Wednesday, November 30, 2016

Kultuurikleidikeste talvine reis Tartusse puumajade, ERMi ja varjuteatriga

Kuna ma juhtusin ühel päeval lugema Karlova Teatri etenduse "Tähelaps" kohta ja see kuidagi kõnetas mind eriliselt (ühtlasi tundsin otsekohe ära oma võimaluse Tartusse minna), võtsime plaani ühe Tartutripi. Eriti kuna Karlova Teatri rahvas oli eriti vastutulelik ja lubas meid ühele etendusele, mida reklaamis polnud, sest ma nii ilusasti küsisin, kas neil päevaseid etendusi ei oleks ühtedele kaugemast linnast pärit kleidikestele pakkuda. Ja sellest päevast peale hakkaski Tartuplaan end ise koostama.

Kuna Tartusse tuleb ikkagi hea mitu tundi sõita ja Tartu on üks ütlemata tore koht, mõtlesin, et võibolla - miks mitte, peaks sinna siis juba kaheks päevaks minema. Siis saaks nagu vahepeal tagumikke ja jalgu ka puhata ja muidu Tartut nautida. Plaanile lisandus külastus Eesti Rahva Muuseumisse, kuna inimesed kirjutavad sellest juba pikemat aega nii ilusaid ja kutsuvaid lugusid ja arvustusi ja mina juba ammu ei jõudnud ära oodata, millal ma oma lapsed kõik sinna viia saan. Siis elab siin veel mõningaid abikaasa sugulasi, kelle me lõunale kutsusime ja airbnb pakkus meile ühe eriti nunnu ajutise kodu Karlovas. Mida siin enam mõelda ju.

Kolme väiksemat sorti lapsega pikem autosõit ei kõla võibolla kõigile kutsuvalt, aga kogenud ema teab, et kui sättida sõit uneajale, võib sellest kahtlasest olukorrast täiesti puhtalt välja tulla! Igal juhul puhtamalt kui uneajavälisel ajal sõites. Meil läks nii õnnelikult, et nii sinna- kui tagasisõites magas mu lastest 2/3 terve tee ja 1/3 oli küll väsinud, kuid ei väljendanud seda kõige häälekamalt. Püüdsin teda rõõmustada küpsiste ja jõululauludega ja tema kooris mulle vastutasuks mandariine.


Võtsime (ma isegi ei tea, miks ma meie vormis seda planeerimiseosa kirjutan. Tegelikult ma väga kellegagi seda ei arutanud) plaani alustada sõitu kell 12 päeval, et oleks enamvähem uneaja kanti aeg ja et me jõuaksime Tartusse piisavalt normaalsel ajal, et jõuda 19.00 suletavas ERMis ikka kaa natukene olla. Võibolla isegi enne sööma minna? Reaalsus kattub harva plaanituga, seega istusime autosse lõpuks kell 13.45 ja jõudsime oma ajutisse Tartu koju kell 16.30. Sööma me enam ju ei jõudnud ja paar poolikut banaani hiljem saime Tartu tipptunniliiklust nautides muuseumi sõita. Seal saime hängida kuskil poolteist tundi või nii. Kindlasti oleks vaatamist jätkunud kõvasti kauemaks, aga tegelikult selliseks õhtuseks (harivaks!) meelelahutuseks pika autosõidu järel oli see paras aeg.

Meie eriti idülliline ajutine Tartukodu

Muuseumist olime täiesti sillas! Seal võis põhimõtteliselt ju kõike näppida, igal pool ronida, mööda onne ja labürinte kolada ja ringi joosta. Iga nurga taga oli midagi lahedat katsuda ja vaadata ja teada saada. Muidugi ei jõudnud me selle ajaga kogu rahva ajalugu läbi töötada, aga suurepäraseks esmaseks sissejuhatuseks väikestele eesti tüdrukutele oli see kindlasti. Ma olen täiesti kindel, et nad tahavad sinna tagasi minna ja asja edasi uurida. Nagu minagi.



