Tuesday, May 9, 2017

Käsitööminutid: ükssarvikutöötuba

Kuna me siin nohused ja poolimelikud oleme ja õuest hoiame täna veel veits eemale, läks meil siin ootuspäraselt jälle meisterdamiseks ära. Viimasel ajal on Kuuene täiesti paberiusku läinud ja meisterdanud paberist maju ja onne ja korve ja ühel päeval isegi tahtis endale paberist kleiti, mis vist ikkagi ei läinud töösse (kuna see paberivärk on issiteema, siis ma pole 100% kogu teemaga kursis). Täna otsustasin meisterdamissoovi peale minna Pinterestist abi otsima ja leidsin sellised lahedad (ja lihtsad!) näppjalgadega ükssarvikud! Ja niimoodi see pool (kolmveerand? üks terve?!) tundi läks nagu ükssarvikutiivul!


Originaal siin. Meie läksime oma teed ja kõik kasutasid hoolega erinevaid kaunistusi, mis mul siia põhjatusse kasti on kogunenud. Nüüd nad siin kappavad mööda tube ringi. Olen rahul. Teised vist ka!



Sunday, May 7, 2017

Kolm väikest last ja sisemine rahu ja kuidas teha nii, et need teineteist ei välistaks

Maikuu Sensa lapsevanemakolumnis kirjutan ma seekord sellest, kuidas need kaks täiesti erinevat asja nagu kolm (või tegelikult ju misiganes arv) väikest last ja sisemine rahu omavahel ühendada. Võinoh, kuidas mina seda olen teinud püüdes iga päev käia ära sisemise rahu kohas. Seda saad lähemalt Sensast ise lugeda.

Lisaks sellele tahan ma veel lisada siin, et hästi oluline on üleüldse enda jaoks aega leida (et Sa ei kaoks ära sinna laste ja toimetuste alla), ja et mitte miski ei lae mind paremini, kui viibimine kuskil inimeste keskel või inimestega koos. Mitte nüüd täiesti suvaliselt kuskil poes, vaid kuskil organiseeritud grupis. Näiteks sõpradega koos toas või õues või hoopis kaasjoogatajatega joogatunnis või mõnel grupiüritusel, kus lisaks sellele, et ma tunnen seda mõnusat koosolemise tunnet, saan ma midagi teiste ja seeläbi ka enda kohta teada ka või siis tuleb midagi olulist ja toetavat meelde või. Ja sellistel grupiüritustel, kus ka täiesti võõrad inimesed igasuguseid asju jagavad ja arutlevad ja mõtistklevad erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel, on kohe eriti toitvad, sest kõik näevad ju asju erinevalt ja omamoodi ja see on minu meelest nii kohutavalt põnev (ja teate, isegi kui olla sellistel üritustel koos mõne sõbraga, on tihti selgunud, et me ei tea ka omaenda sõprade sisemaailmast päris kõike!)! Et kuidas kellegi maailmas asjad käivad hoopis teistmoodi. See avab ikka silmi ja meeli igatpidi. 

Selleks, et hoida end lainel ja mitte vee alla vajuda, olen ma Sinu jaoks (ja enda jaoks ka, muidugi) kokku kogunud  järgmised lihtsad ja imelised soovitused või mõtted, mis tulevad otse kogemusest (ja mida me tegelikult kõik teame, aga hea on, kui keegi neid ikka aeg-ajalt jälle meelde tuletab. Palun.):

- leia endale midagi meeldivat ja inspireerivat, mis paneb Su silmad särama (see võib igakord erinev olla ju ka!) ja kauple endale kasvõi üks õhtu nädalas, mil saad selliste asjadega tegeleda (pane need veel kirja ka, et koosneks eriti väärtuslik nimekiri nendest Sinu asjadest, mida on hea väljakutsuvamal ajal unistades silitada). See ON oluline, et tekiks selline regulaarsus ja et Sa ei jätaks seda mitte ühelgi nädalal vahele. Tekib selline rahu, et igal nädalal on mul see päev. See minu päev. Ja sadagu mida iganes. 

- leia iga päev (Iga. Päev.) isegi kodus laste vajaduste täitmise vahel endalevähemalt  mõni minut, et istuda, keskenduda, hingata ja olla näiteks millegi eest tänulik (see aktiveerib südamekeskuse ja pärast sellist ümberfokusseerimist tundub kõik palju ilusam). Ka siinkohal on regulaarsus hästi oluline. Mõni minut. Iga päev. See on võimalik.

