Tuesday, June 13, 2017

Kuidas ma ühel täiesti tavalisel päeval ootamatult kleidikestele seelikud õmblesin

Olime siin kodus ja hommik oli ja vihma sadas. Päev algas nagu iga teine vihmane päev. Pooled kleidid köhisid ja mina tahtsin juba hommikul sokid jalga panna. Ja siis, justkui eikuskilt, tekkis mul vastupandamatu soov võtta kaissu oma 2,5-aastane õmblusmasin ja lõpuks ometi sellega midagi valmis õmmelda! Sest see seisab mul sellise koha peal, et kogu aeg hinges kriibib, kui ma temast möödun. Igatsus ja soov. Õmmelda väikeseid seelikuid ja kleidikesi. Elu on mulle siin õpetanud, et selleks, et midagi tehtud saaks, tuleb hakata tegema. Kohe. Kui tunne tuleb. Ma siis järgisin iseenda nõandeid ja läksin panin proovile oma õmblemisande. Mida ma ei ole eriti saanud avastada, tuleb tunnistada. Aga kuna tahe ja soov on nii tohutud, siis mingi oskuste puudumine mind küll ei takista! Ja ma reaalselt õmblesin valmis kaks täiesti superimelist satsiseelikut! Loomulikult ei julgeks ma seelikuid ühegi käsitööst lugupidava inimese ees tagurpidi keerata, aga kellele seda täiuslikkust ikka vaja on! Seelikud näevad (väljastpoolt) kaunid välja, mahuvad selga ja lapsed on õnnelikud! Good enough for me!


See postitus võib olla tundub uhkustamisena, aga loomulikult see ei ole seda! Uhkustammine ei ole ju ilus! See on hoopis see postitus, et "võta kätte ja tee ära!". Isegi kui arvad, et ei oska, ei saa, ei tule välja, siis tegelikult sa ei tea enne, kui sa pole proovinud! Ja see tunne, kui oma kätega mingi pärisasi valmis saab.. noh.. teate küll seda.

Tõestuseks, kui lihtne saab olla ühe satsiseeliku õmblemine, panen siia selle lingi, mille järgi mina seelikud valmis tegin. Sest ma ei ole nii kõva kästöökäsi, et mul sellised asjad loomulikult ja peast ja kogemata kaunid ja praktilised välja kukuks. Nii et mul oli ikka üks postitus abiks. Ma pean märkima, et kindlasti on veel paremaid viise, kuidas sellist seelikut teha, sest need kolm kihti kangast on päris korraliku paksusega lõpuks. Aga seelikusatsid jäävad samas lahedalt puhvis selletõttu, et kolm kihti kangast üksteise peal on. Igatahes jäid meie kleidikesed oma seelikutega rahule ja ma olen vabalt valmis selliseid veel õmblema (no üks seelik on niikuinii vaja juurde teha, sest kleidikesi on mul ju ometi kolm)! Teise seeliku õmblesin lausa vähem kui tunniga valmis! Kujutage ette! Ma rõhutan siinkohal, et ma olen see, kellele on vaja sellist puust-punaseks tutoriali, et midagi sellist õnnestuks. Ma ei ole õmblejaks ega käsitööliseks sündinud. Aga see tõmbab mind kohutavalt, seega ma olen kohe eriti superõnnelik, kui keegi jagab nii lihtsat ja kiiret seelikuõpetust ja kui mul midagi sellist ka kohe esimesel korral välja tuleb! Sest ma olen ikka kümneid asju teinud, mida ei ole hiljem paslik selga panna. Sest mu tahe ja soov on nii suured ja õhin ka, et ma ei jaksa lihtsalt olla kannatlik ja nokitseda, vaid ma tahaks, et kõik saaks kohe ja kiirelt valmis. Samas tahaks ju kauneid asju. Selle dilemmaga pean ilmselt veel tegelema.

Aitäh, vanaema!

