Naistepäev ja printsessid ja lennukad naised

Ma küll sel aastal toimetan rohkem Päriselus blogis, kuna see on selline aastane enesejälgimiseteekond, aga mõtlen, et vahepeal jagan temaatilisi postitusi siia ka. Päris keeruline on muidu jagada, milline postitus nüüd kuhu sobiks. Aga vanemaksolemisevärki tahan siia ka koondada.

Lugesin täna ühest fb-grupist postitust, kuidas erinevates lasteaedades tähistatakse naistepäeva printsessipäeva või -nädalaga, mil kõik tüdrukud riietuvad printsessiks. Ja ehkki printsessid on toredad, siis naiseks või tüdrukuksolemise juures on ju nii palju ägedat, mida tähistada. Samas vestluses tuli välja, et mõnes lasteaias (konkreetne näide oli Hispaaniast) tähistatakse naistepäeva sedasi, et iga tüdruk võtab mõne silmapaistva naise ajaloost või tänapäevast, kehastub temaks ja teeb tema tegemistest ettekande. Et nii poistele kui tüdrukutele oleks maast madalast arusaadav, et naised ja mehed võivad mõlemad luua, leiutada ja oma unistusi täide viia. Samas ei leia ma, et nais- ja meesenergia oleks kuidagi samasugused ja ühe vitsaga löödavad. Erinevus rikastab igatahes ja maailm ongi duaalne. Tõde on minu meelest seal vahepeal - me ei pea jääma soorollidesse kinni, aga me ei pea neid ka täiesti assimileerima.

Mees ja naine on inimesed, kellel on oma huvid ja kired ja uudishimu ja inimesena võiks igaüks olenemata soost tunda, et tema unistused on aktsepteeritavad ja ei ole naeruvääristatavad. Kui ma näiteks naisena tunnen, et ma tahan kodus ise rohkem söögitegemisega tegeleda ja mees ei olegi sellest eriti huvitatud (ja see sobib mulle), siis ei taha ma kuulda, et ma olen justkui mingis soorollis kinni. Ja muidugi vastupidi ka. Ja samamoodi kui mõni mees tahab, ma ei tea, naise asemel raskeid kotte tassida, siis see ei pea ka olema mingist rollist tulenev, vaid lihtsalt tugi ja abi ja enamasti ongi mehed looduse tahtel füüsiliselt tugevamad. Me ju aitame üksteist igapäevaselt - kasvõi kottide tassimisel.

Ja ma tunnen, et nii mõnus on olla naine, kanda kleite, hoida kodu ja tegeleda loominguga ja sealjuures ka eneseteostusega, seigelda ja ronida, remonti teha ja tehnikat uurida. Ehk et ma jõudsin jälle tasakaaluni välja. Ja kui lasteaed või kool kisub printsesside poole kaldu, siis meie saame kodus kallutada elu jälle tasakaalu poole tagasi, lugedes ja jutustades lastele (ka poistele, jah!) ägedatest naistest ja sellest, kuidas kõik inimesed, kel on suur soov ja südikust, võivad teha elus mida iganes. Olla piloot või suurpere ema-isa (või mõlemad!) ja sellega absoluutselt ja täielikult rahul. Naiselikud või mehelikud ja iseendad saame olla igas ametis ja see tuleb kusagilt sügavamalt kui lihtsalt ametinimetusest. Selleks, et olla õnnelik ja tasakaalus, tuleb niikuinii võtta ja hoida ühendust oma sisetunde ja südamega. Siis huvitab natuke vähem, kes mida minu mehelikkusest või naiselikkusest arvab. #päriselus

Harjutusi iseseisvumiseks ehk lapsepõlvesuved, piiride seadmine ja kasulikud konfliktid

 

Ma olen siin viimastel kuudel avastanud enda jaoks podcastid ja üldse igasuguse järelkuulamise võlud. Alustasin kunagi ammu juba Hallo Kosmose järelkuulamisest, mida sain rahus teha, kui lapsed olid ära ja ma kuulasin vanu põnevaid saateid kappide koristamise kõrvale. Või näiteks oli mul suviti traditsioon selle saatel öösiti marju puhastada. Ah, good times.

Paar kuud tagasi avastasin enda jaoks Popkulturistid ja siis ma kuulasin neid kogu aeg lastele lasteaeda järele minnes ja üldse üksi autoga sõites, koristades ja süüa tehes. Ülimõnus ja efektiivselt kasutatud aeg, minu meelest. Ehkki auto on ju ka asendamatu koht ja võimalus laulmiseks, on mul praegu mingi faas, mil ma tahan just pigem igasugustel ajakohastel ja muidu elulistel teemadel kaasa mõelda. Siis alustas millalgi podcast Armastusest, mis on jälle selline omamoodi hingekosutav kuulamine sellest, kuidas inimesed näevad armastuse kogemist erinevatest nurkadest. Ja siis jõudsin Vikerraadio Peresaateni, mida siin nüüd andunult mitu nädalat järelkuulanud olen - suhteteemad, vanemluseteemad ja igasugused psühholoogilised selgitused suhete ja suhtlemise mõistmise toetamiseks. Ja selle pika jutuga jõudsingi nüüd siia, kust ma alustan.

Tänu ühele Peresaate episoodile, kus räägiti parajasti emadusest ja ülehoolitsemisest, saingi ma aru, et ma olen endale vaikselt auku kaevanud siin. Seda "teen laste eest liiga palju ära ja siis ise virisen, et kõik ootavad, et ma neid teenindaksin" auku. Ma ei saagi veel päris täpselt aru, kust see alguse on saanud või kus selle mustri juured on siis, aga sellega ma jõuan selle mustri ülekirjutamisega paralleelselt tegeleda. Või hiljem. Oluline on, et ma saan aru, et selline muster tõepoolest minu emakäitumise osa on. Ja ma muudkui teenindan ja pahandan ja teenindan ja pahandan ja tihti üheaegselt. Et samal ajal kui ma pahandan, miks lapsed ei võiks ise endale sahtlist lusikaid tuua, viin neile lusikad. Sellistlaadi auku või lausa karjääri olen siin vapralt ja kindlalt kaevanud.

