Tuesday, January 10, 2017

Kuidas emamoodi aega maha võtta ja selle uskumatu mõju elule ja maailmale

See on siin muidugi suvi. Aga annab küll edukalt edasi seda kohekirjeldatavat vabadusetunnet

Värskelt on möödunud õnnis aeg, mil lapsed olid üle pika aja terve nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures ja meie pere suured inimesed tänu sellele omas maailmas. Vau.

Kunagi algusaegadel, mil esimene laps ja ka kaks esimest last hakkasid vaikselt nii suureks saama, et neist oli võimalik kogu päeva eemal olla või isegi kaks (või issandjumal kaks ja pool!), siis moodustus mul alati nendeks päevadeks pähe selline mitmeleheküljeline list, mida kõike ma sel süllelangenud ajal korda hakkan saatma. Alates suurpuhastusest ja rahulikust poodlemisest (et otsida näiteks mingeid koduasju või miks mitte ka midagi iseendale (mis tähendas vahel ka lausa selgaproovimist!)!) kuni külaskäimiste ja magamise ja raamatute LÄBIlugemiseni. Lisaks veel kõik need asjad, mis jäävad sinna vahele või ümber või. Ja siis viimasel päeval, mil ma alatiii avastasin, et ma tõepoolest ei jõudnudki kahe päevaga kõiki neid mitme aastaga kogunenud unistusi täide viia, olin ma pisut õnnetu. Õnnelik ka, et lapsed jälle tagasi saan, aga samas natukene nagu õnnetu. Aga nüüdseks, olles juba mitu aastat targemaks saanud, tean ma, et neid pähekogunevaid liste tuleb käsitleda puhtalt inspiratsiooniallikatena, et KUI juhtumisi keset vaba aega peaks tekkima selline tühi käed-rüpes-tunne, siis on vähemalt olemas koht, kust leida ideid, kuidas edasi minna (ma ei ole küll siiani seda tunnet kogenud, aga igaks juhuks on siis olemas!).

Seega, sel nädalavahetusel olin ma kohe iseäranis listiprotestivaimus ja ei teinud mitte midagi. Mitttteee miiidaagiii. Ma isegi ei koristanud. Ma ei käinud poes. Ma ei õmmelnud ega mänginud kitarri ega lugenud ühtegi raamatut läbi (mis oleks muidu listis kindlasti kirjas olnud. Eriti õmblemine. Sest ma võtsin ükspäev oma õmblusmasina välja, mille ma koos emaga hulludelt päevadelt veel rasedana (!) ära vedasin. Vot nii ammu oli see. Ja nüüd ma võtsin ta kastist välja ja panin kokku ja ta on täiesti õmblemisvalmis. Ja on siin köögis laua peal ja kutsub mind vaikselt. Ootab. Et saaks valmistada väikeseid seelikuid ja lapitekke). Isegi süüa ma ei teinud (Martinile tegin mannaputru, tegelt. Sest see on ta lemmik ja meie gluteenivaba laps oli ära ju! Käisime selleks spetsiaalselt poes, et tuua koju mannat). Kui ma nüüd oma liialdamisega olen niimoodi ühele poole saanud, siis ma võin küll öelda, et me käisime kinos (vaatasime La La Landi! Niii tore ja helge ja värviline ja õnnis oli! Ega ta asjata just seitset grämmit ei saanud!). Ja ma käisin sünnipäeval! Aga muidu lugesin ma ajakirju ja blogisid ja unistasin niisama. Jõin teed ja. Ja sõin kommi ja muid asju, mida ma ei peaks nii palju sööma kui ma sõin. Ikka ütlemata mõnus oli.

Ja tänu sellele kõigele tundsin ma eile ja täna, et ma olen jälle vahelduseks palju normaalsem inimene! Põhiliselt kuna ma ei ärritu oma Neljase peale NII kohutavalt ja nii tihti kui enne (mis ei tähenda, et ma üldse ei ärrituks, aga ma näen muutust!), et ta suudab enne sadaviiskend muud asja ära teha kui ta jõuab nende asjadeni, mida reaalselt on vaja teha. Näiteks kiirelt (nagu kõik teised!!) riidesse saada või hambaid pesta (sest ma tahan kaa varsti magama minna või abikaasaga vestelda või midagi!) või. Ja ma suudan natukene näha selle kõige taga jälle teda ennast ja tema hetkenautivat loomust ja väikest vastuhakku tagantkiirustavale süsteemile. Mitte lihtsalt üht inimest, kes ei taha puhtalt õelusest teha seda, mida mina tahan, et ta teeks. Olen praegu peaaegu nagu vanasti, mil ma olin kuidagi tśillim ja mõnusam ja pehmem ja suutsin tõesti niimoodi armsalt ja mänglevalt sellega hakkama saada (kuidaaaas?!). 