- loo endale grupp mõnusatest inimestest, kellega hoiad sidet (grupp võib koosneda ka kahest inimesest!). Ja sinna gruppi kutsu need, kes Sulle tõesti väga korda lähevad ja Sind kuidagi inspireerivad. Ma just lugesin ükspäev sellist tarkusetera, et Sa oled nende viie inimese summa, kellega Sa kõige rohkem oma igapäevaelus kokku puutud. See tähendab seda, et me mõjutame ise ja oleme mõjutatud nendest inimestest, keda me tihti näeme ja kellega koos olla valime või oleme kuidagi paratamatult samas paadis (nt töökaaslased). Päris huvitav vaatenurk, mu meelest. Paneb kohe mõtlema ja natukene rohkem tahtma hoida enda ümber neid inimesi, kes tekitavad hea tunde ja annavad jõudu ja inspiratsiooni ju. Looge messengeris või whatsappis või kuskil omale vestlusring ja suhelge, jagage ja soovige tere hommikust ja olge ühenduses! Te ei kujuta ette, kui toetav see on! 

- ja muidugi kohtu inimestega ka päriselus! Kutsu seesama inspireeriv või toetav või muidu meeldiv inimene külla! Mine kohvikusse! Mine joogasse! Mine kontserdile või grupimeditatsioonile või tantsuõhtule või mõnda pilli õppima või muud oskust omandama! Mine naisteõhtule (neid toimub praegusel ajal aina rohkem igal pool, igasugustes erinevates kastmetes, nii et Sa kindlasti leiad endale selle õige! Kes otsib, see leiab ju!). Grupiõhtutel tekib selline mõnusmüstiline grupienergia, mis on üle mõistuse toetav. Karjaloomad oleme, noh. See tunne, kui Sa oled osa millestki (kus veel kõik on samal lainel ka), on ikka nii hea tunne. selline hoitud ja kaitstud tunne. Ma arvan, et Sa pead seda proovima, ema/naine/inimene.

Kõik me tahame olla need säravate silmadega inimesed ja naised. Vahel peab silmi natukene aitama. Ja vahel, kui ise ei oska, aitavad Sinu inimesed Sind jälle järjele. Või artiklid või raamatud või śokolaad. Ole avatud ja võta kõik vastu! Ja aita ise, kui näed, et keegi vajab väikest tõuget või kohvikuõhtut!





Tuesday, May 2, 2017

Värviline pühapäev ja lapsed ja puuviljad ja rõõm uuest väljakutsest

Seekordne jooga-loovushommik läks kuidagi otse südamest läbi ja ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et ma pean sellest kirjutama! Ilmselt oli siin see asi nüüd, et me panime kokku kõik eriti head asjad nagu lapsed ja jooga ja pühapäevahommiku ja puuviljad (ja maasikad ja viinamarjad ju!). Mis siis saaks üldse valesti minna, eks! Kuna ma võtsin esimest korda kõik omaenda lapsed ka kaasa (jaa, Kahese kaa!), siis ma olin kergelt ärev, et kuidas see kõik nüüd kokku kõlama saab. Aga ma tahtsin seda kindlasti proovida ja see puuviljahommik oli ilmselgelt parim valik. Sest kui Kahesele midagi muud ei meeldi, siis viinamarjad meeldivad igal juhul. Ja tegelikult läks ka ülejäänud osa hommikust väga kenasti ja ma sain tundi läbi viia isegi niimoodi, et käed olid (peaaegu kogu aeg) vabad!

Tere hommikust, pühapäev ehk jooga-loovushommikute puuvilja eri

Suuremad lapsed olid nii elevil ja õnnelikud, et nad said kaasa tulla ja mina muidugi kaa, sest ma nägin kui õnnelikud nad on. Kui nüüd niimoodi loogiliselt mõelda, siis on nende emal küll maailma parim töö, kus kaasas käia! Minu ema töö juures oli arvuti ja koopiamasin ja markerid. Nende emal on teised lapsed, fann, mängud ja puuviljadest ussikeste ja siilide valmistamine. Päris keeruline võrrelda, eksoleju. Kuigi mulle meeldis ikkagi kunagi väga ema töö juures käia. Mis siis, et seal ei saanud trummitantsu teha ja muinasjutte kuulata.

