Tuesday, December 6, 2016

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!


Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.


Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!


Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.


Thursday, December 1, 2016

Heateod purgis ja meie pere jõulukalender

Peretraditsioonid tekitavad minu hinge alati mõnusa elevuse ja soojuse. Peretraditsioon on pealtnäha väike, aga samas pinna all hästi suur. Sest selle ühe ühise tegevuse taga on tegelikult turvatunne, et mis iganes ka ei juhtuks, siis me kõik teame, et igal aastal on meil alati see ühine traditsioon.

Ühised tegevused seovad pere omavahel kokku ja panevad omanäolise märgi külge. Isegi kui traditsiooniks on kartulisalat sünnipäevalaual, on see ikkagi igal perel sellises omaperekastmes, just oma pere nägu.

Kuna meie lapsed on veel parajalt väikesed, siis olen ma viimastel aastatel aina rohkem mõelnud, millised võiksid olla need meie pere traditsioonid, mis selle sooja tunde tekitavad, mida igal aastal oodatakse ja hiljem lapsepõlvest mäletatakse. Oleme loonud juba oma sünnipäevatraditsioonid hommikuse kingijahi ja ema-tütrepäevaga, mille tegevused saab sünnipäevalaps ise valida ja siis neid rahumeelselt koos minuga nautida, nii et ükski õde ei sega vahele! Need toimivad juba teist aastat väga ilusasti ja loodetavasti siis kinnistuvad niimoodi iga aastaga.

Samamoodi on loomisel jõulutraditsioonid. Muidugi me küpsetame piparkooke ja ehime kuuske ja päkapikud käivad meie peres ka. Aga ma tahtsin luua ka midagi meieperelikumat ja sügavamat ja sellist, mis paneks meid hindama perekonda ja heategusid ja turgutama tänulikkust.


Eelmise aasta piparkoogitegu


Tänavune päkapikuvalmidus

Eelmisel aastal proovisime heategudepurki – selline ilus suur purk, kuhu panin sedelid, millele oli kirjutatud mõni tegevus, mis aitaks kedagi rõõmsaks teha. Igal hommikul, kui päkapiku toodud kingitus oli rõõmuga vastu võetud, tuli võtta purgist heategu, et nii-öelda omalt poolt midagi maailmale tagasi anda. Seal olid sellised heateod nagu kellegi kallistamine, vanaemale helistamine, kellelegi jõululaulu laulmine, naabrile kaardi joonistamine, tänaval inimestele naeratamine jne.

Mõte oli väga ilus, aga ühe häbeliku viieaastase ja veel häbelikuma kolmeaastase jaoks (ja nende väga lootusrikka ja õhinas ema jaoks) pisut väljakutsuv. Lõpuks ei jaksanud ma neid enam iga päev oma heategusid realiseerima motiveerida. Aga mulle tundub, et vähemalt pooled saime ikka ilusasti tehtud. Ja just mõni päev tagasi meenutas mu Kuuene, kuidas me eelmisel aastal purgist heategusid võtsime – ta mäletab, et peale päkapikukingi saamist tulid heateod mängu! See on ju juba pool võitu!

Sel aastal otsustasin traditsiooni natukene lihvida ja eakohasemaks mugandada ja lubage nüüd tutvustada – pere jõulutegevuste kalender (traditsiooni nimetusega tuleb ilmselt veel tööd teha, eks)! Otsustasin, et pisikeste lastega (kõige väiksem on ju alles kahene!) on mõistlikum alustada heategude traditsiooni pigem peresiseselt. Ehk et jätame need naabrid ja inimesed tänavalt praegu välja ja keskendume oma perele.


Meie värskelt valminud kalender

Pere jõulutegevuste kalender on selline kalender, mis näeb igal kuupäeval ette mõne toreda ja lihtsasti teostatava jõuluhõngulise perekondliku tegevuse – alates piparkookide küpsetamisest ja lumehelveste lõikumisest kuni üksteise kallistamise ja kommide sõbraliku jagamiseni. Võib olla väike poeskäik, kust koos näiteks kuuseehe valida. Või siis näiteks, et igaüks saab ühe muinasjutu valida, mida teised peavad (ja muidugi ka väga tahavad!) talle jutustama. Või joonistame koos postkaarte ja saadame ära ka. Lisaks otsustasin, et seekord seon tegevuse kindla kuupäevaga, sest selline juhuslik heateolipiku tõmbamine võib viia selleni, et me peaksime mõnel eriti tegusal lasteaia-tantsutunnipäeval veel õhtul piparkooke küpsetama hakkama. Ja see võib omakorda viia selleni, et me kas teeme neid sellepärast, et kalender käsib neid teha, või siis ei tee aja- ja jõupuudusel üldse. Kumbki variant ei kõla väga soojalt ja jõulurõõmsalt.