Aa, ja kangad võtsin ma garaaźist, kuhu ma ettenägelikult neid kogunud olin justtäpselt selliseks päevaks. Kõik olid minu käsitöölembese vanaema kangad ja kangajäägid, mille ta mulle pärandas. Ja need said nüüd seelikutena sündida! See tekitab sellise lisandväärtuse veel sellele kõigele! Minu unistuseks on õmmelda veel kohe täitsa vanadest riietest uued ja kaunid. Taaskasutus to the max. Ma muidugi ei luba, et ma midagi uut järgmise 2,5 aasta jooksul valmis saan. Sest ma olen realist. Praegu selles küsimuses. Aga kui ma masina niimoodi sinna kapi äärele jätan, siis on tõenäoline, et viimane positiivne kogemus mind mõnel vihmasel päeval jälle teda näppima viib.

Igal juhul jõudu ja pealehakkamist! Kõik on võimalik, inimesed! Vaadake!



Monday, June 12, 2017

Sellest, kuhu ma oma elujõu panin ja kust seda pidevalt juurde saab ehk Elujõusaali sünd

Päris kaua olen selle postituse peale mõelnud. Et nii suur asi, neljas beebi ju põhimõtteliselt, ja ma nagu polegi sellest niimoodi pikemalt kirjutanud. Et kuidas ja miks ja mis saab ja. Kuna ma terve maikuu olen olnud sellises vastsündinuga toimetamise keerises, siis muidugi selle külje pealt vaadatuna on ju päris arusaadav, et ma pole saanud aega, et seda kõike veel kajastada ka. Ma vist igaks juhuks, arusaamatuste vältimiseks mainin ka, et oma neljandaks beebiks ja vastsündinuks nimetan siinkohal imelist, uut, otse südamest ja armastusest Haabneeme sündinud jooga- ja heaolusaali. Elujõusaali siis. Ainult et siis beebiootus kui selline kestis ainult paar kuud.


Samas, kui nüüd hakata siin selle üle pikemalt ja põhjalikumalt juurdlema, siis äkki oleks õigem öelda nii, et seda beebit jäin ma ootama juba sügisel, aga sellest, et ta hakkabki päriselt sündima, sain teada alles kevadel (nagu see mingi saade, kus inimesed saavad rasedusest teada peaaegu et siis, kui juba sünnitus algab)? Sest tegelikult on mul juba aastakene või nii olnud selline tunne, et sellist saali oleks vaja. Mulle, aga teistele ka, kes siinkandis elavad. Mulle, et mul oleks see koht, kus ma saaksin vabalt ja julgelt tegeleda nende asjadega, mis mind maailma kõige rõõmsamaks teevad ja et ma saaksin viia läbi ammu juba südames ja peas ootavaid üritusi ja kutsuda kokku suuri ja väikeseid inimesi, kes inspireerivad, aitavad sellega jõuda iseendale lähemale ja lihtsalt moodustavad sellise mõnusa ja loova ja toitva õhkkonna ja kogukonna. Ja kõigile, et nad saaksid tulla ja luua ja olla osa sellest kõigest. Ja ma tundsin kuskil oktoobris või novembris sellist seletamatut tunnet, et midagi suurt ootab mind. Midagi on tulemas. Selline elevus oli ja tunne, et ma ei jaksa oodata enam, misasi see on. ja ma mäletan, et ma rääkisin sellest toona päris palju ka. Et midagi tuleb. Nii et kui nii võtta, siis läks beebi sünnini kuskil 7-8 kuud, mis on juba peaaegu normaalne lapseootus ju!

Kuna mul oli sügisel parajasti käsil ka kundalini jooga õpetajate koolitus, siis see protsess ise juba muidugi toetas väga minu sellist, noh, isiklikku arengut ja tunnetamist, et mida ma edasi peaksin tegema oma eluga. Ja siis ühel hetkel (no 23. veebruaril, aga kes see ikka kuupäevi mäletab, eksole) ma tabasin end mõttelt, et kui mul on nii palju ideid ja värke, mida tahaks korda saata, aga linna ei jaksa kogu aeg sõita neid korda saatma ja tahaks ühtlasi, et ma saaksin seda kõike veel teha siin sellises kohas, mis on täpselt selline nagu ma tahaks, et üks suurepärane koht oleks, siis äkki peakski siis ise sellise koha looma. Ma mäletan küll, kuidas ma siis niimoodi "hahhah, jaa, muidugi" mõtlesin. Siis korra veel "hahhah.." mõtlesin ja siis otsustasin ikkagi igaks petteks kinnisvarakuulutusi vaadata, et kas muidu oleks mõni selline hea koht pakkumises. Sest unistada mulle meeldib ja igasuguste heade ideedega flirtida. Ja kui siis ma poleks kohe leidnud seda õiget ruumi, kuulnud sõprade, abikaasade ja teiste lähedaste inimeste käest, et see on ju absoluutselt kõige õigem mõte üldse, siis ma võibolla oleksin seda pidanudki üheks järjekordseks ilusaks unistuseks (nagu talumaja metsas ja armas väike uudishimu ja loomulikku õppimist toetav kool siinkandis). Aga läks hoopis nii, et kui ma olin sõrme andnud, läks käsi iseenesest kaasa ja sealt alates kõik lihtsalt voolas. Lihtsalt voooooolas. 

