Thursday, July 12, 2018

Harjutusi iseseisvumiseks ehk lapsepõlvesuved, piiride seadmine ja kasulikud konfliktid

 

Ma olen siin viimastel kuudel avastanud enda jaoks podcastid ja üldse igasuguse järelkuulamise võlud. Alustasin kunagi ammu juba Hallo Kosmose järelkuulamisest, mida sain rahus teha, kui lapsed olid ära ja ma kuulasin vanu põnevaid saateid kappide koristamise kõrvale. Või näiteks oli mul suviti traditsioon selle saatel öösiti marju puhastada. Ah, good times.

Paar kuud tagasi avastasin enda jaoks Popkulturistid ja siis ma kuulasin neid kogu aeg lastele lasteaeda järele minnes ja üldse üksi autoga sõites, koristades ja süüa tehes. Ülimõnus ja efektiivselt kasutatud aeg, minu meelest. Ehkki auto on ju ka asendamatu koht ja võimalus laulmiseks, on mul praegu mingi faas, mil ma tahan just pigem igasugustel ajakohastel ja muidu elulistel teemadel kaasa mõelda. Siis alustas millalgi podcast Armastusest, mis on jälle selline omamoodi hingekosutav kuulamine sellest, kuidas inimesed näevad armastuse kogemist erinevatest nurkadest. Ja siis jõudsin Vikerraadio Peresaateni, mida siin nüüd andunult mitu nädalat järelkuulanud olen - suhteteemad, vanemluseteemad ja igasugused psühholoogilised selgitused suhete ja suhtlemise mõistmise toetamiseks. Ja selle pika jutuga jõudsingi nüüd siia, kust ma alustan.

Tänu ühele Peresaate episoodile, kus räägiti parajasti emadusest ja ülehoolitsemisest, saingi ma aru, et ma olen endale vaikselt auku kaevanud siin. Seda "teen laste eest liiga palju ära ja siis ise virisen, et kõik ootavad, et ma neid teenindaksin" auku. Ma ei saagi veel päris täpselt aru, kust see alguse on saanud või kus selle mustri juured on siis, aga sellega ma jõuan selle mustri ülekirjutamisega paralleelselt tegeleda. Või hiljem. Oluline on, et ma saan aru, et selline muster tõepoolest minu emakäitumise osa on. Ja ma muudkui teenindan ja pahandan ja teenindan ja pahandan ja tihti üheaegselt. Et samal ajal kui ma pahandan, miks lapsed ei võiks ise endale sahtlist lusikaid tuua, viin neile lusikad. Sellistlaadi auku või lausa karjääri olen siin vapralt ja kindlalt kaevanud.

Ma mõtlen, et mulle pole ilmselt lihtsalt enne kohale jõudnud, et lapsed on vahepeal suuremaks kasvanud. Et tegelikult on suur osa neist juba täitsa inimesed ja võiksid vabalt hoopis minu koduteenindusealast töökoormust vähendada, mitte suurendada. Ühesõnaga, õnneks jõudis see kõik mulle ühel hetkel kohale ja ma tegin kohe kleidikeste välkkoosoleku, teatades neile, et meil hakkab suvine iseseisvuskool, kus kõik saavad igasuguseid asju ise teha ja mina olen toetav jõud. Ja kusjuures, ma pean tunnistama, et tulemused on juba täitsa mõõdetavad ja võiks öelda, et rahuldavad! Ja mitte eriti suureks üllatuseks mulle, olen selle ürituse peamine torpedeerija ma ise, sest ma võitlen pidevalt oma ihaga kõike ise kiiresti ja efektiivselt ära teha (sest see oleks ju lihtsalt nii tohutult palju kiirem ja efektiivsem! Lühikeses plaanis)

Millised on tulemused? Näiteks viivad kõik peale sööki juba automaatselt ise oma taldrikud kööki (jah, see on suur asi!)! Siis teevad nad endale ise võileibu ja pakivad need oma sponaansetele piknikele kaasa, aeg-ajalt aitavad süüa teha ja lauda katta (ja selle sügavam juurtamine rutiiniks on minu järgmine eesmärk), toidavad koera ja lasevad õue jms pisemad toimetused. Aga suurim rõõm on mul selle üle, et nad tahavad ja julgevad ratastega siin külavahel ringi sõita, ise külapoes käia ja külalastega suhledes ja kembeldes oma sotsiaalseid oskuseid lihvida - ma näen siin paralleele oma lapsepõlvesuvedega maal ja see teeb mind lihtsalt üle mõistuse õnnelikuks, et nad saavad seda kogeda! Iga päev kuulen siin jooksvalt selliseid elulisi üleskerkinud muresid ja mõttekäike, kuidas neid võiks lahendada - keegi võttis kellegagi kampa, keegi kiusas, keegi ütles kellelegi midagi, keegi lubas, et ei ole enam sõber jne. Ja sinna juurde ohtrasti jalgratastega uute kohtade avastamist, ajataju kaotamist ja lihtsalt hommikust õhtuni õuesolemist. Nagu minu lapsepõlves.

Umbes nii lähedalt ma neid päeval näengi, kui üldse.

Ainus erinevus minu lapsepõlvega seisneb selles, et minu lapsepõlves oli vähem ahvatlevaid ekraane. Multikaid näidati kindlal kellaajal ja muid ekraane polnudki. Meil on reegel juba siin mitu aastat vist isegi, et nädala sees me multikaid ei vaata. Ja kui teistel kleidikestel on sellest suhteliselt ükskõik, siis Seitsmene ikka veel testib selle reegli painduvust. Mida sellel ei ole. Juba ammu. Aga testimine on järjepidev ja selle paindumatus põhjustab ikka veel pahameelt.

Üks asi, mida ma aga Peresaatest veel kaasa sain on tarkusetera, et ema ei tohiks karta lapsega konflikti minna, vaid terved konfliktid aitavad hoopis lapse arengule kaasa. Mõeldud on siis just selliseid põhjendatud konflikte, mille alla ma ka kenasti sellesama ekraanipiiride seadmise haagiksin (ja teine aktuaalne konflikt, mis meil siin pidevalt tõusetub, seondub toitumisega). Sest lihtsam oleks ju konflikti vältida ja lasta tal neid multikaid vaadata. Kasvõi ühe. Lihtsam siis lühemas perspektiivis. Aga pikemas perspektiivis tunnen, et see ei teeni tema huve. Sest nüüd on tal teadmine, et ta peab kasutama loovust ja leidma muid toredaid tegevusi multikavaatamise asemel, kui parajasti midagi teha ei oska (mida ta tegelikult ju leiab. Igavus on loovuse ema.). Teiseks on tema puhul alati peale teleka ees istumist näha muutuseid olemises ja temas tekib mingi selline loidus ja tahtmatus midagi teha, mis kasvab edasi kergeks ärrituvuseks. Seega sain ma aru, et pikemas perspektiivis targem jätkata selle piiri hoidmist, isegi kui see tekitab vahel hetkes konflikte. Ja selle võrra on nädalavahetusehommikute multikavaatamised romantilised ja väärtuslikumad.
(Muidugi ei taha ma siin anda hinnanguid neile, kelle jaoks multikavaatamine pole probleem. Igal perel on igasugustes asjades mingid oma reeglid ja piirangud ja põhimõtted, mis just nende peres toimivad ja nii ongi ju hästi.)

