Sunday, February 18, 2018

Sokihobused, sisesuusad ja śokolaad

Tänane pühapäev möödus meil kodus hängides, sest Seitsmene on köhane ja mina ei ole ka kõige nohuvabam kriit karbis. Ja sellistel päevadel (või ausalt, tegelt igal päeval, mil ma natukenegi lastega kodus olen) on meil vaja siinse rahva tungival soovil meisterdada. Ka täna. Me oleme põhimõtteliselt kogu pinteresti tühjaks meisterdanud (siinkohal on oodatud kõikvõimalikud head soovitused, kust lahedaid ideid ja inspikat saada), aga selliseid sokihobuseid me veel teinud ei olnud. Väga lahedad tulid! Originaal on siin, aga nemad rõhusid liimipüstolile ja meie rohkem ikka õmblemisele. Seega meil ei ole niivõrd "no-sew horses", aga on täiesti korralikud sokihobused (sokisuksud, hah!).


Õhtul tundis Seitsmene vajadust sisesuuskade järele ja teipis need endale jalgade külge. Hiljem sai need eemaldada koos sukkpükstega, seega on need tegelikult sisesukksuusad. Take this, Ajujaht!


Ja kuna homsest alustan ma 40-päevase Kundalini harjutusteseeriaga (vt lähemalt homme Elujõusaali blogist!), mis puhastab ja ergutab keha ja valmistab kogu süsteemi kevadeks ette, otsustasin homsest hakata tervislikuks ja korralikuks toitujaks ka. Mistõttu peab täna sööma kapist ära kõik need śokolaadid, mis Martin täna tõi. Ma lihtsalt tegin otsuse peale seda, kui ma olin juba poest śokolaadi palunud. Ise olen süüdi ja pean nüüd seda kohutavat risti teise tuppa kandma minema.

Ühtlasi, kuna täna kuulasin seda Wilhlemi laulu ja ei saa seda enam peast, siis palun, teile ka.


Tuesday, February 13, 2018

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!


Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.


Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.



Wednesday, January 31, 2018

The End ehk kuidas väljakutse sai täiesti välja kutsutud (31.)

Ahaa. Ongi viimane päev! Või öö siis, pigem, jah. Kuu aega igapäevast kirjutamist on nüüd igaveseks läbi! Praegu. Ma olen väga õnnelik, et ma sellle ära tegin, See andis mulle sellise hea pildi, mida üks blogija läbi elama peab. See, kes iga päev kirjutab, siis. Pean tunnistama, et iga päev kirjutamine osutus pingelisemaks kui ma arvasin. Sest ma tegin seda uneajast. Ja kuna ma ikka tahan mitu korda veenduda, et kõik on õige ja jälgitav ja loogiline, siis ma lugesin mitu korda üle ja nii see tunnike kulus. Või rohkem. Minu ööst. Ei olnud harvad juhud, mil ma jäin keset kirjutamist tukkuma ja siis ehmatasin üles ja kirjutasin edasi. Ja isegi kui mul oli parajasti plaan teha lühike postitus, siis mitte kunagi tegelikult ei tea, kuidas ja kuhu see postitus kaasa viib. Vahel viib ikka juba kohe teisele leheküljele ja mõtteradadele ja igale poole. Ja siis ongi juba hommikupoole ööd.

Aga see igapäevane kirjutamine on samas ikka natuke seda kirjutamissoont ka elavdanud ja pean ütlema, et ma vist tõesti leian praegu paremini ja jooksvalt sõnu ritta kui enne. Sest mingi kanal on ilmselt nüüd puhas ja laseb juttu läbi. See on küll mõnus.

Ja no tegelt oli mõnus siin kirjalikult mõtiskleda - mõnel õhtul sisukamalt kui teisel, aga nii ongi ju. Elu on selline. Seega ma arvan, et ma võiksin kirjutada vähemalt kord nädalas (aitäh soovituse eest, Triin!), et hoida joont ja soont. Ja ma tunnen puudust teadliku vanemluse artiklitest ja mõtisklustest siin, seega neid hakkab ka vahepeal tulema.

