Tuesday, December 2, 2014

Päkapikud ja uus Kleidike

Tuleb välja, et päkapikud hakkasid sel aastal varem käima. Meie Kolmanda
Kleidikesega eesotsas. Ma kujutan ette, et päkapikud on justtäpselt sellised nagu tema - peenikeste käte-jalgadega, mittepäriskahekilosed ja nunnud nagu.. beebid. Ja hoolimata oma peenikestest kätest-jalgadest on nad üle ootuste asjalikud ja vaprad. Nii ei pidanud meie eriti tilluke Kolmas suuremate beebidega võrreldes mitte midagi enamat läbi elama kui sündimine, söömine ja emme kaisus magamine. Ja nüüd on meil aega koos terve kuu jõule oodata ja pärast neid asjakohaselt tähistada! Ja ma pean lisama, et mul pole küll eriti sellist tunnet olnud nagu mõni beebi oleks alles kuskilt välja tulnud. Selline hõljuv ja kerge on olla. Ja ma jaksan jälle maast asju üles korjata ja võin kasvõi kõhuli magada (kes on kogenud, see oskab hinnata)! Ja mul on nüüd kolm tütart! Kes oleks osanud arvata!

Wednesday, November 5, 2014

Lugu sellest, kuidas aidata oma Eriti Tundlikku Last (Highly Sensitive Child). Ja iseennast.


Millalgi jagasin ka Facebookis üht artiklit Eriti Tundliku Lapse (ehk Highly Sensitive Child) toetamise teemal. Et kuidas sellist tundlikku ja keskmisest emotsionaalsemat väikest inimest mõista, aidata ja toetada. Saan aru, et sellest on Dr Elaine Aron lausa raamatu kirjutanud ("The Highly Sensitive Child"), mida tahaks küll endale saada. Igal juhul ta mainib, et see, kas lapse eriline tundlikkus kujuneb talle soodsaks või hoopis ärevust põhjustavaks omaduseks, oleneb kõige suuremal määral sellest, kas ja kuidas vanemad on tundlikku last tema kasvamisel toetanud. No pressure siis.

Tuleb tunnistada, et see artikkel jõudis minuni päris õigel ajal. Nimelt on minu väike emotsionaalne inimene viimasel ajal pannud mind aina rohkem sellele artiklile ja sellest kirjutamisele mõtlema. Eks see november ole selline hallikas ja veits igavam ja vähemaktiivsem ka kui näiteks juuli, mil me rõõmsalt päev läbi (paljalt) mööda õue ringi lippasime, muretult veega lödistasime ja igas asendis arbuusi sõime. Ja keskmisest rasedam ema on ka juba päris raske kõhuga ja ilmselt natuke vähem jaksav kui see suvine. Sest isegi kui meil on erinevaid toredaid tubaseid tegevusi siin, siis praegu läheb neid tunduvalt tihedamini vaja kui valgemal aal. Ja kuna ema ei saa/jaksa päris igal minutil meelelahutaja olla, siis nii need väikese tüdruku suured emotsioonid ka mingeid teisi väljundeid otsima peavad.

Ma siis teen väikse kommenteeritud väljaande sellest kümnest punktist, mille artikkel välja tõi ja loodan sellest eelkõige ise tänu läbimõtlemisele ja -kirjutamisele sellisteks perioodideks väikest abi saada.
 
1. Aktsepteeri oma tundlikku last. Mõte siis selles, et me ei seaks oma tundlikule lapsele liiga kõrgeid ootusi. Selleks tuleb läbi mõelda, millised on lapse head ja vead ja neid endale tunnistada. Pole mõtet loota, näiteks, et temast saab seltskonnalõvi, kui on näha, et ta on häbeliku loomuga ja eelistab pigem suhelda ühe partneriga korraga ja suurem seltskond muudab teda närviliseks või lihtsalt sunnib eemale tõmbuma. Muidugi võib ju kõik veel muutuda, aga nagu me teame, siis on mõistlikum elada praeguses hetkes ja lähtuda sellest reaalsusest.

2. Austa oma tundliku lapse tegelikkust. Kui igapäevaselt on näha, et ta erutub märjast varukast või kortsus nukutekikesest, siis ei ole mõtet teda veenda, et see ei ole tegelikult probleem. Tema jaoks on. See on natuke teine asi, mumeelest, kui sobimatu kausivärv või nn "katkise küpsise fenomen" (mis tähendab, et laps tahab end lihtsalt välja elada ja otsib selleks suvalist põhjust - näiteks on ta võimeline minema endast välja, kui küpsis on katki), sest need igapäevased ärritajad on tavaliselt sellist püsivat laadi.. Ehk, ma tean, et tal on need paar asja, mis igal ajal ja iga kell teda ärritavad. Ei saa välistada, et mõnel ongi selleks katkine küpsis, muidugi :).

3. Kasuta kohaseid omadussõnu. See on see vaatenurgavärk - häbelik vs tähelepanelikult olukorda jälgiv, ülestimuleeritud vs keeruline laps. Artikli autor märgib, et see on üks olulisimaid aspekte oma tundliku lapse mõistmisel ja toetamisel, sest vaatenurk kujundab lapse suhtes hoiakuid - nii vanema enda kui ka teistel lapsega kokkupuutuvate inimeste omi. Kui ma ikka pidevalt annan mõista, kui keeruline ja võimatu mu laps on, siis tundubki kõik temaga seonduv keeruline ja võimatu. Pigem peaksin lähenema olukorrale hoopis positiivsemast küljest - tundlik laps on tegelikult väga armas ja empaatiline (ja sada head asja veel).

4. Seisa oma tundliku lapse eest.  Tundlik laps on tavaliselt häbelik ja uutes olukordades eelistab jääda tahaplaanile (sellest punktist võiksin kirjutada pikki postitusi). Pole mõtet sundida teda teiste ees esinema ega tegema asju, mis talle ilmselgelt ebamugavusi põhjustavad - võõraste kallistamine, laulmine, ootamatutele küsimustele vastamine jne. Mina lisaksin siia ka pildistamise, sest see on meil aeg-ajalt selline tundlik koht. Ei saa öelda, et talle see nüüd otseselt ei meeldiks, aga sellega võib tekkida probleeme, kui ta peab käsu peale poseerima või pildile tulema. Seega peaks tema eest kostma ning teistele selgitama, et meie tundlik laps ei tunne end mingites olukordades mugavalt. Ja ilmselt siis olema ka valmis kriitilisteks märkusteks ja neile omakorda vastama (mmm-hmh). Point on selles, et laps tunneks, et tema seljatagune on kaitstud. Ei pea kartma, et see kuidagi võtaks temalt võimaluse ise enda eest seista - pigem õpib ta nii just seda tegema kaitsja eeskujul. Ta saab aru, et tema ebamugavustunnet austatakse ja see on täiesti okei, et kõik ei jookse pea ees uutesse olukordadesse ja ei võta alati initsiatiivi. Ja ilmselt on tundlike laste vanemad ka juba praeguseks mõistnud, et vastupidine käitumisviis (ehk siis tundliku lapse panemine ebamugavatesse olukordadesse vastu tema tahtmist) ei oma mingisugust julgustavat efekti niikuinii.

5. Tuuni distsipliini ja kriitikat. Tundlikud lapsed on nii ehk naa enda ja oma vigade suhtes karmid, nii et tema parandamine ja sellekohane kriitika peaksid olema eriti läbimõeldud ja pehmed, et ta ei muutuks vigade tegemise suhtes ülitundlikuks. See võib viia selleni, et ta hakkab mingit tegevust üldse vältima, sest kardab teha midagi valesti ja siis sellele järgnevat sisemist läbikukkumisetunnet ning veel lisaks kellegi karmi kriitikat või kurjustamist. Mina olen kuulnud, näiteks, et joonistamise või üldse loomingu osas võib selline parandamine saatuslikuks saada - keegi kuskil ütleb, et niimoodi lille ei joonistata ja paluneksole, laps keeldub edaspidi üldse joonistamast märkides, et tema ei oska ja kõik. Ja eks seda saab laiendada igasugustele igapäevategevustele ka nagu riidessepanemine jne. Ja kindlasti on ka hirmsamaid näiteid.
Nii et - enne kurjustamist ja parandamist hinga sisse ja välja ja loe kümneni ja näe oma lapse otsa ees sildikest "Mina olen Sinu Eriti Tundlik Laps. Armasta mind, lapsevanem.".