Igal juhul mind väga kõnetas see konfliktiteema, sest ma täheldasin, et mul on küll kalduvus mõelda, et ma ei taha konflikte, sest ma tahan olla hea ema ja konfliktid justkui näitaksid, et ma ei ole. Aga tegelikkuses võtan lastelt konflikte või vastandumist vältides ära võimaluse kasvada, mis on ema üheks ülesandeks. Ja võimalus kasvada on siin lapsel, aga emal kaa ju. Ja selle aluseks on olukordade hindamine lähtudes just pikemast perspektiivist, mitte lühemast. Selline ebapopulaarne ülesanne. Aga samas nii õige ja loogiline kuidagi. Ja nii ma siin vaikselt seda seedin ja püüan vaikselt end ümber harjutada ja seda mõtet kuidagi teadlikumalt rakendada. Sest see konfliktivältimiseteema ei ole aktuaalne ju ainult suhetes lastega, vaid kõikides suhetes. Kui keegi suhtes väldib konflikte, siis võtab ta teiselt poolelt ära võimaluse endast aru saada ja kogu suhtelt võimaluse sügavamaks kasvada. (Ah, aga nii ebamugav on ju konfliktides, ma tean.)

Mõned nädalad tagasi sai Seitsmene endale telefoni, et ta saaks meid igal ajal kätte ja vastupidi, kui ta on kodust eemal või kui meie oleme eemal ning selleks, et ta saaks suhelda sõbrannadega ning neid välja kutsuda, kes siin lähistel elavad. Supermugav. Aga ka sellega seoses on meil iga natukese aja tagant ikka sellised üsna ühetaolised vestlused, milles Seitsmene tahab oma telefoni mänge, et neid "kord nädalas mängida" ja mina hellalt, aga kindlalt meelde tuletan, et telefon suhtlemisvahend (ja kord nädalas võib vabalt issi telefonis mngida). Millest ta saab iseenesest aru, aga ahvatlused on kiuslikud. Osadel lastel ju on (ja see on täiesti eraldi teema, mida lahata, see "miks teistel on ja minul ei ole"). Ja sellepärast ta jälle aeg-ajalt katsub kui vettpidav see mängudereegel ikka on. Ja ma ei ole sajaprotsendiliselt mängude vastu - moodsad ajad ja moodsad mängud (millest ju paljud on väga arendavad ka), aga eriti siin suvel tahaks ma, et laste tähelepanu oleks rohkem õues ja õuemängudel ja sõpradel ja vanade heade aegade moodi suvepuhkusel. Mingil hetkel ilmselt tuleb ka see reegel üle vaadata - iseseisvuse huvides, aga hetkel see töötab.

Sellegipoolest ei kahetse ma telefoni soetamist absoluutselt, sest ma näen, kui palju see on andnud talle juurde julgust ise suhelda ja kui tugevalt see suhtlemine tema enesekindlust tõstab. Enne ei tahtnud ta oma häbelikkuses üldse telefoniga rääkida, aga nüüd võtab julguse kokku ja harjutab. Ja helistab lausa ise, mis oleks kuu tagasi ta täiesti endast välja ajanud. Lisaks motiveerib WhatsApp teda kirjutama ja niimoodi täiesti praktilisest vajadusest tulenevalt õigekirjapraktikat saama, mis on ka suur asi. Ja seda suure tüdruku hoiakut, mis sellega kaasneb, on lihtsalt nii ilus kõrvalt vaadata.



Monday, July 9, 2018

Raba, väekad paigad, ehe saun ja Must Notsu ehk selle suve kleidikeste metsatripp Eesti keskele

Reedel saabusime oma sellesuviselt metsakleidikestetripilt tagasi ja nagu ikka, teen väikese ülevaate mis seal toimus. Juba praegu on jube tore lugeda eelmiste aastate trippide kohta, nii et ma jätkan traditsiooni, et hoida traditsiooni. Mulle ikka hirmsasti meeldivad need tripid! Selline mõnus olemine, uute kohtade avastamine, võimalikult tervislikult toitumine (sest ma pakin alati suurte kottidega toorainet kaasa ja motiveerin end niimoodi kokku võtma ja päristoitu tegema ja ei võta meelega kommi kaasa) ja õhtused koostegemised hämarduvas suvises uue koha öös. Ja eriti nüüd on selline mitu päeva koosolemine kuidagi tähendusrikas, sest suuremad lapsed on nii suured, et kodusolles käivad muudkui kuskil ratastega oma asju ajamas, sõpradega mängimas ega taha mitte enam nii väga minuga koos nunnutada nagu varem. Aga metsas, seal ei saa nad minu käest kuhugi põgeneda! Nii kaval! Ja ma teen sellest traditsiooni, nii et see kujuneb nende jaoks normaalsuseks, et ema neid aeg-ajalt metsa ära viib ja teistele ei näita! Naiss!

Leidsin meile majakese booking.comist ja majake oli täitsa tore - sellise pisikese metsatuka sees puidust saunamaja, kus kahjuks saun ei olnud valmis. See-eest tegi peremees meile sauna, mis asus natuke eemal. Pererahva maja oli läheduses, seega täitsa üksi keset metsa me ei olnud. Ehkki see oleks tore olnud, siis tegelikut ei olnud eriti vahet - majakeses olime ikka omaette ja ringi sõitsime ka niikuinii. Ja nemad kütsid meile sauna ja ühel päeval ka majakest. Nii et meie eest kanti hoolt. Lapsed said kogeda kuivkäimlarõõme - ikka need vanad head, mis minulgi lapsepõlves, et mis seal augus on ja kui sügav on ja kas ma võin auku kukkuda. Ja et miks selline imelik lõhn on kogu aeg. Kohe alguses sai selgeks, et selleks, et korgid välja ei läheks, tohib kasutada ühte pliidirauda korraga ja teekannu üldse mitte. Aga inimene harjub kõigega ja absoluutselt ei olnud probleeme toiduvalmistamisel ühe pliidirauaga. Planeerimise küsimus. Majakene oli väga nunnusti sisustatud ja meil oli isegi üks nari, mida võib kahtlemata pidada üheaegselt meie reisi üheks lemmikatraktsiooniks ja tülideallikaks. Ja niimoodi seal 20 ruutmeetri peal õppisime niimõndagi üksteise piiride kohta. Noh, kes õppis ja kes mitte. Või siis igal juhul kontrolliti piiride ulatust üsna mitu korda.


Hommikupudrutamine.

