See on siin muidugi suvi. Aga annab küll edukalt edasi seda kohekirjeldatavat vabadusetunnet
Värskelt on möödunud õnnis aeg, mil lapsed olid üle pika aja
terve nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures ja meie pere suured inimesed tänu
sellele omas maailmas. Vau.
Kunagi algusaegadel, mil esimene laps ja ka kaks esimest
last hakkasid vaikselt nii suureks saama, et neist oli võimalik kogu päeva
eemal olla või isegi kaks (või issandjumal kaks ja pool!), siis moodustus mul
alati nendeks päevadeks pähe selline mitmeleheküljeline list, mida kõike ma sel
süllelangenud ajal korda hakkan saatma. Alates suurpuhastusest ja rahulikust
poodlemisest (et otsida näiteks mingeid koduasju või miks mitte ka midagi
iseendale (mis tähendas vahel ka lausa selgaproovimist!)!) kuni külaskäimiste ja magamise ja raamatute LÄBIlugemiseni. Lisaks
veel kõik need asjad, mis jäävad sinna vahele või ümber või. Ja siis viimasel
päeval, mil ma alatiii avastasin, et ma tõepoolest ei jõudnudki kahe päevaga
kõiki neid mitme aastaga kogunenud unistusi täide viia, olin ma pisut õnnetu.
Õnnelik ka, et lapsed jälle tagasi saan, aga samas natukene nagu õnnetu. Aga nüüdseks,
olles juba mitu aastat targemaks saanud, tean ma, et neid pähekogunevaid liste
tuleb käsitleda puhtalt inspiratsiooniallikatena, et KUI juhtumisi keset vaba
aega peaks tekkima selline tühi käed-rüpes-tunne, siis on vähemalt olemas koht,
kust leida ideid, kuidas edasi minna (ma ei ole küll siiani seda tunnet
kogenud, aga igaks juhuks on siis olemas!).
Seega, sel nädalavahetusel olin ma kohe iseäranis
listiprotestivaimus ja ei teinud mitte midagi. Mitttteee miiidaagiii. Ma isegi
ei koristanud. Ma ei käinud poes. Ma ei õmmelnud ega mänginud kitarri ega
lugenud ühtegi raamatut läbi (mis oleks muidu listis kindlasti kirjas olnud.
Eriti õmblemine. Sest ma võtsin ükspäev oma õmblusmasina välja, mille ma koos
emaga hulludelt päevadelt veel rasedana (!) ära vedasin. Vot nii ammu oli see.
Ja nüüd ma võtsin ta kastist välja ja panin kokku ja ta on täiesti
õmblemisvalmis. Ja on siin köögis laua peal ja kutsub mind vaikselt. Ootab. Et
saaks valmistada väikeseid seelikuid ja lapitekke). Isegi süüa ma ei teinud
(Martinile tegin mannaputru, tegelt. Sest see on ta lemmik ja meie gluteenivaba
laps oli ära ju! Käisime selleks spetsiaalselt poes, et tuua koju mannat). Kui
ma nüüd oma liialdamisega olen niimoodi ühele poole saanud, siis ma võin küll
öelda, et me käisime kinos (vaatasime La La Landi! Niii tore ja helge ja
värviline ja õnnis oli! Ega ta asjata just seitset grämmit ei saanud!). Ja ma käisin sünnipäeval! Aga muidu lugesin ma
ajakirju ja blogisid ja unistasin niisama. Jõin teed ja. Ja sõin kommi ja muid
asju, mida ma ei peaks nii palju sööma kui ma sõin. Ikka ütlemata mõnus oli.
Ja tänu sellele kõigele tundsin ma eile ja täna, et ma olen
jälle vahelduseks palju normaalsem inimene! Põhiliselt kuna ma ei ärritu oma Neljase
peale NII kohutavalt ja nii tihti kui enne (mis ei tähenda, et ma üldse ei
ärrituks, aga ma näen muutust!), et ta suudab enne sadaviiskend muud asja ära
teha kui ta jõuab nende asjadeni, mida reaalselt on vaja teha. Näiteks kiirelt (nagu
kõik teised!!) riidesse saada või hambaid pesta (sest ma tahan kaa varsti magama minna
või abikaasaga vestelda või midagi!) või. Ja ma suudan natukene näha selle kõige
taga jälle teda ennast ja tema hetkenautivat loomust ja väikest vastuhakku tagantkiirustavale
süsteemile. Mitte lihtsalt üht inimest, kes ei taha puhtalt õelusest teha seda,
mida mina tahan, et ta teeks. Olen praegu peaaegu nagu vanasti, mil ma olin
kuidagi tśillim ja mõnusam ja pehmem ja suutsin tõesti niimoodi armsalt ja
mänglevalt sellega hakkama saada (kuidaaaas?!).