Siin on meie selle aasta list, mida siis igal aastal kohandame ja täiendame!
  •       Kallistame kõiki pereliikmeid
  •       Teeme piparkooke!
  •       Jagame oma sussist saadud kingitust perega
  •       Vaatame koos jõulufilmi
  •       Joonistame koos jõulupildi
  •       Jutustame ühe jõululoo
  •       Meisterdame paberist lumehelbeid
  •       Kingime kellelegi mandariini
  •       Laulame koos jõululaule
  •       Räägime, miks on hea teha head
  •       Meisterdame jõuluingleid
  •       Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
  •       Igaüks saab muinasjutu valida
  •       Teeme kellelegi jõulukaardi ja saadame ära
  •       Ütlen kõigile pereliikmetele, kui palju ma neid armastan
  •       Mõtleme koos jõululuuletuse välja
  •       Kaunistame köögilaua ära
  •       Ehime kuuske
  •       Mõtleme välja jõulujutu koos liigutustega
  •       Teeme teed ja loeme muinasjuttu
  •       Meisterdame kuuseehte
  •       Riietume jõuluhaldjateks/loomadeks
  •       Teeme jõuluse perefoto
  •       Sööme koos jõuluśokolaadi
Aga kuna see heateopurgi mõte on mulle ka ikkagi väga hingelähedane, siis selle jätan ma tulevikuks ikkagi heade mõtete panka alles ja vaatame siis laste kasvades, ehk toome selle ühel või teisel moel tagasi! Ja üldsegi, sellise purgi võiks ju vabalt teha täitsa iseendale, mitte siin kogu aeg lapsi survestada! Miks mitte üldse kõigepealt ise proovida naabritele piparkooke küpsetada, päeva jooksul kümnele võõrale inimesele naeratada ja mõnd annetuspurki täita aidata! Mulle tundub, et ma esitasin just endale (ja teile!) ühe jõuluväljakutse! Häid tegusid!

Soovitus!

Kui detsember saab läbi ja heategudepurk tühjaks, võid hankida endale uueks aastaks Tegude Kalendri, kus on igale päevale juba üks pisike heategu kirjutatud (näiteks „riietu värviliselt“ ja „söö šokolaadi“!). See aitab sul seda kaunist heategemist sujuvalt ka järgmisel aastal jätkata, kuni see saabki harjumuseks! tegudekalender.ee

Wednesday, November 30, 2016

Kultuurikleidikeste talvine reis Tartusse puumajade, ERMi ja varjuteatriga

Kuna ma juhtusin ühel päeval lugema Karlova Teatri etenduse "Tähelaps" kohta ja see kuidagi kõnetas mind eriliselt (ühtlasi tundsin otsekohe ära oma võimaluse Tartusse minna), võtsime plaani ühe Tartutripi. Eriti kuna Karlova Teatri rahvas oli eriti vastutulelik ja lubas meid ühele etendusele, mida reklaamis polnud, sest ma nii ilusasti küsisin, kas neil päevaseid etendusi ei oleks ühtedele kaugemast linnast pärit kleidikestele pakkuda. Ja sellest päevast peale hakkaski Tartuplaan end ise koostama.

Kuna Tartusse tuleb ikkagi hea mitu tundi sõita ja Tartu on üks ütlemata tore koht, mõtlesin, et võibolla - miks mitte, peaks sinna siis juba kaheks päevaks minema. Siis saaks nagu vahepeal tagumikke ja jalgu ka puhata ja muidu Tartut nautida. Plaanile lisandus külastus Eesti Rahva Muuseumisse, kuna inimesed kirjutavad sellest juba pikemat aega nii ilusaid ja kutsuvaid lugusid ja arvustusi ja mina juba ammu ei jõudnud ära oodata, millal ma oma lapsed kõik sinna viia saan. Siis elab siin veel mõningaid abikaasa sugulasi, kelle me lõunale kutsusime ja airbnb pakkus meile ühe eriti nunnu ajutise kodu Karlovas. Mida siin enam mõelda ju.

Kolme väiksemat sorti lapsega pikem autosõit ei kõla võibolla kõigile kutsuvalt, aga kogenud ema teab, et kui sättida sõit uneajale, võib sellest kahtlasest olukorrast täiesti puhtalt välja tulla! Igal juhul puhtamalt kui uneajavälisel ajal sõites. Meil läks nii õnnelikult, et nii sinna- kui tagasisõites magas mu lastest 2/3 terve tee ja 1/3 oli küll väsinud, kuid ei väljendanud seda kõige häälekamalt. Püüdsin teda rõõmustada küpsiste ja jõululauludega ja tema kooris mulle vastutasuks mandariine.


