Tuesday, May 15, 2018

Päevikupidamine ja tänulikkus ja rituaalid ja rõõm

Kunagi kevade alguses sain ma sünnipäevaks ühe sellise tänuväärse täidetava raamatu nagu "Minu lugu", kuhu saab kirjutada iga päev, mille eest ma tänulik olen. Lisaks panna kirja, mis läks hästi, mida saab veel paremini teha. Selline kompaktne üks lehekülg iga päeva jaoks. Ja nüüd mai alguses oli see aeg, mil ma tundsin, et vot nüüd on mul just sellist päevikut vaja täitma hakata. Alguses on ilusasti selgitatud, mida igasse lahtrisse kirjutada ja kuidas sellele kirjutamisele läheneda, mis oli väga abiks just esimestel, kohanemisepäevadel. Hiljem hakkab juba tulema see, mis hakkab tulema. Mulle üldse meeldib see, et see on mingi minu kirjutamiseasi, mille jaoks ma võtangi hetke iga päev. Rituaal.


Ma väga armastan väikeseid rituaale. See on mul siin praegu ajakohane teema ka, sest ma püüan just kokku panna oma isiklikku päevarutiinide nimekirja, mis mind igapäevaselt toetaks. Mõte on selles, et mul on kirjas pisikesed toetavad tegevused, mida päeva jooksul teen, et püsida terve ja rõõmus ja inspireeritud. Eriti olulised on minu jaoks just hommikused käimatõmbamise tegevused nagu varakult tõusmine, klaasitäis sooja vett, külm (no leige..) duśś, jooga, koeraga jalutamine, päeva planeerimine ja smuuti ja toitumine ja muud detailid. Ja ma püüan neid järgida ja olen samas selline hea ja kaastundlik iseenda vastu ega riidle, kui midagi jääb tegemata. Hea oleks, kui vähemalt üks saaks tehtud, et mingi järjepidevus säiliks ja ülejäänud on toetavad. Nimekirja on selleks vaja, et oleks, kust vaadata ja endale neid detaile meelde tuletada. Kui nad on silme ees, siis on tõenäolisem, et nad jäävad meelde ja muutuvad toetavateks mustriteks. Ja ma täiendan seda nimekirja jooksvalt, nii et mingitel perioodidel, kui on selline tunne, võtan oma nimekirjast mingi uue toetava väikse rituaali ja vahetan vana välja - täiesti vastavalt tundele. Või vahetan vana tagasi. Või valin hommikul, millist tahan teha. Selline orgaaniliselt liikuv rituaalidenimistu. Selline värk. Kui ma selle päevarituaalidenimistu mingisse normaalsesse taasesitatavasse vormi saan, siis kindlasti panen selle siia ka. Nii huvitav tulevikus lugeda.

Üleüldse on selline igapäevane tänulikkusemoment minu meelest väga toetav ja värskendav - aitab panna tähele neid häid ja toredaid ja väikeseid, aga ka suuremaid asju, mis on kogu aeg olemas, aga mis kogu aeg meeles ei ole. Noh, et mille eest võiks tänulik olla. Näiteks ilus ja hea kodu, aed, suur köögilaud, armas perekond ja head inimesed ümberringi kuni selleni välja, et meil on õhku ja merd ja metsa ja kohe algab suvi. Kõik jumalastolulised asjad ju! Aga kas meil on iga päev meeles nende eest tänulik olla? Ah? Ja ma siin üldse ei rõhu mingile tänamatusele praegu, tegelikult, vaid pigem just sellele märkamisele ja seeläbi oma mõtlemise (mindseti) häälestamisele.

Just kuulasin siin üht väikest intervjuud ja seal räägiti ka sellest, kuidas positiivsete mõtete, kaastunde ja südamlikkuse rakendamisega oma elus me muudame oma ajukeemiat põhimõtteliselt ja vihastame tänu sellele vähem. Väga mõnus ju. Eriti minu jaoks, kes ma siin viimase nädalavahetuse muudkui vihastan ja pahandan kõikide armastamise vahepeal (sest ma vaatasin ühel õhtul millegipärast poole ööni eurovisiooni ja teisel õhtul tegin muid olulisi asju ja tõdesin, et see on küll hea retsept kurja ja närvilise Greteni. Nagu ma seda ei teaks juba, muidugi. Aga meelde tuli jälle.).

