Tuesday, April 4, 2017

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et märtsis ma siin peatust teha ei jõudnudki! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.



Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!


Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!





Wednesday, February 15, 2017

Joogamuinasjutt ja varajane kevad ehk minu väike ashramielu Portugalis (ehk kuidas kleidikesed lasid kleidil puhata, kui soovite)



Röstitud kastanid ja kaunis väljak ja eriti armas väike ja kitsas ja mere(jõe?)vaatega Lissaboni tänav 

 Pesukuivatamine Lissaboni moodi ja väike, vana, aga endiselt eriti lahe heleroheline Mini

Eelmisel nädalal saabusin oma nädalaselt joogareisilt* Portugalist, mis oli nagu mingi naasmine paralleeluniversumist. Juba see, et ma sain kõik need päevad ainult iseendale keskenduda, oli tõeline puhkus. Lisaks see, et ma sain teha iga päev joogat, kuulata ja mõista, laulda neljakümne joogainimesega võimsalt mantraid ja vestelda nendesamade, eriti tśillide joogainimestega joogateemadel (ja muidugi ka muudel teemadel. vist?), tantsida nendega täiesti tavapärasel igapühapäevasel ashrami-popup-deep house´i-peol, nautida päikest ja ookeani ja kuutteist soojakraadi ja see, et ma ei pidanud mitte ühelgi päeval söögitegemise peale mõtlema, ent sain sellest hoolimata nautida iga päev, kolm korda päevas lihtsalt maailma parimat ja täiesti taimset joogatoitu (päikeselistel päevadel lausa terrassil päikese käes). See muutis puhkuse veel tõelisemaks.



Saksa joogaonu jalad

 Minu jalad

Ma tean, ma tean, et kui ma nüüd siin kirjutan, et ma tõusin iga päev kell 4.30, et minna hommikul sadhanale (hommikujooga), siis see võib tekitada mõningaid küsimusi selle puhkuse puhkusena mõistmise osas. Aga ma kinnitan teile, et kui ikka väga joogat armastada, siis see ongi puhkus, tõesti (soovitan, muide, proovida. Millegipärast me ju sinna ikka ja jälle läheme ja seda puhkuseks kutsume, eksole).

Quinta do Rajo ehk meie ashram

Igal juhul. See oli ka minu jaoks üks tavatu puhkus, aga seda selle kõige kaunimas ja tõelisemas ja rõõmustavamas võtmes! Ma võin kinnitada, et olen nüüd laetud, uut elujõudu täis ja juba tegutsen siin nagu mingi hullumeelne ja planeerin oma kevadist kalendrit niimoodi, et varsti pole maikuuni enam ühtki tühja kohta. Ilmselt ma ei pea lisama, et iga teise päeva sündmuse kirjelduses on sõna "jooga". Lastejooga, naistejooga, joogaeksam, täiskasvanute jooga, jooga-loovushommik, joogatädi kontsert jaa nii edasi. Ühesõnaga kevad möödub joogaselt. Olete kõik igale poole palavalt oodatud! Facebook toetab mind info jagamisel.

P.S: ma olen taotluslikult napisõnaline ja jagan oma reisihetki ja -joovastust eriti hea meelega isiklikult nendega, kes selle kõigega haakuvad ja eriti joogauudishimulikud on! Küll aga jagasin siin teiega ju päris heldelt pilte, et ise kaa neid siin aeg-ajalt vaatamas ja imetlemas käima hakata!

*joogareis oli osa kundalini jooga õpetajate esimese astme koolitusest, mida kindlasti kõigile soovitan! Uus koolitus algab juba kohenüüd märtsist ja selle kohta loe lähemalt siit! Aga sinna ashramisse saab ka muidu ritriitima ja koolituma ja vabatahtlikuna minna ja nende kohta loe lähemalt siit.