Üheks hitiks oli seal raudselt nutivoodi, mis salvestas seal kuidagi voodi peal olevaid inimesi ja pärast sai kõrvalt vaadata, et mida me seal tegime. Ja nii sadaviiskend korda järjest. Ja tegelikult oli see nii paeluv, et ma oleks vabalt sada korda veel võinud proovida. Aga kuna ma olin ikkagi see täiskasvanu seal, siis tuli ju öelda klassikalised sõnad: "Lähme edasi ja vaatame, mis siin veel on" (aga pärast läksime ikka veel korra tagasi).



Siis seal sai ise tossu teha ja vaibamuusikat. Ja meil kodus tahvelarvutit ei ole, seega olid meie neiud eriliselt vaimustuses sealsetest puutetundlikest ekraanidest, kus sai ise asju vajutada ja sõrmega pilte kerida ja igast muud moodsat värki teha. Ja siis sai kell 18.45 ja me lahkusime majast 18.58. Aga igati väärt poolteisttund oli!



Klaasist põrand! Päris õudne!


Hommikul tõusime oma eriti armsas kodukeses üles, pudrutasime, pakkisime ja lahkusime varjuteatrisse! Varjuteatrietendus "Tähelaps" toimus Karlova Teatris ja oli tõesti väga lahedalt tehtud! Ma ei tea, ma vist ei olegi kunagi varjuteatrit näinud niimoodi. Kuuene ja Neljane olid lummatud, Kahene keeldus lavale vaatamast ja veetis etenduse nägupidi minu õlas (mis tuletas mulle meelde Kuuest, kelle ma samas vanuses kinno Suurt Maalritööd vaatama viisin, mis läks umbestäpselt samamoodi. Ikkagi õed.). Muinasjutt oli õpetlik (ehkki kohati päris sünge oma kerjusesõimu, peksu ja tapmisejutuga) ja kõik lõppes, nagu ikka, ilusti. Headus ja südamlikkus võitis. Nii ta on.


Meie ajutine kodutänav


Harilik Karlova teatri tualetilinnuke

Edasi ootas meid lõuna Aparaadis Ingi ja poistega, kus ma pidin sööma neli päevapraadi (ja ma ei jaksanud!), sest lastel oli mingi kastmeblokk. Aga kuna vestlus oli huvitav ja aus, siis ma ei võtnud seda kuigi traagiliselt ja andsin endast parima. Ja kuna Ingi oli äärmiselt ettenägelikult reserveerinud meile laua mängunurga kõrval, ei pidanudki ma muu kui vestlemise ja söömisega tegelema. Täiesti imeline.

Oleksin väga tahtnud veel minna lastele Tartu Raekoja platsi kuuske ja jõuluväljakut näitama, aga kell ei lubanud. Uneaeg ja pime aeg pressisid vaikselt peale. Nii ta nägemata jäigi. Sellest sündis aga tagasiteel plaan minna ühel päeval Kuuese ja Neljasega rongiga (sest siis ma saaksin neile lugeda ja muid asju teha, mida autoroolis on keeruline teha) Tartusse ja tagasi ja siis kõik kuused ja jõed ja muud asjad üle vaadata. Kõlab küll hästi, aga arvestades, kuidas see aeg meil siin lendab, võib see vabalt juhtuda ka järgmiste jõulude paiku. Igal juhul jäime me oma Tartutripiga väga rahule ja nüüd kõik magavad siin ja näevad tõenäoliselt päkapikke unes, sest täna öösel peaksid nad lõpuks oma kingitustega meile jõudma. Mulle tundub, et nad juba käisid.

Tuesday, November 29, 2016

Meie päris korralik Pipisünnipäev ehk jälle pidu

Mul on natuke imelik jälle sünnipäevadest ja tähistamisest ja pidutsemisest kirjutada, aga no kuidas ma saaksin seda varjata, eks. Seda on ju mu näost näha! Ma võin põhimõtteliselt lubada, et vähemalt (oma) laste sünnipäevadest ma nüüd mingi aasta aega enam ei kirjuta. Vahepeal tuleb minu sünnipäev ja võib olla siis sellest natuke, aga see on alles kevadel. Ja ma vahepeal kirjutan siis jälgede segamiseks muudest asjadest (nagu jõulud! Nendest saan rahulikult ju mingi kuu aega kirjutada!).