Nii et ma täidan nüüd hommikuti tänulikkusepäevikut ja lisaks ka ikka oma viisaastakupäevikut, kuhu saab iga päeva kohta märkmeid teha ja kus ühe päeva kohta käival lehel on read viie aasta jaoks. See on eriti lahe, sest ma olen seda juba aastakese täitnud ja nüüd ma juba näen, mida ma eelmisel aastal samal ajal oma elust arvasin! Täitsa lõpp, kui ammune aeg see tundub, kui ma seda loen! Selliseid päevikuid peaks Rahva Raamatust leidma ja raamatupoodidest, mina leidsin kunagi Tigerist nagu ma siin kirjutan. Leidsin Rahva Raamatust sellise ja sellise praegu, mis peaks olema sama põhimõttega. Aga no miks mitte võtame lihtsalt ühe paksema kaustiku ja teeme endale ise sellise. Oluline on lihtsalt vaadata, et igale leheküljele mahuks üks kuupäev ja et kuupäevad igal aastal kattuksid. Et oleks toredam.


Selline tänulikkuse kirjapanemine aitab ühtlasi hoida pilti silme ees, mis minu elus parajasti on, mis mind lainel hoiab. Jällegi üks asi, mida on põnev ka tulevikus tagantjärele lugeda. Selline nagu väike läbilõige elust ja detailidest. Mulle hullult meeldib tegelikult päevikut pidada - ma olen seda elu jooksul mitmeid kordi alustanud, aga seda järjepidevust on ikka kuidagi puudu jäänud. Ma siis otsustasin, et see on üks teema, millega ma oma elus tahan edasi minna ja sellesse energiat suunata, see järjepidevus ja päevikukirjutamine. See äkki aitab nende möllavate mõtete ja ideede ja tunnete puhul ka, mis siin peas ikka tihti laiali on. Hea on neid päeva lõpuks kuidagi koondada ja noppida sealt välja see, mis siis täna päriselt oluline on ja oli.

Nii et julgustan teid ka mingil viisil oma mõtteid kirja panema - päevikuna või lihtsalt märksõnadena. Selleks, et:
- olla rohkem oma elus kohal
- märgata rohkem, mõtiskleda
- filtreerida olulised detailid välja ja võtta päev kokku. See annab sellise hea ja kindla tunde, et päev on lõpetatud. Ja laseb võtta reflekteerimisehetke.
- hoida sellise väikse rituaaliga oma elus järjepidevust. Selline järjepidevus toetab raskel ajal - on millelegi kindel olla.
- Et märgata, kus on su elu ja tähelepanu fookus ja võib olla seda teadlikult mõjutada. Näiteks kui mõni muster kipub esile tulema ja Sa tunned, et seda võiks kuidagi lihvida või ülekirjutada nii, et see teeniks Sind paremini.
- nii tore on ju kunagi lugeda!




Saturday, May 12, 2018

Emad ja tütred ehk kuidas kolm tütart, üks ema ja üks vanaema ükspäev linnapeal käisid


(Ilmunud Solarise kodulehel 9.mail 2018)


Kõik emad teavad, et emaksolemine on nagu tśilliga śokolaad – saate aru küll, magus ja siis ikkagi vürtsikas ka ja mõni partii isegi liiga. Aga nagu kõikide asjadega siin ilmas, sõltub emaduse võlu ja valu vaatenurgast. Ja aeg-ajalt, kui keegi on meile jälle mitmeid liiga vürtsikaid partiisid śokolaadi serveerinud ja me oleme need ikkagi ära söönud, on mõistlik ja tervislik end vahelduseks tunnustada ja emaksolemist tähistada!

