema, et selle kõige aluseks on eranditult väljapuhanud ema, ehk UNI! Ilmselgelt olen ma seda sadaviiskend korda oma emaelu jooksul tõdenud, aga millegipärast on see üks neist asjust, mis mitte meeles ei taha püsida. Justnagu see oleks ajas muutuv fakt. Ei ole.

Aeg-ajalt esineb mul perioode, mil olen selline tavapärasest kärsitum, jõuetum ja pahuram ema (täiesti uskumatu, eks). Ja mina olen sellele igasuguseid põhjuseid külge pookinud. Alates tühjast kõhust ja toitumisest üldse (eriti suhkru ületarbimine ja sellele järgnev kõrge kukkumine energiapuudusesse!) kuni oma aja vähesuse ja laste paha tujuni. Ma ei ütle, et need ei võiks olla legitiimsed pahura ema aluseks olevad põhjused. Aga ma olen vaikselt aru saanud, et need on pigem kaasnevad põhjused (tühi kõht võibolla tuleks niikuinii, aga seda ikkagi pigem siis, kui väsimusest tulenevalt puudub jõud süüa teha :)). Ja millega nad kaasnevad? ÜHE VÄLJAPUHKAMATA EMAGA. Sest millegipärast on ju nii, et ühel päeval on täiesti vastuvõetamatu, et laps mängib köögikraanikausis mustade nõudega - sest kleit saab MÄRJAKS, ju! Ja teisel päeval on täiesti võimalik kleit ilma suuremat muret tundmata lihtsalt pärast ära vahetada. Või siis on mõnel päeval täiesti võimalik rahulikult selgitada, miks ei ole ilus väikselt õelt mänguasju ära võtta ja teisel jälle tõuseb sellest selline tüli, et peaaegu kõik pärast nutavad. Ja üleüldse võib mõni päev tunduda ühe raske ja väsitava päevana, aga kui järele mõelda, siis see tegelikult ei erine absoluutselt ühest tavalisest päevast. Lihtsalt vaatenurk on hoopis teine - väsinud ema vs puhanud ema oma. 

Nii et, Grete, täiesti mõistetav on, et pildialbumid peavad valmis saama, homseks tuleks kook küpsetada, pesu masinast välja võtta (ja kokku voltida!), abikaasaga filmi vaadata, internetis poodelda, uusi retsepte proovida, lugeda ja blogisse kirjutada. Aga seda EI PEA tegema kella kaheni öösel. Ja järgmisel päeval siis end kolme śokolaadiga turgutama. Aamen.



Tuesday, October 21, 2014

Salajane aardelaegas

Mõtlesin, et avaldan teilegi saladuse meie viimase aja rõõmude allika kohta - eriti aarderohke roosiline salalaegas. Täitsin selle neidude sünnipäevade puhul satsiseelikute, sätendavate susside ja peavõrudega. Ja pole päeva, mil keegi sealt endale midagi sobivat ei leiaks. Muidugi ei pääse sellest ka mina (juhuu, lõpuks ometi keegi ei vaata imelikult). Sisu leidsin buduaarist (satsiseelikud 3-4 euro eest!) ja  H&Mist (peavõrud-sussid) ja Accessorize´ist (sõrmused). Osta.ee-st seekord veel saaki ei saanud, aga ma hoian sellel silma peal. Veel võib aardeid peituda Humanas ja Paavli kaltsukas. Tahaksin sinna nüüd koguda veel igasuguseid rollimängudeks sobivaid kostüüme ja aksessuaare - ka vähemsätendavaid ja -satsilisi (mida on oluliselt raskem leida :)). Kui ma oleks agaram, siis ma ilmselt õmbleks neid ise. Aga kuna sellistest asjadest ei väsi mitte keegi mitte kunagi, siis mul on kõigi eelduste kohaselt kuskil 60 aastat aega seda kasti täiendada! Õmblusmasin on mul ka nüüd lõpuks olemas! Lapitekid sündigu (loodetavasti midagi sünnib juba enne uut beebit..).



Friday, October 17, 2014

Beebiootusepostitus

Ma pean tunnistama, et mul oli algselt plaanis aktiivsem blogipidaja olla, aga selle mure keeran ma kohe nüüd ilusti kavalalt üheks omaette blogipostituseks. Nimelt, nagu tähelepanelikumad blogilugejad võibolla juba teavad, ootan ma jälle last. Ja kuna see on juba kolmas, siis on mul, millega seda kogemust võrrelda. Ja seekord on küll teistmoodi (sugu sugugi mitte). Ma olen ka ise muidugi teistmoodi. Ma mäletan, kunagi keegi kuskil rääkis, et ega ei olegi tegelikult võimalik kõiki lapsi samamoodi "kasvatada". Noh, et sa ju ise pidevalt arened ja muutud. Ja võib ju tunduda, et lapsed on samas perekonnas kasvanud, aga seesama perekond ei ole ju ajas muutumatu. Ma ei tea, ma ise küll näen mõningaid erinevusi viieaastataguse enda ja praeguse enda vahel. Rääkimata siis perekonnast. Juba koosseis on ju võrreldes viieaastatagusega täienenud. Mis tähendab, et muutujaid on selles võrrandis juba kaks korda rohkem. Mis omakorda tähendab, et meil on siin niipalju erinevaid vajadusi ja isiksusi, et päris kohatu oleks praegust olukorda kuidagi naine-mees-kooslusega samastada. Või naine-mees-üks beebi-kooslusega. Ühesõnaga. Juba ainult see fakt iseenesest loob eeldused teistmoodi raseduseks.