Väike vaade saalikesele enne, kui temast sai jooga- ja heaolusaal (foto: maakler(?))

Ja vaated saalikesele peale väikest ümberkujundamist (fotod: Riina Põhjala)

Kõik klappis. Kogu aeg. Ja teeb seda siiani. Mulle ei mahu hinge, kuidas minuni ja minu kaudu saalini (või vastupidi, ma ei saa aru, me oleme päris läbiõpimunud siin) jõuavad pidevalt ja kogu aeg õiged inimesed ja ideed ja asjad. Ja mõnel ööl (aga ka päeval, noh, suvalisel hetkel, ühesõnaga) lihtsalt koosneb peas mingi üritus, üritustesari, tuleb pähe õige inimene, teema, pilt sellest, kuidas üks või teine saalinurk kujundatud saab, mingi detail... Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Ma lihtsalt tunnen iga päev, kuidas kõik on nii toetatud ja õige ja südamest ja lihtsalt ootas kogu see aeg materialiseerumist. Et sellist saali oli ja on vaja ja ma näen, kuidas ma ise temaga koos muudkui kasvan aina rohkem iseendaks ja kuidas mind ümbritseb aina rohkem võimatult toredaid ja inspireerivaid ja häid inimesi! Ja see, et ma saan seda kõike ju nagu oma tööks kutsuda, see lihtsalt paneb mind tänutundest nõrkema! Just nii see kõik peabki praegu olema! Ja ma lihtsalt lähen sellega kaasa. Südamega ja hingega. Ja see on täiesti pööraselt põnev kõik!

Võib olla kummitab teie peades küsimus, et kuidas teised lapsed neljanda beebi sünniga toime tulevad, jah? Ma ei teagi, mida öelda. Päris kenasti tulevad. Neile meeldib see, et nad on ka saanud ikkagi natuke kaasas käia ja saalis pakkekarpides laevakapteneid mängida, tahvelseinale joonistada ja riiulit kokku panna aidata. Et nad on olnud natuke ikkagi kaasatud ka. Ja ma olen neile ikkagi päris täpselt rääkinud, mida ma saali parajasti tegema lähen ja miks ma pean näiteks kodust ära olema. Ei saa öelda, et see neile kõik üldse probleemi ei valmistaks, aga nad on mõistvad olnud! Ehkki enne avamispäeva ütles mu Kuuene, et talle tundub, et ma tahan oma saalis rohkem olla kui nendega koos. Ja avamispäeval, kui nende isa pakkus võimalust tulla korraks mind vaatama, eelistasid nad mitte tulla, kui ainult korraks tohib ja pigem eelistasid oodata kuni ma päriselt koju jõuan. Ja siia-sinna vahele mõned sõnatud, nördinud-õnnetud pilgud ja selle tulemusena minu õrnalt murduv süda ja mõned pisarad. Aga seda kõike võib lapseootuse, sünnitusvalude ja uue pereliikmega kohanemise puhul täiesti normaalseks pidada. Rääkimine, kuulamine, selgitamine ja puhas ausus - see on ikka kõige põhilisem ja olulisem olnud omavahelise sideme säilitamisel, et muutustes ellu jääda. (see ei tähenda, et ma poleks kogu protsessi jooksul olnud vahepeal põhjendamatult (tegelt väsimus on ju ka põhjus) kuri ja närviline ka. Aga kuna ma ei jäta kunagi midagi selgitamata ja vabandamata, siis lõpuks on kõik ikkagi väga toetavad ja mõistvad olnud. Ja ma ei ütleks, et meil oleks olnud liiga keeruline ja närviline siin kodus kõik saali valmimise aegu. )

