Wednesday, November 5, 2014

Lugu sellest, kuidas aidata oma Eriti Tundlikku Last (Highly Sensitive Child). Ja iseennast.


Millalgi jagasin ka Facebookis üht artiklit Eriti Tundliku Lapse (ehk Highly Sensitive Child) toetamise teemal. Et kuidas sellist tundlikku ja keskmisest emotsionaalsemat väikest inimest mõista, aidata ja toetada. Saan aru, et sellest on Dr Elaine Aron lausa raamatu kirjutanud ("The Highly Sensitive Child"), mida tahaks küll endale saada. Igal juhul ta mainib, et see, kas lapse eriline tundlikkus kujuneb talle soodsaks või hoopis ärevust põhjustavaks omaduseks, oleneb kõige suuremal määral sellest, kas ja kuidas vanemad on tundlikku last tema kasvamisel toetanud. No pressure siis.

Tuleb tunnistada, et see artikkel jõudis minuni päris õigel ajal. Nimelt on minu väike emotsionaalne inimene viimasel ajal pannud mind aina rohkem sellele artiklile ja sellest kirjutamisele mõtlema. Eks see november ole selline hallikas ja veits igavam ja vähemaktiivsem ka kui näiteks juuli, mil me rõõmsalt päev läbi (paljalt) mööda õue ringi lippasime, muretult veega lödistasime ja igas asendis arbuusi sõime. Ja keskmisest rasedam ema on ka juba päris raske kõhuga ja ilmselt natuke vähem jaksav kui see suvine. Sest isegi kui meil on erinevaid toredaid tubaseid tegevusi siin, siis praegu läheb neid tunduvalt tihedamini vaja kui valgemal aal. Ja kuna ema ei saa/jaksa päris igal minutil meelelahutaja olla, siis nii need väikese tüdruku suured emotsioonid ka mingeid teisi väljundeid otsima peavad.

Ma siis teen väikse kommenteeritud väljaande sellest kümnest punktist, mille artikkel välja tõi ja loodan sellest eelkõige ise tänu läbimõtlemisele ja -kirjutamisele sellisteks perioodideks väikest abi saada.
 
1. Aktsepteeri oma tundlikku last. Mõte siis selles, et me ei seaks oma tundlikule lapsele liiga kõrgeid ootusi. Selleks tuleb läbi mõelda, millised on lapse head ja vead ja neid endale tunnistada. Pole mõtet loota, näiteks, et temast saab seltskonnalõvi, kui on näha, et ta on häbeliku loomuga ja eelistab pigem suhelda ühe partneriga korraga ja suurem seltskond muudab teda närviliseks või lihtsalt sunnib eemale tõmbuma. Muidugi võib ju kõik veel muutuda, aga nagu me teame, siis on mõistlikum elada praeguses hetkes ja lähtuda sellest reaalsusest.

2. Austa oma tundliku lapse tegelikkust. Kui igapäevaselt on näha, et ta erutub märjast varukast või kortsus nukutekikesest, siis ei ole mõtet teda veenda, et see ei ole tegelikult probleem. Tema jaoks on. See on natuke teine asi, mumeelest, kui sobimatu kausivärv või nn "katkise küpsise fenomen" (mis tähendab, et laps tahab end lihtsalt välja elada ja otsib selleks suvalist põhjust - näiteks on ta võimeline minema endast välja, kui küpsis on katki), sest need igapäevased ärritajad on tavaliselt sellist püsivat laadi.. Ehk, ma tean, et tal on need paar asja, mis igal ajal ja iga kell teda ärritavad. Ei saa välistada, et mõnel ongi selleks katkine küpsis, muidugi :).

3. Kasuta kohaseid omadussõnu. See on see vaatenurgavärk - häbelik vs tähelepanelikult olukorda jälgiv, ülestimuleeritud vs keeruline laps. Artikli autor märgib, et see on üks olulisimaid aspekte oma tundliku lapse mõistmisel ja toetamisel, sest vaatenurk kujundab lapse suhtes hoiakuid - nii vanema enda kui ka teistel lapsega kokkupuutuvate inimeste omi. Kui ma ikka pidevalt annan mõista, kui keeruline ja võimatu mu laps on, siis tundubki kõik temaga seonduv keeruline ja võimatu. Pigem peaksin lähenema olukorrale hoopis positiivsemast küljest - tundlik laps on tegelikult väga armas ja empaatiline (ja sada head asja veel).