Ma olen tõepoolest juba tükk
aega olnud väga õnnetu ja lausa pahane enda peale (seda tavaliselt siis õhtuti, mil Neljane magama oli läinud. Et siis oma hommikut jälle samamoodi alustada), et ma ei suuda kuidagi seda
väikest inimest toetada, vaid ainult õiendan ja nõuan temalt kiirustamist.
Jah-jah, mul on vaja korraga saada riiidesse neli inimest (mina kaa ju!) ja
talv on ja tõesti palju riideid ja mingi graafik, millest kinni pidada, et
üldse midagi tehtud saada, aga see on mitmeid aastaid juba nii ju. Üks ema
võiks sellega juba harjuda ja kuidagi selle omaks võtta. Sest tõepoolest, see kõnealune
väikene inimene on juba minuga neli aastat koos elanud ja kogu selle aja olnud
selline, et talle oleks kõigeks kaht lisatundi tarvis. Aga ilmselt on siin tegu
lihtsa loogikaga – mida rohkem lapsi, seda kiiremini täitub ka ema mõõdukarikas.
Või noh, see karikas noh, mis täitub, kui keegi närve sööb. Ja kui see karikas
on niimoodi ääreni täis, siis see armastav ja mõistev ema upub sinna ära või tegeleb kõigest hingest peamiselt sellega, et vee peal püsida, nii et mingiks mõistvaks suhtumiseks aega ega jõudu ei jäägi.
Võibolla tekib kellelgi nüüd küsimus, et, aga.. jooga ju?
Jah. Jooga. Aitab. Päris ilusasti. Seda mõõdukarikat tühjendada (?). Aga
ikkagi kolm last. Kellega me oleme suurema osa ajast koos. See tähendab, et
päeva jooksul see karikas ikkagi jälle täitub (sest millegipärast nad veel lisaks ka kaklevad ja jõua asjades kokkuleppele? Nagu inimesed oleks). Ja üks ema vajab vahepeal
natukene pikemat aega enesele kui see paarkümmend minutit (mille kestel ikka kaa tavaliselt keegi tahab abi pissimisel või õega maade jagamisel), et seda niimoodi
korralikult ja kapitaalselt tühjendada. Ma isegi ei tea, mis minust (ja
lastest!) siis päriselt saaks, kui ma seda natukest joogat ka ei teeks. Ma olen seda isegi kergelt (?)
kogenud, kui ma mingil ajal jooga vahele jätsin. Pidasin seepeale paremaks (ohutumaks!) ikkagi iga päev kasvõi natukene aega võtta, et istuda, hingata ja kõiki kohti venitada,
et mitte seda õudu enam pikemalt kogeda.
Nii et selle kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi julgelt välja
öelda, et ema peab puhkama! Ja ma olen seda ka oma lastele rääkinud, et ma pean
vahepeal oma asju tegema ja hingama ja issiga väljas käima, et ma oleksin
rõõmsam ja toredam ja vähemkuri. Nagu nemad tahavad vahepeal käia lasteaias ja
sõprade juures ja vanaema juures. Vahelduseks. Sest siis on jälle nii hea ja
mõnus kokku saada. Õhk on puhtam ja värskem ja kõik inimesed ja meie väikene
maailm siin kodus jälle üks rahulik (pole vist päris see sõna) ja õdus koht!
P.S: et ikka uuel aastal oma elu uue
hooga ja paremini korraldada ja oma uusaastalubadusest kinni pidada (s.o. teha rohkem
meeldivaid asju!), ootab mind ees nädalalõpp oma naistega lõunapealinnas, mille
jooksul me vestleme, sööme, magame ja vestleme ja tühjendame siis niimoodi oma
karikaid! Lapsed ja inimesed – rõõmsad ja puhanud emad on varsti kohal! Stay
tuned!
No comments:
Post a Comment