Ühesõnaga. Sel aastal tähistasime laste vananemist sellise päris korraliku suurusega Pipipeoga. Kuna meie kleidikestel on kõigil sünnipäev sügisel, siis mängib ühe suure peo korraldamine päris ilusti välja. Eelmisel aastal pidasime ka ühe haldjaliku ühispeo, aga see oli ulatuselt natuke väiksem puhtalt sel põhjusel, et pidu toimus Marukaru kunstitoas ja sinna kunstilaua ümber mahtus piiratud arv lapsi. Seekord olime aga targemad ja valisime kohe eriti suure ruumi, et mahuks nii palju sõpru kui võimalik!

Pipipidu sündis kuidagi loomulikult/pooljuhuslikult mingi jutu sees ja mina terane pliiats (varras?) haarasin kohe sellest kutsuvast teemalõngast kinni. Kuna kõik need väikesed tüdrukud minu ümber hakkasid Pipipeomõtte peale silmist ja igalt poolt särama, ei pidanudki ma nagu rohkem eriti pingutama. Peale selle, et see kõik tuli ära ka korraldada. Leidsime oma Pipi, keda kehastas minu nunnude tantsutunniõpetaja (mis oli eriline hitt ja imeline valik, sest esiteks, minu üsna häbelikud neiud tundsid end temaga kohe koduselt, ja teiseks, ta on lihtsalt nagu sündinud Pipi (äkki ongi?)), tellisime kolme Pipiga tordi, meisterdasime Pipi tegelastega suupistetikke, kleepisime kleitidele lappe ja lõikusime vanikuid ja.


Peo ettevalmistused läksid üldse sel aastal kuidagi libedalt (tavaliselt ma olen pinge all närvis nagu mingi, ma ei tea? närvis inimene?) - küpsetasin terve hommiku falafleid ja hakkisin kartulisalatit ja pakkisin toitusid ja puuvilju ja köögivilju ja anumaid ja kanne ja küünlaid ja tapeedirulle ja kogu ülejäänud elamise kastidesse ja kottidesse ja jõudsin isegi poest asju juurde tuua ja pärast kõik inimesed siin riidesse kaa veel aidata! Ainult kohapeal oleksime vist ideaalses maailmas ettevalmistusteks veel mõne lisaminuti võtnud. Kuigi tegelikult jõudsime kõigega enamvähem valmis, siis oleks tahtnud lisaks veel sellist vähemalt kümneminutilist pausi, et enne külaliste saabumist kõik üle vaadata, sisse ja välja hingata ja nii. Samas me jälle võitsime aega sellega, et korraldasime peo sellises kohas, mida keegi normaalselt üles ei leidnud. Lasime mõne ümberkaudse tänava ka veel remondiks kinni panna ja alguskellaaja sättisime sellisele ajale, et võimalikult pime oleks. Õnneks need, kes ikka väga tahtsid tulla, leidsid peo kenasti üles. Isegi meie Pipi.


Pipi (Piret Heatujustuudiost) tõmbas lapsed ikka kogu täiega teemasse sisse! Isegi suuremad lapsed möllasid seal ja lasid oma sisemise lapse (ja Pipi) täiesti vabaks! Ma oleks isegi tahtnud seal hüpata ja karata, aga kuna meie Kahene tundis end sel meeleolukal peol kindlamalt teistele ülalt alla vaadates, siis veetis ta põhilise osa ajast minu puusal ja minu puusad ei jaksanud kümne lisakiloga limbot tantsida ja muid selliseid asju teha. Aga juba eemalt oli ilus seda head energiat ja siirast rõõmu vaadata! Ja kui Neljane hommikupoole läbi une õndsalt "Pireeeet.." sosistas, sain kaa jälle aru, et kõik oli õige. Aitäh jällegi, Piret!


"Paaalju õõõnnnneeeee teileeeeee!"

Sel aastal oli meil täiesti taimne siseruumipiknik ja gluteenivaba vegantort, millele joonistasin ise Pipid, mis prinditi niimoodi tordile ilusasti peale! Tort maitses tõesti nagu taevas, hoolimata sellest, et ta oli vaba sellistest erinevatest harjumuspärastest tordiainetest nagu nisujahu ja piimatooted ja muna. Ja jube ilus oli ju kaa! Tervitan siinkohal eriti toredat, sõbralikku ja vastutulelikku Helena´s Bakery´d! Ma arvan, et me ei pea enam ihupagarit otsima (sest vahel tahaks, et keegi teine küpsetaks! - päris tabav reklaamlause ju!)!


