Thursday, February 26, 2015

Unistuste töö (heal päeval)

- Tööpäeva jooksul on lubatud igal ajal südamest tantsida ja kõva häälega laulda (öösiti omal vastutusel)

- Kõik soengud on lubatud. Kõik.

- Dresscode: vastavalt tujule (ja tuju võib muutuda mitu korda päevas). Suvel lubatud ka bikiinid (talvel ka, omal vastutusel)!

- Töös rakendatavad oskused: kõikvõimalikud.

- Tohutud arenguvõimalused.

- Mõõdukas füüsiline koormus, mis aitab vormis püsida.

- Töö ja vile käivad koos.

- Majasisesed kolleegid on eriti andekad, nunnud ja loomingulised (kuid siiski inimesed ja seega vahelduvate tujudega)

- Ma olen majasiseste kolleegide jumal ja nad on valmis oma truudust mulle kõikjal kõhklematult tõestama - tualetist puhkusereisini.

- Arvestatav võrgustik majavälistest kolleegidest, kes on alati valmis koosolekuid pidama (takistuseks ainult terviserikked).

-  Koosolekud majaväliste kolleegidega on alati asjalikud, huvitavad ja lõbusad ning hõlmavad psühholoogilist nõustamist ning suupisteid (olenevalt kestusest ja eelnevast kokkuleppest ka hommiku-, lõuna- ja/või õhtusööki).

- Tasu peamiselt natuuras (sh õnnelikes naeratustes, tantsudes, kallistustes, loomingu- ja armastuseavaldustes). Riiklikud toetused.

- Päris arvestatavad ületunnid ning ööpäevaringne valvesolek (puhkuse korral telefonitsi). Aga ületunde tasustatakse eelmises punktis mainitud viisil. Patt oleks nuriseda.






Monday, February 23, 2015

Väljakutse "Choose Love" (ehk "Love Me Tender")

Nagu näha eelnevatest postitustest, võib positiivne vanemlus olla väljakutse. Vanemlus ise on juba väljakutse ju. Kujutage ette siis kui raske on seda ja ennast veel pidevalt positiivsena hoida. Ühesõnaga, ma tahan pöörduda selle ema poole, kes tegi need meeleolukad eelnevad postitused ja talle kinnitada, et see kõik ei tähenda, et "choose love" on läbikukkunud üritus. Ei ole. Kõikides tegemistes ja soovides oled Sa siiski lähtunud armastusest. See lihtsalt on vahetevahel jäänud kurnatuse ja nälja ja nohu ja tuulise ilma varju. Ja see on okei. Sest seda juhtub aeg-ajalt kõikide emadega. Ja ma soovitan nüüd endale välja printida järgmine tekst ja kinnitada see seinale (ja külmkapile ja pliidi äärde ja tualettruumi väikeste pottide kohale ja pesumasina külge ja mängutuppa. Noh, sinna, kust Sind tavaliselt leida võib):

"KUI SA OLED JUBA KOLMANDAT PÄEVA JÄRJEST KODUS, KUTSU VANAEMA JA MINE VÄLJA (KASVÕI POODI). PÄRAST TÄNA END. JA VANAEMA."



Wednesday, February 11, 2015

Väljakutse "Choose love" päev 9 (ehk "Too much love will kill you")

Kolm ööd poolunes,
tatiste salfakate hanged,
beebi, kes on nõus üle 15 minuti magama ainult kandelinas (kümne aasta pärast kiropraktiku juures näeme!)
esimesed pliiatsikriipsud meie valgel seinal kolme ja poole aasta jooksul (ja need ei tule maha),
Kahese (jumalteabkuhu) tühjendatud kümme viimast füsioloogilise lahuse ampulli,
sellest tulenev inhalaatori kasutuspiirang,
sellest tulenevad uued tatiste salfakate hanged (ka tulevikus),
Kahese hullamine erinevates tubades mee baasil valmistatud salviga (eesmärk oli vähemalt üllas),
keskmisest tujukam Neljane (sh tüli täpilise nukuvankri pärast, mida meil ei ole),
beebi, kes on nõus lahkelt oma toitu mulle tagasi andma (mis tuleb siiani millegipärast alati mulle väikese üllatusena),
śokolaad,
selle söömise tulemusena tekkinud süümekad,
veel mõned valged tatised hanged.
Choose what?





Tuesday, February 10, 2015

Väljakutse "Choose love" päev 8 (ehk "Who do you love?")

