Saturday, July 30, 2016

Mida teevad naised metsas (ja saunas)

Ma olen viimastel aastatel aina rohkem hakanud tundma tõmmet naiseliku väe otsimise ja kogemise vastu. Et mis see on ja kust see tuleb ja mida sellega teha saab ja. Ja aina enam olen aru saanud, et see on nagu mingi põhjatu kaev või universum või midagi. No mingi selline asi, millel puuduvad hoomatavad piirid. Ja kui seda juba natukenegi tunnetada, siis see lihtsalt kannab sind ise. Seda edasi otsima või nii.

Juba vanasti (no kunagi maeideakuiammu) oli täiesti loomulik, et naistel olid oma regulaarsed naisteringid kusagil lõkke ümber või saunaõhtud või sellised kogunemised, kuhu mehed ei tulnud. Naised jagasid oma muresid ja mõtteid ja tundeid ja asju omavahel ja andsid üksteisele nõu ja lihtsalt olid üksteise jaoks olemas. Samal ajal teadsid nad ka veel igasuguseid asju nagu kuidas elada kuukalendri järgi või milline vägi on loitsudel ja tantsul ja kuidas loodusest abi ja jõudu ammutada.
Iseenesest ei ole selles midagi uut (või vana), sest praegu ju ka saavad naised kusagil kohvikus või külas kokku ja teevad samu asju. Vorm on muutnud, aga sisu on jäänud samaks. Sest kui elus näiteks parajasti midagi suurt toimub, kui mingi emotsioon lööb üle pea, siis üks sõbranna (või paar) on täiesti hädavajalik. Sest tavaliselt see sõbranna (või paar) on kuidagi rohkem samal lainel kui mõni mees. Sest naistel on kuidagi see emotsioonidespekter nii palju laiem ja kõige paremini mõistab seda juba sõnadetagi mõni teine naine. Muidugi püüavad mehed ka naisi kuulata ja toetada ja mõista, aga päris lõpuni ja igal tasandil nad selles osas naistega samale mõistmiselevelile ikkagi ei jõua (sest kasvõi juba kehas toimuvad meil erinevad protsessid (mis käivitavad omakorda protsessid ka meeltes ja tunnete tasandil), mida mõistavad kõige paremini need, kes neidsamu protsesse ka oma kehas kogevad).
Aga see ühendus loodusega ja selle müstilisema poolega elust on ehk pisut nõrgem kui vanasti. Sest me ei ela ju enam üldiselt metsas ja looduses. Samas on aga naisi alati tõmmanud väike maagia ja inimeste lahtiharutamine, tunded ja vaimsed teemad. Ja intuitsioon (või sisetunne. Või südamehääl. Või isegi kuues meel). See on ikkagi naistega siiani salaja kaasas käinud. Iseasi, kas me alati seda tähele paneme ja tõsiselt võtame. Kui aga sellega niimoodi teadlikult katsetama hakata, siis tuleb välja küll, et see on elus üks päris võimas abivahend. Või väeallikas. Kuhu on tegelikult kogu see kuukalendrivärk ja loitsud ja tantsud ka sissekirjutatud. Ja kui oma sisetunnet usaldada, siis reeglina ei saa väga mööda panna. Sisetunde järgi tehtud otsuseid on raske ka hiljem kahetseda. Selleks peab aga selle sisetunde ja tema hääle enda seest selle paksu eelarvamuste- ja hirmudekihi alt välja kaevama.
Vaade metsaservalt põllule
 
Mingil hetkel jõudis minuni ka siis see naiseliku väe teema ja hakkas end minu ees (ja sees) lahti rullima. Tekkis hirmus huvi selle vastu. Siis, kui ootasin Ühest, oli see teema kohe eriti üleval ja muidugi kohe leidis mind üles ka üks kolmepäevane naiste täiskuuaegne laager (laager kõlab imelikult. Võib olla oli sellel mingi teine nimi. Ma ütleks, näiteks, väering, võimidagi) Lõuna-Eesti metsade vahel Hundiallikal. Ja see oli üks tõeliselt väekas kohtumine. Me jagasime oma mõtteid ja tundeid ja hirme ja rõõme ja õppisime erinevaid väekaid tehnikaid, kuidas end tasakaalustada, tunnetasime kontakti maa ja loodusega ja tegelesime selle kõige abil oma sisemiste teemadega, mis ei lasknud rahulikult ja õnnelikult elada. Seda naiselikku jõudu ja väge õhkas igast nurgast. Ja eriti õnnelik olin ma selle üle, et ma sain seda koos kõhus kaasas viibiva Ühesega jagada. Nagu meie väike ühine kogemus.
Siis vahepeal tunnetasin joogajõudu ja siis juba peale Ühese sündi leidis mind lastejooga koolitus, kus ma kohtusin järgmiste väekate ja äärmiselt südamlike naistega ja tõdesin jällegi, et naised on lihtsalt imelised. Et neil on selline sisemine jõud ja sära, mis aitavad neid läbi absoluutselt igasugustest asjadest, mis võivad kõrvaltvaatajatele üle mõistuse tunduda (ma ei pea isegi siin igasuguseid dramaatilisi näiteid tooma. Ma võin öelda näiteks kasvõi sellise lihtsa sõna nagu „sünnitus“ ja juba saab adekvaatse pildi asjast).
Ja nende suuremate (ühis)kogemuste vahel ja ümber olen ma kasvõi lihtsalt sõbrannadega või naistega suheldes sedasama tõdenud ja kogenud. Et naised on müstilised ja soojad ja mingit kummalist väge täis, mida väga sõnadesse panna ei oskagi. Ja et nendega koosolemine ja nende toetus on lihtsalt asendamatud (ja näiteks minu pulmaeelne tüdrukuteõhtu leidis aset ühes metsamajas koos kallite naistega, kus me käisime saunas ja määrisime endale näkku Beriti toodud maske ja Õe südamega valmistatud toite ja lihtsalt nautisime ühist naisteaega. Ma ei oleks elus osanud soovida paremat naistekat. See oli lihtsalt täiesti super, Õde ja Naised! Te teadsite juba siis!).
Selle kõige peale (ja eelkõige selle peale, et Ühene oli väike ja vajas mind palju ja et Kolmene ja Viiene vajasid mind samal ajal ja peaaegu sama palju ja mina vajasin hoopis õhku ja natuke lastevabadust enese laadimiseks) küpses minu peas mõte, et peaks mõned naised kokku kutsuma ja kuhugi metsa või kuhugi end koos laadima minema. Lihtsalt kõigest eemale ja lihtsalt jagama ja kuulama ja puhkama ja loodusest jõudu ammutama. Kuni lõpuks, kui aeg oli küps ja ma sain Ühesest juba öösel ka eemal olla, sai kõik tänu väekatele naistele teoks ja ma veetsin kaks päeva naistega metsas tehes kõike seda, millest ma juba kirjutasin.


Vaade Valgehobusemäe vaatetornist
Sõitsime maale ühte elektrita ja veeta metsamajakesse (enne käisime Valgehobusemäel, ronisime eriti hirmsasse vaatetorni ja tegelesime seega kõrgusekartusest ja kontrollikaotusehirmust vabanemisega ja käisime karjääris ujumas), lülitasime telefonid välja ja lihtsalt puhkasime kõigest, jagasime mõtteid ja muresid-rõõme, käisime saunas ja viskasime oma hirme ja värke lõkkesse ja lihtsalt kulgesime rahus ja vaikuses ja kohustustevabalt ja tunnetasime, milline tohutu jõud on maal, veel, õhul, tulel ja üldse loodusel ja kuidas see lihtsalt nii võimsalt toetab meid. Ja maisemate tegevustena tooksin välja lõkkematerjali kogumise raiesmikult, sauna kütmise (au ja kiitus Merlele) ja sinna kaevust ämbritega vee tassimise, lõkke tegemise, laua katmise pitslina ja värske kraamiga ja muu väiksem olme. Mis ei olnud kohustused, sest neid asju oli lihtsalt suur rõõm mõnusa äraolemise hüvanguks teha. Ja Kristina muudkui pildistas kogu aeg seda ilu (seda postitust illustreerivad fotod on siiski minu tehtud).
 
