Tuesday, September 27, 2016

Värske Neljase sünnipäevahõnguline päev emaga

Eile veetsime päeva koos Neljasega, kes sai siis ise valida, mida ta teha tahaks. Ja ükski õde ei saanud vahele segada. Ja nagu Neljane tabavalt ütles, kui õhtul talle musi tehes sosistasin, et homme on meie päev: " Ma olengi väsinud kogu aeg Viiese ja Ühesega mängimisest!". Väga siiras.

Tema valikud muutusid reaalajas pidevalt, sest ta on ikkagi Neljane ja kesse siis oskaks kohe midagi kindlat välja valida, kui selline õnn sülle langeb. Nii oli meil lõpuks valikus nukuteater, kino, uisutamine, rulluisutamine, ujumine, ratsutamine, poeskäimine ja kohvikus söömine.

Nukuteater jäi kahjuks sellepärast ära, et selle päeva ainus etendus oli väljamüüdud. Ja kuna me eelmisel aastal käisime ka tema soovil nukuteatris, kuhu sain kohe eelneval nädalal piletid ka, siis ma ei osanud seda üldse kahtlustatagi, et piletid seekord otsas olla võivad. Ratsutamist ma ei julgustanud eriti ise seekord ja uisutamine oli meil plaanis kuni pühapäevaõhtuni. Siis otsustas Neljane, et tema ikkagi ei taha uisutada. Uisutamine oli käsil Bullerby lastel nende raamatus ja sealt ka selline värskendav idee. Aga noh. Võibolla ongi parem, sest ma uisutasin viimati.. kümme aastat tagasi? Nii et ma ei tea, kui innustav õpetaja ma oleksin ühele esimest korda uiskudel (ja värisevatel jalgadel) jääd avastama suunduvale Neljasele, kes usaldavalt minule toetub, kui ma ise ei julgeks ka seinast lahti lasta. Ja rulluisutamist mainis ta siis, kui mina enam ei jaksanud hakata uurima, kus seda teha saab (kes teab, võib lahkesti teada anda - panen tallele!).

Sõelale jäi kino, kus vaatasime Kalatüdruk Doryt, mis oli üsna okei ühele Neljasele. Võibolla oli seal pisut liiga palju sellist üksindusest kurba kalalast. Ühel hetkel, lõpupoole, kui lootus hakkas juba kaduma (ja mõnel meist vist siis kaduski), ütles Neljane pettumusest väriseval häälel: "See ei ole ju üldse tore kalamultikas, sest ta ei leia oma emmet-issit üles..". Õnneks oli USA multikatööstus ikkagi ootuspäraselt armuline ja noh, ma ei taha siin teie filmilõppu spoilida, aga ütleme nii, et see oli õnnelik.


Järgmisena jäi sõelale kohvik, milleks oli ka seekord Bliss taimetoidubuffee, mis on ideaalne ühele Neljasele, kes tahaks igast asjast natukene süüa. Ja tema emale, kes tahaks ka igast asjast natukene süüa.


Ja siis läksime raamatupoodi, kust Sünnipäevalaps valis endale ühe ingliraamatu, õdedele (ja endale) jagamiseks mingi tätoveeringuraamatu ja väikese öökulliga veepudeli, mida ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, sest see oli nii nunnu. Ja praktiline kaa ju (eksju?)!


Siis me läksime Prismasse, et osta tänaseks lasteaeda jäätist ja keskturult jäätise peale mustikaid ja maasikaid (kujutage ette, Läti maasikad on seal alla kolmeeurose kilohinnaga!).