Sel korral võtsime oma koera ka kaasa, sest ta on meil juba kümnene ja tema puhul ilmneb juba vanadusemärke. Ja noh, tahaks temaga veel palju toredasti koos aega veeta. Sest ta on nii hea ja armas ja koostöövalmis ja tõesti, üks vaimustav koer. Ja eks ma püüan ka ühtlasi mõningaseid süümekaid lunastada, et ma siin selle lastekarja keskel olen võib olla tema vastu mõned eelnevad aastad olnud pisut tõredam kui ma oleksin tahtnud. Või ütleme nii - ma tahan, et meile jääksid ilusad viimased aastad. (Issand kui kurb ja õudne on seda kirjutada. Noh, samas realistlik. Aga ikkagi kuidagi liiga. Ma lõpetan.) Enne pole me koera kaasa saanud võtta, sest auto peale peavad mahtuma ju 3 last ja kõik meie asjad - toidud-värgid, aasta tagasi veel ka vanker, varustus rannariietest talvejopedeni ja nii edasi. Ja mul ei ole väikebuss. Aga kõik mahtus ära! Isegi see kogus toitu, millega oleks ühe väiksema riigi rahva ära toitnud. Tundub, et ma pean veel harjutama seda koguste arvestamist. Ühtlasi sain aru, et pakkimisel ja pakkimisel on vahe, sest tagasitulles tundus, et asju oli rohkem kui minnes.

Pakkisin meile kaasa palju joonistuspaberit ja joonistusvahendid, sest neid meil ikka kulub, ja mõned mängud. Enamasti olen kavalalt pakkinud kaasa selliseid mänge, mida me kodus eriti ei mängi just sel põhjusel, et kuskil metsas, mängudenäljas me oma avastamata mänge avastada saaksime. Aga kuna sel korral ostsin kaasa Musta Notsu kaardid, siis said hoopis need tripinaelaks. Ja lisaks ka mängukaardid kaisukatepiltidega, mille lapsed kunagi kingituseks said, millega mängisime linnade põletamist. Kui äge, et lapsed on päriselt nii suured, et me saame kaarte mängida!


Otsisin Pinterestist ka ideid, mida looduses ja looduses leiduvate materjalide abil meisterdada, aga reaalselt tegime ainult PVA-liimiga looduspilte. Aitäh, Gertrud, kes Sa selle idee andsid! Me pigem joonistasime ja jalutasime ja kahel päeval ka sõitsime ringi, nii et väga ei olnudki isu ega aega rohkem meisterdada. Muidu olid valikus veel ka looduslikest materjalidest unenäopüüdjad, puupulganukud, lillepärjad ja lillemandalaid, aga need paneme siis tallele!




Meie lähedal asus Väätsa raba, mis sai ilusa laudtee Eesti sajanda sünnipäeva puhul, mida mööda oli lust ja rõõm kõndida. Raja pikkus oli 3 kilomeetrit. Ma olin superkahtlev, mida teha koeraga. Võtta kaasa? Kas tal on seal mugav käia? Kas seal on inimesi, keda see võiks häirida? Aga kuna ma arvasin, et me niikuinii elu sees Kolmesega seda 3 km ära ei käi, siis läheme kõik koos, natuke kõnnime ja siis võime vabalt ümber keerata. Tegelikkuses kõndisime kõik koos nagu muuseas raja läbi. Ma pean siinkohal toetuse eest tänama raba väga head mustikatega varustatust, murakaid, rabajärvi, kuhu koer sai ujuma minemisega meid lõbustada ja lahedaid metsaradu punaste lindikestega, mis rajal hoidsid. Ma ausalt ei kujutanud ette, et see nii valutult kõik minna võiks. Ja kuna mul puudusid ootused, sain kohe selle eest preemia! Tavaliselt ma ikka sean olukordadele ootused ja siis pahandan, et need ei täitu. Eks ma tegelen selle kohaloleku-teemaga ikka vaikselt ka, aga tuleb ette, et kukun sinna mustrisse ja ärritun, et reaalsus ja ootused ei klapi.



Siin juhtus selline asi, et koer hüppas mingisse kitsasse mülkasse ja ma pidin ta sealt välja tõmbama. 
Ja tõmbasin välja sellise koera.

Ühel õhtul tegi peremees meile ehedat sauna ämbrite ja kopsikutega ja ilma elektrita! See oli see saun, mida me päev enne vaatama läksime, et "kas see meile linnainimestele ikka sobib". Ja selle kahe sekundi jooksul, mis me saunas sees viibisime, suutis koer sauna põranda oma õhtusööki täis oksendada. Õnneks oli saatus meile ukse taha labida jätnud ja nii ma seda saunaaknast välja kühveldasin seal. Onju tore lugu! Aga saun oli aus ja hästi mõnus. Kolmene nautis seda kõige rohkem oma roosas vannis. See pilt tuli nii lahe, minu meelest!

Saunamaja, kus päriselt oli saun

Kolmene. Naudib. 

Ja järgmisel päeval sõitsime Hiiemäele, mida perenaine soovitas külastada, kuna olevat selline väekas paik, kus soovid täituvad. Mul, vanal puukallistajal (nagu Martin hellitavalt (ma ise mõtlen nii) mind kutsuda armastab), pani see inff muidugi silmad särama ja neljapäevane plaan nägi ette Hiiemäe külastust ja sealt edasi Kirna mõisa külastust, kus lisaks heale energiale on ka kohvik. Rääkisime lastega vanadest traditsioonidest ja hiiemäe olemusest, ohverdasime Muhu leiba (only the best, eksole!), pähkleid ja kõrvitsaseemneid ja soovisime häid soove. Sidusime minu hugbagi paela (sest mul ei olnud ühtki muud paelalist kaasas!) ühe pihlaka külge ka, sest vaatasime, et kõik olid puude ümber lõngu ja paelu sidunud. Lugesin kohe guuglist, et see on selline tänukaunistus vist? Ka nagu ohverdus püha paigale tänutäheks soovide kuulamise ja väe andmise eest. Ja guugel ütles veel, et hiiemäele eelneval õhtul on paslik käia saunas, mida me täiesti kogemata olime teinud! See oli üks äge kogemus seal. Just see, et sain seda teha lastega ja nendele midagi esivanematetarkustest edasi anda. Kui me seal kulgesime, sadas samal ajal vihma ja paistis päike, mis andis kogu kogemusele sellist erilisust juurde. Viiene ainult ütles: "Lähme ära, siin on liiga sünge". Ja kui ma küsisin, et mida see sünge tähendab, siis ta vastas, et ei tea täpselt, aga sünge on. Eksole.