Vilgas lõkkematerjalikogumine

Väekas ja paljunäinud sajaviiekümneaastane kask õuel
 
Õhtul tegime pärisehtsat sauna. Saun oli selline eriti ehe pisikene majakene, kus oligi ruumi põhimõtteliselt neljale inimesele, mida tuli puudega kütta, kuhu tuli ämbritega vett tassida, kus ei olnud elektrit nagu majaski ning seal keset ööd küünlavalgel istudes ja koos elu üle järele mõeldes/vesteldes tundsin, et vot selline peakski üks saunaskäimine olema. Teraapiline. Päris. Soe ja ehe. Pime. Rahu täis. Ja võimas.
Vaade saunakesele päevavalguses
 
Õues ootas meid maailma kõige soojem ja sumedam suveöö, milles süütasime kõigepealt küünlad ja siis nendest omakorjatud okstest ja kändudest ja värkidest lõkke. No ma ei pea teile kirjeldama, millise tunde tekitab üks suur, soe ja võimas lõke sumedas suveöös metsa ääres tähistaeva all täielikus vaikuses koos armsate naistega (sest ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, lihtsalt). Eriti ehe oli see tunne siis, kui me kõik lihtsalt pikali viskasime ja lasime sellel kõigel otse kehasse imbuda. Kuna Kätlin teadis meile rääkida, et kahaneva kuu ajal on hea tegelda asjadest lahtisaamisega, hakkasime paberitele igasuguseid asju kirjutama, millest oli tarvis lahti saada. Hirmud, vanad käitumismustrid ja muud sellised asjad. Ja nii nad seal kenasti meil lõkkes ära põlesid.
 
Pärast mitmeid saunaskäimisi ja metsaöö sissehingamist läksime tuppa (ikka küünlavalgele) edasi lobisema ja lõpuks mingil ajal pööningule magama. Kella meil ei olnud, nii et ma ei teagi täpselt, mis ajal, aga taevas hakkas minu meelest juba vaikselt heledamat varjundit võtma.
 
Hommikusöök. Selline, lihtsalt.
 
Hommikul kogesime oma jõudu ja muid häid omadusi värskes õhus ja päikeses linnulaulu saatel joogat tehes, nautisime oma värsket puuviljalist hommikusööki ja kohapealt korjatud taimedest teed ja lihtsalt hingasime seda väge ja vabadust sisse ja välja. Ja muidugi jagasime ja jagasime ja jagasime ja toetasime ja kuulasime ja arutlesime. Ja Kätlin jagas meiega oma tarkusi ja õpetusi, mida tema naiselikkuseloengutest kogunud oli. Ja siis võttis Merle kätte ja lõi (nagu kunsti mõttes siis, mitte niimoodi valusalt) mulle seljale imelise hennamaalingu. Ise ma tahtsin seda seljale ja nüüd ma siin pidevalt (peaaegu et)pahandan endaga, sest ma tahaks seda maailma kõige kaunimat maalingut ju kogu aeg näha, aga selleks pean ma iga kord minema kuhugi peegli ette ja niimoodi kõõritama seda seal.
Minu esimene hennamaaling ja Merle loomingustpakatav käsi
 
Siis hakkas välku lööma ja vihma sadama ja see oli kõik lihtsalt üle mõistuse värskendav ja kaunis ja võimas ja (eba)maine. Ja tekitas täiesti sajaprotsendilise tunde, et ma olen osa sellest. Ja siis pidin mina lahkuma, aga teised naised jäid veel üheks ööks metsa ja maja ja muresid ja rõõme ja kogemusi ja toetust ja hennamaalinguid jagama. Ja mina saabusin tagasi oma pere juurde seest hoopis teise inimesena. Puhkuse ja puhta looduse ja maa väega laetud naisena. Ja emana. Ja inimesena. Natuke rohkem päris-iseendana.
Kristina kaunis ja naiselik kätetöö

Ma ei tea, kui kogu see ülaltoodud kirjeldus ei tekitanud teis tunnet, et tahaks kohe esimeste naistega metsa joosta, siis ma toon veel eraldi välja, et see oli maailma kõige jõulisem, vabastavam, loodusega ühendavam, puhtam ja südamlikum ja voolavam naistega puhkuse kogemus ever. Ja et kui sul, naine, on vähegi aega (sul ON see aeg), võta mõni sõbranna kaasa, otsige mingi koht (see ei pea ju olema üldse elektrita metsamajakene, aga soovitavalt ikkagi mingi koht kodust veits kaugemal ja looduse keskel) ja lihtsalt sõitke paariks päevaks minema. Naistepuhkusele. Lobisemispuhkusele. Paljajalumurulpuhkusele. Kohustustevabale puhkusele, kus ei pea kellegi teise eest hoolitsema peale iseenda ja üksteise. Väekogumispuhkusele. Tehke juustele õlimaske ja pediküüri ja muid toredaid asju, mis rõõmustavad. Pange kleidid selga ja. Ja jagage ja kuulake ja lobisege. Ja tunnetage, et olete osa loodusest ja selle väest ja jõust. Ja saabuge tagasi uue naisena. Ja emana. Ja inimesena. Ja natuke rohkem päris-iseendana.
Ja lõpetuseks tahan ma südamest tänada kõiki naisi, kes on mingil hetkel (või alati) olnud mulle toeks, kes on oma elukilde minuga jaganud või lihtsalt minu ellu juhtunud ja ühel või teisel moel mulle ilmekalt näidanud, milline ulatus naiselikkusel ja selle toel ja väel olla võib. Aitäh, naised! Ja aitäh, loodus!

Wednesday, July 27, 2016

Vaba ema jõud ehk väekas pühapäev (ja paar järgmist päeva)

Sel nädalavahetusel pääsesime Martiniga KOOS sünnipäevale! Lapsed olid vanaema-vanaisa juures ja sellepärast ei pidanud me üldse mingiks kindlaks kellaajaks koju tulema mõnd lapsehoidjat vabastama (see on selline päris suur asi, sest ma pole päris kaua niimoodi rõõmsalt väljas käia saanud. Eriti koos Martiniga. Sest kusagil poolteist aastat ma läksin koos Ühesega magama ja peale tema uneaega kuhugi välja ei läinud (nagu ka kunagi Viiesega ja Kolmesega). Sest ma ise tundsin ja tahtsin nii ja olin oma otsusega rahul ega virisenud üldse. Hoopis rõõmustan praegu sada korda, sest Ühene on nüüd juba suurem ja ma raatsin teda ööseks kodust välja ja ennast linnapeale suhtlema ja tantsima lubada). Väikesed lastevanemate rõõmud! 

Ja siis kui me keset ööd koju jõudsime, olin ma täiesti kindel, et järgmine päev saab olema selline.. väsinud moega. Aga teate! Mul oli hoopis täiesti uskumatu päev, mil minust lihtsalt purskas imelisi ideid välja, mul oli sada eriti lahedat erinevat tulevikuvisiooni, kõik tundus võimalik ja ilus ja tuju ja elujõud oli laes (mul tulevad praegu ka külmavärinad selle peale mõeldes!). Minaidea, mis kanalid mul selle linnapealkäimisega avanesid ja mis see täpselt selle initsieeris. Võib olla siis see vabadusetunne? Noorusetunne? Tuli meelde? Igal juhul ma pole ammu nii avatud ja inspireerunud olnud! Supervärskendav!