Aga kui nüüd tänane päev kokku võtta, siis see oli lihtsalt üks väga hea ja igasuguseid energiaid täis päev, milles ma tõepoolest ei leia ühtki asja või sõna või midagi, mida kahetseda. Ja ehkki jube kiire oli kogu aeg, siis kõik läks kuidagi sundimatult, aga samas jõuliselt. Ja ma olin mina ise. Täiesti ja lõpuni. Ma unustasin isegi päeval süüa. Selline päev oli. Ja nüüd ma lähen puhkama ja annan endale ehk mõne kirjutamisevaba päeva preemiaks!

Aitäh, armas lugeja, kes Sa siin oled kannatlikult lugenud ja kaasa mõelnud,  ja aitäh mulle kirjutamast ka, kui Sa seda tegid. See annab palju jõudu ja motivatsiooni. Tänu teile ma kirjutan. Edaspidi ka.

Kirjutamise-lugemiseni!








Viimane päev, aga kõigepealt eilne postitus (30.)

Tere hommikust. Niimoodi siis ikka lõpuks tuli ära see, et üks päev jäi vahele. Aga pulma-aastapäev oli. Ja muidu tore päev ja täna saab see-eest kohe kaks postitust!

Eile oli üks energiarohke ja tegevusterohke ja mõteterohke ja üldse igati ülev ja elav päev. Tegin tunde ja käisin linnas toimetusi tegemas ja kohtusin ühe armsa inimesega võimaliku koostöö asjus. Ja siis tuli õhtu ja läksime sööma ja kinno ja siis oligi päev otsas (peaaegu). Ja ma suikusin unne teadmisega, et ma valin abikaasa kaisu blogimise asemel.

Käisime vaatamas filmi Mollyst, sellest pokkerinaisest, mis oli ülipikk, aga samas idee oli kaunis - et nutikad naised jõuavad kaugele ja headus ja ausus viivad veel kaugemale. Aga see kestis 2,5 tundi. Õhtul hilja. Ma jõudsin vahepeal peaaegu magama jääda (sest kell oli palju!) ja siis ikka sain sellest üle ja vaatasin huviga lõpuni. Kinos on ikka mõnus. Selline suure inimese tunne kohe.

Täna on siis see kauaoodatud sinine täiskuu ka oma varjutusega ja hakkan siis igasuguseid asju tegema ja looma ja püüan kuujõu kampa meelitada. Tunne on ülev, igal juhul.

Õhtul näeme siis! Väljakutse viimnepäev on käes ja tõmbame otsad kokku. Loeme haavu ja rõõme ja teeme otsuseid. Head täiskuupäeva!


Monday, January 29, 2018

Pre-täiskuupower (29.)

Kui eile oli meil siin mõnus kodune pühapäevaidüll, siis täna oli mingi eriti võimasilus esmaspäevaidüll! Kuna lapsed on siin ikka sellised toibuvad, siis me ei ole juba kaks nädalat eelkoolis, tantsimas ja kunstitamas käinud, millest on natuke kahju, aga natuke ei ole ka. Sest ma ei pea kedagi kuhugi viima ja me saame siin lihtsalt olla. Kodus. Ja kuigi ka mul on päevi, mil see pigem frustreerib mind, siis täna oli lihtsalt superpäev. Ma ei tea, mis värk on, sest tavaliselt enne täiskuud on siin üks kaos. Aga võibolla on see vaikus enne tormi! Igal juhul täna olid kõik lapsed 95% ajast sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Ma sain isegi tööd teha ja mitte keegi ei riielnud, inimesed ootasid, kuni ma lõpetasin lauseid. Seitsmene oli eriti ülevas tujus ja muudkui viskas nalja ja naeris, vahepeal mängisid kõik koos legodega ega läinud tülli (!), lõikusid ja meisterdasin paberist värki ja mingil hetkel leidsin Seitsmese meeleheitel Kolmese juurest kükitades rahulikult selgitamas: "Miina, ma ei saanud aru, palun ütle rahulikult uuesti, siis ma saan äkki paremini aru ja saan sind aidata.". Eks ole! Mis toimub! Kas ma olen mingis saates?