Mina tähistasin emaksolemist selle kõikide tahkudega sedakorda emadepäeva eel Solarises sümboolselt koos oma ema ja kolme väikese tütrega. Meie ees rullus lahti fantastiliselt ilmekas läbilõige ühe ema (või siis tegelikult kahe, sest minu ema oli ka) päevast lastega väljas. Oli nuttu, oli naeru, oli kooki, oli kisa ja lõppes kõik hästi ehk jäätistega.

Plaanisime alustada hommikut minu ammuses lemmikus – kohvikus Komeet. See on üks selline koht, kus lihtsalt alati on hea olla. See kõrgelt ülevalt alla linnale avanev vaade ja need toidud ja see mõnus kohvikumelu on mind alati võlunud, aga ma pole kunagi sinna koos lastega sattunud. Kaval ema teab, et üheks rahuliku(ma)ks kohvikutamiseks lastega on vaja kindlustada, et neil oleks piisavalt tegevust. Ehkki ma teadsin, et Komeedi vaade on juba iseenesest ägedam kui kolm mängunurka kokku, siis ei võtnud ma riske ja viisin oma neiud ja ema enne kohvikut Tigeri poodi Solarise 0.korrusel. Tiger on nüüd küll selline pood, kus lihtsalt kõik meeled hakkavad tööle ja mitte ainult lastel. Meie eesmärk oli hankida Tigerist värvimisraamatud, et need sisustaksid aega kohvikus toitu oodates ja see õnnestus meil probleemivabalt – igaüks leidis ühe ja jäi taga nutma teist, sest valik oli nii suur! Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja lubasin kõigil valida lõpmatu pikkusega värvilisest salvrätikupakireast oma lemmiku, sest need olid lihtsalt nii lahedad ja kellel neid toredaid salvrätikuid ikka nüüd liiga palju on. Minu ema ei suutnud vastu panna Tigeri üllatuskoti ostmisele, mille sisu selgub alles siis, kui oled selle ära ostnud. Päris põnev, tuleb tunnistada, sest Tigeri asjad on kõik nii toredad, eriti, kui Sul on kolm lapselast, kellele seda toredust laiali jagada (põnevuse säilitamiseks ma loomulikult jätan jagamata, mis seal täpselt sees oli)! Sedakorda me Tigerist lahkusime, et aga hiljem rõõmsalt tagasi tulla, millest jutustan juba varsti.


Komeedis saime endale mõnusa diivanitega nurga vaatega linnale ja niimoodi me seal siis õndsalt värvisime ja ootasime oma kooke. Koogivalikus ei pidanud me muidugi pettuma – lapsed valisid Geishakoogi, Inglikoogi ja Napoleonikoogi (siinkohal olgu öeldud, et ma olen kunagi ka ainult napoleonikoogitüki pärast Komeeti sõitnud) ja ehkki Komeedis on ka lastemenüü ja muud head toitu, ei olnud peale kookide nägemist muidugi keegi nõus midagi muud valima. Aga kuna me läksime tähistama, siis minu meelest ongi see absoluutselt kõige õigem lahendus! Et aga teile ei jääks ekslik mulje, et nii lihtne ongi üks linnapeal kohvikus käimine kolme lapse ja emaga, siis lisaks paarile muule dramaatilisele seigale (nagu eriarvamused lauavaliku suhtes ja selle suhtes, kes siis ikkagi täpselt kelle kõrvale istuda saab ning ühelt minu kaamerahäbelikult tütrelt pildistamiseks nõusoleku meelitamine), tõmbas üks väikestest neidudest enda kleidile (ja vanaema kingadele) terve klaasitäie värskeltpressitud apelsini-greibimahla, mistõttu me end peale söömist (ja pisematsorti draamat) taas Tigerist leidsime ja sealt ühe satsiseeliku (ja sellest tulenevalt ka ühe eriti rõõmsa neiu) võrra rikkamana väljusime. See tekitas väikseid lisapingeid (ja kaks kurvemat neidu) ja loendamisi, kes kui palju on viimasel ajal endale poest seelikuid saanud (või ei ole). Aga samas olime õnnelikud, et selline pood Solarises kohe võtta oli, kust leiab lahenduse peaaegu kõikidele meie probleemidele!