Ja viimaks oli plaanis Viimsi spasse ujuma ja mulistama minna, mis lõi isegi vahepeal kõikuma, aga mille ma kenasti ja diplomaatiliselt jällegi päevakorda tõin. Ja mis osutus päeva naelaks. Kuna ma ju tunnen oma lapsi, siis ma saan ka aru, millal tasub midagi päevakorda pushida ja millal mitte. Seekord olin taas õigel teel ja sain aru, et kuna Neljane käis basseinis ujumas viimati kaks aastat tagasi, siis ei ole ta objektiivne hindama, kas ujula on hea mõte või mitte. Ja see oli väga hea mõte! Kahekesi on see eriti mõnus, sest ma saan tema jaoks otsast lõpuni olemas olla ja näiteks otsekohe ja segamatult lohutada, kui ta endale mingi liitri vett ninna tõmbab. Ja kõik oleks olnud 100% ideaalne, kui ta oleks olnud nõus minuga üle kümne sekundi aurusaunas istuma (kus ei olnud ÜHTEGI inimest ja oli pallllju auru..). Ta reaalselt ütles, et ta loeb kümneni ja siis me peame välja minema. Aga noh, see 99% ideaalsust oli ka päris imeline. Paraku ei ole mul fotosalvestust meie ujumisest, sest minu telefoniaku ei jaksanud kogu seda toredust taluda ja minestas. Aga meil oli ausõna väga meeldiv!

Illustreeriv pilt Kolmesest ja veest. 

Ja õhtu lõppes tantsutunniga, mis alati esmaspäeviti meie õhtu lõpetab. Ja nüüd saatsin oma lapsukesed lasteaeda, kus on neil selline traditsioon, et sünnipäevalaps saab kanda krooni ja keepi ja talle jutustatakse muinasjutt temast endast ja ta saab väikese kingituse ja kõik lapsed joonistavad talle pildi ja kogu see südamlik kunst seotakse raamatuks kokku ja pakitakse õnnelikule sünnipäevalapsele kaasa. Ja vanemad panevad midagi head lõunalauale kaasa, milleks meil siis oli sedakorda, nagu öeldud, jäätis ja marjad.

Ja sellega ei ole me veel lõpetanud seda suurt Neljase vanemakssaamise tähistamist, vaid ootame ka sel nädalal vanaema-vanaisa ja sugulasi peole! Ja siis juba hakkab paistma Viiese sünnipäev. Ma ju räägin, et meie peod lõppevad jaanuaris! :)




Monday, September 26, 2016

Kui Kolmesest sai Neljane ja värsked sünnipäevatraditsioonid

Tänasest on meil peres Neljane! Eile öösel magas meie peres kehvasti kaks inimest - tulevane Neljane ja tema ema. Sest, ausalt, mul oli tunne nagu minul oleks sünnipäev tulemas. Ja kui ma algselt arvasin, et Neljane magab kehvasti, sest, maidea, lihtsalt, siis kui ta kell neli peale suuremat sahmimist sosistas "Emme, ma olen nüüd neljane!", siis mul tekkisid peas mingid seosed.

Juba eelmisel aastal otsustasin, et tahaks luua meie perre mõne toreda sünnipäevatraditsiooni ja olles pikalt selle üle juurelnud, kutsusin ellu kaks sellist, mida kindlasti ma ise ka tahaksin (võib olla kunagi saan ka, kui neid siin piisavalt juurutanud olen)!

Nimelt, esimene neist on aardejaht ehk kingijaht (see oleks isegi tabavam nimi, aga kuna lapsed selle ühest raamatust inspireerituna kohe aardejahiks ümberristisid, siis polnud minul siin enam midagi öelda. Demokraatia, ikkagi). See on siis selline asi, et mina pakin erinevad kingitused eraldi pakkidesse, peidan igalepoole ära ja joonistan vihjekaardid, mille järgi sünnipäevalaps neid hommikul otsima hakkab. See on nii põnev vaatamine, et pole ime, et ma magada ei saanud. Ja kingipakkides on meil tavaliselt üks suurem ja ülejäänud sellised pisemad asjad - lahedad sukkpüksid, mõni magus asi, raamat, juukseklambrid jne. Aardejahi alatraditsioonina lõin veel sellise traditsiooni, et igaks sünnipäevaks saab iga sünnipäevalaps (sellest unistan ma ise ka kohe eriti) uue kleidikese (täiesti loogiline ju, eks).