Mind teeb nii rõõmsaks see, et ma olen saanud ja saan saalikeses ka nii palju ise teha ja sinna endast ja oma elust ja inimestest osakesi jätta. Põrandaid ja kangaid ma muidugi ise panema ei hakanud (sest seda oskasid Allan ja Paula minust paremini teha), aga seinu värvisime seal küll kallite inimestega koos ja iga leitud tass või tool ja isegi tolmuimeja on teinud tohutult rõõmu! Ja Gea maalid! Ja vanaema ja IKEA vaibad! Ja kuigi mulle meeldiks, et kõik oleks valmis, siis tegelikult on samal ajal jälle tore ka, et seal on palju vaja veel detaile igale poole lisada. Et mul on nagu selline lõputu lõuend, kuhu ma saan jooksvalt juurde maalida ja oma loovust sinna suunata. Ja koguda väikeseid ilusaid ja tähendusrikkaid asjakesi riiulinurkadele ka. 

Meie saalis teise kodu leidnud diivan, mis on valmistatud vineerist, kaalub seetõttu korraliku arvu kilosid ja mida tõstes jõudis mulle kohale kurb tõsiasi, et ma siiski olen nõrgem kui ma arvasin. Lisaks jääb diivani saabumist meenutama kaunis südamekujuline auk saali parkettpõrandas. Ja seiklused korrusmaja kaheksandal korrusel ja liftis, mille juurde kuulus lifti usteliistude eemaldamine kööginoaga ning kommikarp. Foto: Riina Põhjala

Suvel on üheks suuremaks eesmärgiks saada valmis teraapiatuba, kus saab sügisest üks-ühele teraapiaid ja nõustamisi ja muud vajalikku läbi viima hakata. Mina veel terapeudimõõtu välja ei anna, aga selliseid inimesi, kes ootavad, et seal toimetama hakata, on juba niimõnigi tekkinud, nii et ma juba väga ootan, et saaksin jälle rullid-värvid välja võtta (või et mul tekiks see tuhin nüüd kohevarsti), et sinna sellise mõnusa ja turvalise ja hea ja sooja pesa luua!

Ja siis muidugi koduleht ootab juba ammu, et keegi temaga tegeleks. Ma tegelen selle tegelemisega. Sest selline sissekanne nagu siin praegu vaikselt sünnib, peaks ju olema hooopis saali kodulehel elavas blogis! 

Hästi mõnus ja natukene huvitav on see, et kuigi võiks ju arvata, et selline joogapesa loomine ja ülesehitamine on jube pikk ja pingeline protsess, siis tegelikult see kõik läheb kuidagi ise. Mul on täiesti selline tunne, et see saal ise toimetab seal, ausalt. Ise ajab oma asju ja vahepeal vajab minu abi ka, et füüsilise maailma asjadega hakkama saada. Igal juhul me pidevalt toetame teineteist seal. Ja teeme lihtsalt rahulikult ja jooksvalt ja paanitsemata koos igasuguseid asju seal. Võtame päeva korraga. Mis ei tähenda, et kiireid päevi ei oleks. Või pigem toimekaid. Aga need on kuidagi.. Mõnusad! Elavad! Säravad! Kõike täpselt õiges doosis. Väsimust on küll ette tulnud, aga seda peamiselt sellepärast, et ma ei saa öösiti magada, sest ma pean pidevalt igasuguseid ideid ja mõttevälgatusi ja kangastusi vastu võtma. Siiski tuleb tunnistada, et päev-kaks enne avamispäeva juhtus küll, et ma olin kohati kergelt pinges ja mures, kas ikka kõik jõuab piisavalt valmis ja kas ikka kõik vajalik on olemas. Aga see Grete ei olnud ka ikka üldse selle närvispaanilise Grete moodi Grete, kes tavaliselt sellistes olukordades kuskilt järsku kõiki hirmutama tuleb. Pigem olin ma ikkagi kogu aeg paralleelselt elevil ja õnnelik. Väsinud, aga õnnelik. Ja selline tunne oli, et tahaks et see päev juba tuleks ja saaksime saali avatud ja kõiki neid vapustavaid üritusi korraldama hakata, mis peas juba tükk aega valmis on olnud (ja mida öösiti jooksvalt juurde tuleb).