Ma mõtlen, et mulle pole ilmselt lihtsalt enne kohale jõudnud, et lapsed on vahepeal suuremaks kasvanud. Et tegelikult on suur osa neist juba täitsa inimesed ja võiksid vabalt hoopis minu koduteenindusealast töökoormust vähendada, mitte suurendada. Ühesõnaga, õnneks jõudis see kõik mulle ühel hetkel kohale ja ma tegin kohe kleidikeste välkkoosoleku, teatades neile, et meil hakkab suvine iseseisvuskool, kus kõik saavad igasuguseid asju ise teha ja mina olen toetav jõud. Ja kusjuures, ma pean tunnistama, et tulemused on juba täitsa mõõdetavad ja võiks öelda, et rahuldavad! Ja mitte eriti suureks üllatuseks mulle, olen selle ürituse peamine torpedeerija ma ise, sest ma võitlen pidevalt oma ihaga kõike ise kiiresti ja efektiivselt ära teha (sest see oleks ju lihtsalt nii tohutult palju kiirem ja efektiivsem! Lühikeses plaanis)

Millised on tulemused? Näiteks viivad kõik peale sööki juba automaatselt ise oma taldrikud kööki (jah, see on suur asi!)! Siis teevad nad endale ise võileibu ja pakivad need oma sponaansetele piknikele kaasa, aeg-ajalt aitavad süüa teha ja lauda katta (ja selle sügavam juurtamine rutiiniks on minu järgmine eesmärk), toidavad koera ja lasevad õue jms pisemad toimetused. Aga suurim rõõm on mul selle üle, et nad tahavad ja julgevad ratastega siin külavahel ringi sõita, ise külapoes käia ja külalastega suhledes ja kembeldes oma sotsiaalseid oskuseid lihvida - ma näen siin paralleele oma lapsepõlvesuvedega maal ja see teeb mind lihtsalt üle mõistuse õnnelikuks, et nad saavad seda kogeda! Iga päev kuulen siin jooksvalt selliseid elulisi üleskerkinud muresid ja mõttekäike, kuidas neid võiks lahendada - keegi võttis kellegagi kampa, keegi kiusas, keegi ütles kellelegi midagi, keegi lubas, et ei ole enam sõber jne. Ja sinna juurde ohtrasti jalgratastega uute kohtade avastamist, ajataju kaotamist ja lihtsalt hommikust õhtuni õuesolemist. Nagu minu lapsepõlves.

Umbes nii lähedalt ma neid päeval näengi, kui üldse.

Ainus erinevus minu lapsepõlvega seisneb selles, et minu lapsepõlves oli vähem ahvatlevaid ekraane. Multikaid näidati kindlal kellaajal ja muid ekraane polnudki. Meil on reegel juba siin mitu aastat vist isegi, et nädala sees me multikaid ei vaata. Ja kui teistel kleidikestel on sellest suhteliselt ükskõik, siis Seitsmene ikka veel testib selle reegli painduvust. Mida sellel ei ole. Juba ammu. Aga testimine on järjepidev ja selle paindumatus põhjustab ikka veel pahameelt.

Üks asi, mida ma aga Peresaatest veel kaasa sain on tarkusetera, et ema ei tohiks karta lapsega konflikti minna, vaid terved konfliktid aitavad hoopis lapse arengule kaasa. Mõeldud on siis just selliseid põhjendatud konflikte, mille alla ma ka kenasti sellesama ekraanipiiride seadmise haagiksin (ja teine aktuaalne konflikt, mis meil siin pidevalt tõusetub, seondub toitumisega). Sest lihtsam oleks ju konflikti vältida ja lasta tal neid multikaid vaadata. Kasvõi ühe. Lihtsam siis lühemas perspektiivis. Aga pikemas perspektiivis tunnen, et see ei teeni tema huve. Sest nüüd on tal teadmine, et ta peab kasutama loovust ja leidma muid toredaid tegevusi multikavaatamise asemel, kui parajasti midagi teha ei oska (mida ta tegelikult ju leiab. Igavus on loovuse ema.). Teiseks on tema puhul alati peale teleka ees istumist näha muutuseid olemises ja temas tekib mingi selline loidus ja tahtmatus midagi teha, mis kasvab edasi kergeks ärrituvuseks. Seega sain ma aru, et pikemas perspektiivis targem jätkata selle piiri hoidmist, isegi kui see tekitab vahel hetkes konflikte. Ja selle võrra on nädalavahetusehommikute multikavaatamised romantilised ja väärtuslikumad.
(Muidugi ei taha ma siin anda hinnanguid neile, kelle jaoks multikavaatamine pole probleem. Igal perel on igasugustes asjades mingid oma reeglid ja piirangud ja põhimõtted, mis just nende peres toimivad ja nii ongi ju hästi.)

Igal juhul mind väga kõnetas see konfliktiteema, sest ma täheldasin, et mul on küll kalduvus mõelda, et ma ei taha konflikte, sest ma tahan olla hea ema ja konfliktid justkui näitaksid, et ma ei ole. Aga tegelikkuses võtan lastelt konflikte või vastandumist vältides ära võimaluse kasvada, mis on ema üheks ülesandeks. Ja võimalus kasvada on siin lapsel, aga emal kaa ju. Ja selle aluseks on olukordade hindamine lähtudes just pikemast perspektiivist, mitte lühemast. Selline ebapopulaarne ülesanne. Aga samas nii õige ja loogiline kuidagi. Ja nii ma siin vaikselt seda seedin ja püüan vaikselt end ümber harjutada ja seda mõtet kuidagi teadlikumalt rakendada. Sest see konfliktivältimiseteema ei ole aktuaalne ju ainult suhetes lastega, vaid kõikides suhetes. Kui keegi suhtes väldib konflikte, siis võtab ta teiselt poolelt ära võimaluse endast aru saada ja kogu suhtelt võimaluse sügavamaks kasvada. (Ah, aga nii ebamugav on ju konfliktides, ma tean.)