Ja kui nüüd kohevarsti (äkki kuu lõpuks? Ma loodan, et kuu lõpuks!) valmib Haabneemes mu joogasaal, siis ma tahaks küll olla iseenda laps ja kogu aeg oma töö juures hängida! Joogasaalikesel on juba põrand, pooleldi värvitud seinad ja 8 uhiuut tassi! Homme saabuvad vaibad ja varsti kardinad ja logo ja.. Ma ei saa sellele kõigele enam ammu juba pikemalt mõtlema jääda, sest siis ma tahaks lihtsalt õnnest nutta, et kuidas see kõik niimoodi nüüd on läinud. Aga igal juhul - jooga-puuviljahommikuid saab see saal näha küll tuhandeid! (ma veits liialdan, eks. Vist?). Lisaks kõigele muule imelisele - naisteõhtud ja meesteõhtud ja tantsuõhtud ja meditatsiooniõhtud (ja - hommikud) ja kontserdid ja trummiõhtud ja kõiksugused sellised õhtud, millest ma ise kogu aeg unistan! Ma juba nii ootan, et saan teid uksel tervitada ja edasi kutsuda! Varsti näeme!


Töönaine - ja ikka üleni valges, nagu peab.



Tuesday, April 4, 2017

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et ma pole juba pikemat aega siin peatust teha jõudnud! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.



Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!


Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!





Wednesday, March 1, 2017

Tantsupostitus Sensas ehk kuidas end õnnelikuks tantsida

Märstikuu Sensas kirjutan tantsimisest ja kuidas see on lihtsalt vastus kõigele ja ravim kõige puhul! Kokkuvõtlikult - kes tantsib, see võidab! Kõik asjad.
Loe ka!



Wednesday, February 15, 2017

Joogamuinasjutt ja varajane kevad ehk minu väike ashramielu Portugalis (ehk kuidas kleidikesed lasid kleidil puhata, kui soovite)



Röstitud kastanid ja kaunis väljak ja eriti armas väike ja kitsas ja mere(jõe?)vaatega Lissaboni tänav 

 Pesukuivatamine Lissaboni moodi ja väike, vana, aga endiselt eriti lahe heleroheline Mini

Eelmisel nädalal saabusin oma nädalaselt joogareisilt* Portugalist, mis oli nagu mingi naasmine paralleeluniversumist. Juba see, et ma sain kõik need päevad ainult iseendale keskenduda, oli tõeline puhkus. Lisaks see, et ma sain teha iga päev joogat, kuulata ja mõista, laulda neljakümne joogainimesega võimsalt mantraid ja vestelda nendesamade, eriti tśillide joogainimestega joogateemadel (ja muidugi ka muudel teemadel. vist?), tantsida nendega täiesti tavapärasel igapühapäevasel ashrami-popup-deep house´i-peol, nautida päikest ja ookeani ja kuutteist soojakraadi ja see, et ma ei pidanud mitte ühelgi päeval söögitegemise peale mõtlema, ent sain sellest hoolimata nautida iga päev, kolm korda päevas lihtsalt maailma parimat ja täiesti taimset joogatoitu (päikeselistel päevadel lausa terrassil päikese käes). See muutis puhkuse veel tõelisemaks.



Saksa joogaonu jalad

 Minu jalad

Ma tean, ma tean, et kui ma nüüd siin kirjutan, et ma tõusin iga päev kell 4.30, et minna hommikul sadhanale (hommikujooga), siis see võib tekitada mõningaid küsimusi selle puhkuse puhkusena mõistmise osas. Aga ma kinnitan teile, et kui ikka väga joogat armastada, siis see ongi puhkus, tõesti (soovitan, muide, proovida. Millegipärast me ju sinna ikka ja jälle läheme ja seda puhkuseks kutsume, eksole).

Quinta do Rajo ehk meie ashram

Igal juhul. See oli ka minu jaoks üks tavatu puhkus, aga seda selle kõige kaunimas ja tõelisemas ja rõõmustavamas võtmes! Ma võin kinnitada, et olen nüüd laetud, uut elujõudu täis ja juba tegutsen siin nagu mingi hullumeelne ja planeerin oma kevadist kalendrit niimoodi, et varsti pole maikuuni enam ühtki tühja kohta. Ilmselt ma ei pea lisama, et iga teise päeva sündmuse kirjelduses on sõna "jooga". Lastejooga, naistejooga, joogaeksam, täiskasvanute jooga, jooga-loovushommik, joogatädi kontsert jaa nii edasi. Ühesõnaga kevad möödub joogaselt. Olete kõik igale poole palavalt oodatud! Facebook toetab mind info jagamisel.

P.S: ma olen taotluslikult napisõnaline ja jagan oma reisihetki ja -joovastust eriti hea meelega isiklikult nendega, kes selle kõigega haakuvad ja eriti joogauudishimulikud on! Küll aga jagasin siin teiega ju päris heldelt pilte, et ise kaa neid siin aeg-ajalt vaatamas ja imetlemas käima hakata!