Mul siin lihtsalt tekkis keset seda paksu armastust küsimus, et kui mul on siin kuus isendit, kelle puhul ma peaksin pidevalt armastust valima, siis mille järgi ma otsustan, kellel on eesõigus? Enesearmastus on ka, muideks, väga oluline. Ja kui ma pean valima, kas ma söön hommikust (armastan ennast) või lähen (viiekümnendat korda) haiglat mängima (armastan lapsi), siis kes võitma peaks, et kõik võidaks? 

Wednesday, February 4, 2015

Väljakutse "Choose love" - päev 2 (ehk "Tough love")

Telefoninäppimisest võõrdumine - raskem kui ma arvasin

"Choose love", kui üks laps teeb teisele puhast ülekohut (juba viiendat korda) - raskem, kui ma arvasin

"Choose love" kell kaheksa õhtul (kui oled eelmisel ööl kirjutanud kella üheni blogipostitust teemal "choose love") - raskem kui ma arvasin

"Choose love" kui kõik lapsed on magama jäänud - imelihtne (nad on ju nii nunnud!)!

Väljakutse "Choose love" - päev 1 (ehk "I choose love!")

 


Leidsin eile (õhtul, kui lapsed magasid) feissbukki sirvides ühest blogist (handsfreemama.com) sellise toreda väljakutse nagu "Choose love - the 21-day challenge". Postitus oli iseenesest juba nii liigutav ja koostöös minu hormoonidega kiskus pisaragi peaaegu et välja (üks vist tuli). Seal oli kõik kirjas. KÕIK. Kõik see, millest mina unistan ja mille poole emana, lapsevanemana püüdlen hambad ristis, une arvelt, ajaga võidu, vihaga võidu, pisaratega võidu, süütundega võidu ning samas suure armastuse ja rõõmuga. Ja tundega, et nii see peabki olema. Ja see väljakutse on täpselt see väljakutse, mida mul praegu vaja oli (mina isiklikult küll jätaksin tähtaja määramata, aga mulle tundub, et see ongi selle kavala autori eriti salajane eesmärk).

Nagu te võibolla olete tähele pannud, siis mul on nüüd kolm tütart. KOLM. Kellest üks on BEEBI (ei ole päris see beebi, kes magab-sööb-magab, st ta küll magab ja sööb, aga sinna vahele mahub ka niimõndagi muud, mis vajab minu pidevat tähelepanu. Mitte et see oleks suur üllatus olnud, muidugi.). Ja noh, ma olen õnnest segane, aga ka päris segaduses vahepeal. Sest seda kõike on päris palju. Armastust, inimesi, pissimisi, detsibelle, vajadusi. Aga mind on ju üks (mitte et ka see oleks olnud suur üllatus)! Ja nii on see kohanemine siin olnud selline, noh, mitmekülgne. Päris keeruline on alla neelata, et ma ei saa, tõepoolest, olla samal ajal mitmes kohas ja lohutada nt kolme kurba last korraga (kuigi, olen omandanud juba mõned uued tehnikad!). Või öelda oma väikesele õnnetule Kahesele juba neljandat korda, et kahjuks ei saa tema sel hetkel minu süles hängida, sest seal on linas hoopis beebi (jälle). Muidugi ma otsin ja leian alternatiive, kuidas kõiki armastusega üle külvata, et nad oleksid õnnest segased, aga see on siin emotsionaalselt päris laetud värk. Eriti näiteks siis, kui mingi rütm hakkab juba enam-vähem paika loksuma ja siis jäävad kõik haigeks. Järjest. Välja arvatud mina (see oleks minu meelest ka loodusseadustega vastuolus).

Niisiis, mulle oli vaja just sellist väljakutset praegu! Sellist väikest õlalekoputust või õlalistuvat meeldetuletust, et Grete, ei ole alati kiire selle pidźaama selgasaamisega/pissimisega/pudrusöömisega. Ei ole kõige olulisem alati pesu enne masinasse toppida või kellegi e-kirjale minutipealt vastata. Ei pea kohe häält tõstma, kui keegi kedagi kiusab (ka mind). Laavi peab tśuusima. Armastus ja aeg lastega ennekõike. Sest kuigi see on minu jaoks olnud alati ideaal mille poole püüelda, siis siin praegu kohati sellisel eluspüsimisreźiimil toimides kipub see tõsiasi alles õhtul meenuma, kui lapsed on magama jäänud ja mul on aega järele mõelda, mis päeva jooksul üldse toimus.

Igal juhul tänase, väljakutse esimese päeva võin täitsa edukaks kuulutada! Esimese asjana püüdsin vähendada telefoninäppimist ja seda oli kokkuvõttes tõesti vähem kui näiteks mõnel teisel päeval (arenguruumi on ka, et see poleks mingi igav ühepäevane väljakutse)! Palusin ka lastel mind korrale kutsuda, kui ma peaksin viilima. Nad tegid seda.