Mõned nädalad tagasi sai Seitsmene endale telefoni, et ta saaks meid igal ajal kätte ja vastupidi, kui ta on kodust eemal või kui meie oleme eemal ning selleks, et ta saaks suhelda sõbrannadega ning neid välja kutsuda, kes siin lähistel elavad. Supermugav. Aga ka sellega seoses on meil iga natukese aja tagant ikka sellised üsna ühetaolised vestlused, milles Seitsmene tahab oma telefoni mänge, et neid "kord nädalas mängida" ja mina hellalt, aga kindlalt meelde tuletan, et telefon suhtlemisvahend (ja kord nädalas võib vabalt issi telefonis mngida). Millest ta saab iseenesest aru, aga ahvatlused on kiuslikud. Osadel lastel ju on (ja see on täiesti eraldi teema, mida lahata, see "miks teistel on ja minul ei ole"). Ja sellepärast ta jälle aeg-ajalt katsub kui vettpidav see mängudereegel ikka on. Ja ma ei ole sajaprotsendiliselt mängude vastu - moodsad ajad ja moodsad mängud (millest ju paljud on väga arendavad ka), aga eriti siin suvel tahaks ma, et laste tähelepanu oleks rohkem õues ja õuemängudel ja sõpradel ja vanade heade aegade moodi suvepuhkusel. Mingil hetkel ilmselt tuleb ka see reegel üle vaadata - iseseisvuse huvides, aga hetkel see töötab.

Sellegipoolest ei kahetse ma telefoni soetamist absoluutselt, sest ma näen, kui palju see on andnud talle juurde julgust ise suhelda ja kui tugevalt see suhtlemine tema enesekindlust tõstab. Enne ei tahtnud ta oma häbelikkuses üldse telefoniga rääkida, aga nüüd võtab julguse kokku ja harjutab. Ja helistab lausa ise, mis oleks kuu tagasi ta täiesti endast välja ajanud. Lisaks motiveerib WhatsApp teda kirjutama ja niimoodi täiesti praktilisest vajadusest tulenevalt õigekirjapraktikat saama, mis on ka suur asi. Ja seda suure tüdruku hoiakut, mis sellega kaasneb, on lihtsalt nii ilus kõrvalt vaadata.

Päevikupidamine ja tänulikkus ja rituaalid ja rõõm

Kunagi kevade alguses sain ma sünnipäevaks ühe sellise tänuväärse täidetava raamatu nagu "Minu lugu", kuhu saab kirjutada iga päev, mille eest ma tänulik olen. Lisaks panna kirja, mis läks hästi, mida saab veel paremini teha. Selline kompaktne üks lehekülg iga päeva jaoks. Ja nüüd mai alguses oli see aeg, mil ma tundsin, et vot nüüd on mul just sellist päevikut vaja täitma hakata. Alguses on ilusasti selgitatud, mida igasse lahtrisse kirjutada ja kuidas sellele kirjutamisele läheneda, mis oli väga abiks just esimestel, kohanemisepäevadel. Hiljem hakkab juba tulema see, mis hakkab tulema. Mulle üldse meeldib see, et see on mingi minu kirjutamiseasi, mille jaoks ma võtangi hetke iga päev. Rituaal.

Ma väga armastan väikeseid rituaale. See on mul siin praegu ajakohane teema ka, sest ma püüan just kokku panna oma isiklikku päevarutiinide nimekirja, mis mind igapäevaselt toetaks. Mõte on selles, et mul on kirjas pisikesed toetavad tegevused, mida päeva jooksul teen, et püsida terve ja rõõmus ja inspireeritud. Eriti olulised on minu jaoks just hommikused käimatõmbamise tegevused nagu varakult tõusmine, klaasitäis sooja vett, külm (no leige..) duśś, jooga, koeraga jalutamine, päeva planeerimine ja smuuti ja toitumine ja muud detailid. Ja ma püüan neid järgida ja olen samas selline hea ja kaastundlik iseenda vastu ega riidle, kui midagi jääb tegemata. Hea oleks, kui vähemalt üks saaks tehtud, et mingi järjepidevus säiliks ja ülejäänud on toetavad. Nimekirja on selleks vaja, et oleks, kust vaadata ja endale neid detaile meelde tuletada. Kui nad on silme ees, siis on tõenäolisem, et nad jäävad meelde ja muutuvad toetavateks mustriteks. Ja ma täiendan seda nimekirja jooksvalt, nii et mingitel perioodidel, kui on selline tunne, võtan oma nimekirjast mingi uue toetava väikse rituaali ja vahetan vana välja - täiesti vastavalt tundele. Või vahetan vana tagasi. Või valin hommikul, millist tahan teha. Selline orgaaniliselt liikuv rituaalidenimistu. Selline värk. Kui ma selle päevarituaalidenimistu mingisse normaalsesse taasesitatavasse vormi saan, siis kindlasti panen selle siia ka. Nii huvitav tulevikus lugeda.

Üleüldse on selline igapäevane tänulikkusemoment minu meelest väga toetav ja värskendav - aitab panna tähele neid häid ja toredaid ja väikeseid, aga ka suuremaid asju, mis on kogu aeg olemas, aga mis kogu aeg meeles ei ole. Noh, et mille eest võiks tänulik olla. Näiteks ilus ja hea kodu, aed, suur köögilaud, armas perekond ja head inimesed ümberringi kuni selleni välja, et meil on õhku ja merd ja metsa ja kohe algab suvi. Kõik jumalastolulised asjad ju! Aga kas meil on iga päev meeles nende eest tänulik olla? Ah? Ja ma siin üldse ei rõhu mingile tänamatusele praegu, tegelikult, vaid pigem just sellele märkamisele ja seeläbi oma mõtlemise (mindseti) häälestamisele.