Järgmisena suundusime Apollo raamatupoodi, sest raamatupood on minu jaoks üks inspireerivamaid kohti üldse. Ja et ma väga soovin, et meie digiajastulapsed ikkagi ka selle osaga elust ja kultuurist kontaktis oleksid, viin ma neid ka sinna üsna tihti. Näiteks on meil traditsioon, et iga laps võib sünnipäeval omale raamatupoest uue juturaamatu valida. Kuna oli juba sedasorti pidulikum linnaskäik, lubasin neil seekord valida mitmepeale ühe. Minu õnneks oli Andrus Kivirähk just uue lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“ välja andnud, mis oli nii kutsuvalt esiletõstetud ja nii toreda kaanepildiga, et meie lapsed selle kohe rõõmsalt riiulist haarasid ja ilma pikema draamata (sest sellistes kolmepeale jagamise küsimustes on palju draamapotentsiaali) olimegi ühisele otsusele jõudnud. Ehkki, tuleb ka kerge kurbusenoodiga õhata, et Apollo on Solarises väga mõnus suur ja eraldi lasteosakonnaga ja seal oleks olnud tohutult avastamist, aga see kõlab juba nagu eraldi seiklus.


Esimeselt korruselt läbi jalutades leidsime eest Eesti kosmeetikapoe Pillerkaar, kust soetasime kõige pisemale neiule päris oma Jovely maasika huulepalsami, mille üle ta täiesti üle mõistuse rõõmus oli ning kus avastasime lahedate sõnumitega Moshi kosmeetikatooteid, mida oleks tore näiteks kellelegi emadepäevaks kinkida! Meie leidsime igaühele adekvaatse sõnumi (näiteks üks tarbimishimu talitsemise probleemidega tütar sobis imeliselt poseerima sildiga „vähem on rohkem“ ja ema leidis sildi „tule anna musi“). Üleüldse on tegemist ühe armsa poega, mis on juba sellepoolest eriline, et sealt on ühe katuse all ainult kodumaised tooted.


Kuna Solarise toidupood on üks linna parimaid oma varustatuse poolest ja põnevate ja tervislike toodete valiku poolest, siis otsustasin panna meie hommikule väärilise ja rõõmsa punkti ja haarata sealt lastele kojusõidule väsimustunnete kõrvalejuhtimiseks kaasa meie kodumaised ja imelised Jäämari pulgajäätised, mis maitsevad nagu külmutatud smuutid rohkete marjadega. Jäätiseletis oli veel mitmeid ahvatlevaid kodumaiseid käsitööjäätiseid, aga neid võime kaasa haarata juba päris-emadepäeval, kui läheme emale külla ja saame jälle emaksolemist tähistada!


See emotsiooniderohke hommik jättis meie hingedesse mõnusa sooja tunde – niimoodi kolme põlvkonnaga kohvikutama ja poodidesse uudistama ja inspiratsiooni koguma pole me just liiga tihti sattunud. Minu meelest võiks sellest saada lausa meie pere emadepäevatraditsioon. Järgmisel korral haarame õe ja õelapsed ka kaasa ja vallutame siis kõik koos kogu Solarise. Ja kuna me kinno seekord ei jõudnud, siis ehk järgmisel linnapäeval oleks tore veel see ka ette võtta. Siis teame, et võtame kohe terve päeva vabaks, et jõuaks kõiki toredaid kohti nautida.

Minu jaoks on Solarises olnud alati selline kummaline ja kutsuv vaib – ma ei oskagi seda kuidagi täpsemalt seletada, sest asi pole poodides, kohvikutes ja kinodes (kuigi need on ju ka muidugi toredad), vaid milleski muus. Mulle tundub, et see on Solarise Vaim.