Võtsime (ma isegi ei tea, miks ma meie vormis seda planeerimiseosa kirjutan. Tegelikult ma väga kellegagi seda ei arutanud) plaani alustada sõitu kell 12 päeval, et oleks enamvähem uneaja kanti aeg ja et me jõuaksime Tartusse piisavalt normaalsel ajal, et jõuda 19.00 suletavas ERMis ikka kaa natukene olla. Võibolla isegi enne sööma minna? Reaalsus kattub harva plaanituga, seega istusime autosse lõpuks kell 13.45 ja jõudsime oma ajutisse Tartu koju kell 16.30. Sööma me enam ju ei jõudnud ja paar poolikut banaani hiljem saime Tartu tipptunniliiklust nautides muuseumi sõita. Seal saime hängida kuskil poolteist tundi või nii. Kindlasti oleks vaatamist jätkunud kõvasti kauemaks, aga tegelikult selliseks õhtuseks (harivaks!) meelelahutuseks pika autosõidu järel oli see paras aeg.

Meie eriti idülliline ajutine Tartukodu

Muuseumist olime täiesti sillas! Seal võis põhimõtteliselt ju kõike näppida, igal pool ronida, mööda onne ja labürinte kolada ja ringi joosta. Iga nurga taga oli midagi lahedat katsuda ja vaadata ja teada saada. Muidugi ei jõudnud me selle ajaga kogu rahva ajalugu läbi töötada, aga suurepäraseks esmaseks sissejuhatuseks väikestele eesti tüdrukutele oli see kindlasti. Ma olen täiesti kindel, et nad tahavad sinna tagasi minna ja asja edasi uurida. Nagu minagi.



Üheks hitiks oli seal raudselt nutivoodi, mis salvestas seal kuidagi voodi peal olevaid inimesi ja pärast sai kõrvalt vaadata, et mida me seal tegime. Ja nii sadaviiskend korda järjest. Ja tegelikult oli see nii paeluv, et ma oleks vabalt sada korda veel võinud proovida. Aga kuna ma olin ikkagi see täiskasvanu seal, siis tuli ju öelda klassikalised sõnad: "Lähme edasi ja vaatame, mis siin veel on" (aga pärast läksime ikka veel korra tagasi).



Siis seal sai ise tossu teha ja vaibamuusikat. Ja meil kodus tahvelarvutit ei ole, seega olid meie neiud eriliselt vaimustuses sealsetest puutetundlikest ekraanidest, kus sai ise asju vajutada ja sõrmega pilte kerida ja igast muud moodsat värki teha. Ja siis sai kell 18.45 ja me lahkusime majast 18.58. Aga igati väärt poolteisttund oli!



Klaasist põrand! Päris õudne!


Hommikul tõusime oma eriti armsas kodukeses üles, pudrutasime, pakkisime ja lahkusime varjuteatrisse! Varjuteatrietendus "Tähelaps" toimus Karlova Teatris ja oli tõesti väga lahedalt tehtud! Ma ei tea, ma vist ei olegi kunagi varjuteatrit näinud niimoodi. Kuuene ja Neljane olid lummatud, Kahene keeldus lavale vaatamast ja veetis etenduse nägupidi minu õlas (mis tuletas mulle meelde Kuuest, kelle ma samas vanuses kinno Suurt Maalritööd vaatama viisin, mis läks umbestäpselt samamoodi. Ikkagi õed.). Muinasjutt oli õpetlik (ehkki kohati päris sünge oma kerjusesõimu, peksu ja tapmisejutuga) ja kõik lõppes, nagu ikka, ilusti. Headus ja südamlikkus võitis. Nii ta on.


Meie ajutine kodutänav


Harilik Karlova teatri tualetilinnuke

Edasi ootas meid lõuna Aparaadis Ingi ja poistega, kus ma pidin sööma neli päevapraadi (ja ma ei jaksanud!), sest lastel oli mingi kastmeblokk. Aga kuna vestlus oli huvitav ja aus, siis ma ei võtnud seda kuigi traagiliselt ja andsin endast parima. Ja kuna Ingi oli äärmiselt ettenägelikult reserveerinud meile laua mängunurga kõrval, ei pidanudki ma muu kui vestlemise ja söömisega tegelema. Täiesti imeline.

Oleksin väga tahtnud veel minna lastele Tartu Raekoja platsi kuuske ja jõuluväljakut näitama, aga kell ei lubanud. Uneaeg ja pime aeg pressisid vaikselt peale. Nii ta nägemata jäigi. Sellest sündis aga tagasiteel plaan minna ühel päeval Kuuese ja Neljasega rongiga (sest siis ma saaksin neile lugeda ja muid asju teha, mida autoroolis on keeruline teha) Tartusse ja tagasi ja siis kõik kuused ja jõed ja muud asjad üle vaadata. Kõlab küll hästi, aga arvestades, kuidas see aeg meil siin lendab, võib see vabalt juhtuda ka järgmiste jõulude paiku. Igal juhul jäime me oma Tartutripiga väga rahule ja nüüd kõik magavad siin ja näevad tõenäoliselt päkapikke unes, sest täna öösel peaksid nad lõpuks oma kingitustega meile jõudma. Mulle tundub, et nad juba käisid.