Just kuulasin siin üht väikest intervjuud ja seal räägiti ka sellest, kuidas positiivsete mõtete, kaastunde ja südamlikkuse rakendamisega oma elus me muudame oma ajukeemiat põhimõtteliselt ja vihastame tänu sellele vähem. Väga mõnus ju. Eriti minu jaoks, kes ma siin viimase nädalavahetuse muudkui vihastan ja pahandan kõikide armastamise vahepeal (sest ma vaatasin ühel õhtul millegipärast poole ööni eurovisiooni ja teisel õhtul tegin muid olulisi asju ja tõdesin, et see on küll hea retsept kurja ja närvilise Greteni. Nagu ma seda ei teaks juba, muidugi. Aga meelde tuli jälle.).

Nii et ma täidan nüüd hommikuti tänulikkusepäevikut ja lisaks ka ikka oma viisaastakupäevikut, kuhu saab iga päeva kohta märkmeid teha ja kus ühe päeva kohta käival lehel on read viie aasta jaoks. See on eriti lahe, sest ma olen seda juba aastakese täitnud ja nüüd ma juba näen, mida ma eelmisel aastal samal ajal oma elust arvasin! Täitsa lõpp, kui ammune aeg see tundub, kui ma seda loen! Selliseid päevikuid peaks Rahva Raamatust leidma ja raamatupoodidest, mina leidsin kunagi Tigerist nagu ma siin kirjutan. Leidsin Rahva Raamatust sellise ja sellise praegu, mis peaks olema sama põhimõttega. Aga no miks mitte võtame lihtsalt ühe paksema kaustiku ja teeme endale ise sellise. Oluline on lihtsalt vaadata, et igale leheküljele mahuks üks kuupäev ja et kuupäevad igal aastal kattuksid. Et oleks toredam.

Selline tänulikkuse kirjapanemine aitab ühtlasi hoida pilti silme ees, mis minu elus parajasti on, mis mind lainel hoiab. Jällegi üks asi, mida on põnev ka tulevikus tagantjärele lugeda. Selline nagu väike läbilõige elust ja detailidest. Mulle hullult meeldib tegelikult päevikut pidada - ma olen seda elu jooksul mitmeid kordi alustanud, aga seda järjepidevust on ikka kuidagi puudu jäänud. Ma siis otsustasin, et see on üks teema, millega ma oma elus tahan edasi minna ja sellesse energiat suunata, see järjepidevus ja päevikukirjutamine. See äkki aitab nende möllavate mõtete ja ideede ja tunnete puhul ka, mis siin peas ikka tihti laiali on. Hea on neid päeva lõpuks kuidagi koondada ja noppida sealt välja see, mis siis täna päriselt oluline on ja oli.

Nii et julgustan teid ka mingil viisil oma mõtteid kirja panema - päevikuna või lihtsalt märksõnadena. Selleks, et:
- olla rohkem oma elus kohal
- märgata rohkem, mõtiskleda
- filtreerida olulised detailid välja ja võtta päev kokku. See annab sellise hea ja kindla tunde, et päev on lõpetatud. Ja laseb võtta reflekteerimisehetke.
- hoida sellise väikse rituaaliga oma elus järjepidevust. Selline järjepidevus toetab raskel ajal - on millelegi kindel olla.
- Et märgata, kus on su elu ja tähelepanu fookus ja võib olla seda teadlikult mõjutada. Näiteks kui mõni muster kipub esile tulema ja Sa tunned, et seda võiks kuidagi lihvida või ülekirjutada nii, et see teeniks Sind paremini.
- nii tore on ju kunagi lugeda!

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!

Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.

Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!

Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.

Soome lõbus park ehk kuidas Linnanmäki meid rõõmustas

Kuna ma ühel heal kevadpäeval võisin korra poetada, et läheks suvel Soome lõbustusparki, siis muidugi väikesed kõrvad ja meeled püüdsid selle kohe kinni (mis viis lausa selleni, et ühel hetkel olid sellega tänu Viiesele kursis ka poemüüjad, lasteaiakaaslaste vanemad, naabrionu, inimesed tänavalt. Peaaegu.) ja see tuligi teoks teha. Nüüd see kõlab nagu ma ise ei tahtnudki minna. Ma ikka väga tahtsin minna, lihtsalt samal ajal kui ma seda ütlesin, hakkasin mõtlema, et äkki nad on veel liiga väikesed. Et tunduvad küll juba suured, aga siiski.


Ja siis tuli Martini puhkus ja üks päev oli täpselt veel vaba ühe Linnanmäki-tripi jaoks! See oli siis nüüd reedel. Kuna õel ja perel oli ka Soometripp plaanis, siis ühendasime jõud ja trippisime koos! Mis oli igatpidi hea mõte - lapsi oli küll rohkem, aga lapsehoidjaid kaa, nii et saime õega täitsa mitu korda (ja isegi ühe korra Martiniga) vabalt igalt poolt alla söösta ja kiljuda ja lastele alla lehvitada. See ei oleks saanud juhtuda, kui me oleksime ainult oma perega olnud, sest ma ei usu, et meie kolm tütrekest oleksid olnud nõus all ootama, kuni nende vanemad vabalangevad. Ja üksi ei ole üldse nii tore vabalangeda või kuskil keerelda.



Kuna me pole lastega eriti kusagil lõbustusparkides käinud kus oleks ka midagi muud peale ümber posti ringlevate hobuste, ei osanud ma ennustada, kes neist, kus ja kui palju seal lõbustuspargis on nõus, noh, lõbutsema. Eriti kahtlane oli Viiene, sest kui Kolmese puhul ma enamvähem tean, et ta sellistes küsimustes (veel) eriti julge ei ole, siis Viiekas võis olla selle koha pealt igasuguseid üllatusi täis (tahan? ei taha? ikka tahan? alguses tahan ja pärast ei taha? alguses ei taha üldse ja pärast kahetsen?). Ja seekord ta üllatas meid (ja ilmselt ka iseend) sellega, et ta lihtsalt julges peaaegu igale poole sõitma ja ronima minna (ka ilma minuta!!). Mis rõõmustas minu emasüdant kohe erilisel moel, sest ma ise olen suur lõbustusparkidesõber ja nii ilus oli vaadata, kuidas minu tivoligeenid on edasi kandunud. Lisaks oli tema lemmikatraktsioon Vekkula, mis on selline nagu takistustemaja, kus tuleb silmitsi seista igasuguste asjadega alates keerlevast toast kuni eri suunas liikuvate trepiastmeteni, mis oli ka minu vaieldamatu lemmik, kui ma ise esimest korda Linnanmäki lõbustuspargis käisin (ja tunded ei olnud, muide, muutunud!)! Minu laps! (Ilmselt muidugi oli soodustavaks teguriks ka õelaste seltskond, kes on natukene vanemad ja eeskuju jõud on teatavasti suur ja tugev)

Ma tean.

