Thursday, February 11, 2016

Kuidas me seda tegime?

Ma olen viimasel ajal siin aina rohkem mõelnud, kuidas ma kunagi meenutan seda praegust aega siin. Seda armsat-õudsat segadust. Nii füüsilist kui vaimset. Mitte et mulle ei meeldiks hetkes elada. Lihtsalt. Kuidagi püüan seda kõike siin ikka vahel niimoodi laiemalt või kaugemalt vaadelda.

Ma tahaks tegelikult iga päev nii paljust kirjutada just sellepärast, et sellest tormilisest ajast siin ja praegu, mil minu ümber on nii palju erinevaid (ja enamasti samaaegseid) vajadusi ja toimetusi ja asju, mida tahaks teha ja asju mida peab tegema ja uni, mis vajaks magamist, jääks maha mingi detailsem märk mulle endale. Kunagi lugemiseks. Ja ilmselt ahhetamiseks. Et mismooodiii? Kas tõesti olidki sellised ülemõistuse ajad ja sellised harvad minutid (tavaliselt öösel, kui ma just ei maganud), mil ma sain üleüldse millegi peale mõelda, mis ei olnud seotud järgmise toimetuse või kellegi teise vajadusega? Sest see argine möll ja kõik selle kaunid nüansid ei jää ju nii hästi meelde. Sest mingi aja pärast ju ei tundu raskemad hetked enam nii rasked (kes on sünnitanud, see saab päris hästi aru).
Ja panite paradoksi tähele? Noh, et muidugi ma siis ei leia ju hetke, et sellest kõigest veel kirjutada.

Ma olen mõelnud, muide, ka diktofoni peale. Et lihtsalt lindistaks kõike seda siin aeg-ajalt ja siis kunagi, vanaduspõlves, kuulaks neid lindistusi ja nutaks ja naeraks härdusega. Ja annaks lastele ka kuulata, kui nad peaksid saama mitmeid lapsi, et nad hingaksid kergendatult, et nii see just kõik peabki olema.

Aga ma lohutan end sellega, et isegi kui ma sellest kõigest kirjutamist sama hoogsalt jätkan nagu ma seda seni teinud olen ja ka seda diktofoniplaani ei teosta (sest ma lihtsalt ei jõua või unustan ära või äkitselt ongi lapsed juba selleks ajaks mehele läinud, kui ma selleni jõuan), siis jääb meile alati vist ikkagi midagi täiesti harilike mälestustena kaa meelde. Võib olla mitte nii värvikalt ja nüansirohkena, aga midagi siiski. Ja siis me reisime Martiniga mööda ilma ja joome mõnusaid ananassi seest serveeritavaid kokteile ja meenutame seda aega praegu ja naerame ja patsutame teineteist õlale, et vot sellise asja elasime üle! (ja siis tuleme koju ja hoiame vabatahtlikult lapselapsi, sest esiteks nad on kindlasti nunnud ja teiseks, see on lihtsalt maailma suurim heategu. Musid ja kallid siinkohal vanaemale-vanaisale!)