Hiiemäelt sõitsime edasi Kirna mõisa, sest ma olen sellest palju kuulnud ja tean, et seal toimub igasuguseid põnevaid üritusi ja kontserte ja et mõisapark on tuntud bioloogilisi rütme tasakaalustava toime poolest ja seal jalutades on hea end maandada ja hea energiaga laadida. Ja lapsed olid nõus tulema, sest ma lubasin neile kohvikut ja sealt kooki osta. Mõis ise on seest eriti ilus ja kohvik väga eheda ja mõnusa toiduga. Ja teenindus oli supersõbralik. Ma täiesti armusin sellesse mõisa ära ja unistasin seal elamisest. Küsisin lastelt ka, kas nad tahaksid seal elada, aga ma isegi ei mäleta, mida nad vastasid, sest ma ise olin nii elemendis lihtsalt. Pargis jooksid ja hüppasid kleidikesed jänese moel ringi, sõid jänesekapsast ja mina lihtsalt pildistasin kogu aeg. Sest valgus oli nii õige nagu ka see värviline lilleaed ja mõisa fassaad ja muidugi mu oma lapsed. Hästi armas väike park igasuguste soppidega ja pinkidega erinevate puude all ja nurgakestes. Lugesin nende kodulehelt, et tegelikult tulekski leida see õige pink, mis kutsub. Kuna mina seal rohkem üritasin oma lapsi veenda, et nad ei roniks puude otsa ega astuks peenardesse, siis ma oma pingi ledmisele keskenduda ei saanudki, aga üldine vaib oli väga mõnus. Ja lapsed istusid igal pool. Küllap nemad siis laadisid end nii nagu vaja. Ühispildi suutsin ka lastelt välja pressida, ehkki selleks ajaks olid nad kõik juba äraväsinud ja üks kurjem kui teine. Aga pilt tuli täitsa nagu päris.

Kirna mõisa kohviku üks tubadest. Prajasti käsil mõisakleidikestetants.


Kõik kleidid

Kokkuvõtteks võin öelda, et selline mõnus oma rütm tekkis meil seal kohe ja tegelikult oli mõnus sellise väikese pinna peal - asju oli vähe ja ruumi ka ja väga lihtne oli neid korras hoida. See minimalism on ikka üks tore asi. Õhtuti lugesime Leelo Tungla raamatut "Kristiina, see keskmine", mis oli selline tore tagasivaade nõukaaegsele lapsepõlvele, aga samas olid kõik olukorrad ja juhtumised ja suhtlemiserrorid sellised, mis on ka täna aktuaalsed ja lapsed (ja mina) said samastuda küll. Tõesti üks tore raamat. Minu peas jooksis pidevalt pilt minu lapsepõlvekoduks olnud üheksakordsest majast, selle hoovist ja sisekujundusest. Ja aeg-ajalt viskas Leelo sisse toredaid retromärksõnu nagu "plastikaatkott" ja "limonaad Fiesta". Väga armas lugemine. Ja lugesime kokku - nägime täpselt kümmet looma-lindu selle tripi jooksul: lehm, metskits, hobune, konn, kurg, koer, kass, sisalik, lammas ja mingi hall haigrulaadne lind. Ja viljapäid proovisime ka põllul. Ja sõime mustikaid, metsmaasikaid  ja murakaid. Ja korjasime metsalilli ja takjaid. Ja nägime pisikesi konnabeebisid. Ja mahajäetud talumaju. Ja kordatehtud talumaju. Ja mul on nii hea meel, et lapsed on juba nii suured, et nad päriselt pärast mäletavad ka seda kõike (vähemalt 2/3 neist)!

Leia pildilt kits!




Sunday, July 1, 2018

Suvemoud ehk kuidas me lihtsalt puhkame ja mis me teeme ja endast mõtleme

Suvi saabus küll juba maikuus, aga päriselt puhkama saime hakata juunis. Joogatundide hooaeg sai läbi, lasteaed sai läbi ja nüüd saame olla kodus nii, et tõesti, mitte keegi ei pea mitte kuhugi minema. No peale Martini. Ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Et lihtsalt võingi terve päev mullaste jalgade ja sõrmedega ringi käia või koristada ja sorteerida igasuguseid kogunenud asju. Tähtajatult. Ah, ma olen neid aegu igatsenud. Vanasti olidki kõik ajad sellised. Siis, kui mõni laps oli beebi. No okei, kõik päevad ei olnud sellised, aga selliseid päevi oli palju rohkem. Selliseid kulgemisepäevi.

Terrassitśill

Loomulikult teades ennast, siis see romantika kestab mõnda aega ja siis muutub tüütuks ja lõpuks tahaks juba igale poole minna ja igasuguseid asju teha. Aga suvi ju. Igal pool ongi igasuguseid asju teha ja igale poole minna! Mul on veel sada asja sorteerida, sest ma olen seda tüüpi, et igasuguseid asju on vaja igaks juhuks alles hoida. Mis teeb sele minimalistliku elamise jube keeruliseks. Aga ma pingutan. Sest ma ei ole ju õnnelik selle asjadehunniku keskel. No ma mõtlen nende kuhugi kogunenud asjade keskel, mis käivad hoopis kusagil mujal. Või mida pole üleüldse vaja. Ma ei saa aru, kust nad üldse tulevad. Aga ma tunnustan end, et ma olen juba niimõnegi sahtli sorteerinud ja niimoodi vaikselt ükshaaval saan seda teha ka siis, kui meil on rohkem tegemisi.

Kui mul viis last oli

Homme ongi meil algamas selline nädal, mil ma viin oma kleidikesed metsa (mis tähendab ka seda, kodus on oluliselt vähem inimesi segadust kokku keeramas!). Võtsime väikse majakese keset Eestit ja läheme lihtsalt ära. Puhkama. Olema. Ma olen kogunud kokku ideid, kuidas looduses ja looduslikest materjalidest igasugust kunsti teha ja mõnusaid taimseid retsepte. Selline loodusritriit, ühesõnaga. Tahaks seal jällegi palju koos toimetada, jalutada ja lihtsalt koos aja maha võtta. See mõte on mul igal aastal ja igal aastal oleme me ka kuskil käinud, tavaliselt Lõuna-Eestis. Nüüd siis avastame Eestit keskelt.

Vahepeal käisime Martiniga kahekesi Barcelonas linnapuhkusel, kus lugesime raamatuid, jalutasime kümneid tuhandeid samme, sõime ja magasime millal tahtsime. Selline unistuste puhkus lapsevanematele. Ei saa kurta. Viimati käisime täiesti kahekesi reisil üle kolme aasta tagasi. Barcelonas võtsime endale ühe laheda katuseterrassiga korteri Airbnbst ja siis lihtsalt jalutasime mööda linna ringi, sõime saia ja jäätist ja vaatasime asju, mis olid vaatamist väärt. Ainult lõpuks ma tundsin, et selline linnaelu on ikka väsitav. Eriti nüüd, mil ma olen oma tööelu ka kodukülla ületoonud ja linnas peaaegu et ei käigi enam. Seal oli see linnaelu ju veel sada korda linnalikum oma kohvikute ja inimhulkade ja sagimisega. Ja kohvikud olid alati inimesi täis, kes elavalt vestlesid. Ma tundsin end täieliku põhjamaalasena, kes tahaks oma eraldatud metsa tagasi. Aga ei, no me olime seal viis päeva ja see oli paras aeg, et seda linnaelu ja melu nautida. Sest see on ju ikka ütlemata põnev ja kirju.