Pilt noorusest, mil ma olin ka rõõmus

Ma natukene kartsin, et see läheb üle ja sellepärast ma muidugi nautisin seda seletamatut pühapäeva kohe eriti. Aga, ma pean tunnistama, et kui võib olla see suurem eufooria elust natukene vaibus, siis ikkagi on mul praegu ka eriti hea olla ja meeled avatud ja elu on ilus ja mingi kummaline jõud on soontes. Pole muidugi eriti raske ka rõõmus olla, kui õues on 27 kraadi ja saab poolpaljalt ringi hüpata. Võib olla seda kõike illustreerib ka see, et ma käisin eile õhtul peale lastega rannaskäiku jooksmas! Üle saja aasta! Ehk et kehasse on tekkinud jõud, mis otsib erinevaid väljundeid ja minu asi on neid talle pakkuda! Can do!

Kuna mul inspireerivast pühapäevast pilte pole, siis pakun lohutuseks seda toredat eilset rannapilti
 
 
Selle suurepärase energiaga lähen täna väekate (suurte) naistega metsa väekate naiste asju tegema! Paari päeva pärast näeme!

Ja seda.

Saturday, July 23, 2016

Jalutamisepostitus ehk elamus spontaansest kojukõndimisest

Olime parajasti Viimsi Keskuse juures, sest ma pidin korra poodi minema ja kuna ma just enne olin jätnud Martini päris mitmekümneks minutiks autosse ootama kuni ma kunstipoes käisin lastele guašše ja pabereid ja endale igast kaartide tegemise asju ostmas (sest Mari ja Marie kinkisid meile kunagi kinkekaardi ja me olime just Mustamäel ja lapsi polnud ja ma sain rahulikult seal kõiki asju ise näppida), siis ta ei olnud eriti rõõmus, et ma jälle pidin korra poodi minema. Kaasa ta kaa ei tahtnud tulla, sest ta unistas hoopis kodus muruniitmisest. Igal juhul, olime siis seal keskuse juures ja siis ma mõtlesin, et ma võiksin ju koju hoopis jalutada ja samal ajal ka Martini vabastada. Sest kodu on  kuskil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja ilm oli ilus ja lapsed olid endiselt vanaema-vanaisa juures ja ma pole maideamisajast niimoodi lihtsalt kuskilt kuhugi jalutanud. Ja ma armastan jalutamist. Eriti selliseid pikemaid jalutuskäike, mida võib-olla siis ei teeks, kui kiire on. Aga teeks siis, kui tahaks lihtsalt jalutada. Vanasti jalutasime Heleniga mitmel korral Õismäelt Kakumäele ja mina Mustamäelt Hiiule ja Ülemistest südalinna ja linnast Mustamäele ja nii edasi. Sest lihtsalt nii mõnus on jalutada. Kui on aega. Ja kui ma saan jalutada normaalses tempos ja omavalitud suunas. Sellepärast ma ka oma kleidikestega jalutamist ei nimeta (veel) SELLEKS jalutamiseks, millest ma siin räägin. Sest mõni kleidike on veel selline muutliku suunaga meil.

 
Ja kui ma selle peale mõtlesin, et ma saan kohe peale poeskäiku koju jalutada, siis oli selline eriti põnevil tunne. Nagu reisile läheks. Mõnele on ikka päris vähe vaja, et elu oleks huvitav, eks. Niimoodi natuke moosivarganägu tuli pähe ka sellele mõeldes. Et mul on selline salajane missioon, millest teie keegi ei tea midagi, inimesed poes (kes lihtsalt piinlesid oma teadmatuses, ma nägin nende silmist).

 
Ja siis hakkasingi minema, mööda jalgteed, mida ma alati autoaknast näen muidu. Ja tõdesin, et nii palju armsaid maju ja aedasid ja taimi ja värki on meie koduteel, mida autoga või rattaga sõites ei jõua tähele panna. Ühe tänava lõpus oli isegi meri paista, aga ma ei teagi, miks ma pilti ei teinud. Jalutasin vist keskendunult. Selline maalolemise tunne oli. Vahepeal väljus mõnest väravast mõni laps, kes läks rattaga kuhugipoole. Nagu maal vanaema juures. Vahepeal vaheldusid väikesed paarikümneaastased retrosuvilad uute ja kõrgemate majadega. Oli lilli, oli kasvuhooneid, oli õunapuuaedasid. Aga ühtegi kana ma ei näinud. Võib-olla magasid.


Ja siis pool tundi hiljem jõudsin ma koju ja olin päris rahul endaga. Et ma sain sellise tśillimisjalutamise teha, et ma sain mõtteid puhata ja boonusena veel mõne (jäätise)kalori kulutada. Et ma sellisele lihtsale ja geniaalsele mõttele üldse tulin ja selle kohe reaalsuseks konverteerisin kaa. Nii väike asi, aga nii suur elamus! Premeerisin end jäätise ja mustikatega.


Laul, mis mind sel teekesel saatis (ja saadab põhimõtteliselt igal minutil (ka öösel) juba mitumitu päeva) on see.

Friday, July 22, 2016

Vaarikapidu vanaema juures, kauged külalised ja lähemad külalised

Nagu ma juba kirjutasin, siis see nädal on meil nii tegus olnud, et juba ongi jälle nädalavahetus. Kui me teisipäeval käisime linnapeal, siis kolmapäeval trippisime vanaema juurde vaarikale. Sest seal kasvab lihtsalt kilomeetreid vaarikapõõsaid ja vaarikad nutsid ja halasid, sest keegi ei jõudnud nendega tegeleda. Peale tigude ja herilaste, kes seal vaarikasöömistalguid pidasid. Ja siis me läksime nagu driimtiim neile appi - kaks õde, viis last. Ja sõime end vaarikaid täis (uuesti ja uuesti. ja uuesti) ja tõime isegi mõned koju. See on ikka üle mõistuse mõnus, kui saab niimoodi marju süüa, et need ei saagi otsa. Täna tegime viimastest vaarikatest ühe eriti vaarikase smuuti (banaanidest, nektariinidest ja vaarikakuhjast, kuhu lisasin veel spirulinat ja linaseemneid. Et meil oleks ikka maailma kõige tervislikum smuuti).


Kui ma laps olin, siis ma polnud pooltki nii õnnelik, et vanaema juures kilomeetreid vaarikapõõsaid kasvab. Sest neid pidi KOGU AEG korjama. Sest kui need said korjatud, siis paari päeva pärast tulid UUED. Õudne. Aga õnneks on mul mõned onu- ja tädilapsed, kellega koos polnud üldse nii hirmus see värk. Esiteks sai kiiremini ja teiseks sai vaarikaga kedagi visata ja kolmandaks, toredas seltskonnas on ju kõik tore. Ja noh, eks see natuke ikka ju õpetas, et moosi saamiseks tuleb tööd teha. Nii et kui ma nüüd mõtlen sellele tagasi, siis kõigepealt on meeles see vaarikakorjamisekohustusega kaasnenud raske ohe ja siis kohe järgmine pilt on sellest, kuidas me seal põõsas itsitame ja üksteist läbi lehtede näpistame ja siis juba ongi järsku kõik korjatud (muidugi olid vanaemal veel sõstrad ja maasikad ja õunad ja igasugused asjad, mis kaa meie väikesed käsi ootasid, aga nendega oli suhteliselt sama lugu). Siis ma veel ei osanud hinnata seda, kui suur õnn on täiesti ihuüksi rahulikult marju korjata. Praegu oskan küll. Oskan hinnata ka nõude pesemist, rohimist ja paljusid muid asju, mis kunagi tundusid kohutavalt tüütutena. Andke mulle ainult pool tunnikest või tunnike (laste)vaba aega ja. Võin vabalt midaiganes ära teha.