4. Seisa oma tundliku lapse eest.  Tundlik laps on tavaliselt häbelik ja uutes olukordades eelistab jääda tahaplaanile (sellest punktist võiksin kirjutada pikki postitusi). Pole mõtet sundida teda teiste ees esinema ega tegema asju, mis talle ilmselgelt ebamugavusi põhjustavad - võõraste kallistamine, laulmine, ootamatutele küsimustele vastamine jne. Mina lisaksin siia ka pildistamise, sest see on meil aeg-ajalt selline tundlik koht. Ei saa öelda, et talle see nüüd otseselt ei meeldiks, aga sellega võib tekkida probleeme, kui ta peab käsu peale poseerima või pildile tulema. Seega peaks tema eest kostma ning teistele selgitama, et meie tundlik laps ei tunne end mingites olukordades mugavalt. Ja ilmselt siis olema ka valmis kriitilisteks märkusteks ja neile omakorda vastama (mmm-hmh). Point on selles, et laps tunneks, et tema seljatagune on kaitstud. Ei pea kartma, et see kuidagi võtaks temalt võimaluse ise enda eest seista - pigem õpib ta nii just seda tegema kaitsja eeskujul. Ta saab aru, et tema ebamugavustunnet austatakse ja see on täiesti okei, et kõik ei jookse pea ees uutesse olukordadesse ja ei võta alati initsiatiivi. Ja ilmselt on tundlike laste vanemad ka juba praeguseks mõistnud, et vastupidine käitumisviis (ehk siis tundliku lapse panemine ebamugavatesse olukordadesse vastu tema tahtmist) ei oma mingisugust julgustavat efekti niikuinii.

5. Tuuni distsipliini ja kriitikat. Tundlikud lapsed on nii ehk naa enda ja oma vigade suhtes karmid, nii et tema parandamine ja sellekohane kriitika peaksid olema eriti läbimõeldud ja pehmed, et ta ei muutuks vigade tegemise suhtes ülitundlikuks. See võib viia selleni, et ta hakkab mingit tegevust üldse vältima, sest kardab teha midagi valesti ja siis sellele järgnevat sisemist läbikukkumisetunnet ning veel lisaks kellegi karmi kriitikat või kurjustamist. Mina olen kuulnud, näiteks, et joonistamise või üldse loomingu osas võib selline parandamine saatuslikuks saada - keegi kuskil ütleb, et niimoodi lille ei joonistata ja paluneksole, laps keeldub edaspidi üldse joonistamast märkides, et tema ei oska ja kõik. Ja eks seda saab laiendada igasugustele igapäevategevustele ka nagu riidessepanemine jne. Ja kindlasti on ka hirmsamaid näiteid.
Nii et - enne kurjustamist ja parandamist hinga sisse ja välja ja loe kümneni ja näe oma lapse otsa ees sildikest "Mina olen Sinu Eriti Tundlik Laps. Armasta mind, lapsevanem.".

6. Märka oma tundliku lapse vajadusi. See siis tähendab seda, et tema toetamiseks ja temaga paremaks läbisaamiseks tuleks olla tema suhtes eriliselt tähelepanelik. Tuleb mõista väikseid vihjeid, millal ta on näiteks väsinud või vajab parajasti rahu või lähedust või süüa või midaiganes. Tema sundimine millekski liiga vara, kui ta pole olukorda veel jõudnud läbi protsessida, põhjustab talle (ja sulle.) ainult kannatusi. Mina olen tuvastanud, et tundlikku last aitab suurepäraselt pikem ettevalmistus - kui meil on plaanis kuhugi minna või ees ootab mingi tavatum olukord (kasvõi küllaminek või arsti juurde minek või see, et emme läheb ära ja keegi teine tuleb lapsi hoidma), siis me räägime sellest juba pikemalt ette ja arutame asja läbi. Ta on siis olukorraks valmis ja kuigi see saabuv olukord ei pruugi talle sellegipoolest alati meeldida, on ta juba enda sees ettevalmistused jõudnud ära teha ja tal on lihtsam seda aktsepteerida. Jällegi - see kõik ei tähenda seda, et me tantsime oma lapse pilli järgi (selle negatiivses tähenduses :)), vaid seda, et me püüame tal endal ka aidata oma vajadusi mõista ja oma tundlikkusega toime tulla.

7. Aita oma tundlikul lapsel leida sobivaid väljundeid. Väga mitmed suured artistid, teadlased ja loomingulised suurkujud on tundliku loomuga ja pigem endassetõmbunud. Kindlasti on sinu tundlikul lapsel mingi selline huvi või valdkond, millega tegeledes ta leiab oma emotsioonidele väljundi ning end sealjuures veel eriti hästi tunneb ja näeb, et tema tundlikkus võib olla hoopis anne, mitte probleem. Vanema ülesandeks on aidata tal selline väljund üles leida ja seda toetada. See ei pruugi olla ju üks ja ainus asi ja enne mingi suurema huvi tekkimise ootamist võiks lasta lapsel erinevaid asju proovida - üks asi ja kontakt võib täiesti ennustamatult viia teiseni ja vualaa - ongi sobiv väljund olemas.
Meie laps unistab näiteks praegu tantsimisest tänu ühele videole, mille peale me täiesti juhuslikult sattusime. See on, tuli lõpuks välja, Pantene reklaam. Aga näete - sütitas meie lapses täitsa arvestatava leegi ja nüüd on meil ainult lindikesed ja keerutamine siin (ühtlasi peame jooksvalt tegelema tema lootusega, et kui ta piisavalt harjutab, kasvab ta ka järsku suureks (kes vaatab videot, mõistab seost)). Minu ülesandeks on leida talle mõni tore tantsutund ja lasta tal siis proovida kas meeldib. I´m on it.