Elamused Barcelonas - lugemine terrassil, turg ja vintagepoe pulmakleidivalik

Ja siis lõpetas meie esimene beebi lasteaia ja valmistub nüüd kooli minema, näidates pidevalt kui valmis ta selleks on ja kui suureks ja asjalikuks ta on kasvanud. Peaaegu iga päev tahaks nutta. Nii ilus. Ja nii põnev! Täiesti uus ajajärk meie elus! Beebi läheb kooli!

Sellega seoses jõudis mulle kohale, et lõpp on nädalasisestel spontaansetel päevatrippidel kuhugi Haapsallu või Tartusse, sest inimene peab ju iga päev koolis olema. Aga no mis Sa teed. Pealegi on Emili kool nii lahe, et ma tegelikult ei kurvasta eriti (lisaks on mul ju veel kaks last, kelle graafik lubab spontaansust!).

Ja lõpetuseks pean ma märkima, et mul on siin olnud selline suur soov kirjutada hoopis rohkem iseenda mõtisklustest igasugustel teemadel, mis ei ole tingimata kolme kledikesega seotud. Ja ma pean aru, kas teha seda nüüd siis hoopis eraldi blogis. Sest siin ma tahaks ikka hoida lugusid ja elamusi seoses lastega ja vanemaksolemisega ja niimoodi. Aga ma pole veel selgusele jõudnud. Või olen, aga see õige bloginimi on kuskil kanalites kinni.

Tuesday, May 15, 2018

Päevikupidamine ja tänulikkus ja rituaalid ja rõõm

Kunagi kevade alguses sain ma sünnipäevaks ühe sellise tänuväärse täidetava raamatu nagu "Minu lugu", kuhu saab kirjutada iga päev, mille eest ma tänulik olen. Lisaks panna kirja, mis läks hästi, mida saab veel paremini teha. Selline kompaktne üks lehekülg iga päeva jaoks. Ja nüüd mai alguses oli see aeg, mil ma tundsin, et vot nüüd on mul just sellist päevikut vaja täitma hakata. Alguses on ilusasti selgitatud, mida igasse lahtrisse kirjutada ja kuidas sellele kirjutamisele läheneda, mis oli väga abiks just esimestel, kohanemisepäevadel. Hiljem hakkab juba tulema see, mis hakkab tulema. Mulle üldse meeldib see, et see on mingi minu kirjutamiseasi, mille jaoks ma võtangi hetke iga päev. Rituaal.


Ma väga armastan väikeseid rituaale. See on mul siin praegu ajakohane teema ka, sest ma püüan just kokku panna oma isiklikku päevarutiinide nimekirja, mis mind igapäevaselt toetaks. Mõte on selles, et mul on kirjas pisikesed toetavad tegevused, mida päeva jooksul teen, et püsida terve ja rõõmus ja inspireeritud. Eriti olulised on minu jaoks just hommikused käimatõmbamise tegevused nagu varakult tõusmine, klaasitäis sooja vett, külm (no leige..) duśś, jooga, koeraga jalutamine, päeva planeerimine ja smuuti ja toitumine ja muud detailid. Ja ma püüan neid järgida ja olen samas selline hea ja kaastundlik iseenda vastu ega riidle, kui midagi jääb tegemata. Hea oleks, kui vähemalt üks saaks tehtud, et mingi järjepidevus säiliks ja ülejäänud on toetavad. Nimekirja on selleks vaja, et oleks, kust vaadata ja endale neid detaile meelde tuletada. Kui nad on silme ees, siis on tõenäolisem, et nad jäävad meelde ja muutuvad toetavateks mustriteks. Ja ma täiendan seda nimekirja jooksvalt, nii et mingitel perioodidel, kui on selline tunne, võtan oma nimekirjast mingi uue toetava väikse rituaali ja vahetan vana välja - täiesti vastavalt tundele. Või vahetan vana tagasi. Või valin hommikul, millist tahan teha. Selline orgaaniliselt liikuv rituaalidenimistu. Selline värk. Kui ma selle päevarituaalidenimistu mingisse normaalsesse taasesitatavasse vormi saan, siis kindlasti panen selle siia ka. Nii huvitav tulevikus lugeda.

Üleüldse on selline igapäevane tänulikkusemoment minu meelest väga toetav ja värskendav - aitab panna tähele neid häid ja toredaid ja väikeseid, aga ka suuremaid asju, mis on kogu aeg olemas, aga mis kogu aeg meeles ei ole. Noh, et mille eest võiks tänulik olla. Näiteks ilus ja hea kodu, aed, suur köögilaud, armas perekond ja head inimesed ümberringi kuni selleni välja, et meil on õhku ja merd ja metsa ja kohe algab suvi. Kõik jumalastolulised asjad ju! Aga kas meil on iga päev meeles nende eest tänulik olla? Ah? Ja ma siin üldse ei rõhu mingile tänamatusele praegu, tegelikult, vaid pigem just sellele märkamisele ja seeläbi oma mõtlemise (mindseti) häälestamisele.

Just kuulasin siin üht väikest intervjuud ja seal räägiti ka sellest, kuidas positiivsete mõtete, kaastunde ja südamlikkuse rakendamisega oma elus me muudame oma ajukeemiat põhimõtteliselt ja vihastame tänu sellele vähem. Väga mõnus ju. Eriti minu jaoks, kes ma siin viimase nädalavahetuse muudkui vihastan ja pahandan kõikide armastamise vahepeal (sest ma vaatasin ühel õhtul millegipärast poole ööni eurovisiooni ja teisel õhtul tegin muid olulisi asju ja tõdesin, et see on küll hea retsept kurja ja närvilise Greteni. Nagu ma seda ei teaks juba, muidugi. Aga meelde tuli jälle.).

Nii et ma täidan nüüd hommikuti tänulikkusepäevikut ja lisaks ka ikka oma viisaastakupäevikut, kuhu saab iga päeva kohta märkmeid teha ja kus ühe päeva kohta käival lehel on read viie aasta jaoks. See on eriti lahe, sest ma olen seda juba aastakese täitnud ja nüüd ma juba näen, mida ma eelmisel aastal samal ajal oma elust arvasin! Täitsa lõpp, kui ammune aeg see tundub, kui ma seda loen! Selliseid päevikuid peaks Rahva Raamatust leidma ja raamatupoodidest, mina leidsin kunagi Tigerist nagu ma siin kirjutan. Leidsin Rahva Raamatust sellise ja sellise praegu, mis peaks olema sama põhimõttega. Aga no miks mitte võtame lihtsalt ühe paksema kaustiku ja teeme endale ise sellise. Oluline on lihtsalt vaadata, et igale leheküljele mahuks üks kuupäev ja et kuupäevad igal aastal kattuksid. Et oleks toredam.


Selline tänulikkuse kirjapanemine aitab ühtlasi hoida pilti silme ees, mis minu elus parajasti on, mis mind lainel hoiab. Jällegi üks asi, mida on põnev ka tulevikus tagantjärele lugeda. Selline nagu väike läbilõige elust ja detailidest. Mulle hullult meeldib tegelikult päevikut pidada - ma olen seda elu jooksul mitmeid kordi alustanud, aga seda järjepidevust on ikka kuidagi puudu jäänud. Ma siis otsustasin, et see on üks teema, millega ma oma elus tahan edasi minna ja sellesse energiat suunata, see järjepidevus ja päevikukirjutamine. See äkki aitab nende möllavate mõtete ja ideede ja tunnete puhul ka, mis siin peas ikka tihti laiali on. Hea on neid päeva lõpuks kuidagi koondada ja noppida sealt välja see, mis siis täna päriselt oluline on ja oli.