6. Märka oma tundliku lapse vajadusi. See siis tähendab seda, et tema toetamiseks ja temaga paremaks läbisaamiseks tuleks olla tema suhtes eriliselt tähelepanelik. Tuleb mõista väikseid vihjeid, millal ta on näiteks väsinud või vajab parajasti rahu või lähedust või süüa või midaiganes. Tema sundimine millekski liiga vara, kui ta pole olukorda veel jõudnud läbi protsessida, põhjustab talle (ja sulle.) ainult kannatusi. Mina olen tuvastanud, et tundlikku last aitab suurepäraselt pikem ettevalmistus - kui meil on plaanis kuhugi minna või ees ootab mingi tavatum olukord (kasvõi küllaminek või arsti juurde minek või see, et emme läheb ära ja keegi teine tuleb lapsi hoidma), siis me räägime sellest juba pikemalt ette ja arutame asja läbi. Ta on siis olukorraks valmis ja kuigi see saabuv olukord ei pruugi talle sellegipoolest alati meeldida, on ta juba enda sees ettevalmistused jõudnud ära teha ja tal on lihtsam seda aktsepteerida. Jällegi - see kõik ei tähenda seda, et me tantsime oma lapse pilli järgi (selle negatiivses tähenduses :)), vaid seda, et me püüame tal endal ka aidata oma vajadusi mõista ja oma tundlikkusega toime tulla.

7. Aita oma tundlikul lapsel leida sobivaid väljundeid. Väga mitmed suured artistid, teadlased ja loomingulised suurkujud on tundliku loomuga ja pigem endassetõmbunud. Kindlasti on sinu tundlikul lapsel mingi selline huvi või valdkond, millega tegeledes ta leiab oma emotsioonidele väljundi ning end sealjuures veel eriti hästi tunneb ja näeb, et tema tundlikkus võib olla hoopis anne, mitte probleem. Vanema ülesandeks on aidata tal selline väljund üles leida ja seda toetada. See ei pruugi olla ju üks ja ainus asi ja enne mingi suurema huvi tekkimise ootamist võiks lasta lapsel erinevaid asju proovida - üks asi ja kontakt võib täiesti ennustamatult viia teiseni ja vualaa - ongi sobiv väljund olemas.
Meie laps unistab näiteks praegu tantsimisest tänu ühele videole, mille peale me täiesti juhuslikult sattusime. See on, tuli lõpuks välja, Pantene reklaam. Aga näete - sütitas meie lapses täitsa arvestatava leegi ja nüüd on meil ainult lindikesed ja keerutamine siin (ühtlasi peame jooksvalt tegelema tema lootusega, et kui ta piisavalt harjutab, kasvab ta ka järsku suureks (kes vaatab videot, mõistab seost)). Minu ülesandeks on leida talle mõni tore tantsutund ja lasta tal siis proovida kas meeldib. I´m on it.

8. Tundlik laps vajab rahu ja korda. Kindlad rütmid ja rahu on tundlikule lapsele suureks toeks. (Seda meelt on waldorfpedagoogika niikuinii - olgu laps siis tundlik või tundetu :)) Rahu aga tähendab, et ka vanem ise peab jääma rasketes ja emotsionaalselt laetud olukordades rahulikuks (ah, kui hea on nii siin teooriat pritsida!), sest muidu peab tundlik laps muretsema nii enda reaktsiooni kui lapsevanema oma pärast. Ja vastupidi :).

9. Julgusta oma tundlikku last uusi asju proovima. Põhimõtteliselt siis sama, millest ka seitsmendas punktis kirjutasin - kui näed mingit huvi tärkamas, lenda kohe peale ja otsi väljund! See on niivõrd positiivselt laetud soovitus, et midagi polegi targutamisena lisada.

10. Tundlik laps vajab piisavalt puhkust ja und. Kuna tema närvisüsteem on keskmisest tundlikum, vajab ta kindlasti palju und ja puhkust, et kõike toimunut seedida ja sellest välja puhata. Ma tahaks siia kolm korda alla kirjutada. Meie mureks on praegu lõunauned, mis on pigem nagu õnneloos (ja võidab iga kümnes pilet kuskil). On hästi näha, et ta väga vajaks oma und, aga mida ei tule, on uni. Õnneks tahab ta ise väga magama/pikutama tulla ja laseb oma rasedal emal muinasjuttu jutustada ning siis kümme minti kuni pool tundi puhata, aga tema silmad jäävad paraku avatuks. Küll on ta ise peale seda pikutamist palju värskem ja me püüame ka päeva jooksul selliseid vaiksemaid hetki luua, kus ta saab niisama süles istuda või juttu kuulata, et natuke end laadida. Alati töötab muidugi autosõit ja kui me läheks magama kuskil 16-17 ajal, õnnestuks see paremini, aga siis ei õnnestuks ilmselt õhtul kell kaheksa magamaminek, nii et ma valin siinkohal selle viimase.


Selline tundlik lugu siis. Mulle väga meeldib see aktsepteerimise punkt (number üks). See ei kehti minu meelest ainult tundlike laste puhul, vaid on üleüldse selline kuldne tõde. Inimesed (ei väikesed ega suured) ei ole täiuslikud ja kui nende väikseid eripärasid lihtsalt võtta sellisena nagu need on, siis on endal ka kuidagi palju lihtsam elada. Eripärad pole probleemid, vaid reaalsus. Ja mida reaalsusega teha tuleb, eksole?

Mis mulle veel hinge jäi, on see lapse eest seismise punkt (number neli) - ma olen püüdnud seda teha, aga pigem kuidagi vabandavalt ja kerge sellise ebamugavustundega. Ja nüüd tänu sellele targale punktile ma mõtlen, et see, et teistel on teistmoodi, ei tähenda ju automaatselt, et meil on midagi valesti. Üldse see teiste arvamusega spekuleerimine on hirmus kurnav ja ei ole väga lihtne sellest lahti saada, ma ütlen. Ma natuke usun seda küll, et meie lapsed on saadetud meile erinevaid asju õpetama. Ma olen ikka tänu neile päris palju targemaks saanud. Just enda ja oma ajaloo ja tunnete mõistmise osas. Ma olen päris tänulik (ja kui nüüd veel neljas laps peaks kohe tulema, siis võib öelda, et ka sellest veits sõltuvuses vist:)).

No ja kui juba siin väljatoomiseks läks, siis mainin ka kuuenda punkti olulisust, mis käsib oma last tähelepanelikult jälgida ja tema vajadusi märgata. Seda punkti ma ikka eiran siin-seal. Ja seda ikka siis, kui on külalised või oleme ise külas või kui on mingid oma tegemised käsil. Ja pärast pole mõtet väga analüüsida, kus midagi valesti läks. Ma tean küll.

Kasulik artikkel oli. Aitäh creativechild.com.

Thursday, October 30, 2014

Õnne valem

Ma tundsin, et pean ikka selle unepostituse ära tegema. Sest ma astun ikka ja jälle samasse ämbrisse ja mul on vaja, et ma saaksin endale igal õhtul seda postitust näidata.

Olen siin kirjutanud, kui mõnus ja rahulik ja tśill võib üks emaelu olla. Ja ma pean nüüd selle välja ütlema, et selle kõige aluseks on eranditult väljapuhanud ema, ehk UNI! Ilmselgelt olen ma seda sadaviiskend korda oma emaelu jooksul tõdenud, aga millegipärast on see üks neist asjust, mis mitte meeles ei taha püsida. Justnagu see oleks ajas muutuv fakt. Ei ole.

Aeg-ajalt esineb mul perioode, mil olen selline tavapärasest kärsitum, jõuetum ja pahuram ema (täiesti uskumatu, eks). Ja mina olen sellele igasuguseid põhjuseid külge pookinud. Alates tühjast kõhust ja toitumisest üldse (eriti suhkru ületarbimine ja sellele järgnev kõrge kukkumine energiapuudusesse!) kuni oma aja vähesuse ja laste paha tujuni. Ma ei ütle, et need ei võiks olla legitiimsed pahura ema aluseks olevad põhjused. Aga ma olen vaikselt aru saanud, et need on pigem kaasnevad põhjused (tühi kõht võibolla tuleks niikuinii, aga seda ikkagi pigem siis, kui väsimusest tulenevalt puudub jõud süüa teha :)). Ja millega nad kaasnevad? ÜHE VÄLJAPUHKAMATA EMAGA. Sest millegipärast on ju nii, et ühel päeval on täiesti vastuvõetamatu, et laps mängib köögikraanikausis mustade nõudega - sest kleit saab MÄRJAKS, ju! Ja teisel päeval on täiesti võimalik kleit ilma suuremat muret tundmata lihtsalt pärast ära vahetada. Või siis on mõnel päeval täiesti võimalik rahulikult selgitada, miks ei ole ilus väikselt õelt mänguasju ära võtta ja teisel jälle tõuseb sellest selline tüli, et peaaegu kõik pärast nutavad. Ja üleüldse võib mõni päev tunduda ühe raske ja väsitava päevana, aga kui järele mõelda, siis see tegelikult ei erine absoluutselt ühest tavalisest päevast. Lihtsalt vaatenurk on hoopis teine - väsinud ema vs puhanud ema oma. 

