Naistepäev ja printsessid ja lennukad naised

Ma küll sel aastal toimetan rohkem Päriselus blogis, kuna see on selline aastane enesejälgimiseteekond, aga mõtlen, et vahepeal jagan temaatilisi postitusi siia ka. Päris keeruline on muidu jagada, milline postitus nüüd kuhu sobiks. Aga vanemaksolemisevärki tahan siia ka koondada.

Lugesin täna ühest fb-grupist postitust, kuidas erinevates lasteaedades tähistatakse naistepäeva printsessipäeva või -nädalaga, mil kõik tüdrukud riietuvad printsessiks. Ja ehkki printsessid on toredad, siis naiseks või tüdrukuksolemise juures on ju nii palju ägedat, mida tähistada. Samas vestluses tuli välja, et mõnes lasteaias (konkreetne näide oli Hispaaniast) tähistatakse naistepäeva sedasi, et iga tüdruk võtab mõne silmapaistva naise ajaloost või tänapäevast, kehastub temaks ja teeb tema tegemistest ettekande. Et nii poistele kui tüdrukutele oleks maast madalast arusaadav, et naised ja mehed võivad mõlemad luua, leiutada ja oma unistusi täide viia. Samas ei leia ma, et nais- ja meesenergia oleks kuidagi samasugused ja ühe vitsaga löödavad. Erinevus rikastab igatahes ja maailm ongi duaalne. Tõde on minu meelest seal vahepeal - me ei pea jääma soorollidesse kinni, aga me ei pea neid ka täiesti assimileerima.

Mees ja naine on inimesed, kellel on oma huvid ja kired ja uudishimu ja inimesena võiks igaüks olenemata soost tunda, et tema unistused on aktsepteeritavad ja ei ole naeruvääristatavad. Kui ma näiteks naisena tunnen, et ma tahan kodus ise rohkem söögitegemisega tegeleda ja mees ei olegi sellest eriti huvitatud (ja see sobib mulle), siis ei taha ma kuulda, et ma olen justkui mingis soorollis kinni. Ja muidugi vastupidi ka. Ja samamoodi kui mõni mees tahab, ma ei tea, naise asemel raskeid kotte tassida, siis see ei pea ka olema mingist rollist tulenev, vaid lihtsalt tugi ja abi ja enamasti ongi mehed looduse tahtel füüsiliselt tugevamad. Me ju aitame üksteist igapäevaselt - kasvõi kottide tassimisel.

Ja ma tunnen, et nii mõnus on olla naine, kanda kleite, hoida kodu ja tegeleda loominguga ja sealjuures ka eneseteostusega, seigelda ja ronida, remonti teha ja tehnikat uurida. Ehk et ma jõudsin jälle tasakaaluni välja. Ja kui lasteaed või kool kisub printsesside poole kaldu, siis meie saame kodus kallutada elu jälle tasakaalu poole tagasi, lugedes ja jutustades lastele (ka poistele, jah!) ägedatest naistest ja sellest, kuidas kõik inimesed, kel on suur soov ja südikust, võivad teha elus mida iganes. Olla piloot või suurpere ema-isa (või mõlemad!) ja sellega absoluutselt ja täielikult rahul. Naiselikud või mehelikud ja iseendad saame olla igas ametis ja see tuleb kusagilt sügavamalt kui lihtsalt ametinimetusest. Selleks, et olla õnnelik ja tasakaalus, tuleb niikuinii võtta ja hoida ühendust oma sisetunde ja südamega. Siis huvitab natuke vähem, kes mida minu mehelikkusest või naiselikkusest arvab. #päriselus

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!

Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.

Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.

Vaikus, unistamine ja vanemlus (17.)

Täna oli üks ütlemata mõnus päev! Selles rahu ja vaikuse mõttes. Võtsin aja maha ja kerisin end teki sisse ja et oli kuuloomine, mil tuleb visualiseerida oma tulevikku ja kõiki ilusaid asju sinna sisse, siis unistasin ja mõtisklesin ja unistasin veel natuke. Igasugustest asjadest. Proovisin seda tehnikat ka, kus tuleb kujutleda seda tunnet, mis on, kui unistus on täide läinud ja lihtsalt lasin endal unistustega kaasa minna ja hästi palju mis-oleks-kuisid lasin ka tulla ja minna. Seda ei juhtu väga tihti, et oleks selline aeg lihtsalt niimoodi olla. Ilma aja surveta. Mu tervis oli ka väga tänulik ja tunnen end juba täitsa hästi, võib öelda isegi!