Tuesday, January 24, 2017

Naised, õnn ja Tartu ehk meie ultimate puhkus rutiinist

Mingi nädalakene on juba meie naiste Tartutripist möödas, aga ma olen endiselt sellel lainel. Vot selline reis oli! Ma olen tegelikult terve nädala tahtnud sellest kirjutada, aga kuidagi elu on vahele tulnud. Ja uni. Vana hea lastega koos magamajäämine on jälle üle võtnud. Ma ei saa muidugi seda unele pahaks panna, sest ma asendan eelmisest nädalast oma joogaõpetajat ja annan kaks korda nädalas õhtuti tunde, lisaks lastejoogadele ja ka nendele tuulerõugetele, mis meie majja on sniikinud. Nii et mu keha lihtsalt võtab igast unevõimalusest kinni, et jaksata päeval joogaettevalmistusi teha, kodu kasida, igast värki planeerida ja kirjutada ja kallistada ja öösiti õnnetukestele toeks olla. Ja lisaks veel see tants, mis minu keha ja vaimu on üle võtnud. See ilmselt ka nõuab lisapuhkust.

Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see isegi hea, et ma niimoodi nädalake hiljem sellest märkimisväärsest tripist kirjutan, sest kui ma olen sellest näiteks eelmisel pühapäeval kirjutanud, mil me olime värskelt tagasi jõudnud, poleks ma suutnud neid emotsioone kuidagi adekvaatselt sõnadesse ja postitusse vormida. Siis ma oleks kirjutanud ja kirjutanud ja saanud aru, et ma ei oska niimoodi kirjutada, et see kõik saaks täpselt nii kirja nagu ma tahaksin. Nagu üritaks esimest armumist kirja panna. Või midagi. Selliseid sõnu lihtsalt ei ole.

Ja ega neid sõnu vahepeal kusagilt juurde tulnud ei olegi, aga need põhilisemad emotsioonid ja hetked on nüüd kuidagi selgemad ja nendest ma saan juba täitsa loetava ülevaate teha. Natukene. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutaks üldse sellise postituse, et "what happens in Tartu, stays in Tartu". Et oleks lihtsam ja ei peakski neid sõnu otsima hakkama. Ja kõik. Aga ma ei raatsinud seda kõike ikkagi täiesti endast välja kirjutamata jätta. Sest ma vägaväga loodan, et meie emadevabadustripp inspireerib teid, naised (ja võibolla ka mehed? Vähemalt annab see aimu, miks naised peaksid niimoodi koos trippima ja millised mõjud sellel on naisele ja sellest tulenevalt ka kõigele muule tema ümber. Ka mehele ju siis) kaa selliseid trippe ette võtma! 

Snäkkbääg pikaks teekonnaks

Meie õnnis nädalavahetus algas (ülemöödunud) reedel, mil me asusime niimoodi nelja ajal Tartu poole teele, et jõuda sinna kella kuueks. Sest kuskil feissbukis jõudis minuni mingil hetkel info, et just sel reedel toimub seal viie rütmi tantsu õhtu ja me siis otsustasime minna seda proovima. Ja see oli päris tähendusrikkaks alguseks meie Tartusviibimisele! Sest pärast seda olime tantsu täis ja tantsisklesime läbi terve reisi siiani välja. Ja ma olen päris kindel, et ma tantsisklen homme hommikul tõustes veel edasi. Võibolla isegi öösel. See ei tähenda, muide, ainult otsest füüsilist tantsimist, aga kirjeldab nagu ka sellist üldist meeleolu või õhkkonda. Nii siis, kui täna. (Pee ess, see oli ju 13. kuupäeva reede! Ja müstiline oli selle reede puhul ainult see, et miks me pole varem selliseid trippe teinud!)


Ja nädalavahetus jätkus täiesti sajaprotsendiliselt naisteteemadel. Lugematud vestlused, arutelud, jagamised ja oma hingesoppide avamised, rahulikud ja nõudmistevabad hommikusöögid (mille algus ja lõpp on täpselt siis, kui selleks on soov(!)), meeldiv toit, spa (vähemalt osadel meist), kino (draama! Pisaratega!), eriti diip lauamäng, lugematud küünlad ja hea muusika (minul tekitab selle nädalavahetusega otseühenduse Angeelia) ja muidugi tants (tantstantstants! Ühel ööl lausa neli tundi järjest! Tegime Spotifys listi ja lisasime pidevalt sinna oma uusi ja vanu lemmikuid ja list muudkui venis ja tants muudkui jätkus. Kuni kell sai kolm.)! Ja lihtsalt nii tohutult palju pisarateni naermist! Ja veel vestluseid, jagamisi, natukene und (aga mitte liiga palju! Kesse raatsib magada!). Ja siis veeeeel nalja ja naeru ja pisaraid! Pluss eriti lahe vaade Tartu linnale meie Airbnbst leitud eriti mõnusast Tigutorni apartemendist, mis tekitas tunde, et me oleme kuskil pilvedes. Noh, natukene nagu olimegi ju. 