*joogareis oli osa kundalini jooga õpetajate esimese astme koolitusest, mida kindlasti kõigile soovitan! Uus koolitus algab juba kohenüüd märtsist ja selle kohta loe lähemalt siit! Aga sinna ashramisse saab ka muidu ritriitima ja koolituma ja vabatahtlikuna minna ja nende kohta loe lähemalt siit.

Tuesday, January 24, 2017

Naised, õnn ja Tartu ehk meie ultimate puhkus rutiinist

Mingi nädalakene on juba meie naiste Tartutripist möödas, aga ma olen endiselt sellel lainel. Vot selline reis oli! Ma olen tegelikult terve nädala tahtnud sellest kirjutada, aga kuidagi elu on vahele tulnud. Ja uni. Vana hea lastega koos magamajäämine on jälle üle võtnud. Ma ei saa muidugi seda unele pahaks panna, sest ma asendan eelmisest nädalast oma joogaõpetajat ja annan kaks korda nädalas õhtuti tunde, lisaks lastejoogadele ja ka nendele tuulerõugetele, mis meie majja on sniikinud. Nii et mu keha lihtsalt võtab igast unevõimalusest kinni, et jaksata päeval joogaettevalmistusi teha, kodu kasida, igast värki planeerida ja kirjutada ja kallistada ja öösiti õnnetukestele toeks olla. Ja lisaks veel see tants, mis minu keha ja vaimu on üle võtnud. See ilmselt ka nõuab lisapuhkust.

Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see isegi hea, et ma niimoodi nädalake hiljem sellest märkimisväärsest tripist kirjutan, sest kui ma olen sellest näiteks eelmisel pühapäeval kirjutanud, mil me olime värskelt tagasi jõudnud, poleks ma suutnud neid emotsioone kuidagi adekvaatselt sõnadesse ja postitusse vormida. Siis ma oleks kirjutanud ja kirjutanud ja saanud aru, et ma ei oska niimoodi kirjutada, et see kõik saaks täpselt nii kirja nagu ma tahaksin. Nagu üritaks esimest armumist kirja panna. Või midagi. Selliseid sõnu lihtsalt ei ole.

Ja ega neid sõnu vahepeal kusagilt juurde tulnud ei olegi, aga need põhilisemad emotsioonid ja hetked on nüüd kuidagi selgemad ja nendest ma saan juba täitsa loetava ülevaate teha. Natukene. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutaks üldse sellise postituse, et "what happens in Tartu, stays in Tartu". Et oleks lihtsam ja ei peakski neid sõnu otsima hakkama. Ja kõik. Aga ma ei raatsinud seda kõike ikkagi täiesti endast välja kirjutamata jätta. Sest ma vägaväga loodan, et meie emadevabadustripp inspireerib teid, naised (ja võibolla ka mehed? Vähemalt annab see aimu, miks naised peaksid niimoodi koos trippima ja millised mõjud sellel on naisele ja sellest tulenevalt ka kõigele muule tema ümber. Ka mehele ju siis) kaa selliseid trippe ette võtma! 

Snäkkbääg pikaks teekonnaks

Meie õnnis nädalavahetus algas (ülemöödunud) reedel, mil me asusime niimoodi nelja ajal Tartu poole teele, et jõuda sinna kella kuueks. Sest kuskil feissbukis jõudis minuni mingil hetkel info, et just sel reedel toimub seal viie rütmi tantsu õhtu ja me siis otsustasime minna seda proovima. Ja see oli päris tähendusrikkaks alguseks meie Tartusviibimisele! Sest pärast seda olime tantsu täis ja tantsisklesime läbi terve reisi siiani välja. Ja ma olen päris kindel, et ma tantsisklen homme hommikul tõustes veel edasi. Võibolla isegi öösel. See ei tähenda, muide, ainult otsest füüsilist tantsimist, aga kirjeldab nagu ka sellist üldist meeleolu või õhkkonda. Nii siis, kui täna. (Pee ess, see oli ju 13. kuupäeva reede! Ja müstiline oli selle reede puhul ainult see, et miks me pole varem selliseid trippe teinud!)