Ja see vaikus! Ma ei tahtnud tükk aega isegi muusikat kuulata. Lihtsalt kellad tiksusid ja lumi sadas akna taga. Ega ikka looduserütmide vastu ei saa. Kui on talveaeg, on hiberneerumiseaeg ja kõik peaksid küünlavalgel sokki kuduma ja regilaule laulma ja lihtsalt puhkama. Muidugi ei ole see ju tänapäeval enam reaalsus, aga mõne päeva kaupa ikka võib, kui saab! Ma tegin täna seda puhkamist ja olemist siis.

Ja õhtul koristasin oma kodukest ja kuulasin Kadi soovitatud audioraamatut "No Bad Kids" Janet Landsburylt. Janeti artikleid ikka loen juba mõnda aega ja lehte jälgin ka, aga jube mõnus oli lasta nõudepesemise ajal tal kohe järjest kasulikke teemasid läbi võtta ja selgitada. Kohe pikemalt ja süvendatumalt. Näiteks - millal ja miks on hea piire seada ja milliste tehnikatega aidata enda vihastumist ära hoida ja sekka lapsevanemate kirju küsimustega ja tema vastuseid nendele. Superkuulamine! Mul on veel kuskil pool raamatut jäänud kuulata, aga juba on see mind väga palju toetanud. See on fantastiline täiendus minu suurele lemmikule Shefali Tsabaryle, kes pigem läheneb vanemlusele natuke filosoofilisemalt ja just olemusekesksemalt ja vanema enda isiku arengu seisukohalt, aga Janet Landsbury raamat on hästi praktiline ja rohkete näidetega päriselust ja lastest. Ta muidugi ikka selgitab ka, mis tema mõtete ja soovituste taga on ja seda väga lihtsalt ja loogiliselt (ikka seesama, et laps on inimene ja räägi temaga nagu inimesega, mitte ülevalt alla või kuidagi alavääristades beebikeeles jne), tuginedes oma pratikale kolmelapseemana. Ma ühesõnaga leian, et need kaks raamatut võiksid olla hea paar ühele lapsevanemale läbitöötamiseks, kui ta soovib teadlikumaks vanemaks saada.

Kirjutasin just oma viie aasta päevikusse, mille ma eelmisel aastal ostsin ja juba on aastaring täis! Juba on põnev kirjutada ja vaadata, mis toimus eelmisel aastal samal ajal. Näiteks täna üks aasta tagasi olin ma ka kodus, aga tantsisin ja koristasin ja nautisin naiste Tartutripi järelmõjusid. Hea puhkus oli. Tantsu ja mängude ja naisteteemadega! Veebruaris läheb kordamisele!

Homme on neljapäev, mis tähendab, et mind ootab ees päev smuutide, lastejoogade ja naistejoogaga. Neljapäevad on minu jaoks tohutult laadivad - need inimesed ja lapsed ja see mõnus ootus, kuidas iga tund end looma hakkab, see on kõik kokku ikka nii hea tunne. Selline õige tunne.

Head ööd! Kell ei olegi üks! Ega pool kaks! Ma jõuan enne südaööd magama!

Kolmene joogalõdvestuses. Peaaegu lõdvestunud.

Heaemapäev, naised ja reede (12.)

Täna oli minu jaoks päris suur päev, sest ma tundsin, kuidas ma olin üle piiika aja hommikust õhtuni (no lapsed tulid lõunaajal ja ma lahkusin pool kuus õhtul) päriselt ja reaalselt ja füüsiliselt ja emotsionaalselt Teadlik Vanem! See tähendab, et ma suutsin end kontrollida ja olla mõistev ja rahumeelselt tülisid lahendav ema kõik need kuus tundi, mil ma lastega koos olin! No fain. Kuus tundi ei kõla muidugi nii suurejooneliselt kui ma tahaks praegu. Aga see on oluliselt rohkem kui ma viimasel ajal olen suutnud järjest see Vanem olla! Ja väikestest sammudest kõik ju algabki, eks! Pluss, selle kuue tunni sisse jäi ikka mõne kleidikese paar eriti emotsionaalset murdumist ka. Seega topeltpunktid! Ma olen vist tagasi!

Ma pean ütlema seda ka, et ma olen tegelikult olnud teadlikust vanemlusest (mis siis hõlmab lapsega kooskasvamist teda ärakuulates, mõista püüdes ja rahumeelselt tema emotsioone taludes ja teda nendega toimetulemisel aidates ja üldse teda inimesena koheldes) vaimustuses ja seda niimoodi püüdlikult rakendanud mitmeid aastaid. Ilmselt sai see alguse Seitsmese sünniga või isegi natuke enne seda. Ja see kõik on alati olnud loogiline ja toiminud ja end igasugustes olukordades tõestanud ja nii.