Kuidas me muuhulgas ka asemeid jagasime

Vaade pilvedest

Minu talvine, aga soe Tartu

 Diip lauamäng "Ava ja avasta"

Tagasiteel süvenesime naiselikkuse ja mehelikkuse loengute konspekti (aitäh, Kätlin, kes Sa meile nii põhjaliku ülevaate tegid! Ma oleks hea meelega veel kaks tundi sõitnud (sest ma ei olnud ju rooliis!) ja kuulanud ja arutlenud ja koos nalja teinud!) ja mõtlesime, mida me kõike oleme oma elus naisena valesti (ja muidugi ka õigesti) teinud. Ja ma pean märkima, et selles konspektis oli selline kuldne mõte, mis sobis täiuslikult meie trippi lõpetama - naisel peab olema oma sõbrannadering, kellega kõike jagada, elada end välja, olla emotsionaalne ja lihtsalt tema ise. Siis saab naine olla õnnelik. Sest mees toimib emotsionaalselt hoopis teistmoodi ja ikkagi ei ole naisega täpselt samal lainel. Muidugi on mehi, kellega saab ka kõigest rääkida ja see on täiesti suurepärane, aga teine naine on ikkagi teine naine. See on vähemalt minu kogemus küll (pluss konspekt ütles ju ka nii!). 

Ja sõbrannadega peaks, muide, kohtuma igal nädalal(!). Tänapäeval on meil õnneks võimalik ka virtuaalses ühenduses olla whatsappide ja messengeride abil, mis minu meelest on imeline! Sest elu sees ei jõuaks neli naist nii tihti füüsiliselt kokku saada (eriti, kui on selliseid sõbrannasid ka, kes elavad väljamaal. Tervitused väljamaale, musirullid!), et kõike seda jagada, mida me messengeris jagame. Jooksvalt. Sest kolmele sõbrannale korraga helistada on ka keeruline. Isegi kui tehnika seda võimaldab, siis kõigil ei ole ju niikuinii aega samal ajal vestelda. Nii et ma ütleks, et need tänapäevased tehnilised võimalused ei ole mitte ainult kurjast! Loomulikult ei asenda need päriselt suhtlemist ja selliseid (lihtsalt SELLISEID) nädalalõppe, aga nad aitavad hoida ühendust ja sidet kuni järgmise päriskohtumiseni. Ja selline koosolemisetunne on ikka natukene. Ja see tunne, et nad on minu jaoks olemas, kusiganes nad füüsiliselt ka ei oleks. Ma kirjutan neile, kui mul on mure või rõõm ja nemad kirjutavad, kui neil on mure või rõõm ja me vestleme ja arutleme ja avame end ja naerame virtuaalselt (naerame vist ikkagi päriselt ka) edasi.

Pangem aeg-ajalt kleidid ühte kappi!

Ma usun, et te saite aru, mida ma selle postitusega öelda tahan. Aga ma ütlen ikkagi veel. Võta oma sõbranna(d) (või õde!!) kaenlasse, hangi koht, kuhu minna (airbnb on imeline, kui mingit oma kohta ei ole) ja võtke endale üks nädalalõpp. Tehke neid asju, mis teevad teid õnnelikuks - nautige hommikusööke ja üldse sööke ja vestluseid nii, et ükski laps või keegi ei sega vahele. Minge, maidea, teatrisse või kinno või ujuma või trenni või tantsima või lihtsalt välja sööma. Või tehke ise süüa. Ja jagage. Kõike. Ja olge täiega naised! 


3/4

Thursday, January 12, 2017

Hooaeg algas nüüd! Elagu normaalne elurütm, täiskuu ja puuviljapäev!

Jaa, puhata on mõnus ja tavaliselt siis ei pea ju mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Ja siis mingil hetkel ma avastan, et issand, ma ei viitsigi tõesti enam mitte midagi teha. Laiskus võtab mind täiesti üle ja ma võiksingi jääda niimoodi uniselt kulgema. Ja kuigi tegelikult ei tahaks õue minna enne kui juba päike paistab ja muru on roheline (ja soe on muidugi ka. Sest ma praegu vaatan, et muru on tegelt päris roheline ja päike paistis ka täna hommikul), siis ega ma seal kuskil hingepõhjas ju ei ole päriselt üldse väga õnnelik niimoodi laiseldes ja ringi venides.