Nii et, Grete, täiesti mõistetav on, et pildialbumid peavad valmis saama, homseks tuleks kook küpsetada, pesu masinast välja võtta (ja kokku voltida!), abikaasaga filmi vaadata, internetis poodelda, uusi retsepte proovida, lugeda ja blogisse kirjutada. Aga seda EI PEA tegema kella kaheni öösel. Ja järgmisel päeval siis end kolme śokolaadiga turgutama. Aamen.



Tuesday, October 21, 2014

Salajane aardelaegas

Mõtlesin, et avaldan teilegi saladuse meie viimase aja rõõmude allika kohta - eriti aarderohke roosiline salalaegas. Täitsin selle neidude sünnipäevade puhul satsiseelikute, sätendavate susside ja peavõrudega. Ja pole päeva, mil keegi sealt endale midagi sobivat ei leiaks. Muidugi ei pääse sellest ka mina (juhuu, lõpuks ometi keegi ei vaata imelikult). Sisu leidsin buduaarist (satsiseelikud 3-4 euro eest!) ja  H&Mist (peavõrud-sussid) ja Accessorize´ist (sõrmused). Osta.ee-st seekord veel saaki ei saanud, aga ma hoian sellel silma peal. Veel võib aardeid peituda Humanas ja Paavli kaltsukas. Tahaksin sinna nüüd koguda veel igasuguseid rollimängudeks sobivaid kostüüme ja aksessuaare - ka vähemsätendavaid ja -satsilisi (mida on oluliselt raskem leida :)). Kui ma oleks agaram, siis ma ilmselt õmbleks neid ise. Aga kuna sellistest asjadest ei väsi mitte keegi mitte kunagi, siis mul on kõigi eelduste kohaselt kuskil 60 aastat aega seda kasti täiendada! Õmblusmasin on mul ka nüüd lõpuks olemas! Lapitekid sündigu (loodetavasti midagi sünnib juba enne uut beebit..).



Friday, October 17, 2014

Beebiootusepostitus

Ma pean tunnistama, et mul oli algselt plaanis aktiivsem blogipidaja olla, aga selle mure keeran ma kohe nüüd ilusti kavalalt üheks omaette blogipostituseks. Nimelt, nagu tähelepanelikumad blogilugejad võibolla juba teavad, ootan ma jälle last. Ja kuna see on juba kolmas, siis on mul, millega seda kogemust võrrelda. Ja seekord on küll teistmoodi (sugu sugugi mitte). Ma olen ka ise muidugi teistmoodi. Ma mäletan, kunagi keegi kuskil rääkis, et ega ei olegi tegelikult võimalik kõiki lapsi samamoodi "kasvatada". Noh, et sa ju ise pidevalt arened ja muutud. Ja võib ju tunduda, et lapsed on samas perekonnas kasvanud, aga seesama perekond ei ole ju ajas muutumatu. Ma ei tea, ma ise küll näen mõningaid erinevusi viieaastataguse enda ja praeguse enda vahel. Rääkimata siis perekonnast. Juba koosseis on ju võrreldes viieaastatagusega täienenud. Mis tähendab, et muutujaid on selles võrrandis juba kaks korda rohkem. Mis omakorda tähendab, et meil on siin niipalju erinevaid vajadusi ja isiksusi, et päris kohatu oleks praegust olukorda kuidagi naine-mees-kooslusega samastada. Või naine-mees-üks beebi-kooslusega. Ühesõnaga. Juba ainult see fakt iseenesest loob eeldused teistmoodi raseduseks.

Aga jättes nüüd selle iseenesestmõistetava "kõik on elus muutuv"-mõtte eelmisesse lõiku (sest ma pean tunnistama, et mu perekond on lihtsalt fantastiline ja ma ei oskaks panna kokku toredamat komplekti. See, kuidas me kõik koos beebit ootame ja kõik pidevalt minu kõhtu kallistavad ja musitavad, see on palju mõnusam kui kahekesi ootamine), kirjutan nüüd sellest, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada. Et see rasedus on samal ajal raskem ja kergem kui eelmised. Esiteks, see on füüsiliselt kuidagi märkimisväärsem. Mul on veel kaks kuud aega beebi väljumiseni, aga tänane pooleteisttunnine(!) śoppamine andis mõista, et mul on vist mõned lisakilod kõhus. Tavaliselt ma lendan ühest poest teise ja olen eriti kiire ja efektiivne (sest tavaliselt on mu śoppamisaeg limiteeritud kas kohesaabuva sulgemisaja tõttu või sellepärast, et ma pean mingil kindlal ajal kas kodus või kuskil mujal olema.), aga täna ma lihtsalt tundsin, kuidas poed on teineteisest ikka tohutult kaugel. Ja ka täna oli śoppamisaeg limiteeritud. Ja see kõik oli kõike muud kui nauditav. Ja mul on veel kaks kuud sünnituseni aega, ma rõhutan. KAKS. Ma ei mäleta, et ma oleks eelmistel kordadel sellist muret kurtnud. Isegi vahetult enne sünnitust. Lisaks, see eest ilusasti kinninööbitud mantel, millega ma eelmisel korral sünnitusmajja läksin, ei lähe enam mitte sama kaunilt eest kinni. Ja noh, sobiva magamisasendi leidmine on juba praegu saanud igaöiseks väljakutseks. AGA. See kõik kahvatub selle kõrval, mis minuga emotsionaalses plaanis toimub. Ma ei mäleta, et ma oleks eelmistel kordadel olnud nii tśill nagu nüüd (pigem peaks ju olema vastupidi tänu hormoonidele-emotsioonidele). Kõik on selline zen siin. Hõljume päevad läbi vaikselt kodus, kuulame joogaplaate, unistame, laulame ja näpime pille, joome teed, põletame küünlaid ja oleme sõbralikud. Ja tavaelus meeldiks mulle selline elustiil kõige kauem kuskil nädalakese. Pärast mida ma organiseeriksin sihukese nädala, et ma vajaksin peale seda jälle sellist taastumisnädalat. Ma pean ütlema, et mulle meeldib selline tśillimine praegu tohutult. Ja kui aus olla, siis ma tegelikult polegi vist eelmiste raseduste ajal eriti tśillida saanud - küll käisin tööl, küll olid siin muud rasedusvälised mured. Tundub, et teen selle nüüd tasa. Ja ka eelmistel kordadel pole ma raseduse kui sellise pärast eriti närvitsenud - kõik on olnud korras ja ma ise olen ka seda protsessi alati nautinud, nii et praeguse erakordse tśillimise põhjus ei saa olla ka selles. Eks natuke võibolla on selline "äkki see on mu viimane" tunne ka. Sest kolm last on päris palju. Kaks on ka vahel palju. Aga selle peale tulin ma justpraegu. Nii et ma ei usu, et see on tśillimise algpõhjus. Ja ega ma ausalt öeldes seda algpõhjust niiväga ei otsigi. Mul pole aega - ma tśillin ju.

Ma käin nüüd sügisest teadliku raseduse joogas, kus joogatädi rõhutas, kui oluline on olla raseduse teisel poolel (kuskil neljandast-viiendast raseduskuust) rahulik ja võtta endale aega, vähem närvitseda ja rohkem puhata. Et see, millises õhkkonnas ja meeleolus su raseduse teine pool möödub, mõjutab otseselt su beebi natuuri ja harjumusi. Sest kui ta on harjunud kõrgema stressitasemega juba kõhus, siis ta hakkab seda hiljem ka väljaspool kõhtu otsima, sest ta on sellega harjunud. No praegu see teooria mulle igatahes sobib:).

