Tuesday, July 7, 2015

Lapsepõlv Hiiumaal ja kivist mänguasjad


 
Käisime perega Hiiumaal puhkamas. Kõigepealt sõprade juures ehedat talupuhkust nautimas, kus kraanikausi asemel olid panged ja pissil tuli käia välikempsus ja siis peale seda veel oma perega mereäärses majakeses, kus kraanist tuli vett, aga pissil tuli ikka käia välikempsus. Ma olen kindel, et mu lastele jääbki Hiiumaa meelde kui maa, kus inimestel on välikempsud. Ja seda nagu sellise elamuse mõttes ikka. Juba enne minekut rääkisid lapsed, et me läheme Hiiumaale, kus wc on õues (eks ma tegin ka natuke eeltööd, sest ma soovisin neid selliseks elukäsitlust muutvaks kogemuseks veits ette valmistada)!


Kogu meie Hiiumaa-puhkus oli selline ehe ja kuidagi orgaaniliselt rahulik. Põhilise aja veetsime õues ja rohkem polnudki nagu midagi eriti vaja. Sõprade juures oli selline mitme põlvkonnaga suure pere puhkus keset metsa, mis lõi kohe päris kogukonnatunde, kus kõik aitavad kõiki ja kuulavad teineteist ja lihtsalt kõigil on hea koos olla. Nagu perekond, noh. Ja siis teisel poolel nädalast seal majakeses, kus olime ainult meie viiekesi (mis on ka juba päris suur seltskond, muidugi - immediate party, nagu kirjutas mingi tädi (või äkki oli onu?) mingis artiklis, mis rääkis suurpere plussidest), oli kamin, oli meri, oli pääsukeste pesa (beebidega!), olid kivid ja saun ja palkmaja ja hea uni.

 
Vaatlesime metsa all hobuseemmesid, kes toitsid oma hobusebeebisid, pidasime mere ääres piknikku, viskasime kive merre, nautisime Robin Juhkentali kontserti Kassari Rahvamaja õuel koos kolmekümne teise inimesega ja sõime kooki, hüppasime kleitide lehvides vana lossi aias ja sõime metsmaasikaid (neid oli küll ainult kaks, aga ikkagi).

 
 
Ja tahtsin sellega jõuda selleni, et meil ei olnud kaasas ühtegi mänguasja (no mingid kaisumõmmid olid, aga need ei olnud eriti mängude keskmes), oli üks juturaamat ja kohapealt ostsime ainult pliiatsid ja paberid (kõik muidugi kulusid ära). Ja lapsed olid õnnelikud ja pidevalt hoos. Lihtsalt ei olnudki väga midagi muud vaja. Sõprade juures olid kiiged ja liivakast ja käru, millega sai teist vedada. Ja vahepeal sai joonistada. Aga meie peremajakese õuel olid sellised mõnusad rannakivikesed ja käbid, mis mängudesse kaasati ja need olid isegi vanni(pesukausi)mänguasjade eest. Täielik waldorfparadiis.



Mida ma veel täheldasin oli see, et niimoodi õues ei olnudki lastel mingit tungi pidevalt midagi aktiivselt teha. Nii palju oli selliseid hetki, mil nad lihtsalt olid. Mõtlesid. Või laulsid kiige peal pilk kusagil metsa taga. Või lihtsalt jalutasid. Kohe näha, et vaim ja meeled ja kõik kehaosad puhkasid kõigest. Kogu elu käis hoopis mingis ürgsemas rütmis. Hiiumaa ise muidugi on juba selline maagiline koht, kus kõik on maas rahu sees.

 
Ja selle kõige tulemuseks on see, et me ootame pingsalt abikaasa suvepuhkust, et saaksime sinna jälle tagasi.