Aardejaht täies hoos. Kaasaelajate toel.

Teine traditsioon, mis nüüd ka teist aastat kinnitamisele läheb on see, et sünnipäevalaps saab päeva emaga kahekesi (tavaliselt on see olnud tööpäev ja isa on meil siis tööl olnud. Kindlasti edaspidi teeme võimalusel ema-isa-sünnipäevalapsepäeva ka.). Mis on kolmelapselises peres ikka üks tõeline luksus, eksole. Ta saab siis enne mõelda, et mida toredat ta teha tahab ja siis me läheme ja teeme. Eelmisel aastal käisime näiteks nukuteatris ja ujumas. Ja kindlasti käime ka söömas. See kõik siis leiab meil aset homme (vaatan kella - juba täna!).

Ja spontaanselt lisandus ka sellele traditsioonile alatraditsioon - sel imelisel päeval läheme ka raamatupoodi, kust sünnipäevalaps võib endale ise raamatu valida. See alatraditsioon on selleks aastaks kerge raami saanud, sest vastasel juhul valitaks meil igal aastal mõni kleepekaraamat. Mis iseenesest ei olekski probleem, kui sünnipäevalapse ema ei oleks oma peas kujundanud romantilist visiooni, et me kirjutame sinna kenasti sisse ka, et "selle raamatu valis Sünnipäevalaps omale neljandaks/viiendaks/kolmekümnendaks sünnipäevaks", ja seega ta tahaks, et see oleks mõni püsivam ja sisukam raamat. Mingis osas annab sünnipäevalast suunata ka (näiteks Viiese puhul see eelmisel aastal õnnestus), aga see oleneb nüüd küll tugevasti sünnipäevalapse iseloomust. Nii et sünnipäevaraamatuvalimiseeeskirja uusversioon näeb ette, et raamatu autor on tuvastatav (ja nagu iga hea eeskiri demokraatlikus perekonnas, on see ka alati (sünnipäevale järgneval aastal) parandusettepanekutele avatud).

Ja muidugi me sööme torti ja muid häid asju, mida sünnipäevalaps parasjagu soovib (täna soovis ta näiteks Lotte kohvikusse hommikust sööma minna). Ja tantsime ja laulame rõõmust. Ja peletame õdesid eemale, kes vahepeal ülemäära entusiastlikult sünnipäevalapse kingitustest rõõmu tunnevad. Aga kuna meil on peres ikkagi kõik suurepäraselt planeeritud, siis ei tule ka õekestel siin kaua kannatada, sest meil on nüüd jõuludeni igal kuul mõne kleidikese sünnipäev! Paarti-paarti!

Värske Neljane hommikul Lotte juures hommikusöögil ja õhtul vanaema-vanaisa juures peol

Friday, September 16, 2016

Lasteturgutuspakett ehk palun ärge homme enam köhige (võinoh, köhige vähem)

Ja siin ma siis nüüd istun, valvel, sest kohe keegi kindlasti vajab vett või pissile või lihtsalt kaisusolemist (postituse valmimise jooksul olen teinud umbes neli poputamissessiooni). Selline natukene nagu erandolukord on mul siin praegu - kaks last kolmest on nõrgakesed ja köhased ja palavikus ja vajavad turgutamist (ja mees on Tartus õppimas). Tavaliselt on meil siin niimoodi, et Viiene jääb kõigepealt nohusse, siis köhasse ja siis need nimetatud paar päeva on selline õrnakene ja edasi niimoodi nädalake-kaks köhib ja nuuskab ja siis on kõik. Ja vahel harva, kui tal on palavik, siis see on kaa kohe alguses ära ja üldiselt üle ühe päeva ei kesta. Ja siis mõnikord üllatab Ühene meid ka mõne päeva pärast täpselt samasuguste sümptomitega. Aga selleks ajaks on Viiene juba sellises muretus toibumisfaasis.