Selle kõige tulemusena olen ma nüüd päev-päevalt tühistanud põhimõtteliselt kõik plaanid, mis mul sügiseks olid. Mõtlesin kunagi kasutada seda aega kasulikult ja kirjutada valmis oma magistritöö, panin end kirja loovkirjutamise kursusele, tahtsin last lasteaeda harjutada, laupäevahommikustesse muusikatundidesse viia ja üldse igasuguseid kiireid asju ajada. Aga ma ütlen ausalt - ma lihtsalt ei viitsi ega taha selle kõigega tegeleda. Ja ma ju armastan igasugust tegutsemist ja õppimist ja uusi väljakutseid ju! Nii et päris harjumatu olukord minu jaoks, tuleb tunnistada.

Seega samal ajal, kui ma võiksin kirjutada pikki ja kasulikke postitusi teadlikuks vanemaks olemise kohta, ei tee ma tõenäoliselt tegelikult mitte midagi asjalikku. Süüa teen võibolla. Või joon teed. Või lõikan lastele vigurkääridega värvilistest paberitest kroone välja. Ja ma pole enne olnud nii rahulik, kui lapsed on tõbised - nii saab ju toredasti vaikselt kodus olla ja ravida ja teed juua ja küünlaid põletada ja.. Ühesõnaga, ma praegu mõtlen, et ma küll ei tahaks et see jääks mu viimaseks raseduseks.



Friday, September 12, 2014

Tualettpaberirullitöötuba. Osa üks - printsessid

 
Täna teostasime ühe ammu kummitanud idee meisterdada tualettpaberirullidest printsessid. Rulle kogusin juba päris tükk aega ja täna siis lõpuks rõõmustasin lapsi ja kuhjasin mängutoa põrandale kõikvõimalikud töövahendid. Avastasin ka, et puudu oli mitu olulist abivahendit nagu klammerdaja (!) ja mingi normaalne liim. Täna asendasin need niidi ja nõelaga ja tahtsin mitu korda vahepeal poodi minna, et hankida, noh, klammerdaja ja mingi normaalne liim. No kuldse tugeva paberi lisain ka pärast listi, sest hõbepaber ei ole (isegi papile kleepides ja eriti Kahese käes) kroonide tegemiseks kuigi vastupidav materjal.

Aga printsesside valmistamise esmaabikarpi paneksin ilmselt siis järgmised asjad:
- mitu tualettpaberirulli (sest mõni võib töö käigus deformeeruda)
- käärid
- klammerdaja
- mingi normaalne liim
- lõng juuste tegemiseks
- riidetükk seeliku tegemiseks või lihtsalt kaunis paber
- tükk tülli loori jaoks (hitt!)
- hõbepaber või kuldne tugev paber krooni jaoks
- kaunid kaunistused ja briljandid, paelad
- pliiatsid või midagi näo joonistamiseks

Kuigi mul olid suured plaanid teha ka paberirulliloomi, läks printsessidele nii palju aega, et loomadeni me seekord ei jõudnud. Ka leian, et peaksin mõne korra veel printsesside töötuba läbi viima, et ma julgeksin tulemused pärast ülespildistada ja neid siin demonstreerida. Selle asemel jätan selle siin inspireerivaks postituseks (ka endale, et meelde tuletada, et see, mis eelnes selle kõige koristamisele, oli tegelt üks väga meeldiv koosviibimise vorm) ja jagan mõnda linki, mis minul silmad särama lõi!

Üle viiekümne paberirulliidee:
http://www.thecrafttrain.com/1/post/2013/09/the-ultimate-toilet-roll-and-paper-tube-round-up.html

Kuninglik perekond, kus meie printsessid oleksid kõige vähem erinevuste poolest silma torganud:
http://www.redtedart.com/2013/04/24/kids-crafts-3-kings/

Eriti lahedad öökullid. Tahaks juba kohe proovida!
http://www.thecentsiblelife.com/2012/11/owl-paper-roll-craft/

Väiksed kingikarbid "miks-mina-selle-peale-pole-tulnud"
http://roadkillrescue.net/2011/10/toilet-paper-roll-pillow-boxes/

Gruuvid käevõrud (emadele ja) tütardele!
http://www.marthastewart.com/266277/paper-party-bracelet?czone=crafts/kids-crafts-cnt/favorite-kids-crafts  (esimene pilt)

Lisaks veel pliiatsitopsid, jõulukalendrid, lossid, liblikad, binoklid, lillepotid, salvrätikuhoidjad..
Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe - minge google images´itesse või pinteresti ja toksige sisse "toilet paper crafts (või ideas)" ja teie tualettpaberirullimaailm avardub!

Ja siin nüüd väike täiendus meie viimaste öökullide näol!



Wednesday, September 10, 2014

Televiisoripostitus

Kuigi mul on lugemata üks eriti oluline raamat selles valdkonnas (R. Patzlaff "Tardunud pilk. Televisiooni füsioloogilised mõjud ja lapse areng"), mis tugineb reale teaduslikele uuringutele, olen ma ikka ju niipalju lugenud ja loenguid kuulanud, et aru saada, et tegelikult võiks vähem telekat ja üldse ekraane vaadata. Sest siis jääb rohkem aega ju muudeks toredateks tegevusteks.

Kirjutama ajendas mind aga meie väike eksperiment, mis praegu on saanud elustiiliks juba peaaegu et. Nimelt, otsustasin, et me ei vaata lastega enam kodus telekat ja multikaid. Üldse. Eelloona võin mainida, et ega me enne seda ka nüüd teabmispalju ei teinud, aga ikka korra (vahel ka kaks!) päevas me midagi vaatasime. Ja mingiks hetkeks oli meil juurdunud rutiin, et igal hommikul kohe peale ärkamist võtsime oma puuviljakausi ja istusime teleka ette, kus lapsed võisid siis ühe multika või filmi või midagi valida (multikakanalitest või arvutist/tahvlist me ei ole kunagi multikaid vaadanud, meil oli pigem selline väike kuhi dvdsid ja mõni salvestatud Bullerby laste film või kontsert. Perepidu oli ka hitt.) ja mina sain natukene kas töötada või niisama arvutist midagi lugeda või üldse kuskil toimetada. Mingil hetkel hakkas mind kõik (peale puuviljakausi) selle rutiini juures häirima. Esiteks juba see, et hommik algas ekraanide ees. Teiseks see, et ma ei olnud viitsinud mingit paremat rutiini sisse viia. Kolmandaks see, et kui multikaaeg läbi sai, olid kõik kuidagi hajevil ja üldse mitte sellised rõõmsad ja hommikust tegutsemisindu täis (ma tean nüüd päris hästi, mis see on :)). Neljandaks see, et ma muutusin nii mugavaks, et multikas tundus nii lihtne variant, kui midagi oli vaja ära teha nii, et lapsed oleksid rahulikud (pesu pesta või midagi kirjutada või koristada või süüa teha või ennast pesta). Ja viiendaks see, et lapsed ise muutusid nii mugavaks, et kui parasjagu mingit head mõtet pähe ei tulnud, küsisid nad kohe multikaid (ja ei olnud nii, et kui ma ütlesin, et ei saa, siis nad jooksid rõõmsalt mängima).

Nojasiis ma sattusin lugema vist kellegi blogi või mingit artiklit selle kohta, kuidas kodus laste aega sisustada, mis mind kuidagi sütitas. Õnneks on mind üsna lihtne sellistel teemadel sütitada, mispärast ka see blogi ju sündis! Pluss see, et kuna lasteaia algus hakkas lähenema, uurisin aina rohkem waldorfpedagoogika kohta, mis ka väga kaunilt selgitas, miks ekraanid head ei ole. Pluss veel see, et ma ju tegelikult teadsin seda kõike, aga ei olnud lihtsalt viitsinud sellega tegeleda.

Eksperiment "me ei vaata enam telekat" algas spontaanselt augusti alguses. Minu imelist plaani soosis ka suvine ilm, muidugi, sest siis oli pidevalt nii soe ja mõnus, et kesse ikka toas viitsis olla. Ja telekas on meil sellises üsna hämaras nurgas ka. Ühel vaimustaval suvisel hommikul tõusime, pesime hambad ja valisime kleidid nagu tavaliselt ja siis kutsusin lapsed puuviljakausiga terrassile, kus meil on suviti päeval selline suur tekk maas. Valisime koos ühe raamatu ja hakkasime lugema. Plaan toimis nii hästi, et ma pidin seda juttu lõpuks viis korda lugema (ja mitte ainult sel hommikul). Aga kõik olid rahul. Ja põhimõtteliselt oligi uus rutiin sisse seatud. Sest mitte keegi ei küsinud edaspidi enam multikaid (eriti). No vähemalt hommikuse raamatulugemise ajal mitte. Päeva jooksul tuli ikka paar korda vaikselt mainida, et me multikaid ei vaata, sest nii palju muud toredat on teha ja õues on mõnusam ja loeme parem raamatut ja  nii edasi. Ja mitte igakord ei vastanud lapsed mulle:"Jah, ema, Sul on tuline õigus!". Aga pean tunnistama, et see läks tõesti valutumalt kui ma olin ette kujutanud.