Ma olen tõepoolest juba tükk aega olnud väga õnnetu ja lausa pahane enda peale (seda tavaliselt siis õhtuti, mil Neljane magama oli läinud. Et siis oma hommikut jälle samamoodi alustada), et ma ei suuda kuidagi seda väikest inimest toetada, vaid ainult õiendan ja nõuan temalt kiirustamist. Jah-jah, mul on vaja korraga saada riiidesse neli inimest (mina kaa ju!) ja talv on ja tõesti palju riideid ja mingi graafik, millest kinni pidada, et üldse midagi tehtud saada, aga see on mitmeid aastaid juba nii ju. Üks ema võiks sellega juba harjuda ja kuidagi selle omaks võtta. Sest tõepoolest, see kõnealune väikene inimene on juba minuga neli aastat koos elanud ja kogu selle aja olnud selline, et talle oleks kõigeks kaht lisatundi tarvis. Aga ilmselt on siin tegu lihtsa loogikaga – mida rohkem lapsi, seda kiiremini täitub ka ema mõõdukarikas. Või noh, see karikas noh, mis täitub, kui keegi närve sööb. Ja kui see karikas on niimoodi ääreni täis, siis see armastav ja mõistev ema upub sinna ära või tegeleb kõigest hingest peamiselt sellega, et vee peal püsida, nii et mingiks mõistvaks suhtumiseks aega ega jõudu ei jäägi.

Võibolla tekib kellelgi nüüd küsimus, et, aga.. jooga ju? Jah. Jooga. Aitab. Päris ilusasti. Seda mõõdukarikat tühjendada (?). Aga ikkagi kolm last. Kellega me oleme suurema osa ajast koos. See tähendab, et päeva jooksul see karikas ikkagi jälle täitub (sest millegipärast nad veel lisaks ka kaklevad ja jõua asjades kokkuleppele? Nagu inimesed oleks). Ja üks ema vajab vahepeal natukene pikemat aega enesele kui see paarkümmend minutit (mille kestel ikka kaa tavaliselt keegi tahab abi pissimisel või õega maade jagamisel), et seda niimoodi korralikult ja kapitaalselt tühjendada. Ma isegi ei tea, mis minust (ja lastest!) siis päriselt saaks, kui ma seda natukest joogat ka ei teeks. Ma olen seda isegi kergelt (?) kogenud, kui ma mingil ajal jooga vahele jätsin. Pidasin seepeale paremaks (ohutumaks!) ikkagi iga päev kasvõi natukene aega võtta, et istuda, hingata ja kõiki kohti venitada, et mitte seda õudu enam pikemalt kogeda.

Nii et selle kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi julgelt välja öelda, et ema peab puhkama! Ja ma olen seda ka oma lastele rääkinud, et ma pean vahepeal oma asju tegema ja hingama ja issiga väljas käima, et ma oleksin rõõmsam ja toredam ja vähemkuri. Nagu nemad tahavad vahepeal käia lasteaias ja sõprade juures ja vanaema juures. Vahelduseks. Sest siis on jälle nii hea ja mõnus kokku saada. Õhk on puhtam ja värskem ja kõik inimesed ja meie väikene maailm siin kodus jälle üks rahulik (pole vist päris see sõna) ja õdus koht!
P.S: et ikka uuel aastal oma elu uue hooga ja paremini korraldada ja oma uusaastalubadusest kinni pidada (s.o. teha rohkem meeldivaid asju!), ootab mind ees nädalalõpp oma naistega lõunapealinnas, mille jooksul me vestleme, sööme, magame ja vestleme ja tühjendame siis niimoodi oma karikaid! Lapsed ja inimesed – rõõmsad ja puhanud emad on varsti kohal! Stay tuned!


No comments:

Post a Comment