Meie heade ideede ja loomingu tarbeks loodud tahvelsein! Foto: Riina Põhjala

Ja avamispäev oli pikk ja mitmekesine ja eriti mõnusalt voolav ja üldse mitte ärev ega pingeline. Sai joogat, sai lastega mängida, sai vesteda, süüa ja djembemängu õppida (! Jaa! Minu ammune unistus!) ja pärast end vabaks tantsida (kõik nii head asjaaad!). See päevakava jälle lihtsalt kuidagi sündis ühel heal päeval (või ööl). Nagu kõik need saaliasjad. Ma lihtsalt mõtlesin, mida ma tahaks ühel mõnusal jooga- ja muidutoredasaali avapäeval teha. Ja kõk muidugi sobis ja klappis. Õiged inimesed olid vabad ja valmis appi tulema, toetama ja meiega tegelema. Nii hea päev oli! Aitäh inimesed ja saal! Maivõi.

Läbilõige avamispäevast
Ja ma pidevalt mõtlen, et see on ikka hindamatu kogemus, olla sellise asja loomise juures. Ja et ma peaks/oleks pidanud sellest loomisprotsessist paljupalju rohkem kirjutama, sest seda on kindlasti (eelkõige minul) väga huvitav lugeda kunagi. Ma siin siis natukene kirjutan. Ja varsti kodulehe blogis ka siis. Mul on ka isiklik viisaastakupäevik, kuhu ma ikka püüan iga päev paar rida kirja panna. Aga mul tuli praegu muidugi juba uus mõte - ma peaksingi võtma ühe ilusa vihiku ja hakkama saalipäevikut pidama! Piltidega ja puha! Noh, nagu beebidega tehakse ka, et paned kõik olulised daatumid ja arengud kirja. Ja sõbrad ja pildid ja. Ja siis inimesed ja mina saame seda sirvida. Oi, see oleks toree! Isegi natukene toredam kui blogi. Kuigi blogi on ka tore. 

Foto: Riina Põhjala

Veel - ma ei saa märkimata jätta, kui hea on mu meel, et ma jõuan oma "töökohta" kodust kolme minutiga ja et ma võin oma "töökohta" tihti lapsed kaasa võtta (kõikidesse tundidesse küll mitte, aga igasuguste ettevalmistavate tegevustega seoses ja kohtumistel ja nii). Ja et ma olen osa kogukonnast ja saan midagi kogukonnale pakkuda. See on olnud mu unistus juba ammu, aga ma pigem nägin seda oma peas kuidagi nii, et ma kunagi elan kuskil külas ja siis püüan seda külaelu seal elavdada, korraldades erinevaid koosviibimisi ja kutsudes inimesi kodudest välja jagama ja suhtlema ja noh, koos olema. Ja ühel hetkel ma sain aru, et ma ei pea üldse selleks, et midagi kogukonnarahvaga koos teha, kuhugi väiksesse külla kolima. Siin on ju ka selline kogukond ja omakandi inimesed. Muidugi siin on inimesi natukene rohkem kui mõnes külakeses, aga ikkagi. Poes ja kohalikel üritustel on juba tuttavaid nägusid küll ja see teeb nii rõõmsaks! Ikkagi oma inimesed!

Imelised inimesed. Foto: Riina Põhjala

Ühesõnaga. Ma olen piiritult tänulik kõigile, kes on olnud ja on edaspidi osa sellest eriti suurepärasest loomisest! Teie mõtted ja toetus ja kohaolu on nii palavalt ja südamest oodatud! Tulge ja oleme ja teeme ja loome koos, eks! Ma tean ja näen, et siinkandis on nii palju lahedaid ja põnevate asjadega tegelevaid inimesi ja mulle väga meeldiks koos igasuguseid ühiseid asju teha! Toas ja õues ja metsas ja mere ääres! Tulge külla, joome teed ja unistame (ja teeme pärast ära, muidugi)! 