Kõige paremini on telekat asendanud ikkagi raamatulugemine ja muinasjuttude jutustamine (viimase aja hitt, inspireerituna waldorfpedagoogikast), aga aja jooksul on see vaikselt aina rohkem asendunud nende omavaheliste mängudega, mis mind veel eriti rõõmustab. Ja praegu on selline periood, et hommikul veab Neljane Kahese juba peale kleitide valimist kuhugi mängima ära ja mina jään nõutult keset kööki seisma. Ja hakkan siis, maidea, koristama (mis on minu jaoks, muide, täielik lõõgastumine). Või lugema (on ka muidugi lõõgastav:)).

Mis mind selle eksperimendi juures veel hämmastas, on see, et peale selle, et nad enam ei viitsi isegi multikaid küsida, leiavad nad endale terve päeva jooksul nii palju tegevust, et ma praktiliselt (prak-ti-li-selt) ei pea isegi aitama. Nende mängud kuidagi sünnivad jooksvalt. See muidugi ei tähenda, et mina võin õndsalt terve päeva omaette lugeda ja tshillida - me ikka loeme ja joonistame ja teeme süüa ja värki koos, ja nad vahel vajavad sellist initsiaatorit, kes neid mõne uue ja huvitava mänguotsa peale aitaks. Aga olles juba suuna kätte saanud, läheb kõik nagu iseenesest ja mänglevalt edasi ja mina jään jälle (aina vähem)nõutuna kööki seisma. Ja kui ma tahan pesema minna või koristada või midagi, siis ma lihtsalt võingi seda teha (no eks ikka õige ajastus on ka oluline). Ja nad tulevad aitavad koristada või räägivad minuga duśiruumi ukse vahel juttu, kui nad viitsivad. Nii et mulle tundub nüüd tagantjärele, et see multikaõlekõrs oli pigem minu genereeritud lahendus olematule probleemile.

Tükk aega oli meil see ahvatlev dvd-kuhi endiselt riiulis nähtaval. Vahel keegi käis neid näppimas, aga jäi ka eitava vastusega rahule. Mingil hetkel pidin kuhja siiski ohutusse (ja teadmata) kaugusesse teisaldama, sest avastasin, et kuna ma lapsihoidvatele isikutele oma eksperimendist ei rääkinud, oskasid lapsed väga elegantselt neilt siiski multikad välja pressida. Nüüd, mil kuhja enam pole ja lapsehoidjad on ka meie uuest elustiilist teadlikud, ei ole muidugi enam mingit probleemi ja keegi isegi ei küsi neid enam (minu teada, muidugi). Ja kõik on õnnelikud (minu teada, muidugi).

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et ma tegelikult ei ole mingi multikavihkaja, sest Bullerby lapsi, Lammas Timmyt ja Kasperit ja Emmat vaatasin ma ise ka päris hea meelega. Pigem tahtsin ma lihtsalt muid tegevusi rohkem esile tõsta ja proovida, milline elu ilma ekraanideta välja näeks. Meie eeliseks on kindlasti see, et ma olen kodune, meie lapsed on meeldivalt noored veel (ja neid on mitu) ja ma ise ei ole juba aastaid päeval telekat tööle pannud, mistõttu selline karsklus pole ka minu jaoks mingi probleem. Külas ma telekat kinni panema ei lähe (üldiselt :)), kui, siis püüan oma lapsed muule tegevusele suunata, kui võimalik, aga seda ka pigem sportlikust huvist selle vastu, kas ja kuidas see õnnestub. Ma ei tea, kui kaua me sellist nulltolerantsi kodus rakendame - ma pole sellele mõelnud. Kõik toimib ju praegu, seega ma ei näe hetkel mingit põhjust midagi muuta. Pigem vaatame jooksvalt, aga ma siiralt loodan, et sellist igapäevast multikavaatamist pole (eelkõige mul) siis ka edaspidi enam vaja ja me saame oma toimetused toimetatud ja mängud mängitud ka ilma nendeta. Mul on kerge dilemma seoses saatega Perepidu, sest see on ju selline laulusaade ja pani lapsed teleka ees tantsima ja see ehk tuleks kasuks - aga samas, nad tantsivad ka niisama, kui haarav muusika mängib.




Sunday, September 7, 2014

Waldorf-pedagoogika, lasteaed ja Ulla Laxeni "Laul, mis leidis sõnad"

Minu elu on viimastel nädalatel kulgenud just kõige selle taktis. Nimelt hakkab minu Neljane nüüd natukene ka lasteaias käima. Valisin talle waldorf-lasteaia, kuna see tundus mulle sellise lasteaiana, kus ma ise ka tahaksin käia. Oleme käinud kahekesi mõned päevad harjutamas ja kõik justkui sujub, aga minu sisemised (ja ka välimised) võitlused ja diskussioonid jätkuvad. Ja seda mitte teemal "kas ta peaks waldorf-lasteaias käima", vaid teemal "kas ta üldse peaks lasteaias käima".

Olen neli aastat kodune ema olnud ja jätkan seda teed stiilselt ilma vahepeal tööle minemata, sest kohevarsti jõulude paiku peaks sündima ka meie kolmas tütar. Noja seega ma ju iseenesest ei PEAKS kedagi otseselt lasteaeda toppima, sest ma olen ju kodus, eks. Ja tema oleks ka hea meelega kodune laps, mulle tundub. Lasteaia kasuks räägib aga see, et ta võiks ju teiste lastega natuke suhelda ja õppida koostegemist ja kõike sellist toredat. Eriti kuna ta on üsna häbelik laps, kes samas hea meelega teistega mängiks, kui mõnikord suhtlemisoskustest puudu ei tuleks. Praegu siis olen otsustanud viia teda lasteaeda üheks-kaheks päevaks nädalas ja vaadata mis saab. Eelkõige, kas talle endiselt meeldib seal, kui ta ühel hetkel päriselt mõistab, et ma ikkagi ei jää seal temaga koos käima, ja teiseks, kas kogu see lasteaiakogemus muudab teda kuidagi mitte-nii-positiivses mõttes ja kaalub kodusolemise üles.

Nüüd ma siin loen waldorf-pedagoogilisi raamatuid ja lasteaiaskäimist puudutavaid raamatuid ja püüan ise endale selgeks teha, et see on üks hea otsus nüüd. Sest tegelikult on meil kodus väga tore - ta mängib oma kaheseks saava õega väga kenasti päev läbi koos ja kohe tuleb ju üks õde veel, kellega maid jagada ja keda õpetada ja mängima kutsuda. Ja vahepeal me maalime ja voolime ja loeme ja teeme süüa ja joonistame ja käime õues ja külas ja võtame ise ka (lastega) külalisi vastu. Ja neil on ka suurepärane vanaema, kes hea meelega tuleb nendega mängima, kui minul on vaja joogas või kuskil mujal käia. Ja võtab neid vahel nädalavahetuseks enda juurde. Nii et saate aru minu dilemmast? (Siis saate ilmselt ka aru, et uue olukorraga harjumise probleem on ennekõike minul, eks :))

Ma siis teen väikse kokkuvõtte waldorf-pedagoogikast ja selle põhimõtetest ka, et oleks ilus ja selge pilt. Waldorf-pedagoogika ehk steinerpedagoogika rajaja on Austria filosoof, esoteerik ja õpetaja Rudolf Steiner. Esimene waldorfkool avati Saksamaal 1919. aastal ja praeguseks peaks see olema maailmas kõige levinum haridusele alternatiivset lähenemist pakkuv koolitüüp. Nagu arugi saite, on õnneks olemas ka waldorf-lasteaiad. Erinevate allikate kohaselt on praegu maailmas vist üle 2500 waldorfkooli ja -lasteaia ja neid leidub pea 80 riigis (kõige rohkem USAs, Saksamaal, Rootsis ja Hollandis). Eestis on 9 waldorfkooli ja 10 waldorflasteaeda (arvuline info Eesti kohta pärineb: www.waldorf.ee).