Tuesday, November 29, 2016

Meie päris korralik Pipisünnipäev ehk jälle pidu

Mul on natuke imelik jälle sünnipäevadest ja tähistamisest ja pidutsemisest kirjutada, aga no kuidas ma saaksin seda varjata, eks. Seda on ju mu näost näha! Ma võin põhimõtteliselt lubada, et vähemalt (oma) laste sünnipäevadest ma nüüd mingi aasta aega enam ei kirjuta. Vahepeal tuleb minu sünnipäev ja võib olla siis sellest natuke, aga see on alles kevadel. Ja ma vahepeal kirjutan siis jälgede segamiseks muudest asjadest (nagu jõulud! Nendest saan rahulikult ju mingi kuu aega kirjutada!).

Ühesõnaga. Sel aastal tähistasime laste vananemist sellise päris korraliku suurusega Pipipeoga. Kuna meie kleidikestel on kõigil sünnipäev sügisel, siis mängib ühe suure peo korraldamine päris ilusti välja. Eelmisel aastal pidasime ka ühe haldjaliku ühispeo, aga see oli ulatuselt natuke väiksem puhtalt sel põhjusel, et pidu toimus Marukaru kunstitoas ja sinna kunstilaua ümber mahtus piiratud arv lapsi. Seekord olime aga targemad ja valisime kohe eriti suure ruumi, et mahuks nii palju sõpru kui võimalik!

Pipipidu sündis kuidagi loomulikult/pooljuhuslikult mingi jutu sees ja mina terane pliiats (varras?) haarasin kohe sellest kutsuvast teemalõngast kinni. Kuna kõik need väikesed tüdrukud minu ümber hakkasid Pipipeomõtte peale silmist ja igalt poolt särama, ei pidanudki ma nagu rohkem eriti pingutama. Peale selle, et see kõik tuli ära ka korraldada. Leidsime oma Pipi, keda kehastas minu nunnude tantsutunniõpetaja (mis oli eriline hitt ja imeline valik, sest esiteks, minu üsna häbelikud neiud tundsid end temaga kohe koduselt, ja teiseks, ta on lihtsalt nagu sündinud Pipi (äkki ongi?)), tellisime kolme Pipiga tordi, meisterdasime Pipi tegelastega suupistetikke, kleepisime kleitidele lappe ja lõikusime vanikuid ja.


Peo ettevalmistused läksid üldse sel aastal kuidagi libedalt (tavaliselt ma olen pinge all närvis nagu mingi, ma ei tea? närvis inimene?) - küpsetasin terve hommiku falafleid ja hakkisin kartulisalatit ja pakkisin toitusid ja puuvilju ja köögivilju ja anumaid ja kanne ja küünlaid ja tapeedirulle ja kogu ülejäänud elamise kastidesse ja kottidesse ja jõudsin isegi poest asju juurde tuua ja pärast kõik inimesed siin riidesse kaa veel aidata! Ainult kohapeal oleksime vist ideaalses maailmas ettevalmistusteks veel mõne lisaminuti võtnud. Kuigi tegelikult jõudsime kõigega enamvähem valmis, siis oleks tahtnud lisaks veel sellist vähemalt kümneminutilist pausi, et enne külaliste saabumist kõik üle vaadata, sisse ja välja hingata ja nii. Samas me jälle võitsime aega sellega, et korraldasime peo sellises kohas, mida keegi normaalselt üles ei leidnud. Lasime mõne ümberkaudse tänava ka veel remondiks kinni panna ja alguskellaaja sättisime sellisele ajale, et võimalikult pime oleks. Õnneks need, kes ikka väga tahtsid tulla, leidsid peo kenasti üles. Isegi meie Pipi.


Pipi (Piret Heatujustuudiost) tõmbas lapsed ikka kogu täiega teemasse sisse! Isegi suuremad lapsed möllasid seal ja lasid oma sisemise lapse (ja Pipi) täiesti vabaks! Ma oleks isegi tahtnud seal hüpata ja karata, aga kuna meie Kahene tundis end sel meeleolukal peol kindlamalt teistele ülalt alla vaadates, siis veetis ta põhilise osa ajast minu puusal ja minu puusad ei jaksanud kümne lisakiloga limbot tantsida ja muid selliseid asju teha. Aga juba eemalt oli ilus seda head energiat ja siirast rõõmu vaadata! Ja kui Neljane hommikupoole läbi une õndsalt "Pireeeet.." sosistas, sain kaa jälle aru, et kõik oli õige. Aitäh jällegi, Piret!


"Paaalju õõõnnnneeeee teileeeeee!"