Ja siis tuleb mulle appi tavapärane elurütm! Kes päästab mu hinge ja tuju ja ilmselt ka kehakaalu! Ja viskab mu kottidega uksest välja. Ja käsib minna päriselu elama. Ja niimoodi ma siis sõitsingi uuel aastal uue hooga lastele linnapeale joogat tegema! Ja see kõik oli nii elavalt hubane jälle ja ma sain oma vibratsiooni kaa tagasi! Ah, kuidas ma neid neljapäevahommikuid ikka armastan! Lihtsalt Dharamsaal ise on juba selline, et ma käiks seal vabalt ka niisama istumas ja olemas, sest nii kodune ja hoitud tunne on! Aga muidugi seal niimoodi koos joogat tehes ja hüpates ja mängides ärkab see kõik kohe ellu seal kaa veel ja annab sellise laengu, et jätkub terveks nädalaks. Nii et no ma ei kurda küll neljapäevahommikuti üldse.

Täiskuuaegne loodusekingitusesegadus lastejoogas

Täna on muideks täiskuu! Lugesin, et täiskuu ajal on eriti hea teha üks paastulembene sidruniveepäev. Seda lugesin ma hommikul, ühes käes sooja sidruniveega klaas. Sest ma joon seda praegu niikuinii igal hommikul enne sööki. Teate, seda tuleb ise proovida. Mina hakkasin seda jooma ja nüüd ma lihtsalt ei saa ilma selleta hommikut alustada. Kuidagi vist keha tunneb ära, et jaaa(!!!), seda ongi just vaja praegu. Pidavat see soe sidrunivesi puhastama keha öösel kogunenud mürkidest ja just nagu pesema kogu süsteemi läbi. Ja soojalt sellepärast, et noh, näiteks nõusid pestes on ka päris suur vahe, kas pesta külma või sooja veega. Soe vesi peseb kogu kräpi taldriku pealt palju ilusamini maha. (Ja noh, pole ime, et mu keha tunneb, et seda ongi vaja - kõik need eelmiste postituste kommid ja asjad... Need tuleb ju neutraliseerida.)

Igal juhul, õnneks ma lugesin edasi ja seal kirjutati veel, et kui ei taha sidruniveepäeva teha. siis vähemalt võiks tarbida kas ainult vedelikke või siis teha üks selline kergemat sorti toiduga päev, mille vahele juua palju sidrunivett. Näiteks puuviljapäev, ma mõtlesin. Mõte selles, et täiskuu ajal on kehal eriti võimsalt energiat ja kõik on kehas suures voolamises, nii et selle asemel, et seda head ja tugevat energiat seedimisele kulutada, võiks lasta tal hoopis sinu keha ja süsteemi uuendada ja parandada ja puhastada ja üldse heaks ja paremaks turgutada.

Nii ma siis otsustasin teel koju, et ma ei lähe mitte sinna sushikohta endale lõunat tooma, vaid hoopis poodi, kust ma ostsin omale ühe toormahla ja suure pomelo (mis näeb välja nagu täiskuu ju!). Kuna lapsed on täna jagunenud lasteaia ja vanaema vahel, siis on see justtäpselt see õige päev sellist asja teha!

Lõuna

Ma lugesin veel, et täiskuu ajal on soovitatav  üldsegi vältida suhtlemist teiste inimestega, kuna kõikide energiad on siis võimendnud ja võib tekkida selliseid tarbetuid konflikte. Kõige õigem oleks loomulikult kodus mediteerida. Aga see on niikuinii lahendus kõige puhul. Ma lähen teen kohalikele lastele joogat kohe, nii et mul on selle osaga ka päris eeskujulikult täna läinud. Noh, muidugi seda suhtlemise vältimise osa ma pigem ei täida, sest võrreldes eilsega ma ikka suhtlen täna sada korda rohkem. Aga kuna ma räägin täna tundides ka niikuinii joogast ja täiskuust, siis on vist kaa okei.