Ulla Laxeni raamat "Laul, mis leidis sõnad. Mängu kaudu sisemise vabaduseni" sattus mu kätte lasteaias, kui minu Neljane lõunaund magas ja mina endale lugemist otsisin. Ja no poleks saanud paremat raamatut olla, mis mind sügavamalt waldorfpedagoogika olemuse ja ka praktilise waldorf-eluga tutvustaks. See on väga sõbralikult kirjutatud ja kõik on kaunilt lahti seletatud ning näidetega varustatud. Eestikeelne raamat on välja antud 2005. aastal, nii et seda võib leida ainult raamatukogudest. Aga ma nii väga tahan seda omale raamaturiiulisse ka, sest see on minu jaoks praegu nagu waldorfpedagoogika piibel. Pluss tegelikult on see huvitav lugemine absoluutselt igale lapsevanemale, kes natuke lapse siseilma tundma õppida tahab. Kuna Ulla Laxen on ise olnud praktik - lasteaiakasvataja, draamapedagoog ja steinerpedagoog, siis on tal nii palju elulisi näiteid tuua, mis kogu temaatika kuidagi südamele lähemale toob ja toimivaks muudab.



Waldorfpedagoogika põhilised tugipunktid on mul nüüd siin kaunilt ja kokkuvõtvalt teile välja toodud, et te näeks ka, miks see mulle täitsa meeldima on hakanud. Need põhinevad suures osas Ulla Laxeni raamatul ja mõnel teisel allikal, mille siis vastava lõigu juurde (ja pärast lõppu ka) lisasin. Ilmselt saaks veelgi kokkuvõtvamalt ka, aga ma ei raatsinud väga midagi välja jätta. Ma usun, et te olete rõõmsad, et te ei pea võib olla ju tervet raamatut läbi lugema, et selle sisu teada saada, aga saate meeldiva pikkusega ülevaate siit.

Seitsmeaastased arengufaasid

Waldorfpedagoogika rõhutab, et laps läbib kolm seitsmeaastast arengufaasi, enne kui ta 21-aastaselt täiskasvanuks saab. Igas arengufaasis on vajalik erinev lähenemine kasvatusele, et tagada lapse areng võimalikult tasakaalustatud isiksuseks.

Esimene seitsmeaastane periood (1-7 aastat) on füüsilise arengu periood:
- elujõudu peaks laps kasutama keha ja siseorganite arenguks. Kui sel perioodil kasutatakse lapse elujõudu nt sunnitud õppimiseks või mälutreeninguks, on lapsel hiljem nõrgalt arenenud füüsis. Waldorflasteaedades seega pedagoogilist õpetamist ei kasutata;
- laps mõtleb, tunneb ja kogeb maailma oma meelte abil ja imeb kõik muljed endasse. Sõnadest on sel perioodil olulisem hoopis tegutsemine ja eeskuju, sest ainult jäljendades kinnistub lapses uus kogemus ja tekivad seosed ja teadmised. Isegi emakeele õpib laps ära tegelikult loomuliku jäljendamise kaudu;
- lapse tahe areneb kaosest organiseeritud tahteks. Laps tunneb endas sisemist sundi, mis paneb tegutsema ja sunnib olema aktiivne, et saada uusi kogemusi;
- põnev on see, et kui täiskasvanut mõjutab ümbritsev maailm järjekorras: 1. mõtlen läbi 2. tunnetan ja seon endaga 3. tahan tegutseda, siis esimesel seitsmeaastasel perioodil käib lapsel maailma tunnetamine täpselt vastupidi: 1. tahan tegutseda 2. tunnetan ja seon endaga jäljendades 3. mõtlen läbi ja kinnistan (pikemalt loe selle uurimuse kohta: "Waldorf-lasteaed. Artikleid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal", "Kuidas ajendada oma last tegutsema" (E. M. von Grunelius)).

Teine seitsmeaastane periood (7-14 aastat) on hingelise arengu periood ehk fantaasia kuldaeg.
- ärkavad lapse hingeelu ja tunded ja õppimiseks vajalik mälu;
- väga olulisel kohal on autoriteedid;
- kui esimesel seitsmeaastasel perioodil areneb tahe, siis teisel seitsmeaastasel perioodil just tunded ja meeled loova tegevuse toel;
- see periood on pikk üleminekuaeg, et laps hakkaks elu realistlikumalt mõistma ja valmistuma järgmiseks, mõtlemisele keskenduvale seitsmeaastasele perioodile.

Kolmas seitsmeaastane periood (14-21 aastat) on vaimse arengu ja abstraktse mõtlemise väljakujunemisele keskenduv periood. Esimesel perioodil sõltus mõtlemine jäljendamisest, teisel autoriteetidest ning kolmandal hakkab lapses arenema võime senikogetut kokku võtta ja sel baasil iseseisvalt loovalt mõtlema hakata.

Waldorfpedagoogika rõhutab pika lapsepõlve olulisust - see on tihedalt seotud mängu ja loova tegevusega. Kel on lapsepõlves olnud võimalus oma siseilm rahulikult ülesehitada, saab jääda iseendaks ka rasketes olukordades ja tal on rohkem jõudu ning tahtmist väliste kiusatustega võitlemiseks.


 
 
Temperamendikasvatus
 
Waldorfpedagoogika leiab, et lastesse ei tohi suhtuda kui ühte suurde gruppi, vaid igale lapsele peaks lähenema vastavalt tema temperamenditüübile - mitte sellele vastutöötades (nt koleerikule: "rahune maha" või melanhoolikule: "Ole julgem"), vaid seda mõistes ja toetades. Nelja temperamenditüübi käsitlus pärineb juba antiikajast ning olles seda tundmaõppinud, saab seda kasvatusel rakendada edukalt põhimõtteliselt igas olukorras. Nelja temperamenditüübi hulka kuuluvad: jõuline koleerik, rahuarmastav flegmaatik, habras melanhoolik ja sädelev sangviinik.  Waldorfkoolides soovitatakse lapsed paigutada klassis temperamenditüüpide järgi, st sama grupi lapsed pannakse üksteise kõrvale istuma, mis tekitab alguses turvalise tunde. Nii näevad sama tüüpi lapsed end nagu peeglist ja hakkavad hiljem ühekülgsuse tõttu tundma huvi teiste temperamenditüüpide vastu. See aga aitab neil avastada endis ka teistsuguste temperamenditüüpide omadusi, mis kindlasti rikastab  (temperamendikasvatusest lugesin lehelt www.waldorflasteaed.ee).
 
 
 
Mäng ja mänguasjad
 
Loovas mängus leiab spontaanselt väljundi lapse siseilm - ta mängib end raskustest vabaks ja mängu kaudu leiab tasakaalu oma siseilma ja välise ilma vahel. Kui laps saab end vabaks mängida, on ta võimeline kasvama inimlikuks indiviidiks ja seda enam teistele andma ja ise inimene olema. Tänapäeval tungib tehnikamaailm teleka, mängude ja arvutiga lapse mängumaailma ja laps peab enne kogu "prahi" eest ära mängima, kui mängust saab tema jaoks loov ja vabastav väljendusviis. Televiisori ja muude ekraanide vältimine või nende limiteerimine miinimumini on ka üks waldorfpedagoogika soovitusi.
 
Jäljendamine on fantaasiamängu eelstaadium - jäljendamise abil kogub laps endasse muljeid ning loov fantaasiamäng saab nende väljundiks. Laps jäljendab kõike enda ümber ja seda juba alates beebieast, kui ta naeratab ja "räägib" oma vanematega ning ka liikuma hakates. Mida rohkem on lapsel jäljendada, seda loovamad ja fantaasiarikkamad on hiljem tema mängud, kui tema fantaasia 2-3 aasta vanusena ärkab. Oluline on meeles pidada, et lapsed jäljendavad nii positiivset kui negatiivset ja ka nt vanemate tülitsemist ning televiisorist ja arvutist nähtut. Seega peaks lapsega sobimatu käiumise pärast riidlemise asemel muutma hoopis oma suhtumist ja olukorra lahendamise viise.
 
Enne viie- või kuueaastaseks saamist ei oska laps päriselt teistega koos ühiselt mängida - pigem mängivad nad siis kõrvuti. Sellest vanusest aga hakkavad nad aga juba dialooge pidama ja ühiselt mängima.
 