Haldjad maal. Foto:õde

Neljapäeval tulid meile suvised külalised kaugelt Lääne-Euroopast ja saime üle pika aja viia läbi emade-laste päevadeidi, mis kunagi (enne kui kõik väljamaale kolisid) oli täiesti normaalne peaaegu et iganädalane nähtus. Tegime lastele suppi ja endale tellisime jaapani toitu ja jagasime muresid ja rõõme ja (enne tegime kooki ka, aga nüüd viimasel ajal olen ma juba sellest ka viilida suutnud). Erinevus võrreldes möödunud aegadega seisnes nüüd selles, et mõned lapsed on vahepeal nii suureks kasvanud ja mängisid nii kenasti omavahel, et me saime emadega omavahel rääkides (vahepeal) isegi täitsa laused ära lõpetada, enne kui mõni laps midagi tahtma tuli. Väiksemad tahavad ka nüüd rohkem hoopis suurte laste tähelepanu suurte inimeste asemel. Selline õnnis aeg siis. Ma ei kujuta ette, mis veel paari aasta pärast hakkab juhtuma, kui need väiksemad ka suuremad on!

Lastemäng
 
Õed sinised
 
Ja täna tulid meile lähemad külalised, kellele ma tegin lausa peedirisotot (oleksin võib olla vähementusliastlikult selle ette võtnud, kui mul oleks meeles olnud, et see võtab mingi sada tundi aega, aga kõik lõppes hästi ja see ei seganud emadesuhtlust absoluutselt rohkem kui lapsed) ja saime vestelda ja meie seitsmeteistkraadist suvepäeva nautida. Ja Martin tõi nüüd turult mustikaid ja kukekaid, millest teen meile homme ühe võimsa seenekastme (lapsed lähevad vanaema juurde ja ei saa siin meie ees kirglikult seeni põlata).




Thursday, July 21, 2016

Teatrikleidikesed ja igavene jäätis ja õhtune emapidu

See nädal on olnud nii tegus, et isegi mu laps ütles, et emme, alles oli nädalavahetus ja juba ta tuleb jälle! Puhkusevärk. Suvi. Tuleb võtta maksimumi. Öösel ma vähemalt luban neil magada.

Kuna lapsed veetsid nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures (kus neil on alati väga tore ja nad on seal maailma parema meelega), oli esmaspäev meie ühine ja dramaatiline kodupäev peale lahusolekut, mil mul on tavaliselt võimalus saada tagantjärele osa laste kõikidest nendest emotsioonidest, mis neil minust lahus oldud päevadel väljendamata jäid ja mida nad lahkelt minu jaoks tallele pannud on. Ma üldiselt planeeringi täiesti teadlikult peale lastest eemalolekut sellise päeva (kui vähegi võimalik), et me saaksimegi nii-öelda jälle üksteise lainele tagasi ja ühiselt edasi minna. Muidu need väljaelamata emotsioonid lihtsalt hängiksid meiega kõikidel järgnevatel päevadel kaasas ja see võib nüüd küll ühele kolmelapseemale üle jõu käia kergelt (ma usun, et see käib ka ühelapselistele üle jõu, kui kõik on hoolimata lapsevanema igakülgsetest ja pidevatest püüdlustest lapse meelest ikka täiesti valesti). Kui aga teha selline rahulik ja kodune päev ja lihtsalt leppida sellega, et see saab olema keskmisest virilam ja häälekam ja see üle elada, võib jälle täitsa kõik koos inimeste sekka minna!

Vana hea kuhjamäng


Ja niimoodi me siis teisipäeval juba olime täitsa vormis ja läksime linnapeale sööma (käisime NOPis, kus ma kogusin emaväge sealse vegan väekausiga!) ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi Teatrituppa makroflexijäätiseid meisterdama. Ma ei teadnud enne sellisest teatritoast mitte midagi ja olin väga õnnelik, et teada sain! See on selline kunagiste teatriinimeste, Andres ja Anna Särevi endine kodu, kus saab butafooria-toitudega mängida, kostüüme proovida ja vanaaegse telefoniga mängult helistada ja lihtsalt suurte tubade vahel ringi joosta. See visiit näitas väga ilmekalt ka seda, et teinekord ei ole lastele õnneks vaja eriti midagi peale pärisinimeste koduasjade, jalutuskeppide, põrandapatjade ja toolide ja mõne kostüümi. Ja seal toimuvad nüüd igal nädalal teatrikunsti teisipäevad, kus õpetatakse butafooria-nippe ja millalgi vist isegi grimmikunsti! Meie käisime nüüd siis sel nädalal butafooria-jäätiste meisterdamise töötoas, mis oli tõeliselt tore ja lihtne ja huvitav (üldse, kui kusagil on sõna "teater", siis see tekitab mulle alati kergeid liblikaid kõhtu. Ja kui me saime meisterdada teatrijäätiseid, siis mul oli tunne nagu ma oleksin salaja osa teatrist). Lastele ka :). Ühene jagas päris kenasti, et seda jäätist ei saa süüa, aga Kolmene rõhutas järgmisel päeval, kui ma lubasin minna jäätist ostma, et tema tahab PÄRISjäätist. Ja seda mitmel korral, et ma kindlasti ikka talle süüdimatult mingit makroflexituutut ei hakkaks jälle pähe määrima.

Väesalat

Tõeline idüll: õed jagavad koogitükki
 
Butafooriajäätiste töötuba
 
Jäätised ja jalutuskepid

Ema lastega
 
Õhtul avanes mul võimalus minna Telliskivisse Liina ja Beritiga emavabaaega veetma nii, et ma võisin ükskõik mis kell koju minna (nagu oleks just kaheksateist saanud ja piirid on äkitselt kadunud! Juhuu! (pidades meeles, muidugi, et kodus ootavad kolm kleidikest ja abikaasa))! Päris meeldiv! Naised on ikka toredad! Eriti kui nad räägivad oma sügavaimaid saladusi ja teevad nalja. Lisaks tõi Liina mulle ühe hollandionu plaadi, kelle nimi on Dotan. Ja ma kuulasin seda peale südaööd teel koju ja ma ei usu, et ma oleksin osanud selleks hetkeks ja meeleoluks paremat plaati valida (eriti näiteks sobisid see ja see). Selline josegonzaleslik unelevkitarr ja südantsulatav hääl, mis kõik imbus sügavale hinge sisse. Tänks, Lints! Üks justseda suve meenutama jääv plaat jälle kogus olemas.

See laulev mees

Jooga ja elu ja joogalik elu ja öö

 
Ma olen nüüd täiesti joogast läbi imbunud (ja tunnen, et mul on kehas ikka päris mitmeid lihaseid)! Sel nädalavahetusel oli järjekordne kundalini jooga õpetajate koolitus ja enne seda alustasin üle pika aja igapäevase meditatsiooniga ka (for good fortune). Nii et olen jälle ilusasti joogalainel, kust ma vahepeal kuidagi alla kukkusin.

Ma sain juba ammu aru, sellest ajast peale, kui ma esimest korda joogaga kokku puutusin kunagi kuus aastat tagasi, et tõesti-tõesti, mingi vägi selles on, mida tasub lähemalt uurida. Et asjata kõik ei räägi mediteerimisest ja tasakaalust ja joogast kogu aeg ilusaid sõnu. Kusjuures, ma tegelikult teadsin juba veel enne seda, et jooga ilmselt on minu jaoks, aga kuidagi ei olnud seda õiget aega või tunnet või maidea. Igal juhul siis see teadmine mind joogatundi ei viinud. Ju siis ei olnud elul midagi erilist viga. No selles mõttes, et tasakaal oli enamasti olemas ja kui ei olnud, siis lihtsalt läksin koju magama või lugema või kuduma või jäätist sööma ja ristsõnu lahendama või jooksma või midagi (ilmselt mu kümne aasta tagune mina vaidleks mulle praegu vastu, sest muidugi olid selleaegsed mured ju need kõige suuremad. Aga siis ma natuke räägiksin talle, mis teda ees ootab, kui ta saab lapsed. Siis ta ilmselt ei oskaks midagi öelda enam).

