Neljapäevad on minu päevad. Lapsed on alati siis lasteaias ja mina annan tunde hommikul, lõunal ja õhtul. Ja vahepeal valmistun tundideks või tegelen uute ürituste väljamõtlemise või loomise või läbirääkimistega või olemasolevate elushoidmisega. Kuulan Spotifyst kõrvale tujule vastavat muusikat ja söön seenepelmeene. Okei, ma ei söö neid pelmeene igal neljapäeval, aga sel neljapäeval sõin. Gyosa shiitake pelmeenid (need on lihtsalt nii head). Ja need pelmeenid on lihtsalt sümbol. Ühesõnaga, ma ei pea siis suuri lõunasööke valmistama ja see teeb mind väga rõõmsaks, et selliseid päevi on ka, mille jooksul ma ei ei pea peaaegu et hommikust õhuni mõtlema, et mida me täna sööme. Ja see on ikka täielik vabadus!
Ehkki praegu on päris raske end motiveerituna hoida ja hommikul voodist välja saada ja üldse päiksena särada (sain täna teada, et praegu on kõige masendavam aeg ja et esmaspäeval on blue monday, mis on aasta kõige depressivsem päev, mil tasuks oma kurbadel lähedastel silm peal hoida), siis tänane tööpäev andis mulle hoopis sära ja jõudu juurde! Need inimesed - suured ja väikesed annavad mulle igal korral nii palju positiivset energiat ja tunde, et ma olen ikka niii õigel teel omadega praegu. Aitäh!
Ühesõnaga, minu õppetund tänavustest pühadest on see, et ei tasu end seal jõuluajal ikka täiesti lõdvaks lasta ja kõiki rütme lihtsalt maha visata. Hommikujooks, jooga, muusika, kunst - misigaens on see, mis hoiab lainel, seda ei ole mõistlik täiesti nullida. Pärast on lihtsalt sada korda keerulisem tagasi rütmi saada. Nii, et oleks jõudu ja tahet ja rõõmu ja värki. Ma nüüd siin lapin rütmiauke juba nädala algusest ja tuleb tunnistada, et hakkab vaikselt looma! Ja ma kirjutasin selle lõigu spetsiaalselt järgmise aasta iseendale, et ta seda loeks ja endale meelde tuletaks, et see on superoluline.
No comments:
Post a Comment