Sügisene variapostitus ehk ühest, teisest ja kolmandast

Sügis on siin meie juures selline tegus aeg, sest meil siin kõik muudkui saavad vanemaks ja tähistavad ja saalis ka ju ikka toimetame ja teeme tunde ja saame kokku. 

Praeguseks on siis kaks sünnipäevatamist tehtud ja üks ees. Päris ruttu on see sügis siin mööda läinud ja tegelikult siiski ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta. Sest tavaliselt on need sügised pikad ja venivad ja kõik väsivad ja elavad oma emotsioone välja ja sisse ja igatpidi. Ilmselt ma võin siin ka joogat tänada. Või siis sellist lakkamatut kohaloleku harjutamist. Või seda, et sügis pole veel läbi. Ja kindlasti ka sünnipäevadehooaega, sest lihtsalt kogu aeg tuleb kellelegi torti teha ja saab pidutseda. Aga teisest küljest kipun ma ikka sinna oma vanasse heasse mustrisse vajuma, kus ma sean kõikide teiste vajadused ettepoole, niristades niimoodi vaikselt oma karikat tühjemaks ja tühjemaks.  Aga näete - ma teadvustan seda ja peaaegu võtan end kätte ka ja täitsa luban endale oma aega, tundmata, et ma peaks midagi muud tegema. Vahepeal. Mõnikord. No vähemalt ma tegelen sellega, et panna end tegelema sellega, et ma lubaks.

Aa. ja me käisime just nüüd siin koolivaheajal perega esimesel klassikalisel soojamaareisil Türgis, mis oli ka täitsa mitmekülgne elamus. Mulle väga meeldisid soe meri ja vägevad lained ja uhked männid, ja see, et kogu söök oli hinna sees ja ma ei pidanud kaheksa päeva süüa tegema! Samas sain aru, et mulle istuvad rohkem siiski sellised seiklusterohkemad või ettearvamatumad reisid, kus me läheme ja avastame ise igasuguseid asju, mida me seekord otsustasime juba ette mitte teha, sest läksime ikkagi esimest korda niimoodi kolme lapsega ja nii tundus mugavam. Igal juhul oli mõnus keskkonnavahetus ja nagu reisidel ikka, sain igasuguseid taipamisi ja igasuguseid asju loksus paika - selle osas, mida ma tahan ja mida mitte, kuidas reisida kolme lapsega (ja et see pole üldse nii hull nagu võiks arvata) ja kuidas kõik-hinnas-pakett on kahe otsaga asi (sest tegelikult ei ole ühel inimesel vaja kogu aeg süüa). Seega võimas.

Kaheksane käib meil nüüd vapralt koolis ja see on nii talle kui mulle selline mõnusalt põnev aeg! Sest mul on tavaliselt raskusi selliste rütmidega ja rutiinidega ja struktuuridega - ei, nad meeldivad mulle tegelikult ka, aga ma ei suuda neid piisavalt järjepidevalt järgida ja kipun ära voolama ja vahel nad tunduvad ahistavat. Näiteks lasteaiaga on tihti nii, et mõtleme, et mõni päev ei jaksa minna ja nii mõnus on. Ja siis kulgeme siin ise. Kooliga nimoodi ju ei saa! Ja see on ka ühtepidi ahistav, aga teistpidi nii selge ja kindel ja turvaline. Ja hetkel siiski pigem selge ja kindel ja turvaline. Seda ka sellepärast, et ma näen, kui tore neil koolis on ja kui palju põnevaid asju nad õpivad ja läbi praktiliste tegevuste ja mängude kogevad. Tahaks ise ka. Ja nii mõnus on snäkke kotti pakkida ja riideid valida. Ja kuulata, mida uued sõbrad tegid ja mida nad teada said. Ja näha, kuidas mu beebi lihtsalt iga päevaga järjest iseseisvam on ja samas tuleb nõu küsima ja arutlema mingite asjade üle. Mis kinnitab mulle, et ma pole kõike ka päris ära rikkunud. 

Ja et midagi asjalikumat ka öeldud saaks, siis lisan postituse lõppu taipamisi, mida tekitas Vikerraadio Peresaade, kus räägiti, kuidas ja miks häid ja paremaid juhtimisoskuseid ka kodus kasutada.

Väljavõte minu facebooki-postitusest (sest ma kirjutasin seal kõik ära ja ma olen mugav ja ma tahan, et see jääks kuhugi püsivamalt kui facebooki-seinale, et ma saaksin seda jälle vahepeal üle lugeda):

Kuulasin siin muudkui Vikerraadio peresaateid vahepeal ja kõik on muidugi väga inspireerivad (kui Sa pole veel kuulanud, siis kindlasti soovitan!), aga eriti kõnetas mind see osa (link siin), kus räägiti Tiit Kõnnussaarega, kuidas kasutada juhioskuseid koduses elus ja lapsevanemana.