Joogatundi viis mind kõigepealt esimene rasedus, et aidata sünnituseks valmistuda. See andis sellise aimduse, mis see jooga olla võiks. Ja siis, kui ma juba teise lapse õnnelik ema olin, siis tuletas see teadmine end kenasti meelde. Et kui aitas sünnitusel, siis peaks aitama ka muudel rasketel hetkedel. Oli jah natuke keeruline, tasakaal kadus ära, selline lõksusolemise tunne oli ja üldse tundsin, et närvid hakkavad läbi minema. Ja siis sain ma juhtumisi teada, et mu õde hakkas juhtumisi käima kundalini jooga tundides ja mina siis haakisin end sappa (mitte nii juhtumisi enam). Ja siis ma sain vaikselt aru küll, millest need joogainimesed räägivad. Et rahu ja rõõm ja tasakaal ja. Ja selle võtmeks on lihtsalt püüda olla enda sees ja lasta mõtetel minna (mis tegelikult ei ole üldse lihtne), sest selles vaikuses sa nagu ühendud sellest elus parajasti käimasolevast jamast lahti ja tunned, et tegelikult on enda sees päris rahulik olla ja pärast vaatad tänu sellele kõigele värskema pilguga. Siis natukese aja pärast oli mul järjekordne õnn käia rasedate joogas ja siis juba beebijoogas ja siis tuli see lastejooga õpetajate koolitus, kuhu ma lihtsalt juba ei saanud minemata jätta. Ja peale seda algas uus kundalini jooga õpetajate koolitus, kus ma osalen alates aprillist, sest see lihtsalt pidi nii minema. Ja üheks põhjuseks, miks ma just kundalini joogale müüdud naine olin, on see, et kundalini joogas on oluline osa mantrate loitsimisel ja/või laulmisel. Muusika ja laulmine on üks minu kirgedest, eks. Ja pole siis midagi imestada, et järgmisel hetkel ma juba leidsin end ühest väikesest mantrakoorist. Andsin joogale sõrme ja.. Olengi väikestviisi sõltuvuses võinii.

Sellega on see, et kui juba saab selgeks, kui hea enesetunde võib tekitada puhas keskendumine oma kehale, muude mõtete minema saatmine, elu ja inimeste aktsepteerimine ja kõik see muu hea (hetkes elamine ja tänulikkus ja andestamine ja), siis niipea, kui teha mingi paus ja jooga riiulisse panna, annab see kohe tunda. KOHE. Oleks muidugi täiuslik, kui ma suudakski niimoodi seda mitte riiulisse panna, aga noh, ikka ju olen inimene ja vahepeal nagu tuleb midagi vahele ja jälle paus ja - vana hea emotsionaalne ja tasakaalust väljas ja närvitsev Grete on tagasi. Üks õpetaja ütles meile, et tehke iga päev kasvõi natukene, kasvõi üks harjutus, aga tehke ometi midagi! Et see harjumus ja järjepidevus ei kaoks. Tal on jumalastõigus. Samas näitab selline paus ilmekalt, kui märgatavalt teistmoodi võib end tunda, kui jooga riiulisse panna.

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus ka kell viis hommikujoogas ehk sadhanal. Kaks ja pool tundi joogat ja mantraid. Tõeliselt mõnus kogemus. Ma olen selline hommikuinimene ka pigem vist. Mulle meeldib mõelda, et hommikul vara, kui inimesed ja linn ja maa ja mets ja meri ja kõik magavad, siis mina ei maga. Ja naudin seda rahu ja vaikust ja hommikulõhna. Ja siis lihtsalt olen endaga ja tśillin. Ja keegi ei sega mind. Päris kena algus ühele päevale, eksole. Nagu selline edumaa teiste ees natuke, et kui nemad alles tõusevad, siis mina olen juba ärganud ja päevaks valmis ja rõõmus. Kodus see ei ole veel päris võimalik, sest siin ikka keegi tõuseks vahepeal ja tahaks minust midagi. Ja segaks minu püha aega. Ja see ilmselt teeks mind hoopis pahuraks.

Sadhana. Kell 5.00.

Ja ma saan aru, et kõigil inimestel ei teki (ega peagi) joogaga mingit klikki või tõmmet. Ja see on ka okei, ma arvan. Aga ma arvan, et kuidagi peaks seda keha ikkagi liigutama - koeraga jalutama või hommikul tööle jalutama (mis oli nii mõnus, ma mäletan. vist) või treppidest käima või. Sest liigutamine ju toodab õnnehormoone ja kellel neid vaja ei oleks, eks. Ja siis võiks võtta päevas endale hetki, mil ei mõtle mitte millegi peale. Tuleviku ega mineviku peale. Nagu selline puhkus mõtetest ja rõõm hetkest ja sellest, mis kõik on hästi ja ilusti. Ja üldse võiks rohkem lähtuda oma sisetundest ja südamest ja nii. Ja siis võiks mitte pahandada teiste inimeste paha tuju peale, sest teise inimese paha tuju on tavaliselt täiesti tema enda kontekstis ja ei ole üldse seotud kellegi teisega. Ja see on nii inimlik olla ebatäiuslik ja see võiks olla lubatud. Lastele ka.

Ma olen vist rääkinud
(kell on kolm öösel)



 

Tuesday, July 12, 2016

Maakleidikesed, 6. osa: Suvi kuurortis ehk päikeseline Haapsalu, puhkuse lõpp ja kokkuvõte ja kõik

Jõudsin siis lõpuks selleni, et võtan meie reisi kokku! Teate, see igapäevane kirjutamine on päris kurnav! Ma polnud seda enne kogenud ja nüüd sain aru, et see on ikka täitsa omaette töö ju. Sest kui ma kirjutan jutu valmis, siis ma tavaliselt sama kaua korrigeerin, lisan, täiendan, illustreerin fotodega janiiedasi. Nii et ma ikka tunnustan neid, kes seda suudavad järjepidevalt teha.  
 
Meie seekordne reis on edukalt lõppenud ja ma tõdesin, et ma võiksin ikka kümme korda tśillim olla. Vähem muretseda. Rohkem rõõmustada. Eriti õhtuti. Aga seda mõistsin ka, et tegelikult on kõik väga ilus ja hea ikkagi. Ja väike vaheldus kodusest elust aitab sellest eriti hästi aru saada - nii näeb asju ja elu ja lapsi ja ennast teiseltpoolt kasti ka. See on ka põhjus, miks mulle meeldib tihti niimoodi lapsed autosse pakkida ja lihtsalt kuhugi minna. Kasvõi mõneks tunniks või päevaks. See värskus, mis siis õhus on, see on palsam meie hingedele.
 
Pudruhommik
 
Laupäeval algas meie hommik päikeselises Haapsalus vahelduseks terve perega. Sõime putru ja valmistusime teatriks Iloni Imedemaal. Kui me veel alles mõtlesime, kus perega nädalavahetust veeta, siis Haapsalu oli üheks variandiks. Ja et me ikka sada protsenti kindlad oleksime, et Haapsalu on See Õige, jõudis minuni fb-reklaam, et Iloni Imedemaal etendub just sel nädalavahetusel Lärmisepa Tänava Lota etendus. Ostsime selle raamatu eelmisel aastal Iloni muuseumist (ma ei mäleta, et ma oleksin seda lapsena lugenud) ja muidugi meeldib see meile väga, sest Astrid Lindgrenil on väga raske oma kirjutistega kellelegi pettumust valmistada. Ja ega peale Pipi tavaliselt väga palju Lindgreni etendusi vist ei lavastata või vähemalt mitte viimastel aastatel, mil see meie peres aktuaalne on.