 Minu laps.

Kõigele lisaks oli ilmantaati meie vastu eriti helde ja kinkis meile päikest (ja natuke vihma ja siis jälle päikest), nii et täitsa suvetunne oli isegi vahepeal!

Tasuta rõõm on see kõige suurem rõõm.

Aga muidu, ma tegelikult täitsa julgen soovitada sellist väikest ühepäevast lõbustuspargitrippi - esiteks on sissepääs lõbustusparki tasuta, mis tähendab, et isegi kui mõni laps ei julge lõpuks ühegi karusselli peale minna, ei ole sellest mittekuimidagi. Teiseks on sel mitmeid täiesti tasuta atraktsioone - eriti just pisikestele lastele. Me käisime, näiteks, ühe sellise tasuta lastekarusselli peal neljakesi - mina, Ühene, Kolmene ja Viiene ja see oli tõesti väga tore ja isegi Ühene oli sillas! Linnanmäki on ka täitsa vankrisõbralik, nii et sule(vankri)lapsed kaa kaasa! Ja seal on ka purskkaevusid ja mänguväljakuid ja muidugi lademetes kommi-jäätist-suhkruvatti. Ma ei kujuta ette, et võiks olemas olla mõni laps, kelles ükski selline asi mingeid tundeid ei tekitaks. Minus tekitas see koht veel ka selliseid tundeid, et tahaks hoopis lapsed koju vanaemaga mängima jätta ja ise päev otsa sõpradega lõbustuspargis nägu suhkruvatine ringi tuuseldada.

Ahned emakäed.

Me jõudsime avamiseajaks (kell 11) kohale ja pidime kell kolm lahkuma ja ma pean ütlema, et sellest ajast jäi ikka väheks. Mõni tunnike jäi õnnest puudu. Sest vahepeal pidi ju söömisele ka aega raiskama. Nii et me ei saanudki näiteks üldse lihtsalt mänguväljakul ronida ega lemmikatraktsioone (ega kõiki tasuta lõbuvärke) sada korda nautida. Järgmisel korral oleme targemad!

Eriti lahedad Soome kaljud. Ja väike kaljuronija.

 

Ja üks ekstremist.

 

Laevasõidud oli täiesti talutava pikkusega ja kleepekaraamatute ja paberite-pliiatsite kaasamine laste lõbustamise protsessi tõestas end ka seekord. Tallink Superstari mängunurk oli ka päris korraliku suurusega ja viisakalt varustatud. Selgus, et tagasiteel oli seal lausa näomaalinguneiu ja muud lõbustused, millest meie jäime ilma, aga et meil oli ka muidu täiesti okei seal oma lauas joonistada ja friikartuleid süüa (millest on meil juba täielik üledoos ja järgmise suveni ma neid enam meie laual näha ei soovi), siis see ei kurvastanud meid ülemäära (eriti kuna meil on siin kodus üks suur näomaalingufestival kogu aeg). Me käisime lisaks veel suures saalis soomekeelseid laule ja tantsivaid kaasreisijaid imetlemas. Ikkagi laivesinemine. Ja poes mänguasju piidlemas. Mis oleks võinud lõppeda pisaratega, kui mul ei oleks geniaalset vastust nende soovidele. Tahate teada, onju? Selleks on: "Paneme kõik need asjad sünnipäevakingisoovide nimekirja!". Toimib (siiani) nagu unistus. Olukorda pehmendab veel asjaolu, et meie pere sünnipäevadehooaeg algab juba kuukese pärast. Nii et selline käegakatsutav unistamine juba. Aga see toimis tegelikult ka juba kevadel. Ilmselt see ei toimiks kell üheksa õhtul, aga tavaliselt ei satu me ka sellisel kellaajal mänguasjapoodi.

Õhtuks oli meid ka külla kutsutud ja ehkki ma olin lastega koos minemise osas skeptiline (sest me olime tõusnud enne kuut ja teinud päev läbi väsitavaid asju), siis kõik laabus ja lapsed hakkasid alles kell kümme õhtul erinevaid tundeid väljendama, mis meid kojuminekuni viisid. Mis tähendas, et me saime täitsa mitu tundi sõprade seltskonda (ja Kätlini imelisi kooke!!) nautida!

Martini puhkus on läbi, elagu puhkus!

Väikesed lapsed ja suured heateod ehk kuidas lapsevanemaid paari tunniga õnnelikuks teha