Esiteks mõistsin ma, et tõesti, vahel need inimesed, kes on superhead ja avatud juhid, ei suuda neid tehnikaid kodusesse ellu üle tuua, sest lapsevanemana ja paarisuhtes juhivad neid hoopis teised mustrid - lapsepõlvemustrid. Ja see oli kuidagi nii selge ja mõistetav ja aktsepteeritav mõte! Et seda tuleb lihtsalt teadvustada ja hakata neid seoseid nägema ja hea juhi omadusi teadlikult kodusesse ellu üle tooma.

Teiseks sain aru, et ma võin kodus lapsevanemana olla päris autoritaarne juht, tehes kõike ise, sest nii on minu arvates õige, samas koormates iseend ja tekitades niimoodi endale ise ülekoormatust ja väsimust ja läbipõlemistunnet. Ja olles sellest nüüd jälle aru saanud, otsustasin hakata kodus teadlikumaks juhiks. Rääkisime juba lastega läbi ja teeme sellise kohustustetahvli, kuhu märgime, kuidas igaüks saab kodusesse ellu panustada koduseid töid tehes. Sest nad on mul siin juba täitsa võimekad ja tegelikult juba mõnda aega valmis natuke ka ise koduste toimetuste osas vastutust võtma. Ja see annab neile enesekindlust ja tunnet, et nad saavad hakkama ja ühtlasi vähendab minu ja abikaasa koormust. Sest tõesti - ma olen siin riielnud ja pahandanud, miks keegi enda järelt ei korista, samal ajal ikkagi ise kõike ära tehes. Ja samal ajal leides, et minu moodi on õiget moodi ja parem teengi ise.

Ühesõnaga, leidsin sellest saatest kuhjaga äratundmist ja mõistmist, et saaks paremini.Kuidas teie peres see kohustuste jagamine toimib? Millised juhid teie olete ja kas kasutate mõnd head juhtimispõhimõtet, mis kodus imelisi tulemusi annab? Palun jagage siis ometi!

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!

Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.

Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.

Pre-täiskuupower (29.)

Kui eile oli meil siin mõnus kodune pühapäevaidüll, siis täna oli mingi eriti võimasilus esmaspäevaidüll! Kuna lapsed on siin ikka sellised toibuvad, siis me ei ole juba kaks nädalat eelkoolis, tantsimas ja kunstitamas käinud, millest on natuke kahju, aga natuke ei ole ka. Sest ma ei pea kedagi kuhugi viima ja me saame siin lihtsalt olla. Kodus. Ja kuigi ka mul on päevi, mil see pigem frustreerib mind, siis täna oli lihtsalt superpäev. Ma ei tea, mis värk on, sest tavaliselt enne täiskuud on siin üks kaos. Aga võibolla on see vaikus enne tormi! Igal juhul täna olid kõik lapsed 95% ajast sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Ma sain isegi tööd teha ja mitte keegi ei riielnud, inimesed ootasid, kuni ma lõpetasin lauseid. Seitsmene oli eriti ülevas tujus ja muudkui viskas nalja ja naeris, vahepeal mängisid kõik koos legodega ega läinud tülli (!), lõikusid ja meisterdasin paberist värki ja mingil hetkel leidsin Seitsmese meeleheitel Kolmese juurest kükitades rahulikult selgitamas: "Miina, ma ei saanud aru, palun ütle rahulikult uuesti, siis ma saan äkki paremini aru ja saan sind aidata.". Eks ole! Mis toimub! Kas ma olen mingis saates?

Lisaks sellele kõigele tundsin ma hommikust peale, et minusse voolab kuskilt tohutult energiat - no lausa niimoodi, et ma ei osanud seda kuhugi panna. Selline tunne, et käed hakkavad kohe värisema, kui ma ei saa seda kuhugi suunatud. No ja kuna lapsed olid nii kenasti seal omadega ise hakkama saamas, suunasin selle mitmel erineval moel saali. Muudkui postitasin ja täiendasin kodulehte ja töötasin strateegiaid välja. Ja ise veel mõtlesin, et appi, tahaks śokolaadi, aga ei julge süüa, sest ma ei taha teada, mis siis saab, kui ma veel suhkrut ka peale söön.

Sellise üleva energiaga lendasin saali, andsin ühe mõnusa joogatunni, peale mida ma lihtsalt tantsisin oma hilisõhtuses saalis täiesti üksi küünlavalgel ja eriti mõnusalt sütitava muusika saatel nagu homset poleks! Ja mõtlesin, et jumalaeeeeest ma ei taha, et see jõud lõppeks! Nii hea on olla tagasi oma SIHUKESES olekus. Ma olen seda täiega igatsenud juba alates maideamisajast. No ikka mõnda aega!