Seekord on kuidagi niimoodi läinud, et Viiene on juba mitmendat õhtut selles õnnetus õrnakese-faasis, nii et nüüd, mil Ühene järele jõudis, on mul kaks õnnetut jõuetut lapsukest. Ja üks Kolmene, kes ei taha hästi taluda seda karjuvat ebaõiglust, et teised saavad pidevalt sülle ja soovide täitmist (ma küll püüdsin talle niimoodi saladuskatte all selgitada, et me oleme ainsad kaks tervet ja tugevat, kes saavad teiste eest hoolitseda ja see isegi tegi teda rõõmsaks vahepeal, aga päeva jooksul on hetki, mil see ei taha mõjuda).

Ja ma siis siin nüüd püüan aru saada, kuidas see niimoodi on läinud, et Viiene ikka veel terveks ei ole saanud. Ja kuna mul on (võinoh, nüüdseks siis minu grupikaaslastel on) homme joogaõpetajate koolitus, siis püüdsin siin eile õhtul ja täna võtta kasutusele kõikvõimalikud kodused meetmed, mis mul vähegi meelde tulid, et Viiene sinna toibumisfaasi aidata (mul ei ole need kõik alati peast võtta, sest tavaliselt mul ei ole tulnud neid kõiki korraga kasutama hakata). Mu lootused on homsel päeval. Ehk jõuan siis pühapäevalgi koolituma.

Ma panen need meetmed siis nüüd siia kirja, et kui kunagi peaks jälle KÕIKI vaja minema (ptüiptüiptüi), siis ma tean kust võtta:

- lõikan ööseks voodi kõrvale sibulaid ja küüslauke (Martini lemmik! Ta on eriti rõõmus, kui saab magada sibula-küüslaugulõhnalises toas!), sest need pidavat pisikud enda sisse imema. Hommikul tuleb nad ära visata (ja õhtul uued lõigata)

- määrin varbavahed ja tallaalused (ja rinnaku, kui vaja) kokku mingi lätist toodud mee-taruvaigusalviga (mis on juba sada aastat vana, aga ikka töötab) ja panen sokid jalga. Vabalt võib selle kahtlase salvi mingi muu määrdega asendada

- joodan lapsele enne magamaminekut ja hommikul ärgates Biolatte piimhappebakteritega vett sisse (tasakaalustab mikrofloorat ja annab häid baktereid juurde)

- tilgutan voodisse teepuuõli (hingamisteede jaoks)

- võtan välja homöopaatiakarbikese (ja otsin sobivaid terasid, eksole)

- hommikul joodan lapsele sooja sidrunivett (aitab öö jooksul kogunenud mürgid välja viia. Ma ise teen endale ka kuure, mil joon seda igal hommikul)

- teen füsioloogilise lahusega auru (1-5 korda päevas)

- joodan talle sooja teed (kuhu vahel peidan ingverit, mille pärast salaja eemaldan)

- piimatoodete- ja suhkrupaast (piimatooteid nad enamasti ei tarbigi, aga siis on kohe nulltolerants, sest piimatooted tekitavad kehasse veel lima juurde. Ja suhkruga tegelemiseks raiskab keha eriti palju jõudu, mida võiks kasutada selle asemel hoopis tervenemiseks)

- rohkelt toorest toitu (ja mahla sisse topeltkogus ingverit ja sidrunit), sest, noh, vitamiinid ju. Ja kehale hea kerge seedida ja jälle jääb rohkem jõudu tervenemisega tegelemiseks.

- ja palaviku korral vähem hirmu ja rohkem usaldust keha vastu - palavik on kaitsemehhanism, mis kuumutab pisikud surnuks. Meil tavaliselt on kõrgem palavik mõne päeva ja siis lahkub. Kui palavik ei taha pikemat aega ära minna, siis tasub ikka spetsialistiga aru pidada.

- Ja üldse, kui tekib küsimusi või kahtlusi või hirme, millega on raske toime tulla ja tahaks teada, et mida meditsiin mingist olukorrast arvaks, siis mina olen päris mitmel korral helistanud tasulisele lastearstiliinile "Lastearst kuuleb" telefonil 1599 (näiteks ükskord, kui alla aastasel oli puuk).