Mida väiksem on laps, seda lihtsam on tal mängida igasuguste abivahenditeta. Lastele ei tasuks anda liiga palju valmis mängumaterjali, sest see takistab tema fantaasia ja tahte arengut - kui mängumaterjal ei ole lõplikult viimistletud, saab ta ise olla kunstnik ja produtsent, kes fantaasia abil mänguasja "valmis" mõtleb.  Kuna laps tunnetab maailma oma meelte ja tajude kaudu, peaksid mänguasjad olema looduslikust ja soojast materjalist - käbid, kivid, puuklotsid ja -pulgad, merekarbid, kristallid, riidetükid ja pehmed nukud (nt waldorfnukud) sobivad ideaalselt. Plastmass on tühi ja surnud materjal ja vähendab laste tundlikkust. Liiga paljude mänguasjade omamisel arenevad lapsed waldorfpedagoogika kohaselt aga tihti tarbijateks ja kogujateks.
 
Laps peaks saama kokku puutuda ka kõigi nelja elemendiga - maa (kaevates), vesi (nt loigus mängimine või kastmine), õhk (õhupallid, mullid) ja tuli (vaadeldes). Ka tasub lapsele võimaldada tekkide ja kangastega mängimist (nt telkide ja kodu ehitamiseks), sest see on nagu loomulik jätk teda ennast ümbritsevale nähtamatule kattele.
 
Kui lapsel on raskusi mängude väljamõtlemisega, saab täiskasvanu teda aidata ainult leides kontakti oma sisemise lapsega ning olles mängus kohal siin ja praegu.
 
 
 
Meil toimib imeliselt see telkide ehitamine  - ehitasime ükspäev viie minutiga terrassile kauni pitskardinatega telgi ja see oli nende koduks terve päeva. Nad tegid seal süüa, joonistasid, vaatasid raamatuid, viisid sinna oma nukke (ja tõukeratta?) tuttu ja mida kõike veel. Olin rahul :)
Lisaks tegin ma eelmisel nädalal inspireerituna lasteaiast ja raamatutest mänguasjariiulis inventuuri ja pakkisin sisse mänguasjad, mis mulle tundusid üleliigsed (palju oli asju, mis ei olnud enam eakohased ja juba sellepärast ootasid oma talveund, lisaks oli terve hunnik mingeid vidinaid ja lisasid, mida keegi kunagi ei kasutanud. Pluss mõned mängud või pusled, mis oma olemuselt olid sarnased ja mille õed-vennad ma saadan maale vanaema juurde). Ülejäänud asjad panin ilusti sobivale kõrgusele ja organiseerisin nii, et sarnased asjad (muusikariistad, klotsid, lauamängud, pusled, voolimisasjad jms) oleksid koos ja mugavalt leitavad. Kindlasti ei vasta meie riiul sajaprotsendiliselt waldorfpedagoogika nõuetele, aga see polegi praegu eesmärk. Meil on selline komboriiul, kus on nii kive ja puitu, kui ka näiteks legoklotsid (mida waldorfpedagoogika ei soovita, sest need on liiga korrapärased ja sarnased ja jällegi pärsivad loovust), karvased loomad, plastiliin ja värviraamatud, pusled jne. Asju on ilmselt ikka waldorfpedagoogika mõistes palju, aga mina, tuleb tunnistada, olen juba praegu väga rahul. Mure tekkis mul seoses kohekohe saabuvate neiude sünnipäevadega, mil ma ei oska hästi külalisi kingituste osas juhendada, sest uusi asju me praegu juurde ei vaja (mulle tundub, et see mure pani just alguse uue postituse sünnile!).
 
 
Muinasjutud ja elav sõna
 
Väga oluliseks peab waldorfpedagoogika muinasjutte ja elava sõna jõudu - see tähendab, et muidasjutte peaks pigem jutustama kui ette lugema, sest nii hakkab muinasjutt nii jutustajas kui kuulajas elama. Tavaliselt kuulavad ka kõige aktiivsemad ja rahutumad lapsed kenasti vaikselt, kui neile muinasjuttu lugemise asemel jutustada.Tõeline muinasjutt algab sõnadega "oli kord" ja pigem on nendeks rahvajutud. Muinasjutt räägib lapsega elavate piltidega oma sümbolkeeles ja laps võib eksinud muinasjutukangelases ära tunda oma hirmud ja tunded. Oluline on ka, et muinasjutus jääb alati lootus, et lõpus toimub päästmine - väikese lapse jaoks peabki see nii olema.
 
Muinasjuttu ei tohi kunagi lapse jaoks lahti seletada ega analüüsida, sest siis kaotab laps võime muinasjuttu sisse elada ning ise sealt hirmude ja negatiivse vabastamiseks toitu leida. Muinasjutte tuleks jutustada rahulikult ja harmoonilisi źeste kasutades, mitte üledramatiseerides, sest muinasjutupildid on ise juba piisavalt tugeva toimega. Ulla Laxen kirjeldab ka muinasjutuõhkkonna olulisust - selleks võiks olla muinasjutulaud linakesega, millel on süüdatud küünal ja muinasjutuvestja suur tugitool, mis on nagu püha koht, mille ees vaibal siis lased istuvad ja andunult kuulavad.
 
Tegelik muinasjutuiga jääb neljanda ja üheksanda eluaasta vahele, kuid põhimõtteliselt ei olda muinasjuttude jaoks kunagi liiga vana (olen nõus! ma nii ootasin aega, mil on jälle põhjust (ja lausa tungiv vajadus!) hakata muinasjutte lugema!).
- Enne kolmandat eluaastat ei ole lapsed veel muinasjuttude jaoks küpsed ja vajavad pigem luuleridu ja laulumänge.
- Kolmeaastastele võib juba jutustada muinaslugusid temast endast.
- 3-4-aastastele sobivad muinasjutud nagu Magus puder, Leivakakuke, Naeris.
- 4-5-aastastele sobivad nt Kolm karu, Kolm põrsakest.
- 5-6-aastastele sobivad nt Hansuke ja Greteke, Punamütsike, Kolm sulge.
- 6-7-aastastele sobivad nt Lumivalgeke, Okasroosike, Tulipunane lilleke, Saabastega Kass.
 
Lastele meeldib ka ise muinasjutte jutustada ja sealjuures on kõige toredam tunda ära tuttavaid olukordi - ka muinasjuttude jutustamisel toimub jäljendamine.
 
Ulla Laxeni raamatus on ka palju toredaid muinasjutte välja kirjutatud, mida saab lastele jutustada. Lisaks kirjutab ta natuke ka muinasjuttudes kasutatavatest sümbolitest, mida on väga põnnev lugeda. Meie peres on hetkel lemmikmuinasjutt Magus puder, mida me siis siin juba igapäevaselt jutustame nii autosõidul kui niisama tee või kakao kõrvale. Oleme ka küünla siis põlema pannud, mis tõesti-tõesti loob sellise mõnusa maagilismüstilise meeleolu sinna juurde! Ma tahan veel leida kodus sellise mõnusa nurga või luua mingi pehme kohakese, mis saaks meie pühaks muinasjutulugemise kohaks.
 
 
Elurütmid ja traditsioonid
 
Rütmis elamine tähendab Ulla Laxeni arvates võimet end elule hääälestada ja leida tasakaal välisilma ning siseilma vahel. Kui lapsel on võimalus elada mingi elurütmi kohaselt, on ta võimeline leidma endas ka harmoonia.
 
Looduse rütm
Laps elab loomulikus aastaaegade vaheldumise rütmis, kuid täiskasvanud mõjutavad seda tihti nii, et tajuvad aega ühtse ja lineaarsena. Laps tunnetab, kuidas maa ja loodus sügisel elu sisse hingavad sarnaselt inimesega ning jõuluaja järel loodust välja hingama hakkavad. Sügisel ja talvel elame rohkem naiselikus elemendis, mil on inimesel võimalus rohkem endasse süveneda - see on muinasjuttude, lugemise ja kamina ees käsitöö tegemise aeg. Kevadel ja suvel elame mehelikus elemendis, mil mängime väljas, töötame aias ning naudime päikest ja rohelust.
 