Aga jättes nüüd selle iseenesestmõistetava "kõik on elus muutuv"-mõtte eelmisesse lõiku (sest ma pean tunnistama, et mu perekond on lihtsalt fantastiline ja ma ei oskaks panna kokku toredamat komplekti. See, kuidas me kõik koos beebit ootame ja kõik pidevalt minu kõhtu kallistavad ja musitavad, see on palju mõnusam kui kahekesi ootamine), kirjutan nüüd sellest, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada. Et see rasedus on samal ajal raskem ja kergem kui eelmised. Esiteks, see on füüsiliselt kuidagi märkimisväärsem. Mul on veel kaks kuud aega beebi väljumiseni, aga tänane pooleteisttunnine(!) śoppamine andis mõista, et mul on vist mõned lisakilod kõhus. Tavaliselt ma lendan ühest poest teise ja olen eriti kiire ja efektiivne (sest tavaliselt on mu śoppamisaeg limiteeritud kas kohesaabuva sulgemisaja tõttu või sellepärast, et ma pean mingil kindlal ajal kas kodus või kuskil mujal olema.), aga täna ma lihtsalt tundsin, kuidas poed on teineteisest ikka tohutult kaugel. Ja ka täna oli śoppamisaeg limiteeritud. Ja see kõik oli kõike muud kui nauditav. Ja mul on veel kaks kuud sünnituseni aega, ma rõhutan. KAKS. Ma ei mäleta, et ma oleks eelmistel kordadel sellist muret kurtnud. Isegi vahetult enne sünnitust. Lisaks, see eest ilusasti kinninööbitud mantel, millega ma eelmisel korral sünnitusmajja läksin, ei lähe enam mitte sama kaunilt eest kinni. Ja noh, sobiva magamisasendi leidmine on juba praegu saanud igaöiseks väljakutseks. AGA. See kõik kahvatub selle kõrval, mis minuga emotsionaalses plaanis toimub. Ma ei mäleta, et ma oleks eelmistel kordadel olnud nii tśill nagu nüüd (pigem peaks ju olema vastupidi tänu hormoonidele-emotsioonidele). Kõik on selline zen siin. Hõljume päevad läbi vaikselt kodus, kuulame joogaplaate, unistame, laulame ja näpime pille, joome teed, põletame küünlaid ja oleme sõbralikud. Ja tavaelus meeldiks mulle selline elustiil kõige kauem kuskil nädalakese. Pärast mida ma organiseeriksin sihukese nädala, et ma vajaksin peale seda jälle sellist taastumisnädalat. Ma pean ütlema, et mulle meeldib selline tśillimine praegu tohutult. Ja kui aus olla, siis ma tegelikult polegi vist eelmiste raseduste ajal eriti tśillida saanud - küll käisin tööl, küll olid siin muud rasedusvälised mured. Tundub, et teen selle nüüd tasa. Ja ka eelmistel kordadel pole ma raseduse kui sellise pärast eriti närvitsenud - kõik on olnud korras ja ma ise olen ka seda protsessi alati nautinud, nii et praeguse erakordse tśillimise põhjus ei saa olla ka selles. Eks natuke võibolla on selline "äkki see on mu viimane" tunne ka. Sest kolm last on päris palju. Kaks on ka vahel palju. Aga selle peale tulin ma justpraegu. Nii et ma ei usu, et see on tśillimise algpõhjus. Ja ega ma ausalt öeldes seda algpõhjust niiväga ei otsigi. Mul pole aega - ma tśillin ju.

Ma käin nüüd sügisest teadliku raseduse joogas, kus joogatädi rõhutas, kui oluline on olla raseduse teisel poolel (kuskil neljandast-viiendast raseduskuust) rahulik ja võtta endale aega, vähem närvitseda ja rohkem puhata. Et see, millises õhkkonnas ja meeleolus su raseduse teine pool möödub, mõjutab otseselt su beebi natuuri ja harjumusi. Sest kui ta on harjunud kõrgema stressitasemega juba kõhus, siis ta hakkab seda hiljem ka väljaspool kõhtu otsima, sest ta on sellega harjunud. No praegu see teooria mulle igatahes sobib:).

Selle kõige tulemusena olen ma nüüd päev-päevalt tühistanud põhimõtteliselt kõik plaanid, mis mul sügiseks olid. Mõtlesin kunagi kasutada seda aega kasulikult ja kirjutada valmis oma magistritöö, panin end kirja loovkirjutamise kursusele, tahtsin last lasteaeda harjutada, laupäevahommikustesse muusikatundidesse viia ja üldse igasuguseid kiireid asju ajada. Aga ma ütlen ausalt - ma lihtsalt ei viitsi ega taha selle kõigega tegeleda. Ja ma ju armastan igasugust tegutsemist ja õppimist ja uusi väljakutseid ju! Nii et päris harjumatu olukord minu jaoks, tuleb tunnistada.

Seega samal ajal, kui ma võiksin kirjutada pikki ja kasulikke postitusi teadlikuks vanemaks olemise kohta, ei tee ma tõenäoliselt tegelikult mitte midagi asjalikku. Süüa teen võibolla. Või joon teed. Või lõikan lastele vigurkääridega värvilistest paberitest kroone välja. Ja ma pole enne olnud nii rahulik, kui lapsed on tõbised - nii saab ju toredasti vaikselt kodus olla ja ravida ja teed juua ja küünlaid põletada ja.. Ühesõnaga, ma praegu mõtlen, et ma küll ei tahaks et see jääks mu viimaseks raseduseks.