Aa, ja ma käisin täna korra Kristiinest läbi, et tuua üks raamat ja osta kleeplinti, aga kleeplindi asemel ostsin omale Tigerist nelja euro eest hoopis viisaastakupäeviku ehk five-year diary. See on selline lahe asi, mida ma ka Rahva Raamatus kohtasin ükspäev, aga seal maksis see umbes kolm (kui mitte neli) korda rohkem. Ja kuna ma siis ei olnud seal mitte sellepärast, et endale igasuguseid toredaid asju osta, siis ma jätsin ta poodi. Ja õigesti tegin, tuleb välja, sest nüüd sain ma sama asja neljakaga. Ja see on minu meelest isegi stiilsem ja kaunim (kas ma mainisin, et puhta muidu saadud kaa, jah?) oma kuldsete (nagu kuu) leheäärte ja tumesinise (nagu taevas) kaanevärviga. Lihtne ja kaunis ja sisu hakkan looma ma ise! Aga päeviku suurem ja lahedam mõte seisneb selles, et iga kuupäeva kohta on oma leht ja seal on viis lahtrikest, nii et viis aastat järjest igal aastal kirjutan ühte lahtrisse selle päeva parimad või meeldejäävaimad või olulisimad või südamelähedaseimad palad. Ja siis lõpuks näen, kuidas elu muutub viie aastaga. Või ei muutu. Või kuidas muutub. See igal juhul tundub väga intrigeeriv ja kui ma peaksin viie aasta pärast siin ikka kirjutama oma 7-11-aastastest lastest ja emaksolemisest ja elust, siis ma kindlasti tulen ja näitan teile (loodetavasti uhkusega), kuidas ma olen päevikut täitnud ja milliseid uhkeid järeldusi selle sisu kohta teinud.

Lisasin tänasesse veel praegu: "Eriti meeldiv lastejooga Viimsis, kus tegime koos võimsat täiskuumeditatsiooni ja mõtlesime end pinocchioteks" ja "I feel my fruitpower!". Kuidas sinna üldse kõik ära peaks mahtuma?!

Imelist täiskuuööd teile! Jooge sidrunivett! Ja kes jaksab, võib minuga jagada, mida toredat täiskuu veel endas peidab ja milliseid ürgseid tarkusi selle kohta teada võiks! Sest me läheme ju homme naistega lõunapealinna ja me küll viiks raudselt seal hea meelega mõnd täiskuurituaali läbi ju (kui selleks ei pea väga kauaks kuhugi õue minema, sest nii külm on ju)!

P.S. ma kuulan praegu taustaks sümboolselt sellist asja nagu Relaxing Nature Sounds "Full Moon by the Lake". Ja kohe lähen teen lastele ühe täiskuumeditatsiooni ka peale. Ma olen päris vähe täiskuulainel!

Tuesday, January 10, 2017

Kuidas emamoodi aega maha võtta ja selle uskumatu mõju elule ja maailmale

See on siin muidugi suvi. Aga annab küll edukalt edasi seda kohekirjeldatavat vabadusetunnet

Värskelt on möödunud õnnis aeg, mil lapsed olid üle pika aja terve nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures ja meie pere suured inimesed tänu sellele omas maailmas. Vau.

Kunagi algusaegadel, mil esimene laps ja ka kaks esimest last hakkasid vaikselt nii suureks saama, et neist oli võimalik kogu päeva eemal olla või isegi kaks (või issandjumal kaks ja pool!), siis moodustus mul alati nendeks päevadeks pähe selline mitmeleheküljeline list, mida kõike ma sel süllelangenud ajal korda hakkan saatma. Alates suurpuhastusest ja rahulikust poodlemisest (et otsida näiteks mingeid koduasju või miks mitte ka midagi iseendale (mis tähendas vahel ka lausa selgaproovimist!)!) kuni külaskäimiste ja magamise ja raamatute LÄBIlugemiseni. Lisaks veel kõik need asjad, mis jäävad sinna vahele või ümber või. Ja siis viimasel päeval, mil ma alatiii avastasin, et ma tõepoolest ei jõudnudki kahe päevaga kõiki neid mitme aastaga kogunenud unistusi täide viia, olin ma pisut õnnetu. Õnnelik ka, et lapsed jälle tagasi saan, aga samas natukene nagu õnnetu. Aga nüüdseks, olles juba mitu aastat targemaks saanud, tean ma, et neid pähekogunevaid liste tuleb käsitleda puhtalt inspiratsiooniallikatena, et KUI juhtumisi keset vaba aega peaks tekkima selline tühi käed-rüpes-tunne, siis on vähemalt olemas koht, kust leida ideid, kuidas edasi minna (ma ei ole küll siiani seda tunnet kogenud, aga igaks juhuks on siis olemas!).