Wednesday, April 11, 2018

Kevadine perekondlik puhkamine ja metsaigatsus ja meeldivad mälestused

Sel aastal on kevad jälle nii põnev! Kunagi ei tea, kas ta siis täna tuleb päikesega või hoopis jälle jäätab autoaknaid. Nagu naine, mulle meeldib öelda. Selline muutlik ja emotsionaalne ja natuke vahepeal häbelik ja siis jälle üldse mitte. Külm-soe-soe-külm.

Meie juba käisime siin ühel nädalavahetusel kevadet otsimas Nõval ühes lahedas tiigi/järveäärses puhkemajas. Maja oli ikka täiesti superimeline. Tavaliselt ma alati vaatan, kuhu ma lähen, aga seekord Martin tegeles selle kinnipanemisega ja ma ei jõudnudki lõpuks vaadata. Ja ütleme nii, et kui me sõitma hakkasime, siis ma küsisin, et oota, kuhu poole see jääb? Sinna idakanti? Ja muidugi ei jäänud see sinnapoole üldse mitte. Aga seda võimsam oli minu üllatus, kui me kohale jõudsime - see kant ja see maja ja see ilm ja see kõik, noh. See rahu ja vaikus. See lahe maja erinevatel tasanditel olemisekohtadega ja igasuguste nurkade ja ronimiskohtade ja suurte akendega (ei pea mainima, et enamiku ajast mängisime me toasolles peitust, sest noh, maja lausa karjus, et paluun!). Ja siis veel tiik (järveke?), mis oli siis veel täiesti jääs ja seal peal sai liugu lasta ja joosta. Ja siis oli terrass, mis on täpselt päikese poole ja kus me saime vabalt laupäeval peesitada ja smuutit juua lausa ilma kinnasteta! Kujutage pilti! Ja mingil hetkel oli nii soe, et ma sain lausa paljajalu ja kleidiväel ringi hüpata. Kiirelt. Pildi jaoks. Aga ei olnud külm! Saun oli ka, kust sai õue jääauku hüpata, mille mina aga vahele jätsin, sest ma ikkagi olin just kaks päeva tagasi köhas ja mingis viiruses olnud. Ja ausalt, ma oleksin muidu läinud. Sest tegelikult, sisimas elab minus üks talisupleja, keda ma pole veel siiani välja lasknud. Vahel külma duśi all. Aga kunagi mitte talvel jääaugus. Martin see-eest tegi seda minu eest ka. 


Ja eriliselt nautisin ma hommikuid, mil ma tõusin enne teisi ja läksin alla lugema. Ahh, vaimustav. Kodus ma ei tee seda põhimõtteliselt kunagi. Kuidagi. Siin on alati mingeid asju vaja teha või siis puhata. Aga seal ei saanud teistmoodi. Selline puhkuse mode oli. Ja öösel oli ju täiskuu! Mis paistis sisse meie ümmargusest magamistoaaknast! Täisvärk!


Mereni oli 10 minutit suurte inimeste aja järgi ja kuski pool tundi väikeste inimeste aja järgi, mis oli täpselt hea ja paras pikkus matka jaoks. Ranna ääres pidasime sooja teega piknikku ja natuke loopisime kive merre. Päike paistis ja jube mõnus oli. Noh, selline aprilli alguse mõnus. Et kinnastega ja mütsiga ja talvepükstega oli mõnus.




Igal juhul oli see üks tõeliselt fantastiline nädalalõpp, mille jooksul ma jõudsin selleni, et minu hing igatseb ikka kuskile kaugele metsa, kus ei ole naabreid ja on rahu ja puud ja kõik see. Juba see, et pilk saab kuskil metsa sees puhata, annab kuidagi sellise mõnusa vaba tunde. Muidugi jah, eks sellega kaasneb see transpordiküsimus ja seda eriti suure pere puhul, kus kõik tahavad käia huviringides ja trennides ja inimestega suhelda ja olla selles osas vabad. Ja et siin on igatpidi nii mitu otsa, sellel asjal, siis ma lihtsalt tõden seda kõike. Ja elan edasi. Ja vahepeal põgenen metsa kas koeraga või lausa perega. Ja meri on meil ju kaa siin. Ja praegu, kui ma vaatan sellest konkreetsest aknast välja, siis ka ei ole otseselt naabreid näha! Nii et elu on ilus, muidugi! Ja kuna ma olen teada-tuntud unistaja, siis ma võin vahel unistada metsamajakesest ka. 