Pidu kulges väga meeleolukalt ja sai nii kiiresti läbi, et mul võttis pärast veits aega, et aru saada, et oligi nüüd siis see pidu ära. Nii palju toredaid suuri ja väikeseid inimesi tuli kokku ja saal oli õnne ja rõõmu täis nagu ühel sünnipäeval võikski olla. Nende peale, kes tulla ei saanud, me mõtlesime ka ja teiega pidutseme siis kui pidutseme, onju!


Oma (suuremaid) lapsi nägin ma põhimõtteliselt enne pidu ja siis peale pidu (sest Kahene, nagu ma mainisin, pidutses üldiselt mu puusal ja teised kadusid lihtsalt oma sõprade ja möllu sisse ära. Okei, tegelikult mulle meenub, et vahepeal ma lõikasin neile torti ka), kui nad olid end soodaks väsinud ja sellest ka märku andsid nii et seda oli keeruline mitte märgata. Aga samas oli see selline suurest rõõmust tulenev kurnatus, mis neid (ja meid) valitses ja see nagu ei olnudki nii hirmus kui võiks ette kujutada (Kolm väikest tüdrukut. Peale elamusterohket pidu. Kell kümme õhtul. Ja nende väsinud vanemad.). Foon oli ikkagi kokkuvõttes positiivne. Seda on mul muidugi hea siin tagantjärele rääkida, mil kõik ümberringi vaikselt magavad,

Kui enam ei jaksa isegi pilti teha, aga ema soovitab tungivalt

Ja kui me natukene nagu lootsime, et kõik lapsed jäävad pärast koduteel autos magama, siis seda küll ei juhtunud. Kahene laulis meile heledaid laulukesi ja teised hoidsid lihtsalt silmi nii lahti kui võimalik, sest ma olin neile maininud, et kui keegi autos magama jääb, siis me avame kingitused hommikul. Keegi. Ei jäänud. Magama. Magama mindi siin kell 23.43, peale ametlikku kingitusteavamisetseremooniat. Mille tulemusena tõusti alles kell kümme hommikul. Tegelikult on patt kurta!

Ettenägematu öine kingitusteavamine

Pika peojutu kokkuvõtteks tahan ma kõigile asjassepuutuvatele (sealhulgas iseendale, abikaasale, lastele) suure ilusa aitähi öelda. Aitäh! Oli vägaväga tore pidu toredate inimeste ja pipide keskel ja maidea - järgmisel aastal siis jälle, jah (tõenäoliselt ilma pipideta)?

Thursday, November 24, 2016

Kuidas ma Kuueses Mick Pedaja abil muusika- ja kontserdipisikut kasvatasin

Ma olin enne eilset juba kaks korda sel sügisel Mick Pedaja kontserdil käinud. Esimesel korral läksin siirast huvist (olles enne kuulnud põhimõtteliselt ainult tema seda ühte laulu), et milline tema ülejäänud muusika on. Ja pärast seda ma muidugi sain aru, et ma ilmselt tahan igale järgmisele kaa minna. Ja nii ma siis olengi siin jõudumööda läinud. Tema muusika (ja eriti siis veel elavas esituses) on minu jaoks nagu meditatsioon, nii et ma siis põhimõtteliselt teen joogat ju!