Teekond


Etendus ise oli minu meelest üks parimaid lasteetendusi, mida mul õnnestunud näha on ja ma ei mõista isegi, miks seda seal ainult neli päeva mängiti. Esiteks Iloni Imedemaa ise juba on selline muinasjutuline koht, kust ei tahakski kunagi ära minna (ja kui veel ilm soosib selle mängimist vabas õhus..) ja teiseks see on ju Lota ja kolmandaks näitlejatöö oli ka ikka tunnustust väärt. Lotat mängis üks noor neiu, Marie Keldrima, kes suutis väga meeleolukalt anda edasi ühe nelja-aastase kapriise ja tujusid ja lärmi. Tõesti, hästi tore oli. Korralik teatrielamus mulle ka.

Etendus kestis tund aega ja ma natukene muretsesin Ühese pärast, et kuidas ta ühe sellise pika etenduse vastu peab, millest ta mitte midagi aru ei saa. Aga asjatult - kuna ta niiväga tahab teha kõike täpselt samamoodi nagu tema õed ja kuna tema õed olid etendusest lummatuna tooli küljes kinni, proovis tema kaa seda asja. Terve etenduse lõbustas ta end sellega, et ta istus kümme minutit tähtsa näoga oma õdede vahel, siis ronis vahepeal viieks minutiks minu sülle ja siis jälle kümneks õdede vahele. Eeskuju jõud on ikka imeline.

Aa, ja üks asi, mis mulle veel väga meeldis - seal müüdi Jäämari jäätiseid ja mahedaid krõpse ja kõrrejooke!

Ootame etenduse algust. Olen pisut mures, kuna lapsed on juba 15 minutit kaunilt paigal istunud (ressursiraiskamine!)


Peale etendust läksime mõneks ajaks sisse pööningule mängima ja siis jalutasime Beguta Taimetoidukohvikusse lõunale, kus me ka eelmisel aastal mitme perega puhkusel viibides põhimõtteliselt iga päev käisime. Sest seal on selline mõnus piiratud hoov, kus lapsed saavad mängida ja joosta ja buffeelaua toit oli kohe valmis, nii et näljased lapsed (ja vanemad) ei pidanud kaua kannatama. Toit oli seal endiselt mõnus (ja taimne ju!) ja ilm endiselt suvine. Ja nagu sellest oleks veel vähe, kohtusime seal juhuslikult ka Mari ja Mariega (ja nende sõpradega), keda me nägime ja embasime juba ka etendusel (ja jätsime seal juba pidulikult hüvasti), aga kes puhtjuhuslikult olid otsustanud enne kojusõitu samasse kohta sööma minna. Ja nii me saime koos veel lõunat/kooki nautida. Täiuslik suvine lõunapaus!

Käisime veel ka linnuse kõrval asuval mänguväljakul, mis on minu meelest üks täiuslik mänguväljak. Mul ei ole mitte midagi lisada. Ja no ilmataat oli endiselt helde ja poputas meid oma suveilmaga päeva lõpuni. Ja öösel ka.

Ja siis saabuski viimne puhkusehommik, mil õhus oli tunda juba väsimusnoote. No ütleme, et ilma ja meie pere üldmeeleolu vahele sai päris adekvaatseid paralleele tõmmata. Käisime enne tagasisõitu ka Africa (Aafrika?) ranna mänguväljakul, mis oli väga hea mõte, sest seal olid vahelduseks kõik rõõmsad. Taevas oli väga dramaatiline ja andis mõista, et aina dramaatilisemaks läheb ka ilm, aga õhk oli soe ja tõesti, eriti sobiv ilm puhkuse viimaseks päevaks ja tagasisõiduks. Selline võimas.


 


    
Mängud väljakul
 

Sättisime tagasisõidu jällegi Ühese uneajale ja see tund nelikendviis minutit tundus nagu mingi poodisõit nende reedeste reisimiste kõrval. Teepeal pidime tegema ühe pissipeatuse ja ühe vihmapeatuse, sest ma ei näinud läbi vihma ja rahe enam teed. Aga ma ei olnud ainuke nõrk, sest kohe jäid teised ka ees ja taga seisma. Välku lõi pea kohal ja rahe tahtis aknaklaasi augustada. Ja Viiene ehmatas ära ja mina sain rääkida talle looduse võimsusest ja kuidas inimene selle vastu ei saa janii. Aga mitte nii hirmutaval viisil. Ja pärast ta rääkis, et temale meeldis reisil kõige rohkem see, kui vihma sadas ja meie istusime autos. Ma tahaks loota, et mõni asi oli veel tema meelest tore selle viie päeva jooksul.



Jõudsime koju. Mulle nii meeldib kusagilt kaugelt koju tulla. Kodu on siis kohe eriti armas ja hea. Muidu on kaa. Aga vahel tahaks välja. Aga nüüd tahan lihtsalt kodus olla. Isegi kui kõik karjuvad ja elavad oma reisiväsimust välja ümberringi. Ükskord nad lähevad magama ja puhkavad välja ja saavad oma elurütmi paika ja. Ja võib-olla ühel päeval saan ma kõik asjad lahti pakitud ja selle kohutava segaduse likvideeritud (kus sokk on sõbralikult porgandi kõrval) ja pesu pestud. Ja siis võiks kuhugi reisida ju.



 

Saturday, July 9, 2016

Maakleidikesed, 5. osa: piiiikkk tee linna(desse) ja kolmelapseema seiklused maailma äärel rippuvates Viljandi linnuse varemetes

Reedel jätsime hüvasti meile väga armsaks saanud maamajaga (mulle avanes suurepärane võimalus jällegi pakkida, aga tegelikult on äraminekupakkimine alati lihtsam, sest mingeid asju juurde ei tule ja on suhteliselt kindel, et need asjad mahuvad kõik ka nüüd ettenähtud kottidesse ära. Ühtlasi sain teada mis tunne on olla Martin, kui kõiki neid kotte natuke kaugemal seisvasse autosse tassisin. Martinitunnustus siinkohal. Ma tean nüüd paremini, mida Sa homme tunned :)). ja alustasime siis oma teed linnapuhkusele.

Ajastasin sõidu Ühese uneajale, et ei tuleks jälle rahustamispeatuseid tegema hakata. Ja sellega läks kohe nii hästi, et mingil hetkel olin ma ainuke inimene autos, kes ei maganud (kasutasin hetke ja sõin ära viimase šokolaadiga kaetud riisigaleti). Pissipeatuste arv - null (tundub, et hakkavad reisimisega ära harjuma!)! Valisin Viljandissesõiduks tee Võrtsjärve alt, kuna see tundus põnevam kui ülevalt. Sest võib-olla sinna järve alla satun ma ka edaspidi oma elus väiksema tõenäosusega.