Sel aastal oli meil täiesti taimne siseruumipiknik ja gluteenivaba vegantort, millele joonistasin ise Pipid, mis prinditi niimoodi tordile ilusasti peale! Tort maitses tõesti nagu taevas, hoolimata sellest, et ta oli vaba sellistest erinevatest harjumuspärastest tordiainetest nagu nisujahu ja piimatooted ja muna. Ja jube ilus oli ju kaa! Tervitan siinkohal eriti toredat, sõbralikku ja vastutulelikku Helena´s Bakery´d! Ma arvan, et me ei pea enam ihupagarit otsima (sest vahel tahaks, et keegi teine küpsetaks! - päris tabav reklaamlause ju!)!


Pidu kulges väga meeleolukalt ja sai nii kiiresti läbi, et mul võttis pärast veits aega, et aru saada, et oligi nüüd siis see pidu ära. Nii palju toredaid suuri ja väikeseid inimesi tuli kokku ja saal oli õnne ja rõõmu täis nagu ühel sünnipäeval võikski olla. Nende peale, kes tulla ei saanud, me mõtlesime ka ja teiega pidutseme siis kui pidutseme, onju!


Oma (suuremaid) lapsi nägin ma põhimõtteliselt enne pidu ja siis peale pidu (sest Kahene, nagu ma mainisin, pidutses üldiselt mu puusal ja teised kadusid lihtsalt oma sõprade ja möllu sisse ära. Okei, tegelikult mulle meenub, et vahepeal ma lõikasin neile torti ka), kui nad olid end soodaks väsinud ja sellest ka märku andsid nii et seda oli keeruline mitte märgata. Aga samas oli see selline suurest rõõmust tulenev kurnatus, mis neid (ja meid) valitses ja see nagu ei olnudki nii hirmus kui võiks ette kujutada (Kolm väikest tüdrukut. Peale elamusterohket pidu. Kell kümme õhtul. Ja nende väsinud vanemad.). Foon oli ikkagi kokkuvõttes positiivne. Seda on mul muidugi hea siin tagantjärele rääkida, mil kõik ümberringi vaikselt magavad,

Kui enam ei jaksa isegi pilti teha, aga ema soovitab tungivalt

Ja kui me natukene nagu lootsime, et kõik lapsed jäävad pärast koduteel autos magama, siis seda küll ei juhtunud. Kahene laulis meile heledaid laulukesi ja teised hoidsid lihtsalt silmi nii lahti kui võimalik, sest ma olin neile maininud, et kui keegi autos magama jääb, siis me avame kingitused hommikul. Keegi. Ei jäänud. Magama. Magama mindi siin kell 23.43, peale ametlikku kingitusteavamisetseremooniat. Mille tulemusena tõusti alles kell kümme hommikul. Tegelikult on patt kurta!

Ettenägematu öine kingitusteavamine

Pika peojutu kokkuvõtteks tahan ma kõigile asjassepuutuvatele (sealhulgas iseendale, abikaasale, lastele) suure ilusa aitähi öelda. Aitäh! Oli vägaväga tore pidu toredate inimeste ja pipide keskel ja maidea - järgmisel aastal siis jälle, jah (tõenäoliselt ilma pipideta)?

Thursday, November 24, 2016

Kuidas ma Kuueses Mick Pedaja abil muusika- ja kontserdipisikut kasvatasin

Ma olin enne eilset juba kaks korda sel sügisel Mick Pedaja kontserdil käinud. Esimesel korral läksin siirast huvist (olles enne kuulnud põhimõtteliselt ainult tema seda ühte laulu), et milline tema ülejäänud muusika on. Ja pärast seda ma muidugi sain aru, et ma ilmselt tahan igale järgmisele kaa minna. Ja nii ma siis olengi siin jõudumööda läinud. Tema muusika (ja eriti siis veel elavas esituses) on minu jaoks nagu meditatsioon, nii et ma siis põhimõtteliselt teen joogat ju!


Tänase kontserdiga oli niimoodi, et kuna see sattus olema kolmapäeval, mil minu abikaasa trennis käib ja vanaema on parajasti reisil, siis ma küll proovisin abikaasat veenda, et see on üks selline kontsert, kuhu ma minna tahaksin, aga ilmselt siis mitte piisavalt kirglikult. Ja kuidagi olin leppinud asjaoluga, et seekord siis nii. Kuni siis tuli see plaat nüüd päriselt kaa välja ja ma hakkasin seda spotifys kuulama. Ja veenduma, et ei, ma ikka tahan küll kontserdile minna. Ja kuna me siin kuulasime seda kõik koos, mõtlesin, et võiks ju siis Kuuese ka kaasa võtta. Sest me pole eriti temaga koos kontsertidel käinud. Ja no see oleks küll selline kontsert, kuhu ma tahaks teda viia. Ja selles, et ma lihtsalt ei taha, vaid pean kontserdile saama, veendusin lõplikult teisipäeva õhtul autoga koju sõites, mil Eesti Popsis lasti kaks Micku laulu järjest. Autoga. Õhtul. Üksi. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal mitte midagi täpsustuseks lisama. No hea küll, ütleme nii, et auto on nagu vaese mehe kontserdisaal. Ja kuna ükski lapsehoidmisvariant ei tahtnud realiseeruda, halastas mu kallis abikaasa minu peale ja lasi mind Kuuesega kontserdile. Ja ma ausõna ei ürita siin end huvitavaks teha, kui ma ütlen, et ma ostsin piletilevist kaks viimast piletit. Kaks täiesti viimast piletit. Piletilevi näitas: piletite kogus:2. Ja mina ostsin need ära. Tänks jälle, universum!