Vahepeal on mõned nädalad mööda läinud ja kevad nagu justkui natuke tuleb lähemale. Ma arvan, et jää on järve pealt ehk juba sulanud seal. Ja ma juba tegelikult teen plaane, et sinna tagasi minna. Kodus on ka hea ja esmaspäeval oli ju lausa suvi! Lapsed ronisid ja möllasid õues ja tulid tuppa koerakakaste saabastega! Must be spring indeed! 


Wednesday, March 14, 2018

Kevadhingamine ehk kuidas jalutamine päästab maailma

No teree. Ma tunnen juba õhus ja hinges kevadet! Aga selleni ma jõudsin alles eelmisel nädalal, sest sellele eelnevatel nädalatel tajusin ma kergekujulist talveraskust nii õhus kui hinges. Kuidagi jube raske oli! Alustades sellest, et voodist oli raske tõusta ja päevaga ühele poole saamine tundus raske. Ja kõik ülejäänu tundus ka kuidagi, noh raske. Tüütu, rusuv, hall ja liiga suur minu jaoks. Korralik väljakutse või talve viimased rusumispingutused äkki. No kindlasti on oma osa siin minu 40-päevasel joogapraktikal, millega alustasin, mis tegelebki keha puhastamisega. Ju ta siin siis puhastus kohe jõuliselt alguses. Teate, selline kummaline tunne oli. Just selline nagu mingid asjad tõuseks pinnale, aga sellised hoomamatud asjad. Et ma ei saanud aru, millega tegu, aga oli tunda, et midagi tõuseb. Midagi rasket. Ja eriti raske oli võitlus isudega, sest kui on raske ja hall, siis śokolaad alati aitab! Aga mitte puhastuda ju! Uhh. Ja lisage sinna veel haiged lapsed, kes ei tohi kodust välja minna ja elavad end välja kakeldes ja minu peal. Selline kuu algus. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama endale juhise sellisteks perioodideks, mil ma olen kinni kuskil ja vahel paratamatult (haiged lapsed pluss mingi sisemine protsess, mis tuleb lihtsalt läbi elada), mis ütleb, kuidas end rõõmustada. Ja lihtsad ja lühiajalised toimed on ka okei. Tegin praegu kiirelt sellise. Kindlasti saan seda täiendada.


Aga nüüd on lapsed terved, mina terve, uksed valla ja linnulaul akna taga, õues valgem ja värskem õhk ja kõik on ilus! Jõudu on ja inspiratsiooni ja mingi seletamatu tegutsemistahe (appii, kuidas ma sind igatsesin, tegutsemistahe!) on ka. Selline sõrmed-sügelevad-ja-ootan-seda-kõike-imelist-mis-kohe-tuleb-kannatamatult-tunne! Kevad!

Ja ma siin istun nüüd oma hommikumantlis, ootan, et minna varsti ujuma ja kirjutan, sest mul on selline tunne, et tahaks kõike ja hästi palju (nii kirjutada kui lihtsalt kogeda) ja tunnen rõõmu, et praegu on selline tunne ja aeg. Ilmselt selleks meile neid raskeid ja väljakutsuvaid faase ja protsesse ongi vaja ka, et nendest välja tulla ja siis kohe südamest rõõmustada ja hinnata neid faase, mil kõik on ilus! Nagu praegu! Juhuu!