Praegu rohkem ei meenugi. Aga nüüd on mul vähemalt reaalne list, mida jooksvalt täiendada.

Olge terved siis!

P.S. ma ise siin püüan terveks jääda nii, et teen joogat iga päev - purustan ego ja täna ja üleeile tegin ühe korraliku immuunsust tõstva kriya läbi ja kaks päeva olin ka toortoidul/õunatoidul, et kehal puhastuda aidata (mispeale sõin just kausitäie pähkleid śokolaadis. Tore, et need magusasöömisemustrid muutusid siis tänu sellele. Not.). Olen paar korda tundnud selle aja jooksul küll, et kurgus kisub imelikuks, aga siis jälle läheb see üle. Päris õhuke jää siin.

Meie kaunis värviline saak eelmisel aastal. Sest selle aasta kolmest porgandist ja ühest peedist ma ei hakanud pilti tegema. Ütleme nii, et kastmise asemel me avastasime sel suvel Eestimaad hoopis. Ja miks? Sest ma ühes punktis kirjutasin, et me sööme haiguste ajal rohkem toorest ja sest mul ei olnud mitte ühtegi paremat pilti lisada praegu.

Thursday, September 15, 2016

Tere tulemast sügis ehk kõik hooajad on alanud

Ma pean tunnistama, et ma olin ikka päris õnnelik, kui september tuli. Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Aga mulle hirmsasti meeldib rütm. Mingi kindel rütm. Nädalarütm. Eriti meeldib mulle teadmine, et kolmapäevaõhtud veedan ma iseendaga joogas ja neljapäevad lastejoogades. Sellised kindlad asjad nädalas, millele võib loota. Sest suvel on küll kaa mõnus, et saab igal pool käia ja jääda kauaks tahad, aga samas, augustilõpp on ikka tavaliselt minu jaoks päris väljakutsuv aeg. Sest ma igatsen siis juba rütmi. Kui kodus on kolm last, siis see rütm on üks asi, mis kannab. Aitab koos püsida. Minul. Neil kaa ilmselt.

Ja niimoodi me siis nüüd kohaneme oma uue hooaja rütmiga siin - mina käin joogas ja annan tunde ja  käin laulmas ja lapsed käivad vahepeal lasteaias ja tantsutunnis ka (aga Viiesel on vist mingi probleem selle rütmiga ikkagi, sest tal õnnestus juba köhaseks jääda). Hooaja teise nädala lõpuks tunnen, et kõik on nii nagu peab (kui veel Viiene ei köhiks). Kõik on paigas ja ma saan mõnusalt selles sügiserütmis kulgeda.

Et kõik ei oleks liiga lihtne ja pehme ja kaunis, siis meil vahetatakse kööki siin ja viimased nädalad valmistame me kõik oma road esikunurgas. Mis alguses tundus eriti hirmsana, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa ära harjunud. Nagu ka sellega, et taldrikud käivad voodi all ja õunad lastetoa põrandal. Ja et nõudekuivatusrestiks on mähkimislaud (mida meil ei ole enam vaja eesmärgipäraselt kasutada, sest meil ei kanna enam mitte keegi kodus mähkmeid! Kes oleks seda ette kujutanud, et selline aeg võib ükskord saabuda!). Ja et söögiajaks tuleb legod laua teise äärde kokku lükata. Ja et kooki ei saa teha. Aga ärge muretsege, lõpp juba paistab (enam ei olegi auke seinas!) ja võibolla saame juba Kolmese sünnipäevaks uues ahjus kooki küpsetada (või Viiese. Või Ühese. Või jõuludeks)!

Kööginurk

Aga lõpetuseks, miks peaks kellegi lemmikaastaaeg olema sügis, te küsite? Sest õunad. ÕUNAD! Ja täna lõppes ühtlasi pidulikult ka mu kahe(ja poole)päevane õunapaast! Ma tunnen end nüüd puhtana nagu.. mingi puhas asi!