Ja kontsert oli muidugi jälle fantastiline (ka see saalitäis rahvast, kes pärast püsti aplodeeris ja juubeldas, oli minuga nõus). Ma ei tea, mulle ei meenu praegu eriti teisi selliseid artiste, kes oma hinge ja südame kõik nurgad niimoodi muusika kaudu täiesti otsast lõpuni lahti rulliks. Ja kelle puhul tekiks tunne, et ma nagu tunneks teda tänu sellele läbi ja lõhki. Täiestu uskumatu, mu meelest. Selline ehe ja otse hingest läbi värk, kuhu ma lihtsalt kaon sisse ära. Iga. Kord. Ja mis siin salata - üle mõistuse inspireeriv. Väike arg ja häbelik laulja-Grete sai eile jälle natuke julgustust ja tuge juurde. Ma ei tea. Aitäh!


Kuuesele ilmselt ka meeldis (seda ei ole kunagi kerge päriselt mõista). Ma muidugi ei jätnud eriti midagi juhuse hooleks ja  püüdsin luua tema õhtu õnnestumiseks soodsad tingimused: esiteks läksime me piisavalt vara kohale, et esiritta saada ja kellegi pea ei varjanud kitarriga onu ega tossumasinat ega sügavaid looduskaadreid ekraanil, ja teiseks oli ta neid laule kodus kuulnud ka (ripiidi peal). Et tuli nagu tuttav ette. Millest oli kindlasti ka abi. Millegipärast tal oli küll vahepeal raskusi rahulikult istumisega ja mul tuli talle aeg-ajalt meelde tuletada, et sahmerdamine on pisut häiriv, eriti kui tahaks parajasti keskenduda ja kogu seda laval toimuvat imelisust endast läbi lasta. Aga kokkuvõttes lubas ta ka järgmisel korral kontserdile kaasa tulla. Ja kojusõites rõõmustas ta mind oma avastusega, et autos on nii mõnus kõvasti muusikat kuulata. Tundub, et hakkab looma! Ma lihtsalt nii tahaks, et ta kaa ühel päeval mõistaks, milline võimas ja toetav abivahend on Muusika maailma ja asjade ja iseenda mõistmiseks ja selle kõigega toime tulemiseks ja meelte puhkamiseks ja igasuguse sisemise jama vabastamiseks. Ega ma ei kujutaks oma maailma ilma helide ja muusikata ette küll. Mitte vähemalt nii suurepärasena, kui see olla võib. Ja ükskord ma laulan teile!

Wednesday, November 23, 2016

Järjekordne tähistamine: Uus Kahene!

Nüüd siis on lõppude lõpuks ka Ühesest saanud Kahene ja peod meie peres aina jätkuvad! Ja ma ei ole veel tegelikult väsinud! Hoopis õhinas! Sest tulemas on veel kolme õe pipipidu, mis tõotab tulla üks korralik möll ja rõõm!

Kahene sai oma päeval oma elu esimese põhimõtteliselt teadliku (sest noh, tegelikult ta võibolla siiski ei mäleta seda hiljem) aardejahi ja läbis selle täitsa edukalt! Muidugi oli tal mitu abilist, kes kohati isegi liiga entusiastlikult tema aardeid jahtisid ja neile tuli paar korda meelde tuletada, kelle sünnipäev on. Aga lõpupoole hakkas ta juba aru saama, mis värk nende kaartidega ja kingitustega on. Ja kui pakist tulid välja kommid, siis oli tunda, et tema usaldus protsessi vastu oli saavutatud. Ta oli müüdud laps (ei kõla sama hästi kui "müüdud mees", vist?).

Vihjekaardid

Mõttetöö

Abijõud

Ja õhtul oli meil siin pidu sugulastega ja kõik oli väga meeleolukas ja tore! Ainult, et seda traditsioonilist päeva emaga pole ta saanud veel lunastada, kuna ta siin möödunud nädalal selline kergelt palavikus oli ja väikest köha ilmutas ja mina nädalavahetusel üldse joogaõpetajaks õppisin. Nii et see lükkub tõenäoliselt järgmisse nädalasse, aga see tuleb! Ja ma tahaksin väga teda ujuma ja sööma viia ja muidugi raamatut valima!