Ja nädalavahetus jätkus täiesti sajaprotsendiliselt naisteteemadel. Lugematud vestlused, arutelud, jagamised ja oma hingesoppide avamised, rahulikud ja nõudmistevabad hommikusöögid (mille algus ja lõpp on täpselt siis, kui selleks on soov(!)), meeldiv toit, spa (vähemalt osadel meist), kino (draama! Pisaratega!), eriti diip lauamäng, lugematud küünlad ja hea muusika (minul tekitab selle nädalavahetusega otseühenduse Angeelia) ja muidugi tants (tantstantstants! Ühel ööl lausa neli tundi järjest! Tegime Spotifys listi ja lisasime pidevalt sinna oma uusi ja vanu lemmikuid ja list muudkui venis ja tants muudkui jätkus. Kuni kell sai kolm.)! Ja lihtsalt nii tohutult palju pisarateni naermist! Ja veel vestluseid, jagamisi, natukene und (aga mitte liiga palju! Kesse raatsib magada!). Ja siis veeeeel nalja ja naeru ja pisaraid! Pluss eriti lahe vaade Tartu linnale meie Airbnbst leitud eriti mõnusast Tigutorni apartemendist, mis tekitas tunde, et me oleme kuskil pilvedes. Noh, natukene nagu olimegi ju. 

Kuidas me muuhulgas ka asemeid jagasime

Vaade pilvedest

Minu talvine, aga soe Tartu

 Diip lauamäng "Ava ja avasta"

Tagasiteel süvenesime naiselikkuse ja mehelikkuse loengute konspekti (aitäh, Kätlin, kes Sa meile nii põhjaliku ülevaate tegid! Ma oleks hea meelega veel kaks tundi sõitnud (sest ma ei olnud ju rooliis!) ja kuulanud ja arutlenud ja koos nalja teinud!) ja mõtlesime, mida me kõike oleme oma elus naisena valesti (ja muidugi ka õigesti) teinud. Ja ma pean märkima, et selles konspektis oli selline kuldne mõte, mis sobis täiuslikult meie trippi lõpetama - naisel peab olema oma sõbrannadering, kellega kõike jagada, elada end välja, olla emotsionaalne ja lihtsalt tema ise. Siis saab naine olla õnnelik. Sest mees toimib emotsionaalselt hoopis teistmoodi ja ikkagi ei ole naisega täpselt samal lainel. Muidugi on mehi, kellega saab ka kõigest rääkida ja see on täiesti suurepärane, aga teine naine on ikkagi teine naine. See on vähemalt minu kogemus küll (pluss konspekt ütles ju ka nii!). 

Ja sõbrannadega peaks, muide, kohtuma igal nädalal(!). Tänapäeval on meil õnneks võimalik ka virtuaalses ühenduses olla whatsappide ja messengeride abil, mis minu meelest on imeline! Sest elu sees ei jõuaks neli naist nii tihti füüsiliselt kokku saada (eriti, kui on selliseid sõbrannasid ka, kes elavad väljamaal. Tervitused väljamaale, musirullid!), et kõike seda jagada, mida me messengeris jagame. Jooksvalt. Sest kolmele sõbrannale korraga helistada on ka keeruline. Isegi kui tehnika seda võimaldab, siis kõigil ei ole ju niikuinii aega samal ajal vestelda. Nii et ma ütleks, et need tänapäevased tehnilised võimalused ei ole mitte ainult kurjast! Loomulikult ei asenda need päriselt suhtlemist ja selliseid (lihtsalt SELLISEID) nädalalõppe, aga nad aitavad hoida ühendust ja sidet kuni järgmise päriskohtumiseni. Ja selline koosolemisetunne on ikka natukene. Ja see tunne, et nad on minu jaoks olemas, kusiganes nad füüsiliselt ka ei oleks. Ma kirjutan neile, kui mul on mure või rõõm ja nemad kirjutavad, kui neil on mure või rõõm ja me vestleme ja arutleme ja avame end ja naerame virtuaalselt (naerame vist ikkagi päriselt ka) edasi.

Pangem aeg-ajalt kleidid ühte kappi!

Ma usun, et te saite aru, mida ma selle postitusega öelda tahan. Aga ma ütlen ikkagi veel. Võta oma sõbranna(d) (või õde!!) kaenlasse, hangi koht, kuhu minna (airbnb on imeline, kui mingit oma kohta ei ole) ja võtke endale üks nädalalõpp. Tehke neid asju, mis teevad teid õnnelikuks - nautige hommikusööke ja üldse sööke ja vestluseid nii, et ükski laps või keegi ei sega vahele. Minge, maidea, teatrisse või kinno või ujuma või trenni või tantsima või lihtsalt välja sööma. Või tehke ise süüa. Ja jagage. Kõike. Ja olge täiega naised! 


3/4