Teepeal ei suutnud ma vastu panna ja keerasin Antsla peale (ainult 7 km ju! Ma jäin isegi enne teeviita tee äärde seisma ja proovisin veenda end ratsionaalselt mõtlema (Ühese uneaeg limiteeritud, tõenäosus talu üles leida pisikene), aga ma ei satu sinnakanti peaaegu kunagi ja emotsioonid võitsid (ainult seitse kilomeetrit! ja äkki siiski?!)). Sest see on koht, kus ma veetsin perega mitmed lapsepõlvesuved ja sellega on seotud nii palju meeldivaid mälestusi. Seal oli suitsusaun, mis asus iidsete õunapuude aias (sealt on pärit ka mu suur armastus martsipanõunte vastu!) ja paks mustikamets, mis algas maja tagant ja päris alguses ka lehmad ja kanad. Ja kobrulehed, mida me õega suvises maavihmas vihmavarjudena kasutasime. Ja ehe talumaja kõikvõimalike abihoonetega ja tädi Olga viljakohv ja hommikusöögid hämaras taluköögis (sealt võis vabalt saada alguse mu maaeluarmastus!). Nii ma siis otsustasin võtta riski (sest tegelikult oli Viljandini veel mingi poolteist tundi sõitu ja Ühese uni üldiselt umbes sama pikk) ja minna korraks oma kunagist maakodu otsima. See maja jäi kunagi sugulastele ja siis minu teada seisma. Sain emalt teada küla nime ja kahekümneviie aasta tagused juhised. Ja kuna guuglmäpsitädi juhatas mind hoopis kuhugi metsa, kus ma ei suutnud ühtegi teeotsa või puud või asja ära tunda, siis otsustasin lõpuks selle kurva olukorraga leppida ja jälle Viljandi poole keerata. Praeguseks pidavat see talu olema kellelegi maha müüdud, nii et võib olla on nad seal juba hakanud midagi hoole ja armastusega korda tegema (meeldib mulle mõelda).

Viljandis läksime sööma Rohelisse Majja, millest ma olen aastaid unistanud, aga kuna ma pole tükk aega Viljandisse sattunud, siis pole mul see siiani õnnestunud. Ja see oli tõeliselt armas koht oma kõikide väikeste detailidega. Siis otsustasin ma, et peaks lapsed veel kuhugi viima midagi tegema, sest Viljandist Haapsallu sõit pidi guuglmäpsi sõnul olema kaks tundi ja kakskend minutit pikk. Olin päris mures. Õhtune aeg ja. Võib olla kergelt väsinud reisikaaslased.

Õed Kabetajad Rohelises Majas
 
Viljandijalutus

Viisin meid siis Viljandi Lossimägedesse ja linnusevaremetesse ja see viimane ei olnud just üks minu parimatest otsustest selle reisi jooksul. Tundsin end umbes nagu üksik täiskasvanu kolme väikese lapsega maailma äärel asuvates linnusevaremetes. Vaade oli jaa kaunis. Aga mitte siis, kui kõik erinevate äärte poole jooksid. Ja leidsid, et ma olen lihtsalt üks õel inimene, et ma tahan neile keelata kogu rõõmu, mida ühed varemed pakkuda võivad. Ja otsustasid enda õiguste eest kogu südamest seista. Kahju, et mulle siis see šokolaadiga motiveerimine meelde ei tulnud.

Üks vähestest kolmelapsesõbralikest kohtadest Viljandi linnuse varemetes

Olles elusalt autosse jõudnud (mis tähendas tohutut tööd iseendaga, et ma ei kasutaks oma eesmärgi saavutamiseks (ainult) alatuid vanemlikke võtteid), alustasime teed Haapsalu poole, mis tundus täiesti võimatu ülesandena, aga kokkuvõttes ei olnudki nii hirmus hoolimata selle pikkusest. Ühene ja Kolmene lõbustasid end kõikvõimalike asjadega, mida nad tagaistmel istudes kätte said (joped ja kingad ja mingid broźüürid ja), meie Viiesega imetlesime jõgesid ja lahedaid väikeseid külasid, millest läbi sõitsime. Ja paarkend minutit enne Haapsalu premeerisin neid selle ülima vastupidavuse demonstreerimise eest jäätistega.

Väga kahju oli mul sellest, et saime eile lausa kaks kutset sõprade juurde Otepääle ja Pärnusse, aga kuna sõitmist tuli ühte väikesesse päeva juba nii palju mahutada ja sinna sekka veel magamiste ja söömiste ja jalapuhkepausidega arvestada, jäid need tripid seekord ära.

Kella üheksa ajal õhtul jõudsime lõpuks oma Haapsalu elamisse, kus me pidavat olema esimesed külalised peale remonti ja ülejäänud õhtu värisesid mu süda ja käed vildikate pärast, millega kõik otsustasid kümneid ja kümneid pilte joonistada. Sest Ühene on meil vildikatega kohati väga loov ja tahaks oma kunsti näha kõikjal enda ümber. Õnneks piirdus ta seekord ainult oma käte ja jalgadega ja siiani on värskelt tapetseeritud seinad ja vaibad kunstivabad (ptüiptüiptüi).

Õhtune magamaminek ei erinenud kuidagi eilsest, sest ma ei suutnud jällegi leppida sellega, et kõik ei jäänud kohe peale unejuttu magama (miks?!). Ma olin juba mõned tunnid unistanud sellest vaiksest ajast. Ja magamisest. Seekord aga said meie magamaminekurituaalidest osa ka ilmselt kõik naabrid, sest esiteks, siin on naabrid ja teiseks oli kenasti kuulda, kui mõni naaber köhatas. Öösel liitus meiega ka abikaasa ja seega algas meie perepuhkus (võib olla saan siis homme vahepeal kasvõi ühe käe vabaks kaa!).

Friday, July 8, 2016

Maakleidikesed, 4. osa: Sääsed, Setomaa ja suurpereema (lugesite superema, eks :)) saladused suletud uste taga

Eile õnnestuski meil hommikul metsateele jalutama minna (tehtud!). Toppisin siis lastele kummipüksid-joped selga ja lootsin veel natuke, et kuna päike paistis ja kõik oli ilus ja kena, siis äkki sääsed on kuhugi ära lennanud. Ei olnud. Seekord siis suutsime natukene kaugemale jalutada enne kui Kolmene oma raskestitalutavat sääsenuttu hakkas valla päästma (tegelt siis vist mu närvid olid seekord kannatlikumad ja võimaldasid Kolmesevirinal ja sääsepirinal kauem kesta). Kolmene korjas lilli, mis on tema meelistegevus ja see natuke päästis meie kõrvu juhtides tema tähelepanu kohati sääskedest eemale ja teised hängisid niisama. Leidsime odra(?)põllu, mis oli eriti kaunis heleroheline ja klõpsisin selle taustal kakstuhat pilti. Ja hing nuttis natuke, et keegi minust pilti ei teinud. Viiene, kes sellega päris hästi hakkama saab, oli selleks ajaks juba poole oma positiivsusest kaotanud ja temalt ma ei julgenud küsida. Aga samas, ma polnud veel jõudnud juukseid pesta, nii et ilmselt oli see kõigile niimoodi parem.

Edasi jäid teepeale metsvaarikapõõsad (jumal tänatud! Kõik nautisid vaikuses!). Siis jõudsime ühe mahajäetud taluni (neid on siinkandis ikka omajagu, muide! Nii kurb on neid vaadata. Üksindusest kössi vajunud majad, läbikasvanud hoovid metsikute õunapuudega (mis muidugi omakorda ajendasid mind juba siinkandis sügisplaane tegema), selline hoolitsust ja armastavat kätt igatsev ja hingevaakuv olemine.), aga kuna peamaja tundus kohati nagu korralik olevat, siis ma ei julgenud sinna avastama minna. Et võib olla oleks mingil hetkel oma kambaga mõne läbi akna paistva hommikukohvi joova vanainimesega tõtt vaadanud. Oleks selline imelik olukord olnud natukene. Ja jäigi talu avastamata.

Lõpuks jõudsime metsajärveni, kus majaperenaine teadis linde elavat. Nägime mõningaid kurelisi ja selliseid suuremaid linde (mul pole erilisi ornitoloogivõimeid, eks). Aga kuna selleks ajaks oli pinge meie grupis tõusnud haripunkti, siis ilmselt ülejäänud linnud pidasid mõistlikumaks peitu jääda kuni see hirmus lärm möödub.