Lisaks sellele kõigele tundsin ma hommikust peale, et minusse voolab kuskilt tohutult energiat - no lausa niimoodi, et ma ei osanud seda kuhugi panna. Selline tunne, et käed hakkavad kohe värisema, kui ma ei saa seda kuhugi suunatud. No ja kuna lapsed olid nii kenasti seal omadega ise hakkama saamas, suunasin selle mitmel erineval moel saali. Muudkui postitasin ja täiendasin kodulehte ja töötasin strateegiaid välja. Ja ise veel mõtlesin, et appi, tahaks śokolaadi, aga ei julge süüa, sest ma ei taha teada, mis siis saab, kui ma veel suhkrut ka peale söön.

Sellise üleva energiaga lendasin saali, andsin ühe mõnusa joogatunni, peale mida ma lihtsalt tantsisin oma hilisõhtuses saalis täiesti üksi küünlavalgel ja eriti mõnusalt sütitava muusika saatel nagu homset poleks! Ja mõtlesin, et jumalaeeeeest ma ei taha, et see jõud lõppeks! Nii hea on olla tagasi oma SIHUKESES olekus. Ma olen seda täiega igatsenud juba alates maideamisajast. No ikka mõnda aega!

Ja siis siin ma olen, kell saab üks ja ma lähen kohe magama, et võtta varsti vastu uus tegus päev ja lastevaba õhtu oma vaimustava abikaasaga, kellega tähistame homme kaheksandat pulma-aastapäeva. Äkki läheme isegi kinno (siinkohal tervitan kümne aasta tagust iseennast, kes ütleks selle peale, et misasja, kinos saab iga päev käia. Talk to you in the future, baby)!

Sellise näoga on üks harilik Grete, kellel on just seljataga eriti kummaliselt lahe päev 
eriti rohke ja mõnusa energia, jooga ja soolotantsuga

Sunday, January 28, 2018

Täiesti pühapäevalik pühapäev (28.)

Tänane pühapäev oli tõesti nagu mingi kodune idüll siin! Ja sellist pole ammu olnud, sest me tavaliselt käime pühapäeviti linnas tantsutundides ja ajame muid asju. Mitte et see ei annaks idüllile veel omakorda juurde, aga lihtsalt, täna oli selline korralik kodune idüll. Kuna siin osad veel tatistavad ja vahepeal kurdavad kõrvavalu, siis ei julge me õue minna. Ja nii me siin tegime pannkooke ja mängisime lauamänge ja vaatasime multikaid ja ekstreemsuusatajaid, sorteerisime Kolmese väikseksjäänud riideid (väike minimalismivõit - jälle kaks sahtlit tühjad!), mis ühtlasi andis kinnitust, et ta ikkagi vist kasvab ka. Ja siis osad joonistasid, osad käisid trennis, osad tegid suppi ja kaerahelbeküpsiseid, osad lasid tantsul tulla ja siis läksid osad magama. Ja osad vaatasid veel natuke sarja "Suured väiksed valed". Segamatult! Minu meelest kõlab nagu ei oleks päris. Aga oli! No öeldakse ju, et kõik on siin ilmas tasakaalus. Ilmselt see pühapäev oli mulle selle eilse öö eest. Tänks!

Inspireerituna muusikaauhindadest ja tõdemusest, et ma pole eesti muusikal piisavalt silma peal hoidnud ja seetõttu olen igasugusest heast värgist ilma jäänud, tegin Spotifys endale listi "Eestikas", kuhu panin igast head ja paremat ja mida nüüd siin mitu päeva naudin. Eriti Pur Muddi, Iirist ja Miljardeid. Ja muidugi NOEPi. Ja Frankie Animali natuke. Ja Kali Briisi. Ja teisi mõnusaid. Mind on alati eesti muusika tõmmanud, sest siin tehakse ikka nii head ja mitmekülgset kraami. Ja kontserdid on lähedal ja kõikide muusikute lood ja elud on siinsamas lähedal. Ja nii põnev on ju jälgida, millest ja kuidas kellegi muusika sündinud on. Seega on Eesti Laul ka alati üks kirss minu eesti muusika tordil, sest seal on selline mõnus läbilõige praegu toimuvast ja tavaliselt on mul pärast mitu uut lugu pleilistis ka.