Käisime nädalavahetusel abikaasaga ilma lasteta sünnipäeval! Seda siis tänu abikaasa õele, Tädi M-ile, kes oli täiesti vabalt valmis nendega laupäevaõhtut veetma tulema. Olgu ka märgitud, et ta pole enne kõiki kolme hoidnud, veel vähem kõik kolme magama pannud. Ma ise vaikselt mõtlesin, et kui mulle jääb kasvõi pisike tunne, et ta pole selleks valmis, siis võin vabalt kell üheksa kodus tagasi olla (sest ma olen juba poolteist aastat harjunud niimoodi kiirpiduline olema. Sest Ühene hakkas (noo, võib olla mitte päris niimoodi omaalgatuslikult, eksole) alles kaks kuud tagasi rinnapiimavabaks ja polnud seni kogu oma elu jooksul kordagi õhtuti kellegi teise kõrval uinunud. Nii ma siis pidutsesin alati paar esimest peotundi ja siis läksin koju (lastega) magama. Ja see ei olnud minu jaoks probleem. Muidu oleks ma ju mingi muu süsteemi välja mõelnud. Pigem ma kuidagi ei viitsinud hakata midagi muutma ja kuna kõik toimis, siis nii oligi. Ja ma ju alati teadsin, et see on ajutine. Asi see siis poolteist aastat on niimoodi kiirelt pidutseda. Ja mitte käia teatris, kontserditel..). Aga kuna tädi M tundus ilma ühegi probleemita väljakutseks valmis olevat, püüdsin mina kaa siis võtta seda kui mingit täiesti tavalist asja ja natuke tutvustasin meie magamaminekurutiini ja lehvitasin ja nii me läksime. Peole. Ja samal ajal mängles Tädi M mängleva kergusega meie lastega, söötis neid, aitas pidžaamadesse, puhus kriimustusele peale (ja otsis sinna ka tuhkatriinuplaastri!), luges unejutud ära ja kussutas kõik tuttu. Ja pärast ütles, et jumala eest, miks te mind nii vähe laste juurde kutsute (!). Ma ei tea ühtegi ilusamat asja, mida saaks keegi ühele lapsevanemale öelda (peale selle, et lapsed on imelised inglid)!

"Harilik ronihaldjas" Pildi autor: Tädi M

 

Ja samal ajal sattusime sünnipäeval arutlema justnimelt ema/isa (laste)vaba aja teemal. Et ilma selleta võiks põhimõtteliselt juba kohe hulluks minna. Ja siis et kuidas seda siis tekitada ja kes peaks samal ajal lapsi lõbustama. Esimesel kohal olid muidugi vanavanemad. Nemad on tavaliselt juba ise ka natuke rohkem valmis oma lapsehoidmisekätt pakkuma (ja kellelt muult ikka ühel lapsel abi paluda kui mitte oma emmedelt-issidelt. Mis ei tähenda, et me võtaksime teie lastehoidmist enesestmõistetavana. Mkmm. Tänu teile pole me (päris) hulluks läinud). Aga moodsad vanavanemad on ka tihti hõivatud või siis elavad kaugel. Ja kõigil ei ole ka niimoodi vedanud nagu meil, et oleks hunnik abivalmeid tädisid kohe vabalt võtta (me oleme nii õnnelikud, kallid tädid M ja M ja B!).

Ja siis pakkus üks minu vestluskaaslastest üldsegi välja, et tema võiks vabalt hoida sõbranna lapsi, et ta saaks minna ennast (ja ka näiteks abikaasat) tuulutama.  Ja see oli muidugi jälle seesama maailma kõige ilusam asi, mida ühele lapsevanemale öelda ja teiseks täiesti geniaalne. Selles mõttes, et kuidas ma ise selle peale tulnud ei ole? Või noh, miks ma pole seda mõtet edasi mõelnud, isegi kui see mingil kujul on mu peast läbi käinud? Sest me ju oleme ka ikka päris palju kodused ja miks siis ei võiks veel mõni laps tulla siia vahel aega veetma, et nende vanemad saaksid samal ajal minna kuhugi mujale oma täiskasvanuteaega veetma (mitte et me nende vanemaid külla ei ootaks - see oleks ju veel eriti tore! Aga siis see oleks mingi teise pealkirjaga üritus). Muidugi, tuleb tunnistada, et mul on viimased kuus aastat olnud pidevalt mõni oma beebi süles või kõhus. Ja ümberringi on lapsed ka muidugi võib olla olnud liiga pisikesed, et leppida kuskil külapeal kellegi neljandaks lapseks olemisega. Aga igal juhul - praegu tundub see küll täiesti suurepärase mõttena! Või heateona. Teate küll ju - tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse!

See on tõesti heategu. See kellegi laste hoidmine. Kasvõi paar tundi. Et suured inimesed saaksid minna sööma või kinno või maidea, kasvõi lihtsalt kodus diivanil istuda, ilma et keegi neid kusagil samal ajal kohe vajaks. Ma tean seda hästi. Seda õndsat tunnet, kui keegi on siiralt hea meelega nõus tulema ja minu lastega mängima, neid toitma, kasima ja võib-olla vahel isegi magama panema!
Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada (nagu ka seda tunnet, mis on peale sellist lastevaba aega. Selline värske ja laetud. Selline, et mingi aja ei aja ükski ving närvi). Aga ma arvan, et ka kõik kellel on vähemalt üks laps, noogutavad praegu.

Ja samas ma mõtlen siin, et kui meile peaks tulema külla mõni laps, kelle vanemad talle (vabaduseootusest põlevate silmadega) lehvitavad ja lubavad varsti tagasi tulla, on minu lapsed tõenäoliselt suure pinge all suutmata otsustada, kuhupoole külalist kõigepealt mängima viia. Ja kui see probleem saab lahendatud, siis ei küsiks keegi minult keset söögitegemist, kas ja millal mina tulen (ja miks ikka veel ei tule) mängima/lugema/joonistama/meisterdama/joogat tegema. Nii et heategu peseb heategu sellisel juhul. Minu lapsed õnnelikud, külalislaps õnnelik (loodetavasti) ja tema vanemad kohe eriti õnnelikud. Ja mina ka, sest ma peaaegu et tunnen nende vanemate kõiki neid erinevaid tundeid, kui ma sellele mõtlen. Lisaks sellele, et ma saan samal ajal ka näiteks süüa teha või pesuruumi koristada (see on nagu Tallinna valmimine, see pesuruumi koristamine. Ma muudkui käin ja pesen ja voldin ja viin väikeseid kleite väikestesse kappidesse, aga teiselt poolt tuleb neid kogu aeg sisse tagasi. Sekka ka voodilinu, mis on sattunud õnnetusteohvreiks. Muideks, lugesin, et feng shui kohaselt asub majaplaani ja ilmakaari vaadeldes minu pesuruumis karjääri- ja teekonnanurk. Ja võin täitsa öelda, et pole ka seal karjääri- ja teekonnanurgas mul tõesti-tõesti sellist pedantset korda praegu. "Mu karjäär on nagu mu pesuruum - raske on sealt seda õiget kleiti leida". Sellise slogani mõtlesin praegu välja.)

