Friday, July 22, 2016

Vaarikapidu vanaema juures, kauged külalised ja lähemad külalised

Nagu ma juba kirjutasin, siis see nädal on meil nii tegus olnud, et juba ongi jälle nädalavahetus. Kui me teisipäeval käisime linnapeal, siis kolmapäeval trippisime vanaema juurde vaarikale. Sest seal kasvab lihtsalt kilomeetreid vaarikapõõsaid ja vaarikad nutsid ja halasid, sest keegi ei jõudnud nendega tegeleda. Peale tigude ja herilaste, kes seal vaarikasöömistalguid pidasid. Ja siis me läksime nagu driimtiim neile appi - kaks õde, viis last. Ja sõime end vaarikaid täis (uuesti ja uuesti. ja uuesti) ja tõime isegi mõned koju. See on ikka üle mõistuse mõnus, kui saab niimoodi marju süüa, et need ei saagi otsa. Täna tegime viimastest vaarikatest ühe eriti vaarikase smuuti (banaanidest, nektariinidest ja vaarikakuhjast, kuhu lisasin veel spirulinat ja linaseemneid. Et meil oleks ikka maailma kõige tervislikum smuuti).


Kui ma laps olin, siis ma polnud pooltki nii õnnelik, et vanaema juures kilomeetreid vaarikapõõsaid kasvab. Sest neid pidi KOGU AEG korjama. Sest kui need said korjatud, siis paari päeva pärast tulid UUED. Õudne. Aga õnneks on mul mõned onu- ja tädilapsed, kellega koos polnud üldse nii hirmus see värk. Esiteks sai kiiremini ja teiseks sai vaarikaga kedagi visata ja kolmandaks, toredas seltskonnas on ju kõik tore. Ja noh, eks see natuke ikka ju õpetas, et moosi saamiseks tuleb tööd teha. Nii et kui ma nüüd mõtlen sellele tagasi, siis kõigepealt on meeles see vaarikakorjamisekohustusega kaasnenud raske ohe ja siis kohe järgmine pilt on sellest, kuidas me seal põõsas itsitame ja üksteist läbi lehtede näpistame ja siis juba ongi järsku kõik korjatud (muidugi olid vanaemal veel sõstrad ja maasikad ja õunad ja igasugused asjad, mis kaa meie väikesed käsi ootasid, aga nendega oli suhteliselt sama lugu). Siis ma veel ei osanud hinnata seda, kui suur õnn on täiesti ihuüksi rahulikult marju korjata. Praegu oskan küll. Oskan hinnata ka nõude pesemist, rohimist ja paljusid muid asju, mis kunagi tundusid kohutavalt tüütutena. Andke mulle ainult pool tunnikest või tunnike (laste)vaba aega ja. Võin vabalt midaiganes ära teha.

Haldjad maal. Foto:õde

Neljapäeval tulid meile suvised külalised kaugelt Lääne-Euroopast ja saime üle pika aja viia läbi emade-laste päevadeidi, mis kunagi (enne kui kõik väljamaale kolisid) oli täiesti normaalne peaaegu et iganädalane nähtus. Tegime lastele suppi ja endale tellisime jaapani toitu ja jagasime muresid ja rõõme ja (enne tegime kooki ka, aga nüüd viimasel ajal olen ma juba sellest ka viilida suutnud). Erinevus võrreldes möödunud aegadega seisnes nüüd selles, et mõned lapsed on vahepeal nii suureks kasvanud ja mängisid nii kenasti omavahel, et me saime emadega omavahel rääkides (vahepeal) isegi täitsa laused ära lõpetada, enne kui mõni laps midagi tahtma tuli. Väiksemad tahavad ka nüüd rohkem hoopis suurte laste tähelepanu suurte inimeste asemel. Selline õnnis aeg siis. Ma ei kujuta ette, mis veel paari aasta pärast hakkab juhtuma, kui need väiksemad ka suuremad on!

Lastemäng
 
Õed sinised
 
Ja täna tulid meile lähemad külalised, kellele ma tegin lausa peedirisotot (oleksin võib olla vähementusliastlikult selle ette võtnud, kui mul oleks meeles olnud, et see võtab mingi sada tundi aega, aga kõik lõppes hästi ja see ei seganud emadesuhtlust absoluutselt rohkem kui lapsed) ja saime vestelda ja meie seitsmeteistkraadist suvepäeva nautida. Ja Martin tõi nüüd turult mustikaid ja kukekaid, millest teen meile homme ühe võimsa seenekastme (lapsed lähevad vanaema juurde ja ei saa siin meie ees kirglikult seeni põlata).




No comments:

Post a Comment