Logo, mille valmistas oma kaunite käekestega Gea Grigorjev!



Wednesday, May 31, 2017

Kuidas me ühel päeval lihtsalt otsustasime, et suvi ikkagi algas nüüd

Kuna see suvi siin on selline kahtlev ja otsustusvõimetu, siis meie igal juhul alustasime esmaspäeval suvehooaega. Ja 20 soojakraadi tundus juba olevat suvi küll. Seda märkimisväärset hommikut alustasime pannkoogipeoga terrassil, mille lapsed kauniks ja hubaseks ja lausa miljonidollarivääriliseks kujundasid, minu meelest. Mis nii viga siin pannkooke küpsetada ja lihtsalt serveerida, kui kogu õhkkond juba selleks loodud on!


Sealt edasi leidsid lapsed aias ühe mullasema koha, millest väikese veega sai korralik mülgas. Nagu ma pärast avastasin, kui selliste eriti (kahtlaselt) rõõmsate kilgete peale neid vaatama läksin. Ja kes ütleks ära mudahüpetest, eksole! See tegi mind rõõmsaks ja uhkeks, et nad ise sellise asja peale tulid. Ma suutsin mööda vaadata mudastest papudest ja pritsmetest majaseinal ja mudamülgastest keset rohelist muru. Sest neil oli nii lõbus! Selliseid asju ju peaksidki lapsed tegema! Ja siis ikkagi ma kergelt ärritusin ka, kui nad sealt edasi tuppa tahtsid tulla. Oma sodiste jalgadega.


Aga leidlik ema korraldab seepeale kohe välivannipidustused ja niimoodi astusid mudajalad edasi vannidesse ja mudapidu kujunes loomulikult veepeoks! Seda oli nii suvine vaadata, lihtsalt.


Ja päev jätkus eesti suvele kohaselt teepeoga. Et peale veepidu natuke sooja saada. Ikka täitsa korralik suvehooja avamine, mu meelest! (kahjuks on esmaspäevasoojust alles jäänud ainult meie hinge ja mälestustesse. Õue tuleb praegu ikka jopega minna. ja ma paneks isegi kindad. Aga meie sees elab suvi ikka edasi ja praegu pesevad lapsed pesuruumis soojendavas lambivalguses nukuriideid nagu polekski midagi).



Tuesday, May 9, 2017

Käsitööminutid: ükssarvikutöötuba

Kuna me siin nohused ja poolimelikud oleme ja õuest hoiame täna veel veits eemale, läks meil siin ootuspäraselt jälle meisterdamiseks ära. Viimasel ajal on Kuuene täiesti paberiusku läinud ja meisterdanud paberist maju ja onne ja korve ja ühel päeval isegi tahtis endale paberist kleiti, mis vist ikkagi ei läinud töösse (kuna see paberivärk on issiteema, siis ma pole 100% kogu teemaga kursis). Täna otsustasin meisterdamissoovi peale minna Pinterestist abi otsima ja leidsin sellised lahedad (ja lihtsad!) näppjalgadega ükssarvikud! Ja niimoodi see pool (kolmveerand? üks terve?!) tundi läks nagu ükssarvikutiivul!


Originaal siin. Meie läksime oma teed ja kõik kasutasid hoolega erinevaid kaunistusi, mis mul siia põhjatusse kasti on kogunenud. Nüüd nad siin kappavad mööda tube ringi. Olen rahul. Teised vist ka!



Sunday, May 7, 2017

Kolm väikest last ja sisemine rahu ja kuidas teha nii, et need teineteist ei välistaks

Maikuu Sensa lapsevanemakolumnis kirjutan ma seekord sellest, kuidas need kaks täiesti erinevat asja nagu kolm (või tegelikult ju misiganes arv) väikest last ja sisemine rahu omavahel ühendada. Võinoh, kuidas mina seda olen teinud püüdes iga päev käia ära sisemise rahu kohas. Seda saad lähemalt Sensast ise lugeda.