Teiseks eesmärgiks seadsin endale, et õhtul lapsi magama pannes kuulan ära kõik nende jutud ja ei korda lõpuks tuima järjekindlusega, et oleme nüüd tasa ja jääme magama. Sest sellest ülalmainitud inspireerivast postitusest jäi mind kummitama see, kui oluline tegelikult laste jaoks selline ühine aeg on. Ja ehkki meil on samuti selline emmeaeg igal õhtul rutiiniks saanud, olen ma just niimoodi lapsi vaigistada üritades seda ilu lõpuks natuke tapnud. See ei meeldinud tegelikult mulle endalegi, aga ma pean olema aus - kui silme ees terendab aeg, mil lapsed kõik (vähemalt 2/3 neist) lõpuks magavad, on päris suur kiusatus teha kõik endast olenev, et see võimalikult kiiresti saabuks (aga emme armastab teid, väiksed muffinid!).

Otsustasin siis täna õhtul lasta lastel peale unejuttude lugemist ja lambi kustutamist rääkida kõigest, millest nad soovivad. Olin vaimselt valmis. Selgitasin ilusti ka veel, et see õhtune aeg ongi selline aeg, mil võime rääkida päeva jooksul juhtunud headest asjadest ja asjadest, mis tegid kurvaks ja homsest ja ühesõnaga kõigest. Tulemuseks oli see, et Neljane jutustas mulle täiesti omal algatusel ümber kogu Pipi etenduse, mida nad Kahese, vanaema ja vanaisaga üle-eelmisel nädalavahetusel Estonias vaatamas käisid, millest enne olin kuulnud ainult lühemaid katkendeid. See aga uinutas magama minu Kahese, kes tavaliselt tänu oma kosutavale lõunaunele mitte nii lihtsalt õhtuti magama ei taha jääda. Ja kui kõik üksikasjad olid esile toodud (mõned ka mitu korda. Mitu. Korda.), hingas Neljane kergendatult, pani pea padjale ja kahe minuti pärast magas ka ise. Nii et ehkki ma kuulsin Pipist ja Annikast täna rohkem kui ma oleks sel hetkel tegelikult soovinud, oli tulemus kokkuvõttes täiesti suurepärane (boonuseks veel see, et ta oskab ikka eriti nunnult seletada ju)!

Ma siiralt loodan, et see jääbki selliseks ühiseks ajaks (kuni nad mehele lähevad (või kellelegi)), mida on põhjust oodata, mil kõik tunnevad, et kõik (KÕIK) võib hingelt ära rääkida (ilma vahelesegamiseta) ja siis rahuliku südamega magama jääda. Sellepärast ei ole ma ka raatsinud harjutada neid ise magama jääma (mina lahkun toast siis, kui kõik magavad) - ma ei taha ilma jääda sellisest väärtuslikust ühisest rahulikust, segamatust ja turvalisest ajast, mida võib olla päeva jooksul siin nii palju alati ette ei tule. Eriti praegu. Juba see eraldi tuppa magama harjutamine oli minu jaoks raske (rõhutan siinkohal "minu jaoks". Sest teised ei näinud selles erilist probleemi. Ma olin neid muidugi seoses beebi saabumisega selleks ka juba mitmeid kuid ette valmistanud. Aga no kuidas ei ole probleemi? Kõik need aastad ühises voodis? Eimidagi?). Sest enne me jäime kõik koos suures voodis magama ja see päevameenutamine ja lobisemine oli üks osa sellest. Siis ma ei pidanud beebiga toas ringi kõndima, vaid sain nendega lihtsalt natuke maailmaasju arutada ja siis mõnusalt koos magama jääda. Beebi sünniga aga otsustasin tema ohutuse huvides ikkagi raske südamega teised oma vooditesse saata. Tuleb muidugi tunnistada, et pole vähe neid öid, mil meie voodi on juba kell 12 rahvast täis (ärge muretsege - meil on suur voodi). Ja pole vähe ka neid hetki (beebi nii süles kui rinnal vähkremas, mina püsti/istuli/püsti), mil ma sean sellega seoses kahtluse alla selle pooleteisttunnise teises toas magamapaneku mõistlikkuse, kui ma saaksin tegelikult kõike seda teha voodis vedeledes. See selleks.

Ma valin nüüd täiega armastuse (ja annan endale aru, et tegemist on väljakutsega. Ja selgitan endale, et väljakutse mõte on, et see on, noh, väljakutse). Kuna kell näitab juba homset, siis ma peaksin kiiresti magama minema, et ma ka homme jaksaksin armastust valida. Head ööd. Choose love.