Aastaaegade rütmi järgi elades hoiame oma keha vitaalsena ja vaheldust pakuvad aastaaegadega seotud pidustused. Waldorfpedagoogika järgi tähistatakse järgmiseid pidupäevi:
- Mihklipäev (29.septembril) e Miikaelipäev e lõikuspüha, mis tähistab enesessesüüvimiseaja algust.
- Valguse püha e Laternapäev (11.novembril) - inimese sisemise tule äratamine kõige pimedamal ajal.
- Advendiaeg ja jõulud - jõuludeks valmistumise aeg ja perega koosolemise püha
- Kolmekuningapäev (jaanuar) - jõulude lõpu aeg. Kolmekuningapäeva ja lihavõtete vaheline aeg on väljahingamise aeg, mil lapsed naudivad talve. Täiskasvanutele on see tihti raskeim ja depressiivseim aeg aastas, kuna tihti ei suuda täiskasvanud looduse väljahingamisele kaasa elada justkui soovides püsida vanas.
- Lihavõtted - sisemise uuestisünni aeg, looduse tärkamise ja rõõmu aeg.
- Jaanipäev - pidutsemine valguse ja rohetava looduse auks. Kevadine vastand Mihklipäevale, kuna siis toimub tugev väljahingamine ja väljapoole elamine.
Kõikidel pidupäevadel viiakse waldorflasteaedades- ja koolides läbi oma väiksed rituaalid ja tseremooniad. Enamasti on igaks pidupäevaks ka oma muinasjutt. Ulla Laxen on raamatus neist ka pikemalt kirjutanud.
 
Kuu rütm
Kuna meie eeterkeha, mis ümmbritseb ja kaitseb meie füüsilist keha, elab kuurütmis, on oluline, et me elame seda läbi ka koos lastega. Ulla soovitab luua ruumis selline laud või aknalaud, mis oleks alati kuule või aastaajale omaselt kaunistatud - see aitab lapsel mõista ja kogeda looduses toimuvaid muutusi ja nende võlu. Lauale võib panna puuvilju, lehti, oksakesi, õmmelda lillelapsi, loomi jne. Koos kaunistamine on lastele alati väga põnev.
 
Nädala rütm
Igal nädalapäeval on oma meeleolu ja värv. Waldorflasteaedades on igal päeval kindel tegevus lisaks vabale mängule. Näiteks esmaspäev on maalimisepäev, kuna pärast nädalavahetust on uue nädala rütmi sisse elada ja enesesse süüvida hea just meditatiivse ja rahustava maalimise kaudu. Seda tehakse märjale paberile ja kolme põhivärvi kasutades (kollane, punane ja sinine), millest saab omavahelise segamise teel ise paberil uusi värve luua. Veel on nädalas metsa- või matkamisepäev, käsitööpäev (meil on voolimisepäev, aga Ulla Laxen kirjutab ka nt kaltsuvaipade kudumisest), küpsetamisepäev ning kolmapäeval, keset nädata on vaba mängu päev, mida lapsed võivad kasutada loovmänguks nii kaua kui tahavad.
Laupäev on möödunud nädalale pilguheitmisepäev ja sobiv päev sõprade või sugulaste külastamiseks ja seeläbi  suhete hoidmiseks. Pühapäev on aga perepäev ja puhkepäev, mil peaks aega võtma selleks, et pere saaks koos aega veeta ja kaunilt kaetud laua taga ühist sööki nautida.
 
Ööpäeva rütm
Elades ööpäeva rütmis, stimuleerime oma hingelist mina, mida on eriti lastele tänapäeva stressirohkes ja rahutus maailmas väga vaja. Hommik ja õhtu on üleminekud öö ja päeva vahel, mil oleme välismõjudele kõige tundlikumad. Kui suudame siis lastele maagilisi hetki ja meeleolu luua, aitame tal elada siin ja praegu ning leida rütmi, mis hoiab ära rahutuse ja stressi. Hommikul võiks näiteks söögilauas süüdata küünla ja lugeda koos väikse hommikusalmi või lihtsalt imetleda koos vihma, et ta maad kastab või päikest, et ta valguse toob. Õhtul peaks valitsema rahulik meeleolu, et laps saaks üle minna puhkamise faasi - siis võiks luua mõnusa hetke muinasjutu ja küünlaga, pärast mida saaks laps rahulikult voodisse pugeda.
 
Söögikorra tähtsus tasakaalu loomisel
Mida positiivsemat atmosfääri suudame söögilauas luua, seda rohkem saab laps nii füüsilist kui hingelist toitu. Kui katame laua kaunilt, süütame küünla ja jutustame väikestest asjadest, mis päeva jooksul on juhtunud, muudab see söögikorra elamuseks nii laste kui täiskasvanute jaoks.
  
Sünnipäeva tähistamine
Oluline koht waldorfpedagoogikas on ka sünnipäeva tähistamise rituaalil. Lasteaedades on see erinev, kuid tavaliselt sisaldab see sünnipäevalapse tõstmist aukohale, temaga koos peolaua taga pidusöökide nautimist ning sünnipäevalaulude laulmist ja -muinasjutu lugemist.

 
 
 
Ühesõnaga, mina nautisin seda raamatut tõeliselt ja kindlasti soovitan selle laenutada, kui ma oma pisikese ülevaatega kelleski huvi suutsin äratada. Ja ma usun nüüd tagantjärele, et see raamat on täiesti teenitult minu blogi esimene raamat (kui ma varem mõtlesin, et peaks selle äkki varuks jätma ja mõne teisega debüteerima)! Kogu see waldorfpedagoogika tundub täiesti mõistetav ja meie  koduse eluga samastatav. Lugedes tundsin mitmel korral äratundmisrõõmu, aga leidus ka mõni huvitav fakt, mis üllatas - näiteks tõdemus, et muinasjutte ei tohi lapsega analüüsida ja neid selgitada, kuna see võib muinasjutu peene sümbolkeele lapse jaoks hoopis ära rikkuda ja ta ei saagi sellesse ise oma müstilisi teid pidi siseneda. Selle peale ma poleks ise tulnud. Ja need rütmid on ka huvitavad, sest kuigi meil mingi elurütmike siin on, on tunne, et elu võiks veel natuke rütmilisem olla. Mulle meeldis, kui ilusti rütmide olulisus ja loomulikkus oli lahti seletatud. Täitsa julgustav oli ka temperamendikasvatuse ja arenguperioodide kohta lugeda, kuna ma olen ka alati mõelnud, et millal siis oleks õige aeg ja viis last õpetama hakata. Sest ta ju peab koolis ka hakkama saama. Siit sain siis natuke mõttetoitu ja teistmoodi lähenemise peale mõelda ja rahunesin selles küsimuses maha. Laps õpib ju ise jooksvalt pidevalt ja omas tempos. Kuna ma teda (vähemalt praeguse seisuga) eliitkooli panna ei kavatse, siis ei muretse ma ka koolikatsete ja eelkoolide ja selliste asjade pärast. Lasen tal nautida võimalikult pikka lapsepõlve!  
 
 
 
Kirjutades tuginesin eelkõige järgmistele allikatele:
 
1. E. M. von Grunelius "Kuidas ajendada oma last tegutsema", kogumikus "Waldorf-lasteaed. Artikleid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal", Tallinn 1994
3. Ulla Laxen "Laul, mis leidis sõnad.Mängu kaudu sisemise vabaduseni", Tallinn 2005
 
 
 



Saturday, September 6, 2014

Prelüüüüd

Ma loen pidevalt naiselikkusest, emadusest, vanemlusest, perest, lastest ja elurõõmust midagi meeliavardavat ja julgustavat ja pärast enam ei mäleta, mida täpselt ja kust (tundub, et mul on see probleem ka teistes eluvaldkondades, sest samal põhjusel sündis ka retsepti- ja terviseblogi tervisejuures.blogspot.com). Ja siis on mul loovaid perioode ja mõõnaperioode ja nendel viimastel tahaks alati midagi inspireerivat lugeda. Tegin omale sellise koha nüüd. Kogemus ja inimesed on näidanud, et minusuguseid on veel. Tegin selle natuke teile ka siis. Ja rõõmsam on kirjutada, kui keegi loeb ja jagab samal teemal (või mingil teisel) oma mõtteid, arvamusi ja kogemusi (ärge siis häbenege).

Pean vist enne mainima ka, et ma olen natuke puukallistaja (või palju, oleneb vaatenurgast) ja uurin selliseid alternatiivsemaid ja loomulikuimaid lastega kasvamise viise rohkem. Ma pole mingi tehnika- ja kaasajavihkaja, aga ma pigem kaldun sinna looduse ja käte-jalgade ja pärisasjade poole. Eks see ole ju praegusel a´al suurem väljakutse ka ja kellele siis väljakutsed ei meeldiks. Ja ma usun, et ka palavad tehnika- ja kaasajaarmastajad otsivad kõrvale päriskogemusi, nii et see blogi peaks niimoodi kõigile sobima!

Ma olen nüüd valmis inspireerima ja saama inspireeritud (see on ju kahesuunaline protsess nagu integratsioongi!)!