Lisaks sellele tahan ma veel lisada siin, et hästi oluline on üleüldse enda jaoks aega leida (et Sa ei kaoks ära sinna laste ja toimetuste alla), ja et mitte miski ei lae mind paremini, kui viibimine kuskil inimeste keskel või inimestega koos. Mitte nüüd täiesti suvaliselt kuskil poes, vaid kuskil organiseeritud grupis. Näiteks sõpradega koos toas või õues või hoopis kaasjoogatajatega joogatunnis või mõnel grupiüritusel, kus lisaks sellele, et ma tunnen seda mõnusat koosolemise tunnet, saan ma midagi teiste ja seeläbi ka enda kohta teada ka või siis tuleb midagi olulist ja toetavat meelde või. Ja sellistel grupiüritustel, kus ka täiesti võõrad inimesed igasuguseid asju jagavad ja arutlevad ja mõtistklevad erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel, on kohe eriti toitvad, sest kõik näevad ju asju erinevalt ja omamoodi ja see on minu meelest nii kohutavalt põnev (ja teate, isegi kui olla sellistel üritustel koos mõne sõbraga, on tihti selgunud, et me ei tea ka omaenda sõprade sisemaailmast päris kõike!)! Et kuidas kellegi maailmas asjad käivad hoopis teistmoodi. See avab ikka silmi ja meeli igatpidi. 

Selleks, et hoida end lainel ja mitte vee alla vajuda, olen ma Sinu jaoks (ja enda jaoks ka, muidugi) kokku kogunud  järgmised lihtsad ja imelised soovitused või mõtted, mis tulevad otse kogemusest (ja mida me tegelikult kõik teame, aga hea on, kui keegi neid ikka aeg-ajalt jälle meelde tuletab. Palun.):

- leia endale midagi meeldivat ja inspireerivat, mis paneb Su silmad särama (see võib igakord erinev olla ju ka!) ja kauple endale kasvõi üks õhtu nädalas, mil saad selliste asjadega tegeleda (pane need veel kirja ka, et koosneks eriti väärtuslik nimekiri nendest Sinu asjadest, mida on hea väljakutsuvamal ajal unistades silitada). See ON oluline, et tekiks selline regulaarsus ja et Sa ei jätaks seda mitte ühelgi nädalal vahele. Tekib selline rahu, et igal nädalal on mul see päev. See minu päev. Ja sadagu mida iganes. 

- leia iga päev (Iga. Päev.) isegi kodus laste vajaduste täitmise vahel endalevähemalt  mõni minut, et istuda, keskenduda, hingata ja olla näiteks millegi eest tänulik (see aktiveerib südamekeskuse ja pärast sellist ümberfokusseerimist tundub kõik palju ilusam). Ka siinkohal on regulaarsus hästi oluline. Mõni minut. Iga päev. See on võimalik.

- loo endale grupp mõnusatest inimestest, kellega hoiad sidet (grupp võib koosneda ka kahest inimesest!). Ja sinna gruppi kutsu need, kes Sulle tõesti väga korda lähevad ja Sind kuidagi inspireerivad. Ma just lugesin ükspäev sellist tarkusetera, et Sa oled nende viie inimese summa, kellega Sa kõige rohkem oma igapäevaelus kokku puutud. See tähendab seda, et me mõjutame ise ja oleme mõjutatud nendest inimestest, keda me tihti näeme ja kellega koos olla valime või oleme kuidagi paratamatult samas paadis (nt töökaaslased). Päris huvitav vaatenurk, mu meelest. Paneb kohe mõtlema ja natukene rohkem tahtma hoida enda ümber neid inimesi, kes tekitavad hea tunde ja annavad jõudu ja inspiratsiooni ju. Looge messengeris või whatsappis või kuskil omale vestlusring ja suhelge, jagage ja soovige tere hommikust ja olge ühenduses! Te ei kujuta ette, kui toetav see on! 