Tagantjärele ma mõtlen, et sellest raskest faasist aitas mind läbi ennekõike lilhtsalt selle aktsepteerimine, selles olemine ja selle kõige läbitundmine, aga kindlasti ka inimesed, nendega rääkimine ja jagamine ja kõige tipuks see, et lapsed said terveks ja andsid mulle seda minu oma aega, mil seda kõike seedida. Aega, et see endast läbi lasta ja lihtsalt hingata. Ja mul on päriselt selline tunne, et ma saan nüüd kuidagi eriti sügavalt hingata ja tahaks kohe ahmida seda kevadeõhku. Ma lihtsalt eile ahmisingi siin õhtul lahtise akna ees. Ja tundsin, kuidas ei saa küllalt, noh. Ma mäletan, kuidas vanasti, kui vanemad käisid kuskil külas või mujal natuke soojemal ajal ja ma ootasin neid kodus rõdul või aknal ja hingasin seda ööõhku. See oli nii hea. Niimoodi üksi iseenda ja mõtetega või pigem täitsa ilma mõteteta. Isegi seal mustamäemajade keskel. Selline sume ja vaikne ja mõnus. Ja mulle meeldis jubedalt õhtuti koeraga pikemaid ringe jalutada just selles vaikuses ja sumeduses. Ma arvan, et need jalutamised koeraga päästsid mind lapsena. Andsid selle aja olla lihtsalt iseendaga. Värskes õhus. Jalutades. Selline kogematajooga. Ma hakkasin seda jälle tegema nüüd ühe armsa tuttavaga taaskohtumise järel, kes ütles, et teda hoiab just see koeraga metsa sõitmine ja jalutamine tasakaalus. Kus saab lihtsalt olla ja hingata. Selline paus kiires elus. Ja see kõik tui mulle meelde. See lapsena jalutamine ja hingamine. Nii lihtne väike asi, mis tegelikult andis mulle nii olulise teadmise ja tunde ellu kaasa.

Ma mõtlen, et see jalutamine on kohe selline eriti mitmekülgselt kasulik ja vajalik ajaveetmisviis. Seda saab teha üksi, et mõelda ja olla ja puhata ja seedida ja kuidagi lihtsalt endale aega anda. Ja samas saab seda teha kahekesi või mitmekesi, mis annab võimaluse olla koos, liikuda ja hingata õhku, aga salaja ka sellise ühise aja, mil võib millest iganes rääkida. Sest ei pea. Keegi ei oota seda (avalikult). Aga see võimalus on olemas. Ja tavaliselt seda kasutatakse. Ma pean siinkohal jälle oma vanemaid ja koeri tänama, sest me käisime väga tihti nendega kas metsas või kuskil linnast väljas jalutamas. Ja need olid nii mõnusad sundimatud ja pingevabad koosolemised, kus ma tegelikult alati teadsin, et ma võin alati midagi küsida või arutleda või ühiseid plaane teha. Keegi ei teinud midagi muud, mis segaks keskendumist. Selline aken oli, mil ma võisin alati kindel olla, et kõik on üksteise jaoks olemas.

Selle kõige tulemusena armastan ma siiani pikki jalutuskäike kas siis üksi või mitmekesi. Seda olemise aega. Ja ma tahan selle ka oma lastele edasi anda. Selle harjumuse, võimaluse ja kogemuse. Aitäh vanemad ja koerad ja jalad ja värske õhk.

Grete ja Brita aastal 2009

Sunday, February 18, 2018

Sokihobused, sisesuusad ja śokolaad

Tänane pühapäev möödus meil kodus hängides, sest Seitsmene on köhane ja mina ei ole ka kõige nohuvabam kriit karbis. Ja sellistel päevadel (või ausalt, tegelt igal päeval, mil ma natukenegi lastega kodus olen) on meil vaja siinse rahva tungival soovil meisterdada. Ka täna. Me oleme põhimõtteliselt kogu pinteresti tühjaks meisterdanud (siinkohal on oodatud kõikvõimalikud head soovitused, kust lahedaid ideid ja inspikat saada), aga selliseid sokihobuseid me veel teinud ei olnud. Väga lahedad tulid! Originaal on siin, aga nemad rõhusid liimipüstolile ja meie rohkem ikka õmblemisele. Seega meil ei ole niivõrd "no-sew horses", aga on täiesti korralikud sokihobused (sokisuksud, hah!).