Nii et tegelikult võiks ju täiesti toimida selline lastevanematest sõprade vastastikune lastehoidmise kokkulepe. Eriti hädavajalik oleks see neile, kel võib olla laste vanavanemad elavad kaugel või neid polegi või misiganes see põhjus on, et nad ei saa selles osas abiks olla. Aga igal juhul on selle puhul selliseks suureks eesmärgiks see, et vanemad saaksid vahepeal tunda end suurte inimestena ja paarina ja lihtsalt natuke vabamalt (käia nii kinos, et keegi ei hakka hirmsa koha peal nutma ega taha põneva koha peal pissile või restoranis nii, et võib terve oma toidu ära süüa kuni see on veel soe, pannes sealjuures tähele ka mis toit see on üldse). Juba paaril tunnil vabal ajal on tervendav toime. Ausõna. Ja tasuda saab selle imelise vaba aja eest muidugi lastehoidmisega.

Emadepäevapostitus Postimehes

Kirjutasin nädalavahetuse Arteris, kuidas ma armastuse valisin. Blogi baaspostitus on siin. Kuna artikkel jääb online´is igaveseks tasuliseks, siis avaldan siin tiiserina kaks esimest lõiku ja jätan teile pärast lingi tasulisele artiklile. Noh et nagu jään märgi maha tulevastele põlvedele, et päriselt kaa kirjutasin. Ja kes tahab füüsilist lehte katsuda, siis minu juures saab.

Nii ta siis algab:

Kuidas ma armastuse valisin

Juba siis, kui esimene tütar neli aastat tagasi sündis, teadsin ja tundsin, et igasugused võimumängud, karistamised ja hääletõstmised ei haaku minu sisetundega ja arusaamaga õnnelike ja terve maailmapildiga inimeste kasvatamisest. Ma uskusin, et raudselt on mingeid alternatiivseid  ja armastusväärsemaid lähenemisi ka, mida rakendades ei tunneks keegi end halvasti ja lastest kasvaksid enesekindlad, empaatilised ja samas teiste piire austavad inimesed. Nii ma siis hakkasin neid otsima ja uurima ja üks artikkel viis teise raamatuni ja siin ma olen nüüd veel kahe väikse tütre võrra rikkam, uskudes siiralt siin keset suurt ja paksu armastust, et armastust saab kasvatada armastusega. Praeguseks võin seda juba ka väikesele kogemusele tuginedes täitsa kinnitada. Mis aga ei tähenda, et me siin nüüd iga päev kõik õndsas rahus elaksime nagu inglid. Meil on ikkagi kolm väikest last (kes muidugi näevad välja küll nagu inglid).

Mõned kuud tagasi sattusin lugema üht väljamaise ema blogi, kes esitas inimestele väljakutse lähtuda 21 päeva järjest keerulistes ja vähemkeerulistes olukordades eelkõige armastusest. Ta pidas silmas, et alati enne vihastamist, liigset kiirustamist, ei-ütlemist, virisemist ja hinnangute andmist, tuleks peatuda ja endale meelde tuletada, mis on tegelikult oluline. Armastus siis. Selleks on vaja näha suuremat pilti ja mõelda hoolega järele, kas näiteks see nõude pesemine kohe praegu on olulisem kui lapsele muinasjutu jutustamine ja temaga koosolemine, kui ta seda vajab või saab seda natuke edasi (või abikaasale) lükata. Kas tasub lasta end iga päev häirida abikaasa laiali jäetud nõudest (ja sokkidest. Ja ajalehedest) või leppida sellega, et mõned asjad ei muutu kunagi ja keskenduda sellele, et tegelikult teeb ta ju suurepärast kaelamassaaźi. Kas vihastada ohtlikke manöövreid tegeva autojuhi (või oma paha tuju teiste peal välja elava arstitädi) peale või lihtsalt tunnistada, et asi pole seda väärt, andestada ja edasi minna.

Ja edasi siis juba saab tasulisena lugeda siit.

Kokkuvõtteks võin öelda, et valige armastus! :)

"Leena Peenar" Epp Petronelt - sobiks meie aeda ka

 

Ostsin täna lastele Epp Petrone uue raamatu "Leena peenar". No see on nii armas. Eks see kõnetab meid eriti, kuna neil on ka seal kolm tütart, kellest üks kohe raamatu alguses sünnib. Aga üldse kuidagi nii suur osa kirjutatust tuleb tuttav ette (näiteks seal räägib nii ilusti kõhusolemisest, imetamisest ja kaisusmagamisest jne), et selline tunne nagu mina oleks kirjutanud (ja mul on natuke kade meel, et ma ei ole). Isegi meie tüdrukute nimed on sarnased. Lood on niimoodi beebi pilgu läbi ja sellest, kuidas ta pereelu ja maailmaasju näeb. Eriti nice touch olid need inglid seal ka veel, sest ingliteema on meil siin ka päris aktuaalne. Pluss selline väike maagia on minu meelest ühe meeldejääva lasteraamatu kohustuslik nüanss. Lood on head lühikesed ka unejutuna lugemiseks. Mulle tõesti väga meeldis - me lugesime pool raamatut kohe läbi ja ma olin natuke kurb, kui nad ütlesid, et aitab küll nüüd. Peaks minema edasi lugema praegu, kui kõik magavad.

Kuidas kasvatada inimesi

Ma olen vist suutnud luua kuvandi, et elu kolme väikese lapsega kodus - see on imelihtne! Et ongi ainult lilled, koogid, kleidid, roosad beebid ja päike. (Ma tahaks niiväga kirjutada: "Te olete kõik asjast õigesti aru saanud!")