8. Tundlik laps vajab rahu ja korda. Kindlad rütmid ja rahu on tundlikule lapsele suureks toeks. (Seda meelt on waldorfpedagoogika niikuinii - olgu laps siis tundlik või tundetu :)) Rahu aga tähendab, et ka vanem ise peab jääma rasketes ja emotsionaalselt laetud olukordades rahulikuks (ah, kui hea on nii siin teooriat pritsida!), sest muidu peab tundlik laps muretsema nii enda reaktsiooni kui lapsevanema oma pärast. Ja vastupidi :).

9. Julgusta oma tundlikku last uusi asju proovima. Põhimõtteliselt siis sama, millest ka seitsmendas punktis kirjutasin - kui näed mingit huvi tärkamas, lenda kohe peale ja otsi väljund! See on niivõrd positiivselt laetud soovitus, et midagi polegi targutamisena lisada.

10. Tundlik laps vajab piisavalt puhkust ja und. Kuna tema närvisüsteem on keskmisest tundlikum, vajab ta kindlasti palju und ja puhkust, et kõike toimunut seedida ja sellest välja puhata. Ma tahaks siia kolm korda alla kirjutada. Meie mureks on praegu lõunauned, mis on pigem nagu õnneloos (ja võidab iga kümnes pilet kuskil). On hästi näha, et ta väga vajaks oma und, aga mida ei tule, on uni. Õnneks tahab ta ise väga magama/pikutama tulla ja laseb oma rasedal emal muinasjuttu jutustada ning siis kümme minti kuni pool tundi puhata, aga tema silmad jäävad paraku avatuks. Küll on ta ise peale seda pikutamist palju värskem ja me püüame ka päeva jooksul selliseid vaiksemaid hetki luua, kus ta saab niisama süles istuda või juttu kuulata, et natuke end laadida. Alati töötab muidugi autosõit ja kui me läheks magama kuskil 16-17 ajal, õnnestuks see paremini, aga siis ei õnnestuks ilmselt õhtul kell kaheksa magamaminek, nii et ma valin siinkohal selle viimase.


Selline tundlik lugu siis. Mulle väga meeldib see aktsepteerimise punkt (number üks). See ei kehti minu meelest ainult tundlike laste puhul, vaid on üleüldse selline kuldne tõde. Inimesed (ei väikesed ega suured) ei ole täiuslikud ja kui nende väikseid eripärasid lihtsalt võtta sellisena nagu need on, siis on endal ka kuidagi palju lihtsam elada. Eripärad pole probleemid, vaid reaalsus. Ja mida reaalsusega teha tuleb, eksole?

Mis mulle veel hinge jäi, on see lapse eest seismise punkt (number neli) - ma olen püüdnud seda teha, aga pigem kuidagi vabandavalt ja kerge sellise ebamugavustundega. Ja nüüd tänu sellele targale punktile ma mõtlen, et see, et teistel on teistmoodi, ei tähenda ju automaatselt, et meil on midagi valesti. Üldse see teiste arvamusega spekuleerimine on hirmus kurnav ja ei ole väga lihtne sellest lahti saada, ma ütlen. Ma natuke usun seda küll, et meie lapsed on saadetud meile erinevaid asju õpetama. Ma olen ikka tänu neile päris palju targemaks saanud. Just enda ja oma ajaloo ja tunnete mõistmise osas. Ma olen päris tänulik (ja kui nüüd veel neljas laps peaks kohe tulema, siis võib öelda, et ka sellest veits sõltuvuses vist:)).

No ja kui juba siin väljatoomiseks läks, siis mainin ka kuuenda punkti olulisust, mis käsib oma last tähelepanelikult jälgida ja tema vajadusi märgata. Seda punkti ma ikka eiran siin-seal. Ja seda ikka siis, kui on külalised või oleme ise külas või kui on mingid oma tegemised käsil. Ja pärast pole mõtet väga analüüsida, kus midagi valesti läks. Ma tean küll.

Kasulik artikkel oli. Aitäh creativechild.com.