Tagasitee kohta võin ainult nii palju öelda, et see oli pikem ja vaevalisem kui sinnajõudmine ja ma pidin kasutama oma parimaid ellujäämismatkatiimi motiveerimise oskuseid (millest kõige efektiivsemaks osutus lubadus majjajõudes otsekohe Sännast ostetud šokolaadi anda. Te saate nüüd aru, eks, kui ummikusse mu tiim oli end jooksnud, et ma selliseid võtteid juba kasutama pidin. Aga kuna see oli selline esmakordne pikem katsumus (raja pikkus oli küll ilmselt kuskil 500 meetrit (x2 siis), aga sääski oli arvuliselt rohkem), oli kogu see läbitud tunnetespekter õigustatud.

Pahurad matkalised kolgata teel


Aga peale hommikuputru (jah, see oli pärast matka. Enne sõime puuvilju ja leiba, et esiteks jõuaksime kiiresti teele asuda ja teiseks, et pärast kõhud Setomaale sõites kohe jälle tühjad ei oleks) pakkisime end sisse ja sõitsime Vastseliina linnusesse. Et aga Ühene oli selleks ajaks end unele sättinud ja ma nägin juba kohe ilma autost väljumata kõiki neid treppe seal, siis otsustasime hoopis edasi Värskasse sõita ja pärast tagasiteel linnusesse ronima tulla.

Värskas läksime Tsäimajja sööma, kus oli lastega väga mõnus - õues olid igasugused puidused atraktsioonid ja kuidagi kodune oli. Sööma kolisime lõpuks ikkagi palktaresse sisse, sest seal õues olid sellised palkidest lauad-pingid, kust lapsed ei ulatanud normaalselt sööma. Sööma pidime kardulaid ja kohopiima, mis olid kõige taimsemad asjad, mida setod pakkusid. Kolmene, nagu ikka, sõi oma kolm ampsu ja ülejäänud jäi mulle. Tsäimaja kõrval oli kohe Seto talumuuseum, kus saime teada, kuidas setod vanasti elasid. Põhimõtteliselt elas kolm põlvkonda tarekeses, mis oli sama suur nagu meie, maidea, köök. Ja meie köök on täiesti normaalne (meie kokkadel ja teenijatel on eradi maja). Ma kujutan ette, kuidas setolapsed kaklesid seal hommikust õhtuni. Ja emad-isad karjusid nende peale (ma lohutan siin ennast). Aidas üritasin paista tark ja tutvustasin lastele sealseid toidutegemiseriistasid. Tõenäoliselt ma ei pannud kõiki riistasid õigete kasutusjuheditega kokku, aga ma arvasin, et eks nad mingi hapukapsast, võid ja silku seal sõid. Lapsed kuulasid (ja küsisid, et kuidas sa tead seda kõike, emme (jumal)) ja mina tundusin endale tark. Väga tore oli :)

                          Lendviiene Tsäimaja mänguväljakul                              Talukleidikeste jälgedes


Sõitsin veel Värska Sanatooriumi juurde, et näha milline see on. Oli selline.. Retro. Siis tahtsin lastele Eesti-Vene piiri näidata. Sõitsime kaardi järgi võimalikult piiri lähedale, aga keegi oli sinna oma maja ette ehitanud. Kaugelt nägime õnneks metsa servas punasetriibulist piiriposti ja mingit silti, mis vist keelas inimestel Venemaa metsa minna. Päris lahe nii elada vist, kui aia taga on mingi teine riik.

Ja kuna selgus, et Vastseliina linnus on ainult kella kuueni lahti, pidime kurvastusega tõdema, et sinna me ei jõuagi. Aga Piusa koopad olid seitsmeni ja sinna jõudsime ideaalselt. Kui mina olin laps, siis saime koobastesse täitsa vabalt sisse minna kustiganes tahtsime. Ja see, et see võis kokku variseda, lisas ainult põnevust. Nüüd oli seal moodne külastuskeskus (mis on väga ilus, tõesti!) ja lubati ainult ühest väiksest nurgast koopasse vaadata. Kuna seal elavad kaitsealused nahkhiired ja kuna koobastik variseb jõudsalt. Ma sain ühtlasi pärast kõiki neid aastaid teada, et need ei olegi looduslikult tekkinud koopad. Mitte et ma oleksin tulihingeliselt nende koobaste kohta aastaid infot kogunud. Lihtsalt, lapsena keegi ei öelnud mulle. Või ma ei pannud pimedates liivakoobastes turnides seda suvalist infot tähele. Viiene oli pehmelt öeldes pettunud selles külastuskeskuses, sest tema ilmselt lootis ka pimedates liivakoobastes turnida. Aga sai ainult natuke eemalt vaadata. See-eest liivakarjäär punase liivaga ja keskuse juures olev (täiesti waldorf-standarditele vastav!) mänguväljak päästsid meie õhtu.


Waldorf-mänguväljak Piusa koobaste juures

Ja kui me kell pool üheksa kohale jõudsime (peale seda, kui guuglmäpsi pilvetädi oli meid maailma kõige väiksemaid teid pidi siia juhatanud, mis oli aga täitsa tore, sest nägime kahte jänest, erinevaid metsaliike, kurepesasid, mahajäetud talusid, kauneid kordatehtud talusid ja kuhjaga järvekesi), olid kõik päris väsinud ja näljased. Ja nagu eelmistelgi õhtutel, pääsesid ka kõik oma kõige väsinumad ja näljasemad tunded valla. Hea, et me olime metsas, kus naabrid on poole kilomeetri kaugusel. Õudne. Kartsin, et ajame need uinunud kummitused ka üles siin. Ja siis sõime kõhud tatraputru täis (ma ei jõudnudki oma unistatud ahjushautatud tartapudru tegemiseni seekord, sest kuna oli soe (ja kell juba palju), ei tundunud mõistlik halata pliidi alla tuld tegema. Lisaks avastasin, et olin kogemata tatrahelbed kaasa haaranud, nii et siis see unistus läheb täitmisele ehk siinsel sügispuhkusel!) ja kõik oli ilus kusagil viisteist minutit. Mängisin kitarri ja laulsime ja. Ja siis hakkasid kõik jälle üksteist kiusama. Ja mina riidlema. Ilmselt mu kitarrimäng ei olnud veel piisavalt paeluv. Lõpuks jõudsime voodisse, kallistasime-musitasime-vabandasime(no mina) ja mina lohutasin ennast, et vähemalt päeval olen ma olnud rokkstaarema (ma tõesti julgustan lastega rändama, sest neil on põnev ja teil on põnev ja kõik on suhteliselt ikka koostöövalmid enamasti. Ja lihtne on end supervanemana tunda. Või noh, proovida tasub seda kõike, igal juhul. Ühiste raskuste ületamine ühendab ka, kui võtta perekonda tiimina, kus kõik liikmed ja nende tunded on ühtviisi olulised).

Fotograaf: Viiene
 
Täna mõtleme, kas läheme veel linnusesse ronima enne tagasiteed või mitte. Ilm on selline hall ja kergelt tormine ja telefon ütleb, et õues on 13 kraadi. Ma pean siinkohal küll ikkagi Ilmataati tänama, sest kõik meie siinsed puhkusepäevad oleme me põhimõtteliselt õigel ajal vihmast pääsenud - midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Nii et tänks, taat!

Meie jalutuskäigurada (sääsed elavad siit edasi, kus need puud paistavad)


Ja täna siis on plaanis sõita Haapsallu vahepeatusega Viljandis. Sest meie meresõitjast pereisa plaane segas torm ja ta jõuab nii hilja Pärnusse, et me ei jaksa teda seal neljakesi oodata. Nii et läheme teda oma Haapsalu (Air-bnb) koju ootama.