Kuidas nüüd seda teile öelda - ilmselt "imelihtne" pole päris õige sõna. Ma pakuks pigem "põhimõtteliselt võimalik" või "päris huvitav kogemus" või "tõhusaim ja kiireim viis kõikide oma (ja abikaasa) tugevuste ja nõrkuste väljaselgitamiseks". See tugevuste-nõrkustevärk võib päris šokeeriv olla alguses. On selgunud, näiteks, et ma polegi nii tśill ja tasakaalukas kui ma alguses arvasin. Ja et mu hääl võib olla päris hirmutav. Ja mingitel hetkedel tuleb end kõrvalt vaadates tõdeda, et ma olen üsna halb lapsevanema versioon. See on päris imelik tunne, see enese kõrvaltvaatamise tunne - nagu vaataks sellist õudusfilmi. Ma näen, et kõik läheb täiesti valesti, aga ma ei saa seda kuidagi peatada ka. Tahaks kampsuni sisse peitu minna kuni see hirmus koht mööda läheb. Alati läheb, õnneks. Aga selleks peab ikkagi enne kampsuni seest välja tulema ja sellele õudusele vapralt näkku vaatama, teda natuke korrale kutsuma, talle mõningaid tuntud tõdesid meelde tuletama ja julgustama teda sisse-välja hingama (selguse huvides mainin, et see õudus olen ikka mina, mitte mu lapsed, eks). Siis järgneb selgitustevoor, vabandused-kallistused-värgid ja olengi jälle pääsenud. Paraku väikeste hingemarrastustega, et ma olen põhjustanud väikestele rikkumata hingedele marrastusi. Aga parim, mida ma teha saan, on möödunud olukorda veits analüüsida (ja enamasti saab teha järelduse, et ma olen väsinud. Mis enamasti tähendab, et ma olen jälle unustanud endale isiklikku aega võtta), teha väikseid tähelepanekuid ja siis kogu värk endale andeks anda. See ajaga omandatud oskus näitab jällegi tugevust, sest põdema jäämine on päris lihtne ja üsna kasutu tegevus.

Tekib küsimus, et kuhu see stabiilne inimene kadus siis. See stabiilne inimene, kes enne lapsi vastutas ainult iseenda eest ja sai endaga ilusti hakkama, peab nüüd hakkama ühele (siis kahele. jaa kolmele) väikesele toorikule eeskujuks ja asetama tooriku(te) vajadused enda omadest (vähemalt mõneks ajaks) ettepoole. Ehk, põhimõtteliselt ütlema oma egole, et, noh, step down. Ja siit algab kogu see kaunis teekond läbi iseenda seesmiste koobaste, mis loodetavasti lõppeb seal, kus see päris mina on. Sest kui tuleb olla eeskujuks ja anda ühele toorikule kaasa täisväärtuslikuks eluks vajalik varustus, tuleb enne jõuda arusaamiseni, mis see üldse minu jaoks tähendab. Noh, milline üldse üks täisväärtuslik elu on ja milliseid aspekte ja kuidas üldse serveerida. Sest selle tooriku maailmakäsitlus areneb läbi minu filtri ju. Ja siis tulebki teinekord ette selliseid olukordi, kus tundub, et võib olla ma olen hoopis kõigest valesti aru saanud. Ühesõnaga käib üks lõputu kahtlemine ja katsetamine ja eksimine ja avastamine. Ja kuna meie lastel on kaks vanemat, siis võime seda kõike rahulikult kahega korrutada (mul hakkas juba järgmine postitus peas küpsema praegu). Ja ma pean tunnistama, et kui seda olukorda nüüd maksimaalselt ära kasutada, võib sealt koobastest ikka päris valgustatuna välja tulla.

Ma olen vist tänu sellele kõigele kujunenud väikestviisi parenting junkie´ks. See erinevate lapsevanemlusele lähenemiste viiside uurimine ja katsetamine praktikas on lihtsalt nii põnev. Ja et minu katsed oleksid ikkagi tõsiseltvõetavad, olen ka varunud siin piisavalt inimmaterjali. Kolm. Praegu piisab.

Tänaseks ma tõesti tunnen, et ma liigun õiges suunas. Ma olen suutnud luua endale mingi baasväärtuste süsteemi, mida ma oma pikal teel aluseks võtan ja see on mind päris hästi teeninud! Kõige aluseks on, olgu öeldud, oma sisetundest ja südamest lähtumine, nende usaldamine ning eristamine aastate jooksul juurdunud mustritest, mis on saanud alguse kuskil kauges minevikus ja mis vahel tahavad kõike ilusat ära rikkuda. Ja raskematel aegadel (see tähendab üheksal juhul kümnest kurnatust, mis on viiel juhul kümnest tingitud vähesest unest ja ülejäänud juhtudel jälle lihtsalt suutmatusest seda oma aega võtta, mis on üheksal juhul kümnest tingitud minu enda rumalusest) aitab mõne blogi või artikli või raamatu või isegi tsitaadi lugemine meelde tuletada, millele keskenduma peaks. Aegamööda (tänu pidevale praktikale) need sobivaimad lähenemised, põhimõtted ja väärtused juurduvad ja muutuvad loomulikuks. Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen kindlasti tasakaalukam ja endas kindlam kui näiteks kaks aastat tagasi. Ehkki kolmanda lapse sünd loob pigem just arvamuse, et kõik peaks olema hoopis keerulisem. Keeruline on harjuda sellega, et mind peab jätkuma nii mitmele inimesele, kuid samas see sisemine kindlus, mis järjest lisanduvate lastega koos kasvamisega on süvenenud, on jälle hirmus julgustav.

Nii et jaa, see logistika ja möll ja kurnatuse aste, mida ma olen võimeline õhtuks saavutama, on kolme lapse puhul märkimisväärne. Ja sellest tulenevalt ma kindlasti ei käsitse kõiki kriisiolukordi alati kõige õigemal viisil. Aga kõik intsidendid lõppevad siiski alati ausate vabanduste, selgituste ja armastusega. Ja see, kuidas ma tunnen, et ma lapsevanemana kasvanud olen ja õppinud oma südamest lähtuma, on see liikumapanev jõud. Nii et elu kodus kolme lapsega võiks iseloomustada veel sõnadega "kurnav, ent tiivustav". Ja kliśeekoht ka: ma ei vahetaks seda kõike mitte millegi vastu. Ausõna.