Lõpetuseks hetk meie tänasest pühapäevaidüllist eesti muusikaga köögis keset küpsisetegu.


Saturday, January 27, 2018

Nutul lõpp ja kõik jutud (27.)

Kui eile oli nutupäev, siis täna ma ei nutnud mitte ühtegi korda! Tundub, et kõik nutud said nutureedel nutetud ja võin nüüd rahulikult eluga edasi minna. Aga ma jõudsin jälle ringiga tõdemuseni, et inimesed ja inimestega rääkimine ja just selline naistega rääkimine on see, mida peaks oma elus ikka hoidma. Minu nutupostituse peale helistas mulle täna mu õde, et kontrollida, kas ma veel nutan. Ja siis me rääkisime 1 tund ja 1 minut kõikidest oma maailma asjadest ja pärast oli selline tunne, et kõik on täpselt nii nagu peab. Ikka vana hea tehnika - selleks et selgitada teisele inimesele, mis mu sees toimub, tuleb see toimuv sõnadesse panna ja see loob automaatselt korra majja. Enda sees. Mingi süsteemi ja pildi. Ja ülevaate. Ja kõik on jälle lihtne ja ilus. Ja lihtsalt suhtlemine ja jagamine ja teise kuulamine ja tõdemine, et igaühel on oma väljakutsed ja asjad, millega tegeleda. See on ka alati hea reality check.

Teiseks oli kodus supermõnus olla. Minu koristatud kodus. Ka  ju kõik on kohe selgem ja ei tuleta meelde, et midagi on tegemata. Kui ümberringi on kord, on ka sees selle võrra rohkem korda - minu puhul täiesti tõestatud teooria. Ja igaks petteks käisin täna veel Mari yin joogas puhkamas ja venitamas ja pärast särasin nagu üks puhanud lilleke.

Laupäevaõhtuti vaatavad lapsed (ja tavaliselt ma ise ka, aga täna jäi vahele) peremultikat, mis tv3st tuleb ja nii ka täna. Ainult et ma viimasel ajal jälle ei mõista, miks peab nendes alati nii palju actionit ja tohutut võitlust olema. Nagu ilma selleta ei saaks lugu jutustada. Mingid stseenid olid sellised, et Kolmene jooksis hirmunult toast välja. Ja kõik multikad ju ei ole sellised, mistõttu me enamasti vaatame neid perega (nagu "Laula", näiteks - nii tore ju!), aga jube paljud siiski. Isegi Frozenis on mingi tohutu võitlus kurja lumememmega, mis näeb ausalt ikka päris jube välja. Aga no mis sa teed, eks. Õnneks Kolmene ei viitsi eriti pikalt istuda ja läheb ajab poole multikast oma asju. Aga vahepeal viib ikka möödaminnes end kurssi. Tahtsin lihtsalt natuke pahandada.

Ja nüüd ma siin kirjutan ja loen mingeid asju ja püüan aru saada, miks laste uni täna nii häiritud on. Ja ühtlasi saan end ainult tänada, et ma endale täna joogat lubasin ja üldse natuke ende tasakaalustamisega tegelesin. Ma kolisin hommikul juba oma madratsitega nende magamistoast välja, sest palavikud on möödas ja võiks juba täitsa tagasi abikaasa kaissu minna, Ja nüüd siis kolisin jälle tagasi, sest mikskipärast on siin mingi rahutus majas - juba enne südaööd olid kõik meie voodis. Kuna niimoodi ei mahu mitte keegi korralikult magama, siis pidasin mõistlikumaks tänaseks siia nende magamistuppa tagasi kolida. Ja nüüd ma siis peaks ilmselt võtma unest viimast, et jaksata neid nunnusid siin öö läbi lohutada ja kallistada. Head ööd! Tervitan siinkohal kõiki emasid (ja isasid), kes öösiti nunnude lohutamiseks/söötmiseks/kasimiseks tõusevad!

Siis, kui Kolmene magas nagu beebi.