Tänase kontserdiga oli niimoodi, et kuna see sattus olema kolmapäeval, mil minu abikaasa trennis käib ja vanaema on parajasti reisil, siis ma küll proovisin abikaasat veenda, et see on üks selline kontsert, kuhu ma minna tahaksin, aga ilmselt siis mitte piisavalt kirglikult. Ja kuidagi olin leppinud asjaoluga, et seekord siis nii. Kuni siis tuli see plaat nüüd päriselt kaa välja ja ma hakkasin seda spotifys kuulama. Ja veenduma, et ei, ma ikka tahan küll kontserdile minna. Ja kuna me siin kuulasime seda kõik koos, mõtlesin, et võiks ju siis Kuuese ka kaasa võtta. Sest me pole eriti temaga koos kontsertidel käinud. Ja no see oleks küll selline kontsert, kuhu ma tahaks teda viia. Ja selles, et ma lihtsalt ei taha, vaid pean kontserdile saama, veendusin lõplikult teisipäeva õhtul autoga koju sõites, mil Eesti Popsis lasti kaks Micku laulu järjest. Autoga. Õhtul. Üksi. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal mitte midagi täpsustuseks lisama. No hea küll, ütleme nii, et auto on nagu vaese mehe kontserdisaal. Ja kuna ükski lapsehoidmisvariant ei tahtnud realiseeruda, halastas mu kallis abikaasa minu peale ja lasi mind Kuuesega kontserdile. Ja ma ausõna ei ürita siin end huvitavaks teha, kui ma ütlen, et ma ostsin piletilevist kaks viimast piletit. Kaks täiesti viimast piletit. Piletilevi näitas: piletite kogus:2. Ja mina ostsin need ära. Tänks jälle, universum!


Ja kontsert oli muidugi jälle fantastiline (ka see saalitäis rahvast, kes pärast püsti aplodeeris ja juubeldas, oli minuga nõus). Ma ei tea, mulle ei meenu praegu eriti teisi selliseid artiste, kes oma hinge ja südame kõik nurgad niimoodi muusika kaudu täiesti otsast lõpuni lahti rulliks. Ja kelle puhul tekiks tunne, et ma nagu tunneks teda tänu sellele läbi ja lõhki. Täiestu uskumatu, mu meelest. Selline ehe ja otse hingest läbi värk, kuhu ma lihtsalt kaon sisse ära. Iga. Kord. Ja mis siin salata - üle mõistuse inspireeriv. Väike arg ja häbelik laulja-Grete sai eile jälle natuke julgustust ja tuge juurde. Ma ei tea. Aitäh!


Kuuesele ilmselt ka meeldis (seda ei ole kunagi kerge päriselt mõista). Ma muidugi ei jätnud eriti midagi juhuse hooleks ja  püüdsin luua tema õhtu õnnestumiseks soodsad tingimused: esiteks läksime me piisavalt vara kohale, et esiritta saada ja kellegi pea ei varjanud kitarriga onu ega tossumasinat ega sügavaid looduskaadreid ekraanil, ja teiseks oli ta neid laule kodus kuulnud ka (ripiidi peal). Et tuli nagu tuttav ette. Millest oli kindlasti ka abi. Millegipärast tal oli küll vahepeal raskusi rahulikult istumisega ja mul tuli talle aeg-ajalt meelde tuletada, et sahmerdamine on pisut häiriv, eriti kui tahaks parajasti keskenduda ja kogu seda laval toimuvat imelisust endast läbi lasta. Aga kokkuvõttes lubas ta ka järgmisel korral kontserdile kaasa tulla. Ja kojusõites rõõmustas ta mind oma avastusega, et autos on nii mõnus kõvasti muusikat kuulata. Tundub, et hakkab looma! Ma lihtsalt nii tahaks, et ta kaa ühel päeval mõistaks, milline võimas ja toetav abivahend on Muusika maailma ja asjade ja iseenda mõistmiseks ja selle kõigega toime tulemiseks ja meelte puhkamiseks ja igasuguse sisemise jama vabastamiseks. Ega ma ei kujutaks oma maailma ilma helide ja muusikata ette küll. Mitte vähemalt nii suurepärasena, kui see olla võib. Ja ükskord ma laulan teile!

Wednesday, November 23, 2016

Järjekordne tähistamine: Uus Kahene!

Nüüd siis on lõppude lõpuks ka Ühesest saanud Kahene ja peod meie peres aina jätkuvad! Ja ma ei ole veel tegelikult väsinud! Hoopis õhinas! Sest tulemas on veel kolme õe pipipidu, mis tõotab tulla üks korralik möll ja rõõm!

Kahene sai oma päeval oma elu esimese põhimõtteliselt teadliku (sest noh, tegelikult ta võibolla siiski ei mäleta seda hiljem) aardejahi ja läbis selle täitsa edukalt! Muidugi oli tal mitu abilist, kes kohati isegi liiga entusiastlikult tema aardeid jahtisid ja neile tuli paar korda meelde tuletada, kelle sünnipäev on. Aga lõpupoole hakkas ta juba aru saama, mis värk nende kaartidega ja kingitustega on. Ja kui pakist tulid välja kommid, siis oli tunda, et tema usaldus protsessi vastu oli saavutatud. Ta oli müüdud laps (ei kõla sama hästi kui "müüdud mees", vist?).