Seega, sel nädalavahetusel olin ma kohe iseäranis listiprotestivaimus ja ei teinud mitte midagi. Mitttteee miiidaagiii. Ma isegi ei koristanud. Ma ei käinud poes. Ma ei õmmelnud ega mänginud kitarri ega lugenud ühtegi raamatut läbi (mis oleks muidu listis kindlasti kirjas olnud. Eriti õmblemine. Sest ma võtsin ükspäev oma õmblusmasina välja, mille ma koos emaga hulludelt päevadelt veel rasedana (!) ära vedasin. Vot nii ammu oli see. Ja nüüd ma võtsin ta kastist välja ja panin kokku ja ta on täiesti õmblemisvalmis. Ja on siin köögis laua peal ja kutsub mind vaikselt. Ootab. Et saaks valmistada väikeseid seelikuid ja lapitekke). Isegi süüa ma ei teinud (Martinile tegin mannaputru, tegelt. Sest see on ta lemmik ja meie gluteenivaba laps oli ära ju! Käisime selleks spetsiaalselt poes, et tuua koju mannat). Kui ma nüüd oma liialdamisega olen niimoodi ühele poole saanud, siis ma võin küll öelda, et me käisime kinos (vaatasime La La Landi! Niii tore ja helge ja värviline ja õnnis oli! Ega ta asjata just seitset grämmit ei saanud!). Ja ma käisin sünnipäeval! Aga muidu lugesin ma ajakirju ja blogisid ja unistasin niisama. Jõin teed ja. Ja sõin kommi ja muid asju, mida ma ei peaks nii palju sööma kui ma sõin. Ikka ütlemata mõnus oli.

Ja tänu sellele kõigele tundsin ma eile ja täna, et ma olen jälle vahelduseks palju normaalsem inimene! Põhiliselt kuna ma ei ärritu oma Neljase peale NII kohutavalt ja nii tihti kui enne (mis ei tähenda, et ma üldse ei ärrituks, aga ma näen muutust!), et ta suudab enne sadaviiskend muud asja ära teha kui ta jõuab nende asjadeni, mida reaalselt on vaja teha. Näiteks kiirelt (nagu kõik teised!!) riidesse saada või hambaid pesta (sest ma tahan kaa varsti magama minna või abikaasaga vestelda või midagi!) või. Ja ma suudan natukene näha selle kõige taga jälle teda ennast ja tema hetkenautivat loomust ja väikest vastuhakku tagantkiirustavale süsteemile. Mitte lihtsalt üht inimest, kes ei taha puhtalt õelusest teha seda, mida mina tahan, et ta teeks. Olen praegu peaaegu nagu vanasti, mil ma olin kuidagi tśillim ja mõnusam ja pehmem ja suutsin tõesti niimoodi armsalt ja mänglevalt sellega hakkama saada (kuidaaaas?!). 

Ma olen tõepoolest juba tükk aega olnud väga õnnetu ja lausa pahane enda peale (seda tavaliselt siis õhtuti, mil Neljane magama oli läinud. Et siis oma hommikut jälle samamoodi alustada), et ma ei suuda kuidagi seda väikest inimest toetada, vaid ainult õiendan ja nõuan temalt kiirustamist. Jah-jah, mul on vaja korraga saada riiidesse neli inimest (mina kaa ju!) ja talv on ja tõesti palju riideid ja mingi graafik, millest kinni pidada, et üldse midagi tehtud saada, aga see on mitmeid aastaid juba nii ju. Üks ema võiks sellega juba harjuda ja kuidagi selle omaks võtta. Sest tõepoolest, see kõnealune väikene inimene on juba minuga neli aastat koos elanud ja kogu selle aja olnud selline, et talle oleks kõigeks kaht lisatundi tarvis. Aga ilmselt on siin tegu lihtsa loogikaga – mida rohkem lapsi, seda kiiremini täitub ka ema mõõdukarikas. Või noh, see karikas noh, mis täitub, kui keegi närve sööb. Ja kui see karikas on niimoodi ääreni täis, siis see armastav ja mõistev ema upub sinna ära või tegeleb kõigest hingest peamiselt sellega, et vee peal püsida, nii et mingiks mõistvaks suhtumiseks aega ega jõudu ei jäägi.