Nii et julgustan teid ka mingil viisil oma mõtteid kirja panema - päevikuna või lihtsalt märksõnadena. Selleks, et:
- olla rohkem oma elus kohal
- märgata rohkem, mõtiskleda
- filtreerida olulised detailid välja ja võtta päev kokku. See annab sellise hea ja kindla tunde, et päev on lõpetatud. Ja laseb võtta reflekteerimisehetke.
- hoida sellise väikse rituaaliga oma elus järjepidevust. Selline järjepidevus toetab raskel ajal - on millelegi kindel olla.
- Et märgata, kus on su elu ja tähelepanu fookus ja võib olla seda teadlikult mõjutada. Näiteks kui mõni muster kipub esile tulema ja Sa tunned, et seda võiks kuidagi lihvida või ülekirjutada nii, et see teeniks Sind paremini.
- nii tore on ju kunagi lugeda!




Saturday, May 12, 2018

Emad ja tütred ehk kuidas kolm tütart, üks ema ja üks vanaema ükspäev linnapeal käisid


(Ilmunud Solarise kodulehel 9.mail 2018)


Kõik emad teavad, et emaksolemine on nagu tśilliga śokolaad – saate aru küll, magus ja siis ikkagi vürtsikas ka ja mõni partii isegi liiga. Aga nagu kõikide asjadega siin ilmas, sõltub emaduse võlu ja valu vaatenurgast. Ja aeg-ajalt, kui keegi on meile jälle mitmeid liiga vürtsikaid partiisid śokolaadi serveerinud ja me oleme need ikkagi ära söönud, on mõistlik ja tervislik end vahelduseks tunnustada ja emaksolemist tähistada!

Mina tähistasin emaksolemist selle kõikide tahkudega sedakorda emadepäeva eel Solarises sümboolselt koos oma ema ja kolme väikese tütrega. Meie ees rullus lahti fantastiliselt ilmekas läbilõige ühe ema (või siis tegelikult kahe, sest minu ema oli ka) päevast lastega väljas. Oli nuttu, oli naeru, oli kooki, oli kisa ja lõppes kõik hästi ehk jäätistega.

Plaanisime alustada hommikut minu ammuses lemmikus – kohvikus Komeet. See on üks selline koht, kus lihtsalt alati on hea olla. See kõrgelt ülevalt alla linnale avanev vaade ja need toidud ja see mõnus kohvikumelu on mind alati võlunud, aga ma pole kunagi sinna koos lastega sattunud. Kaval ema teab, et üheks rahuliku(ma)ks kohvikutamiseks lastega on vaja kindlustada, et neil oleks piisavalt tegevust. Ehkki ma teadsin, et Komeedi vaade on juba iseenesest ägedam kui kolm mängunurka kokku, siis ei võtnud ma riske ja viisin oma neiud ja ema enne kohvikut Tigeri poodi Solarise 0.korrusel. Tiger on nüüd küll selline pood, kus lihtsalt kõik meeled hakkavad tööle ja mitte ainult lastel. Meie eesmärk oli hankida Tigerist värvimisraamatud, et need sisustaksid aega kohvikus toitu oodates ja see õnnestus meil probleemivabalt – igaüks leidis ühe ja jäi taga nutma teist, sest valik oli nii suur! Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja lubasin kõigil valida lõpmatu pikkusega värvilisest salvrätikupakireast oma lemmiku, sest need olid lihtsalt nii lahedad ja kellel neid toredaid salvrätikuid ikka nüüd liiga palju on. Minu ema ei suutnud vastu panna Tigeri üllatuskoti ostmisele, mille sisu selgub alles siis, kui oled selle ära ostnud. Päris põnev, tuleb tunnistada, sest Tigeri asjad on kõik nii toredad, eriti, kui Sul on kolm lapselast, kellele seda toredust laiali jagada (põnevuse säilitamiseks ma loomulikult jätan jagamata, mis seal täpselt sees oli)! Sedakorda me Tigerist lahkusime, et aga hiljem rõõmsalt tagasi tulla, millest jutustan juba varsti.


Komeedis saime endale mõnusa diivanitega nurga vaatega linnale ja niimoodi me seal siis õndsalt värvisime ja ootasime oma kooke. Koogivalikus ei pidanud me muidugi pettuma – lapsed valisid Geishakoogi, Inglikoogi ja Napoleonikoogi (siinkohal olgu öeldud, et ma olen kunagi ka ainult napoleonikoogitüki pärast Komeeti sõitnud) ja ehkki Komeedis on ka lastemenüü ja muud head toitu, ei olnud peale kookide nägemist muidugi keegi nõus midagi muud valima. Aga kuna me läksime tähistama, siis minu meelest ongi see absoluutselt kõige õigem lahendus! Et aga teile ei jääks ekslik mulje, et nii lihtne ongi üks linnapeal kohvikus käimine kolme lapse ja emaga, siis lisaks paarile muule dramaatilisele seigale (nagu eriarvamused lauavaliku suhtes ja selle suhtes, kes siis ikkagi täpselt kelle kõrvale istuda saab ning ühelt minu kaamerahäbelikult tütrelt pildistamiseks nõusoleku meelitamine), tõmbas üks väikestest neidudest enda kleidile (ja vanaema kingadele) terve klaasitäie värskeltpressitud apelsini-greibimahla, mistõttu me end peale söömist (ja pisematsorti draamat) taas Tigerist leidsime ja sealt ühe satsiseeliku (ja sellest tulenevalt ka ühe eriti rõõmsa neiu) võrra rikkamana väljusime. See tekitas väikseid lisapingeid (ja kaks kurvemat neidu) ja loendamisi, kes kui palju on viimasel ajal endale poest seelikuid saanud (või ei ole). Aga samas olime õnnelikud, et selline pood Solarises kohe võtta oli, kust leiab lahenduse peaaegu kõikidele meie probleemidele!



Järgmisena suundusime Apollo raamatupoodi, sest raamatupood on minu jaoks üks inspireerivamaid kohti üldse. Ja et ma väga soovin, et meie digiajastulapsed ikkagi ka selle osaga elust ja kultuurist kontaktis oleksid, viin ma neid ka sinna üsna tihti. Näiteks on meil traditsioon, et iga laps võib sünnipäeval omale raamatupoest uue juturaamatu valida. Kuna oli juba sedasorti pidulikum linnaskäik, lubasin neil seekord valida mitmepeale ühe. Minu õnneks oli Andrus Kivirähk just uue lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“ välja andnud, mis oli nii kutsuvalt esiletõstetud ja nii toreda kaanepildiga, et meie lapsed selle kohe rõõmsalt riiulist haarasid ja ilma pikema draamata (sest sellistes kolmepeale jagamise küsimustes on palju draamapotentsiaali) olimegi ühisele otsusele jõudnud. Ehkki, tuleb ka kerge kurbusenoodiga õhata, et Apollo on Solarises väga mõnus suur ja eraldi lasteosakonnaga ja seal oleks olnud tohutult avastamist, aga see kõlab juba nagu eraldi seiklus.