- ja muidugi kohtu inimestega ka päriselus! Kutsu seesama inspireeriv või toetav või muidu meeldiv inimene külla! Mine kohvikusse! Mine joogasse! Mine kontserdile või grupimeditatsioonile või tantsuõhtule või mõnda pilli õppima või muud oskust omandama! Mine naisteõhtule (neid toimub praegusel ajal aina rohkem igal pool, igasugustes erinevates kastmetes, nii et Sa kindlasti leiad endale selle õige! Kes otsib, see leiab ju!). Grupiõhtutel tekib selline mõnusmüstiline grupienergia, mis on üle mõistuse toetav. Karjaloomad oleme, noh. See tunne, kui Sa oled osa millestki (kus veel kõik on samal lainel ka), on ikka nii hea tunne. selline hoitud ja kaitstud tunne. Ma arvan, et Sa pead seda proovima, ema/naine/inimene.

Kõik me tahame olla need säravate silmadega inimesed ja naised. Vahel peab silmi natukene aitama. Ja vahel, kui ise ei oska, aitavad Sinu inimesed Sind jälle järjele. Või artiklid või raamatud või śokolaad. Ole avatud ja võta kõik vastu! Ja aita ise, kui näed, et keegi vajab väikest tõuget või kohvikuõhtut!





Tuesday, May 2, 2017

Värviline pühapäev ja lapsed ja puuviljad ja rõõm uuest väljakutsest

Seekordne jooga-loovushommik läks kuidagi otse südamest läbi ja ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et ma pean sellest kirjutama! Ilmselt oli siin see asi nüüd, et me panime kokku kõik eriti head asjad nagu lapsed ja jooga ja pühapäevahommiku ja puuviljad (ja maasikad ja viinamarjad ju!). Mis siis saaks üldse valesti minna, eks! Kuna ma võtsin esimest korda kõik omaenda lapsed ka kaasa (jaa, Kahese kaa!), siis ma olin kergelt ärev, et kuidas see kõik nüüd kokku kõlama saab. Aga ma tahtsin seda kindlasti proovida ja see puuviljahommik oli ilmselgelt parim valik. Sest kui Kahesele midagi muud ei meeldi, siis viinamarjad meeldivad igal juhul. Ja tegelikult läks ka ülejäänud osa hommikust väga kenasti ja ma sain tundi läbi viia isegi niimoodi, et käed olid (peaaegu kogu aeg) vabad!

Tere hommikust, pühapäev ehk jooga-loovushommikute puuvilja eri

Suuremad lapsed olid nii elevil ja õnnelikud, et nad said kaasa tulla ja mina muidugi kaa, sest ma nägin kui õnnelikud nad on. Kui nüüd niimoodi loogiliselt mõelda, siis on nende emal küll maailma parim töö, kus kaasas käia! Minu ema töö juures oli arvuti ja koopiamasin ja markerid. Nende emal on teised lapsed, fann, mängud ja puuviljadest ussikeste ja siilide valmistamine. Päris keeruline võrrelda, eksoleju. Kuigi mulle meeldis ikkagi kunagi väga ema töö juures käia. Mis siis, et seal ei saanud trummitantsu teha ja muinasjutte kuulata.

Ja kui nüüd kohevarsti (äkki kuu lõpuks? Ma loodan, et kuu lõpuks!) valmib Haabneemes mu joogasaal, siis ma tahaks küll olla iseenda laps ja kogu aeg oma töö juures hängida! Joogasaalikesel on juba põrand, pooleldi värvitud seinad ja 8 uhiuut tassi! Homme saabuvad vaibad ja varsti kardinad ja logo ja.. Ma ei saa sellele kõigele enam ammu juba pikemalt mõtlema jääda, sest siis ma tahaks lihtsalt õnnest nutta, et kuidas see kõik niimoodi nüüd on läinud. Aga igal juhul - jooga-puuviljahommikuid saab see saal näha küll tuhandeid! (ma veits liialdan, eks. Vist?). Lisaks kõigele muule imelisele - naisteõhtud ja meesteõhtud ja tantsuõhtud ja meditatsiooniõhtud (ja - hommikud) ja kontserdid ja trummiõhtud ja kõiksugused sellised õhtud, millest ma ise kogu aeg unistan! Ma juba nii ootan, et saan teid uksel tervitada ja edasi kutsuda! Varsti näeme!


Töönaine - ja ikka üleni valges, nagu peab.



Tuesday, April 4, 2017

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et ma pole juba pikemat aega siin peatust teha jõudnud! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.



Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!


Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!