Ema, võluv Kahene ja sünnipäevaeelne aasta pildis

Seni aga elame oma pipipeo ootuses, valmistame kaunistusi ja triigime kleite ja käime poes patside jaoks traati ostmas. Ja paneme tähele, et jõulud pressivad juba uksest ja aknast sisse, nii et ega siin pole mingit puhkust - kohevarsti hakkavad päkapikud käima ja peale pipisid tuleb hakata lumehelbeid ja põtru lõikuma!

Pipi- ja hobuselõikumine



Monday, November 14, 2016

Kuidas kleidikesed nüüd aeg-ajalt Sensas käivad

Alates novembrist võib kleidikestejuttu üle kuu lugeda ka ajakirjas Sensa! Mul on selle võimaluse üle lihtsalt nii suur heameel. Sest Sensa on üks suure hingega ajakiri ja ma lihtsalt sulan, kui ma mõtlen, et ma saan ka olla üks väike osa sellest suurest hingest. Seega, aitäh Sensa ja aitäh kleidikesed, kes te mulle siin pidevalt ikka uut materjali toodate, millest muudkui kirjutada ja kirjutada :)

Wednesday, November 2, 2016

Uhiuus Kuuene ja lõputud pidustused

Vahepeal on meie perre lisandunud üks Kuuene, kelle pidusid me siin nüüd muudkui peame ja peame (nii, et isegi sellest kirjutada ei jõua!)! Kohe saab jälle torti!


Sünnipäevalapse soovil käisime tema päeval peale hommikust kingijahti nukuteatris (ainus etendus sel päeval oli "Hanel on auto", mis kirjade järgi sobis 3-5-aastastele, aga mulle tundus, et pigem siis kolmestele. Aga kuna uhiuus Kuuene lõkerdas naerda, mõistsin, et see pole see koht, kus selliste detailide kallal nokkida!), siis raamatupoes, kust leidsime Astrid Lindgreni raamatu "Hakkaja Kaisa" (ja mina arvasin, et meil pole enam Lindgreni loomingus väga palju avastamist) ja siis Väikese Ingli poes talle uut kristallkäevõru toomas ja siis Blissis söömas. Ja siis sõitsime edasi Jane juurde, kes meile eriti mõnusa ema-tütre hoolitsusõhtupooliku korraldas! Saime jalad soolavannitatud ja varbad lakitud (mis oli Kuuese suur unistus. Lisaks lubasin talle, et lasen oma varbad lakkida tema omadega sama värvi ja nii me sealt koju tulime - ühe jala varbad tumesinised ja teise jala omad hõbedaselt sätendavad) ja peale selle veel õieteraapiat ja henna-maalinguid! Kuuene oli sillas ja mina ka! Tõeline ema-tütre deit! Ja siis jõudsime koju sushile ja tordile! Õhtu lõpetasime perekondliku peitusemänguga, mille jooksul selgus, et meie Ühene on lihtsalt sündinud peitusemängija (oli teine võimeline lebama kõhuli koos Kuuesega voodi all nagu üks vaikne hiir!). Ja see, et peitusemäng on ikka aegumatu klassika!
Traditsiooniline kingijaht traditsioonilise sünnipäevakleidiga

Nii me siin elame - pidutseme ja prassime päevast päeva, vahepeal lihtsalt sünnipäevalaps vahetub!

 Varbad ja maalingud

Tuesday, September 27, 2016

Värske Neljase sünnipäevahõnguline päev emaga

Eile veetsime päeva koos Neljasega, kes sai siis ise valida, mida ta teha tahaks. Ja ükski õde ei saanud vahele segada. Ja nagu Neljane tabavalt ütles, kui õhtul talle musi tehes sosistasin, et homme on meie päev: " Ma olengi väsinud kogu aeg Viiese ja Ühesega mängimisest!". Väga siiras.

Tema valikud muutusid reaalajas pidevalt, sest ta on ikkagi Neljane ja kesse siis oskaks kohe midagi kindlat välja valida, kui selline õnn sülle langeb. Nii oli meil lõpuks valikus nukuteater, kino, uisutamine, rulluisutamine, ujumine, ratsutamine, poeskäimine ja kohvikus söömine.