Vihjekaardid

Mõttetöö

Abijõud

Ja õhtul oli meil siin pidu sugulastega ja kõik oli väga meeleolukas ja tore! Ainult, et seda traditsioonilist päeva emaga pole ta saanud veel lunastada, kuna ta siin möödunud nädalal selline kergelt palavikus oli ja väikest köha ilmutas ja mina nädalavahetusel üldse joogaõpetajaks õppisin. Nii et see lükkub tõenäoliselt järgmisse nädalasse, aga see tuleb! Ja ma tahaksin väga teda ujuma ja sööma viia ja muidugi raamatut valima!

Ema, võluv Kahene ja sünnipäevaeelne aasta pildis

Seni aga elame oma pipipeo ootuses, valmistame kaunistusi ja triigime kleite ja käime poes patside jaoks traati ostmas. Ja paneme tähele, et jõulud pressivad juba uksest ja aknast sisse, nii et ega siin pole mingit puhkust - kohevarsti hakkavad päkapikud käima ja peale pipisid tuleb hakata lumehelbeid ja põtru lõikuma!

Pipi- ja hobuselõikumine



Monday, November 14, 2016

Kuidas kleidikesed nüüd aeg-ajalt Sensas käivad

Alates novembrist võib kleidikestejuttu üle kuu lugeda ka ajakirjas Sensa! Mul on selle võimaluse üle lihtsalt nii suur heameel. Sest Sensa on üks suure hingega ajakiri ja ma lihtsalt sulan, kui ma mõtlen, et ma saan ka olla üks väike osa sellest suurest hingest. Seega, aitäh Sensa ja aitäh kleidikesed, kes te mulle siin pidevalt ikka uut materjali toodate, millest muudkui kirjutada ja kirjutada :)

Wednesday, November 2, 2016

Uhiuus Kuuene ja lõputud pidustused

Vahepeal on meie perre lisandunud üks Kuuene, kelle pidusid me siin nüüd muudkui peame ja peame (nii, et isegi sellest kirjutada ei jõua!)! Kohe saab jälle torti!


Sünnipäevalapse soovil käisime tema päeval peale hommikust kingijahti nukuteatris (ainus etendus sel päeval oli "Hanel on auto", mis kirjade järgi sobis 3-5-aastastele, aga mulle tundus, et pigem siis kolmestele. Aga kuna uhiuus Kuuene lõkerdas naerda, mõistsin, et see pole see koht, kus selliste detailide kallal nokkida!), siis raamatupoes, kust leidsime Astrid Lindgreni raamatu "Hakkaja Kaisa" (ja mina arvasin, et meil pole enam Lindgreni loomingus väga palju avastamist) ja siis Väikese Ingli poes talle uut kristallkäevõru toomas ja siis Blissis söömas. Ja siis sõitsime edasi Jane juurde, kes meile eriti mõnusa ema-tütre hoolitsusõhtupooliku korraldas! Saime jalad soolavannitatud ja varbad lakitud (mis oli Kuuese suur unistus. Lisaks lubasin talle, et lasen oma varbad lakkida tema omadega sama värvi ja nii me sealt koju tulime - ühe jala varbad tumesinised ja teise jala omad hõbedaselt sätendavad) ja peale selle veel õieteraapiat ja henna-maalinguid! Kuuene oli sillas ja mina ka! Tõeline ema-tütre deit! Ja siis jõudsime koju sushile ja tordile! Õhtu lõpetasime perekondliku peitusemänguga, mille jooksul selgus, et meie Ühene on lihtsalt sündinud peitusemängija (oli teine võimeline lebama kõhuli koos Kuuesega voodi all nagu üks vaikne hiir!). Ja see, et peitusemäng on ikka aegumatu klassika!
Traditsiooniline kingijaht traditsioonilise sünnipäevakleidiga

Nii me siin elame - pidutseme ja prassime päevast päeva, vahepeal lihtsalt sünnipäevalaps vahetub!

 Varbad ja maalingud