Kuni mingi hetkeni, mil ma hakkasin oma aega rohkem väljaspool kodu veetma, ehk teisisõnu - oma energiat ka töösse suunama. Jooga, saal, üritused ja kõik see värk. Kuskil siis eelmisest kevadest. Sest siis, nagu ma ka tabavalt olen kirjutanud, sai saalikesest nagu minu neljas beebi, kes hakkas endale aega nõudma. Aga see neljas beebi on siiani ikka päris palju nõudlikum kui üks beebi tavaliselt on. Võib olla ei ole ka? Ma ei mäleta enam, kui nõudlik üks beebi on! No on nõudlik, aga tema muresid sai tavaliselt lahendada süllevõtmise- ja kaisusmagamisega. Saalibeebi vajab palju rohkem aktiivset tähelepanu ja energiat. Ja noh, olgem ausad - ikkagi ju neljas beebi. Ehk et teisi lapsi on ka veel kolm ju.

Niimoodi see kõik algas siis - teised olid alguses kannatlikud ja sama iksaited kui mina, kuni nad said aru, et see vist jääbki nii olema, et ma olen pidevalt saalis. Ja kui ma kuhugi minema pidin, siis alati saali. Kuni Seitsmene ütles, et talle tundub, et ma armastan saali rohkem kui neid. No klassikaline emotsioon, kui perre lisandub beebi. On ju? Ja nii see olukord on siin muudkui süvenenud ja saalibeebi muudkui nõuab tähelepanu. Isegi siis, kui ma ei pea seal füüsiliselt olema. Saalibeebi vajab tähelepanu ka siis, kui teised tahaks minuga mängida või meisterdada. Ja ma alguses püüdsin kõiki võrdselt kohelda ja muudkui lohutasin end, et see on niimoodi ainult alguses ja kohanemine ongi raske ja küll ma selle tasakaalu leian.

Ja siis ma leidsin end hoopis olukorrast, kus tuli välja, et kõik need mustrid ja reaktsioonid, mis ma arvasin, et on ammu kadunud, tulid mulle appi! Noh, et ma olin ju väsinud end sajaks tükiks jagamisest ja vajasin abi ja siis need mustrid tulidki lahkelt (Tänks.). Ja hakkasid minu laste peale ärrituma ja nendega riidlema ja tagantkiirustama ja isegi vihastama! Ja kasutama igasuguseid väljendeid, mille ma arvasin, et olen ära unustanud. Ei ole. Ikka alles on kõik.

Ja siis tuli aastalõpp, väike selline puhkuseaeg ja järelemõtlemiseaeg ja siis see kõik mulle lõplikult kohale jõudiski, et kuhu me omadega jõudnud oleme. Tuli tõdeda, et kui ma ei taha suhteid oma väikeste inglikleidikestega täiesti ära rikkuda, siis võiksin need vanad head vanemluseraamatud ja artiklid ja videod üles otsida, võtta aega, et nad uuesti läbi töötada, paremad põhimõtted ja nõuanded oma käitumisega sünkrooni viia ja hakata jälle neid vanu mustreid üle kirjutama. Sest kui ma ikka oma teadlikkust ärkvel ei hoia, võib ta jääda lausa mingisse sajaaastasese unne ja mustrid tulevad võtavad trooni üle. Ma siis olin ise see prints nüüd, kes selle teadlikkuse üles suudles.

Ja lugemine viis mind lainele ja ma sain aru, et see lainelolemine ja järjepidevus on ka siinkohal võti õnne ja rõõmuni ja nii sündisid need teadliku vanemluse reeded ja tugigrupp. Sest ma tean, et meid on rohkem! Meid, kes me püüame toetada oma lapsi kõigest hingest ja hoida suhteid ja teha koostööd ja kasvatada mõnusaid, kaastundlikke ja õnnelikke inimesi! Koos on nii palju pareeem!

Täna õhtusel naistereedel jäime veel hiljem lobisema ja see ühine laste ja elu üle arutlemine ja arusaamine, et meil on tegelt kõigil ikka samad mured ja mustrid, millega maadelda, see andis jälle hirmsat moodi sellist kindlustunnet ja motivatsiooni ja jõudu juurde! Ma usun, et see teadmine, et õhtul saab jagada ja arutada igasuguseid elulisi asju, see juba hoidis päeval mind inimesena (mitte mingi kurja kollina, kelleks ma võin vahel muutuda!). Super, naised. Ma lihtsalt tunnen peale iga naistereedet, kuidas kõik on palju selgem ja loogilisem ja voolavam ja elu usaldamine on see, mida edasi teha. Mida ma ju tean. Aga ikka unustan vahel teada.

Palun, ma tahan olla see ema jälle (pluss saalibeebi)! Aitäh!