Esimeselt korruselt läbi jalutades leidsime eest Eesti kosmeetikapoe Pillerkaar, kust soetasime kõige pisemale neiule päris oma Jovely maasika huulepalsami, mille üle ta täiesti üle mõistuse rõõmus oli ning kus avastasime lahedate sõnumitega Moshi kosmeetikatooteid, mida oleks tore näiteks kellelegi emadepäevaks kinkida! Meie leidsime igaühele adekvaatse sõnumi (näiteks üks tarbimishimu talitsemise probleemidega tütar sobis imeliselt poseerima sildiga „vähem on rohkem“ ja ema leidis sildi „tule anna musi“). Üleüldse on tegemist ühe armsa poega, mis on juba sellepoolest eriline, et sealt on ühe katuse all ainult kodumaised tooted.


Kuna Solarise toidupood on üks linna parimaid oma varustatuse poolest ja põnevate ja tervislike toodete valiku poolest, siis otsustasin panna meie hommikule väärilise ja rõõmsa punkti ja haarata sealt lastele kojusõidule väsimustunnete kõrvalejuhtimiseks kaasa meie kodumaised ja imelised Jäämari pulgajäätised, mis maitsevad nagu külmutatud smuutid rohkete marjadega. Jäätiseletis oli veel mitmeid ahvatlevaid kodumaiseid käsitööjäätiseid, aga neid võime kaasa haarata juba päris-emadepäeval, kui läheme emale külla ja saame jälle emaksolemist tähistada!


See emotsiooniderohke hommik jättis meie hingedesse mõnusa sooja tunde – niimoodi kolme põlvkonnaga kohvikutama ja poodidesse uudistama ja inspiratsiooni koguma pole me just liiga tihti sattunud. Minu meelest võiks sellest saada lausa meie pere emadepäevatraditsioon. Järgmisel korral haarame õe ja õelapsed ka kaasa ja vallutame siis kõik koos kogu Solarise. Ja kuna me kinno seekord ei jõudnud, siis ehk järgmisel linnapäeval oleks tore veel see ka ette võtta. Siis teame, et võtame kohe terve päeva vabaks, et jõuaks kõiki toredaid kohti nautida.

Minu jaoks on Solarises olnud alati selline kummaline ja kutsuv vaib – ma ei oskagi seda kuidagi täpsemalt seletada, sest asi pole poodides, kohvikutes ja kinodes (kuigi need on ju ka muidugi toredad), vaid milleski muus. Mulle tundub, et see on Solarise Vaim.


Wednesday, April 11, 2018

Kevadine perekondlik puhkamine ja metsaigatsus ja meeldivad mälestused

Sel aastal on kevad jälle nii põnev! Kunagi ei tea, kas ta siis täna tuleb päikesega või hoopis jälle jäätab autoaknaid. Nagu naine, mulle meeldib öelda. Selline muutlik ja emotsionaalne ja natuke vahepeal häbelik ja siis jälle üldse mitte. Külm-soe-soe-külm.

Meie juba käisime siin ühel nädalavahetusel kevadet otsimas Nõval ühes lahedas tiigi/järveäärses puhkemajas. Maja oli ikka täiesti superimeline. Tavaliselt ma alati vaatan, kuhu ma lähen, aga seekord Martin tegeles selle kinnipanemisega ja ma ei jõudnudki lõpuks vaadata. Ja ütleme nii, et kui me sõitma hakkasime, siis ma küsisin, et oota, kuhu poole see jääb? Sinna idakanti? Ja muidugi ei jäänud see sinnapoole üldse mitte. Aga seda võimsam oli minu üllatus, kui me kohale jõudsime - see kant ja see maja ja see ilm ja see kõik, noh. See rahu ja vaikus. See lahe maja erinevatel tasanditel olemisekohtadega ja igasuguste nurkade ja ronimiskohtade ja suurte akendega (ei pea mainima, et enamiku ajast mängisime me toasolles peitust, sest noh, maja lausa karjus, et paluun!). Ja siis veel tiik (järveke?), mis oli siis veel täiesti jääs ja seal peal sai liugu lasta ja joosta. Ja siis oli terrass, mis on täpselt päikese poole ja kus me saime vabalt laupäeval peesitada ja smuutit juua lausa ilma kinnasteta! Kujutage pilti! Ja mingil hetkel oli nii soe, et ma sain lausa paljajalu ja kleidiväel ringi hüpata. Kiirelt. Pildi jaoks. Aga ei olnud külm! Saun oli ka, kust sai õue jääauku hüpata, mille mina aga vahele jätsin, sest ma ikkagi olin just kaks päeva tagasi köhas ja mingis viiruses olnud. Ja ausalt, ma oleksin muidu läinud. Sest tegelikult, sisimas elab minus üks talisupleja, keda ma pole veel siiani välja lasknud. Vahel külma duśi all. Aga kunagi mitte talvel jääaugus. Martin see-eest tegi seda minu eest ka. 


Ja eriliselt nautisin ma hommikuid, mil ma tõusin enne teisi ja läksin alla lugema. Ahh, vaimustav. Kodus ma ei tee seda põhimõtteliselt kunagi. Kuidagi. Siin on alati mingeid asju vaja teha või siis puhata. Aga seal ei saanud teistmoodi. Selline puhkuse mode oli. Ja öösel oli ju täiskuu! Mis paistis sisse meie ümmargusest magamistoaaknast! Täisvärk!


Mereni oli 10 minutit suurte inimeste aja järgi ja kuski pool tundi väikeste inimeste aja järgi, mis oli täpselt hea ja paras pikkus matka jaoks. Ranna ääres pidasime sooja teega piknikku ja natuke loopisime kive merre. Päike paistis ja jube mõnus oli. Noh, selline aprilli alguse mõnus. Et kinnastega ja mütsiga ja talvepükstega oli mõnus.




Igal juhul oli see üks tõeliselt fantastiline nädalalõpp, mille jooksul ma jõudsin selleni, et minu hing igatseb ikka kuskile kaugele metsa, kus ei ole naabreid ja on rahu ja puud ja kõik see. Juba see, et pilk saab kuskil metsa sees puhata, annab kuidagi sellise mõnusa vaba tunde. Muidugi jah, eks sellega kaasneb see transpordiküsimus ja seda eriti suure pere puhul, kus kõik tahavad käia huviringides ja trennides ja inimestega suhelda ja olla selles osas vabad. Ja et siin on igatpidi nii mitu otsa, sellel asjal, siis ma lihtsalt tõden seda kõike. Ja elan edasi. Ja vahepeal põgenen metsa kas koeraga või lausa perega. Ja meri on meil ju kaa siin. Ja praegu, kui ma vaatan sellest konkreetsest aknast välja, siis ka ei ole otseselt naabreid näha! Nii et elu on ilus, muidugi! Ja kuna ma olen teada-tuntud unistaja, siis ma võin vahel unistada metsamajakesest ka. 