Õhtul tundis Seitsmene vajadust sisesuuskade järele ja teipis need endale jalgade külge. Hiljem sai need eemaldada koos sukkpükstega, seega on need tegelikult sisesukksuusad. Take this, Ajujaht!


Ja kuna homsest alustan ma 40-päevase Kundalini harjutusteseeriaga (vt lähemalt homme Elujõusaali blogist!), mis puhastab ja ergutab keha ja valmistab kogu süsteemi kevadeks ette, otsustasin homsest hakata tervislikuks ja korralikuks toitujaks ka. Mistõttu peab täna sööma kapist ära kõik need śokolaadid, mis Martin täna tõi. Ma lihtsalt tegin otsuse peale seda, kui ma olin juba poest śokolaadi palunud. Ise olen süüdi ja pean nüüd seda kohutavat risti teise tuppa kandma minema.

Ühtlasi, kuna täna kuulasin seda Wilhlemi laulu ja ei saa seda enam peast, siis palun, teile ka.


Tuesday, February 13, 2018

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!


Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.


Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.



Wednesday, January 31, 2018

The End ehk kuidas väljakutse sai täiesti välja kutsutud (31.)

Ahaa. Ongi viimane päev! Või öö siis, pigem, jah. Kuu aega igapäevast kirjutamist on nüüd igaveseks läbi! Praegu. Ma olen väga õnnelik, et ma sellle ära tegin, See andis mulle sellise hea pildi, mida üks blogija läbi elama peab. See, kes iga päev kirjutab, siis. Pean tunnistama, et iga päev kirjutamine osutus pingelisemaks kui ma arvasin. Sest ma tegin seda uneajast. Ja kuna ma ikka tahan mitu korda veenduda, et kõik on õige ja jälgitav ja loogiline, siis ma lugesin mitu korda üle ja nii see tunnike kulus. Või rohkem. Minu ööst. Ei olnud harvad juhud, mil ma jäin keset kirjutamist tukkuma ja siis ehmatasin üles ja kirjutasin edasi. Ja isegi kui mul oli parajasti plaan teha lühike postitus, siis mitte kunagi tegelikult ei tea, kuidas ja kuhu see postitus kaasa viib. Vahel viib ikka juba kohe teisele leheküljele ja mõtteradadele ja igale poole. Ja siis ongi juba hommikupoole ööd.

Aga see igapäevane kirjutamine on samas ikka natuke seda kirjutamissoont ka elavdanud ja pean ütlema, et ma vist tõesti leian praegu paremini ja jooksvalt sõnu ritta kui enne. Sest mingi kanal on ilmselt nüüd puhas ja laseb juttu läbi. See on küll mõnus.

Ja no tegelt oli mõnus siin kirjalikult mõtiskleda - mõnel õhtul sisukamalt kui teisel, aga nii ongi ju. Elu on selline. Seega ma arvan, et ma võiksin kirjutada vähemalt kord nädalas (aitäh soovituse eest, Triin!), et hoida joont ja soont. Ja ma tunnen puudust teadliku vanemluse artiklitest ja mõtisklustest siin, seega neid hakkab ka vahepeal tulema.

Aga kui nüüd tänane päev kokku võtta, siis see oli lihtsalt üks väga hea ja igasuguseid energiaid täis päev, milles ma tõepoolest ei leia ühtki asja või sõna või midagi, mida kahetseda. Ja ehkki jube kiire oli kogu aeg, siis kõik läks kuidagi sundimatult, aga samas jõuliselt. Ja ma olin mina ise. Täiesti ja lõpuni. Ma unustasin isegi päeval süüa. Selline päev oli. Ja nüüd ma lähen puhkama ja annan endale ehk mõne kirjutamisevaba päeva preemiaks!

Aitäh, armas lugeja, kes Sa siin oled kannatlikult lugenud ja kaasa mõelnud,  ja aitäh mulle kirjutamast ka, kui Sa seda tegid. See annab palju jõudu ja motivatsiooni. Tänu teile ma kirjutan. Edaspidi ka.

Kirjutamise-lugemiseni!