Nukuteater jäi kahjuks sellepärast ära, et selle päeva ainus etendus oli väljamüüdud. Ja kuna me eelmisel aastal käisime ka tema soovil nukuteatris, kuhu sain kohe eelneval nädalal piletid ka, siis ma ei osanud seda üldse kahtlustatagi, et piletid seekord otsas olla võivad. Ratsutamist ma ei julgustanud eriti ise seekord ja uisutamine oli meil plaanis kuni pühapäevaõhtuni. Siis otsustas Neljane, et tema ikkagi ei taha uisutada. Uisutamine oli käsil Bullerby lastel nende raamatus ja sealt ka selline värskendav idee. Aga noh. Võibolla ongi parem, sest ma uisutasin viimati.. kümme aastat tagasi? Nii et ma ei tea, kui innustav õpetaja ma oleksin ühele esimest korda uiskudel (ja värisevatel jalgadel) jääd avastama suunduvale Neljasele, kes usaldavalt minule toetub, kui ma ise ei julgeks ka seinast lahti lasta. Ja rulluisutamist mainis ta siis, kui mina enam ei jaksanud hakata uurima, kus seda teha saab (kes teab, võib lahkesti teada anda - panen tallele!).

Sõelale jäi kino, kus vaatasime Kalatüdruk Doryt, mis oli üsna okei ühele Neljasele. Võibolla oli seal pisut liiga palju sellist üksindusest kurba kalalast. Ühel hetkel, lõpupoole, kui lootus hakkas juba kaduma (ja mõnel meist vist siis kaduski), ütles Neljane pettumusest väriseval häälel: "See ei ole ju üldse tore kalamultikas, sest ta ei leia oma emmet-issit üles..". Õnneks oli USA multikatööstus ikkagi ootuspäraselt armuline ja noh, ma ei taha siin teie filmilõppu spoilida, aga ütleme nii, et see oli õnnelik.


Järgmisena jäi sõelale kohvik, milleks oli ka seekord Bliss taimetoidubuffee, mis on ideaalne ühele Neljasele, kes tahaks igast asjast natukene süüa. Ja tema emale, kes tahaks ka igast asjast natukene süüa.


Ja siis läksime raamatupoodi, kust Sünnipäevalaps valis endale ühe ingliraamatu, õdedele (ja endale) jagamiseks mingi tätoveeringuraamatu ja väikese öökulliga veepudeli, mida ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, sest see oli nii nunnu. Ja praktiline kaa ju (eksju?)!


Siis me läksime Prismasse, et osta tänaseks lasteaeda jäätist ja keskturult jäätise peale mustikaid ja maasikaid (kujutage ette, Läti maasikad on seal alla kolmeeurose kilohinnaga!).

Ja viimaks oli plaanis Viimsi spasse ujuma ja mulistama minna, mis lõi isegi vahepeal kõikuma, aga mille ma kenasti ja diplomaatiliselt jällegi päevakorda tõin. Ja mis osutus päeva naelaks. Kuna ma ju tunnen oma lapsi, siis ma saan ka aru, millal tasub midagi päevakorda pushida ja millal mitte. Seekord olin taas õigel teel ja sain aru, et kuna Neljane käis basseinis ujumas viimati kaks aastat tagasi, siis ei ole ta objektiivne hindama, kas ujula on hea mõte või mitte. Ja see oli väga hea mõte! Kahekesi on see eriti mõnus, sest ma saan tema jaoks otsast lõpuni olemas olla ja näiteks otsekohe ja segamatult lohutada, kui ta endale mingi liitri vett ninna tõmbab. Ja kõik oleks olnud 100% ideaalne, kui ta oleks olnud nõus minuga üle kümne sekundi aurusaunas istuma (kus ei olnud ÜHTEGI inimest ja oli pallllju auru..). Ta reaalselt ütles, et ta loeb kümneni ja siis me peame välja minema. Aga noh, see 99% ideaalsust oli ka päris imeline. Paraku ei ole mul fotosalvestust meie ujumisest, sest minu telefoniaku ei jaksanud kogu seda toredust taluda ja minestas. Aga meil oli ausõna väga meeldiv!

Illustreeriv pilt Kolmesest ja veest. 

Ja õhtu lõppes tantsutunniga, mis alati esmaspäeviti meie õhtu lõpetab. Ja nüüd saatsin oma lapsukesed lasteaeda, kus on neil selline traditsioon, et sünnipäevalaps saab kanda krooni ja keepi ja talle jutustatakse muinasjutt temast endast ja ta saab väikese kingituse ja kõik lapsed joonistavad talle pildi ja kogu see südamlik kunst seotakse raamatuks kokku ja pakitakse õnnelikule sünnipäevalapsele kaasa. Ja vanemad panevad midagi head lõunalauale kaasa, milleks meil siis oli sedakorda, nagu öeldud, jäätis ja marjad.

Ja sellega ei ole me veel lõpetanud seda suurt Neljase vanemakssaamise tähistamist, vaid ootame ka sel nädalal vanaema-vanaisa ja sugulasi peole! Ja siis juba hakkab paistma Viiese sünnipäev. Ma ju räägin, et meie peod lõppevad jaanuaris! :)