Võibolla tekib kellelgi nüüd küsimus, et, aga.. jooga ju? Jah. Jooga. Aitab. Päris ilusasti. Seda mõõdukarikat tühjendada (?). Aga ikkagi kolm last. Kellega me oleme suurema osa ajast koos. See tähendab, et päeva jooksul see karikas ikkagi jälle täitub (sest millegipärast nad veel lisaks ka kaklevad ja jõua asjades kokkuleppele? Nagu inimesed oleks). Ja üks ema vajab vahepeal natukene pikemat aega enesele kui see paarkümmend minutit (mille kestel ikka kaa tavaliselt keegi tahab abi pissimisel või õega maade jagamisel), et seda niimoodi korralikult ja kapitaalselt tühjendada. Ma isegi ei tea, mis minust (ja lastest!) siis päriselt saaks, kui ma seda natukest joogat ka ei teeks. Ma olen seda isegi kergelt (?) kogenud, kui ma mingil ajal jooga vahele jätsin. Pidasin seepeale paremaks (ohutumaks!) ikkagi iga päev kasvõi natukene aega võtta, et istuda, hingata ja kõiki kohti venitada, et mitte seda õudu enam pikemalt kogeda.

Nii et selle kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi julgelt välja öelda, et ema peab puhkama! Ja ma olen seda ka oma lastele rääkinud, et ma pean vahepeal oma asju tegema ja hingama ja issiga väljas käima, et ma oleksin rõõmsam ja toredam ja vähemkuri. Nagu nemad tahavad vahepeal käia lasteaias ja sõprade juures ja vanaema juures. Vahelduseks. Sest siis on jälle nii hea ja mõnus kokku saada. Õhk on puhtam ja värskem ja kõik inimesed ja meie väikene maailm siin kodus jälle üks rahulik (pole vist päris see sõna) ja õdus koht!
P.S: et ikka uuel aastal oma elu uue hooga ja paremini korraldada ja oma uusaastalubadusest kinni pidada (s.o. teha rohkem meeldivaid asju!), ootab mind ees nädalalõpp oma naistega lõunapealinnas, mille jooksul me vestleme, sööme, magame ja vestleme ja tühjendame siis niimoodi oma karikaid! Lapsed ja inimesed – rõõmsad ja puhanud emad on varsti kohal! Stay tuned!


Friday, January 6, 2017

Kuidas jõulud läksid ja uus aasta tuli ja kuidas praegu on lihtsalt niii hea olla

Juba ongi siis täiesti uus aasta, jah. Mul on päris hea meel, sest möödunud aasta lõppu jäi hunnik igasuguseid haiguseid ja nüüd ma hea meelega alustan kuskilt uuesti. Ilmselt oleks olnud õigem kodus istuda ja end ravida, aga kuidas sa saad, kui igalt poolt sõidab sõpru kodumaale ja peod ootavad.. Nii ma siis muudkui köhisin ringi ja haigus ei läinud mitte minema, vaid tõi ka oma sõpru peole kaasa. Ja nii ma siis murdusin peaaegu. Aga näete – nüüd pole mul häda midagi ja ma olen isegi jõudnud hambaarsti juures sel aastal ära käia! Ma ise olen selle üle kohutavalt rõõmus, sest see on küll üks kohustus, mida ma tavaliselt ikka väga kaugele edasi lükkan. Ja nüüd tuli minna ja ära käia ja maailm on kohe valgem ja ilusam! Ja tervete hammastega!

