Saturday, October 10, 2015

Ebatäiuslikkuse täiuslikud rütmid ehk kuidas ma oma perioodilist laiskust "hea ema" sildi all õigustan

Sügis ja argised rütmid on tagasi ja ruulivad meie elu. Vahepeal. Ja siis jälle meie ise ruulime siin oma elu Neljase nohu taktis. Ja ma täna mõtlesin sellele, kui hästi see kõik tegelikult meile sobib. Et see ongi nagu meie rütm - paar eriti tegusat nädalat lasteaias-külas-tantsimas-voolimas ja siis paar tšilli nohust kodunädalat, mil pesuhunnik kasvab omaette ühes toas ja mänguasjakuhi kõikides teistes tubades (selles kontekstis esindab pesuhunnik siis seda kurba osa kodunädalast ja mänguasjakuhjad rõõmsat. Ja õhtuti, siis kui kõik on väsinud ja ma teadvustan, et ma pole midagi ära koristada jõudnud, siis esindavad mõlemad kurba osa).



Meil oli näiteks siin vahepeal sünnipäev, mil Kahesest sai Kolmene (peaksin nüüd blogitutvustusse jälle nime muutma minema) ja suur pidu vanaemate-vanaisade-tädidega jättis endast järele erinevaid nõusid, mida ma pesin kolm päeva. See tähendab, et kuna keegi ei pidanud meile mitu päeva külla tulema, sest meil oli nohunädal ja ma otseselt ei pidanud eeskujulik olema, siis ma ei kiirustanud selliste edasilükatavate puhastustoimingutega (ehk tegelesin pigem jooksvate hädavajalike asjadega nagu söögitegemine, magama sõidutamine, söögitegemine, magama sõidutamine, hädavajalike nõude pesemine (sest ühekordsed nõud lihtsalt ei meeldi mu südametunnistusele) ja hädavajaliku baleriinidega aluspesu pesemine).

 
Ja see kõik oli kuidagi nii vabastav ja teraapiline, sest ma olen sellistes küsimustes tegelikult superstressav. Korralagedus ajab mu peas kõik sassi. Ma ei saa puhata, kui mu ümber valitseb segadus, näiteks. Või töötada. Või lihtsalt normaalselt funktsioneerida. Aga seekord ma olin väga tubli, ületasin ennast ja lülitasin segaduse lihtsalt peas välja! Tegelesin oma ebamugavustunde veenmisega, et see kõik on okei ja ükskord ma pesen need nõud niikuinii ära (vähemalt oktoobri lõpuks, mil Neljasest saab Viiene ja needsamad vanaemad-vanaisad-tädid tahaksid kuskilt pealt kooki süüa). Ja et mina ei pea mustade nõudega samastuma. Et koogijäägid kolmandal päeval on normaalne (?). Tundsin küll aeg-ajalt mõningaid ebamugavaid tundeid, tuleb tunnistada. Eriti elutoalauast möödudes, kus need nõud kõik kuivanud koogipuru all nutsid ja hääletult appi karjusid (ja mind süüdistavalt piidlesid). Aga siis ma jälle keskendusin olulisele.

Ehk - ma õpetasin lapsi reisi ümber maailma ja aliast mängima, ehitasime onne ja klotsimaju, lugesime muinasjutte, joonistasime-värvisime ja müüsime üksteisele puust kooke. Ja siis tegime päris kooke. Ja vahepeal sõime ka (üsna) täisväärtuslikku toitu. Ja ma pidin tunnistama, et see kõik, mis teoorias on alati nii õigesti kõlanud, tekitas, tõesti-tõesti praktikas ka ikka päris arvestatava hea-ema-tunde (soovin siinkohal täpsustada, et "hea-perenaise-tunne" on hoopis üks teine tunne).

 
Ja siis, ühe öö eel võtsin end kokku ja koristasin kõik ära, pesin nõud, kuivatasin ja panin kappi ja tegelesin pesuruumis erinevate riietega. Hea-perenaise-tunne on ikka kaa üks päris meeldiv tunne, tõdesin, ja olin endaga jälle päris rahul. Vahel tuleb see peale ka keset ööd. Siis ma lihtsalt annan järele ja koristan rahus kell pool neli oma kodu, et hommikul oleks kõik puhas ja värske. Koristamine on teraapiline (nagu ka rohimine, nõude pesemine ja muud üllatavad asjad, mis peale lastesaamist väga imelikul kombel armsaks on saanud), kui seda saab teha üksi.

Kokkuvõttev sõnum endale, emadele ja maailmale on see, et kuigi tahaks emana-naisena-inimesena suuta KÕIKE kohe ja korraga, tõestab elu järjekindlalt ja pidevalt (ja seda eriti kolme lapsega, kuigi see fakt ilmnes juba ka kahega ja isegi ühega), et vist ikkagi ei suuda. Isegi kui vahel tundub, et juba hakkab täitsa minema, selgub varsti, et pigem mitte. Nii et isegi täiuslikkus on ebatäiuslik. See tähendab siis, et täiuslikkust ei olegi. On lihtsalt jooksev (möllav, kisav, segane, üllatusterohke, imeline) elu, mis kogu oma ebatäiuslikkuses on nii põnev ja mitmekesine, et patt oleks viriseda (ja kuna me pole täiuslikud, siis võib-olla vahel natukene). Ema on tavaline inimene nagu Sinagi.