Vahepeal on mõned nädalad mööda läinud ja kevad nagu justkui natuke tuleb lähemale. Ma arvan, et jää on järve pealt ehk juba sulanud seal. Ja ma juba tegelikult teen plaane, et sinna tagasi minna. Kodus on ka hea ja esmaspäeval oli ju lausa suvi! Lapsed ronisid ja möllasid õues ja tulid tuppa koerakakaste saabastega! Must be spring indeed! 


Wednesday, March 14, 2018

Kevadhingamine ehk kuidas jalutamine päästab maailma

No teree. Ma tunnen juba õhus ja hinges kevadet! Aga selleni ma jõudsin alles eelmisel nädalal, sest sellele eelnevatel nädalatel tajusin ma kergekujulist talveraskust nii õhus kui hinges. Kuidagi jube raske oli! Alustades sellest, et voodist oli raske tõusta ja päevaga ühele poole saamine tundus raske. Ja kõik ülejäänu tundus ka kuidagi, noh raske. Tüütu, rusuv, hall ja liiga suur minu jaoks. Korralik väljakutse või talve viimased rusumispingutused äkki. No kindlasti on oma osa siin minu 40-päevasel joogapraktikal, millega alustasin, mis tegelebki keha puhastamisega. Ju ta siin siis puhastus kohe jõuliselt alguses. Teate, selline kummaline tunne oli. Just selline nagu mingid asjad tõuseks pinnale, aga sellised hoomamatud asjad. Et ma ei saanud aru, millega tegu, aga oli tunda, et midagi tõuseb. Midagi rasket. Ja eriti raske oli võitlus isudega, sest kui on raske ja hall, siis śokolaad alati aitab! Aga mitte puhastuda ju! Uhh. Ja lisage sinna veel haiged lapsed, kes ei tohi kodust välja minna ja elavad end välja kakeldes ja minu peal. Selline kuu algus. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama endale juhise sellisteks perioodideks, mil ma olen kinni kuskil ja vahel paratamatult (haiged lapsed pluss mingi sisemine protsess, mis tuleb lihtsalt läbi elada), mis ütleb, kuidas end rõõmustada. Ja lihtsad ja lühiajalised toimed on ka okei. Tegin praegu kiirelt sellise. Kindlasti saan seda täiendada.


Aga nüüd on lapsed terved, mina terve, uksed valla ja linnulaul akna taga, õues valgem ja värskem õhk ja kõik on ilus! Jõudu on ja inspiratsiooni ja mingi seletamatu tegutsemistahe (appii, kuidas ma sind igatsesin, tegutsemistahe!) on ka. Selline sõrmed-sügelevad-ja-ootan-seda-kõike-imelist-mis-kohe-tuleb-kannatamatult-tunne! Kevad!

Ja ma siin istun nüüd oma hommikumantlis, ootan, et minna varsti ujuma ja kirjutan, sest mul on selline tunne, et tahaks kõike ja hästi palju (nii kirjutada kui lihtsalt kogeda) ja tunnen rõõmu, et praegu on selline tunne ja aeg. Ilmselt selleks meile neid raskeid ja väljakutsuvaid faase ja protsesse ongi vaja ka, et nendest välja tulla ja siis kohe südamest rõõmustada ja hinnata neid faase, mil kõik on ilus! Nagu praegu! Juhuu!

Tagantjärele ma mõtlen, et sellest raskest faasist aitas mind läbi ennekõike lilhtsalt selle aktsepteerimine, selles olemine ja selle kõige läbitundmine, aga kindlasti ka inimesed, nendega rääkimine ja jagamine ja kõige tipuks see, et lapsed said terveks ja andsid mulle seda minu oma aega, mil seda kõike seedida. Aega, et see endast läbi lasta ja lihtsalt hingata. Ja mul on päriselt selline tunne, et ma saan nüüd kuidagi eriti sügavalt hingata ja tahaks kohe ahmida seda kevadeõhku. Ma lihtsalt eile ahmisingi siin õhtul lahtise akna ees. Ja tundsin, kuidas ei saa küllalt, noh. Ma mäletan, kuidas vanasti, kui vanemad käisid kuskil külas või mujal natuke soojemal ajal ja ma ootasin neid kodus rõdul või aknal ja hingasin seda ööõhku. See oli nii hea. Niimoodi üksi iseenda ja mõtetega või pigem täitsa ilma mõteteta. Isegi seal mustamäemajade keskel. Selline sume ja vaikne ja mõnus. Ja mulle meeldis jubedalt õhtuti koeraga pikemaid ringe jalutada just selles vaikuses ja sumeduses. Ma arvan, et need jalutamised koeraga päästsid mind lapsena. Andsid selle aja olla lihtsalt iseendaga. Värskes õhus. Jalutades. Selline kogematajooga. Ma hakkasin seda jälle tegema nüüd ühe armsa tuttavaga taaskohtumise järel, kes ütles, et teda hoiab just see koeraga metsa sõitmine ja jalutamine tasakaalus. Kus saab lihtsalt olla ja hingata. Selline paus kiires elus. Ja see kõik tui mulle meelde. See lapsena jalutamine ja hingamine. Nii lihtne väike asi, mis tegelikult andis mulle nii olulise teadmise ja tunde ellu kaasa.

Ma mõtlen, et see jalutamine on kohe selline eriti mitmekülgselt kasulik ja vajalik ajaveetmisviis. Seda saab teha üksi, et mõelda ja olla ja puhata ja seedida ja kuidagi lihtsalt endale aega anda. Ja samas saab seda teha kahekesi või mitmekesi, mis annab võimaluse olla koos, liikuda ja hingata õhku, aga salaja ka sellise ühise aja, mil võib millest iganes rääkida. Sest ei pea. Keegi ei oota seda (avalikult). Aga see võimalus on olemas. Ja tavaliselt seda kasutatakse. Ma pean siinkohal jälle oma vanemaid ja koeri tänama, sest me käisime väga tihti nendega kas metsas või kuskil linnast väljas jalutamas. Ja need olid nii mõnusad sundimatud ja pingevabad koosolemised, kus ma tegelikult alati teadsin, et ma võin alati midagi küsida või arutleda või ühiseid plaane teha. Keegi ei teinud midagi muud, mis segaks keskendumist. Selline aken oli, mil ma võisin alati kindel olla, et kõik on üksteise jaoks olemas.

Selle kõige tulemusena armastan ma siiani pikki jalutuskäike kas siis üksi või mitmekesi. Seda olemise aega. Ja ma tahan selle ka oma lastele edasi anda. Selle harjumuse, võimaluse ja kogemuse. Aitäh vanemad ja koerad ja jalad ja värske õhk.

Grete ja Brita aastal 2009