Jõuluaeg möödus meil rahulikult ja kenasti – käis päkapikke, käis jõuluvana ja kõik olid rõõmsad. Ja vahepeal haiged. Ja siis edasi rõõmsad. Ja selleaastane pere jõulukalender, millest kirjutasin siin, võeti rõõmuga vastu ja me tõesti vist tegimegi kõik tegevused ära (oi, mulle meenub üks paberist ingel, mida me vist siiski ei lõikunud.. Aga kui nüüd võtta arvesse eelmise aasta heategudepurki,  siis sel aastal oli õnnestumise protsent ikka maksimumilähedane! Või noh, õigem siis oleks kirjutada, et üle-eelmise aasta purk ja eelmise aasta kalender. Sest uus aasta tuli ju! Ise just kirjutasin.)!

Möödunud jõuludega seoses tekkis mul mõte, mis võiks järgmistel jõuludel teisiti olla. Üks osa murest puudutab sussi sisse toodavaid kingitusi. Ma mõtlen, ma peaksin päkapikkudele kirjutama, et nad taas üle ei pingutaks nende kingitustega, sest tõesti, piisab väikestest maiustustest ka. Ja kui nad väga tahavad ka mingeid asju susside sisse tuua, siis nad võiksid seda teha näiteks adventide ajal. Ehk siis neli korda. Kui nad teisiti ei saa. See on nendest nii armas, et nad nii helded on, aga tegelikult ei ole nii palju kingitusi tõepoolest tarvis. Sest juba oli tunda, kuidas laste ootused olid kõrgemad kui eelmiste jõulude paiku ja oli kuulda isegi väikest nurinat kohati. Mis kurvastas mind natuke. Sest üle kõige tahan ma lastele õpetada tänulikkust.

Ja teine osa sellest murest puudutab jõuluhommikul kuuse alla toodavaid kingitusi, millega on umbes sama teema. Siis ma küll nurinat ei kuulnud, aga kingitusi oleks võinud olla vähemalt poole vähem ja lapsed oleksid ikka olnud sama õnnelikud. Ma usun, et see teema on kõik seotud sellega, et mõni aeg tagasi, kui meie olime lapsed, ei olnud paljusid asju saada ja päkapikud nüüd tahaksid praegustele lastele selle võrra rohkem asju tuua. Või siis et nad lihtsalt tahavad lapsi väga-väga õnnelikuks teha. Aga neile tuleb meelde tuletada, et lapsi saab muudmoodi ka õnnelikuks teha ja siinkohal saavad hoopis vanemad aidata. Nii et ma kirjutan päkapikkudele sel aastal, et nad võivad vabamalt võtta nende kingitustega ja kasvõi, maidea, oma päkapikuperedega midagi koos teha selle asemel. Ja nüüd ma panin selle kirja, et seda siit järgmiste jõulude ajal üle lugeda.

Aastavahetusel olime siin meie kodus koos sõprade peredega nagu meil juba kuidagi ilusaks traditsiooniks on saanud – tegime süüa ja vestlesime ja tegime lastele aastavahetuse-eelset ilutulestikku (aga kuna lapsed on nii suured, siis põhimõtteliselt oleks võinud seda vabalt ka kell 00.00 teha, sest sel aastal, erinevalt eelnevatest, magas päris aasta vahetumise ajal üheksast lapsest ainult üks laps (võib olla tegelt veel üks sõprade beebi ka, ma täpselt ei mäleta, sest nii palju lapsi oli igal pool!)), naersime ja olime koos rõõmsad ja tänulikud, et koos nii tore on. Sest tõesti, koos on nii tore, sõbraaad! Isegi siis, kui põskkoobas pisut valutab!

Ja nüüd istun ma siin oma köögis ja kirjutan, sest lapsed sõitsid hommikul vanaema-vanaisa juurde külla ja mina saan lihtsalt olla, kirjutada, joogat teha, plaanitseda uue aasta plaane ja minna õhtul oma kalli abikaasaga kinno! Olen täna söönud ära peaaegu karbitäie jäätist, mõne kommi ja joonud palju teed ilma et keeeeegi mind vajaks või ampsu tahaks! See on ikka vahelduseks imeline tunne! Aitäh, vanaema-vanaisa, sest lapsed tulevad teile alati suure rõõmuga külla ja minu süda saab olla rahul ja mõnda aega omaette! Ühtlasi täidan sellega oma uueaastalubadust, millest jaanuarikuises Sensas ka kirjutan. Olen õnnelik ja rõõmus ja rahul. Head uut aastat (peaks kuuse välja viima. Homme.)!




Tuesday, December 6, 2016

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!


Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.


Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!


Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.