Ja siis siin ma olen, kell saab üks ja ma lähen kohe magama, et võtta varsti vastu uus tegus päev ja lastevaba õhtu oma vaimustava abikaasaga, kellega tähistame homme kaheksandat pulma-aastapäeva. Äkki läheme isegi kinno (siinkohal tervitan kümne aasta tagust iseennast, kes ütleks selle peale, et misasja, kinos saab iga päev käia. Talk to you in the future, baby)!

Sellise näoga on üks harilik Grete, kellel on just seljataga eriti kummaliselt lahe päev 

eriti rohke ja mõnusa energia, jooga ja soolotantsuga

Teadlikud vanemad ja haiged lapsed (19.)

Täna sündiski lõpuks teadliku vanemluse reede vol 1! Minu ammune unistus olla osa ringist, kus saab vabalt arutleda ja jagada ja mõtiskleda lapsevanemaks olemise ja lapse toetamise ja eeskujuks olemise teemadel, sai täna teoks! Kohtume korra kuus - toetame, kuulame üksteist ja vajadusel aitame nõu ja jõuga. Mõnus hoitud ring ventileerimiseks ja mõne murepuntra lahtiharutamiseks. Igaks korraks valime ka raamatu(d), mida kuu aja jooksul loeme ja järgmisel kohtumisel võtame teemaks. Seega osalt ka selline bookclub-värk (ka minu ammune unistus!). Järgmiseks kohtumiseks loeme läbi Jesper Juuli raamatu "Sinu tark laps" või kui seda ei leia, võib lugeda ka mõne teise tema raamatu. Ühesõnaga, üks tore klubilaadne ring on sündinud! Ja see oli täpselt nii mõnus kui ma ette kujutasin! Ma väga tahaks pikemalt kirjutada ja tõenäoliselt seda ka teen, aga lihtsalt mitte täna.

Sest ma saabusin koju palavikus 1/3 ja köhas 2/3 kleidikeste juurde. Nüüd istun siin laste magamistoas oma pop-up voodis, et olla kõigega, mis nendega toimub reaalajas kursis ka öösel. Et siis siit värske ja puhanuna (mhmh) hommikul jooga-doula koolitusele lipata. Aga ma arvan, et sealsed teemad toetavad ja mõnus ühine ring annab jõudu juurde. 

Kuulsin eile, et see kukk, kelle aasta nüüd kohe lõppema hakkab, näitab veel oma viimast tuld ja tulevärki ja see selgitab niimõndagi päris hästi, sest ma tunnen, et viimasel ajal on kuidagi kõike hästi palju õhus. Mingit uut infot, mis vajab seedimist ja suundi ja väljakutseid viskab muudkui peale ja see on kohati päris väsitav ka. See nüüd ei murra kaela, aga ikkagi on seda natuke palju korraga. Ja see kukejutt sobib selle juurde nii hästi. Varsti tuleb maakoer ja tulikukk peab oma asjad kokku pakkima ja äkki siis rahuneb energia ja kõik see värk ka maha. Enne on veel see sinine täiskuu, muidugi. Ma siis pigem ei hõiska veel  ja elan selle perioodi siin päevakaupa läbi! Ma muidugi tean, et väga põnev oleks ju teil täpsemalt lugeda, mis siin õhus on ja nii, aga ma tunnen, et mõned asjad tahavad ise ja ilma liigse valguseta tulla ja minna. Ma ise vast saan aru, kui ma kunagi seda siin loen. Aga võibolla ei saa ka ja see on äkki veel parem!

Ühesõnaga, jättes selle mõistujutu nüüd sinnapaika, olen ikkagi päris õnnelik tänase päeva üle ja lähen võtan selle öö ka siis vastu, mida iganes ta mulle ka täna tuua ei plaaniks. 

Vaikus, unistamine ja vanemlus (17.)

Täna oli üks ütlemata mõnus päev! Selles rahu ja vaikuse mõttes. Võtsin aja maha ja kerisin end teki sisse ja et oli kuuloomine, mil tuleb visualiseerida oma tulevikku ja kõiki ilusaid asju sinna sisse, siis unistasin ja mõtisklesin ja unistasin veel natuke. Igasugustest asjadest. Proovisin seda tehnikat ka, kus tuleb kujutleda seda tunnet, mis on, kui unistus on täide läinud ja lihtsalt lasin endal unistustega kaasa minna ja hästi palju mis-oleks-kuisid lasin ka tulla ja minna. Seda ei juhtu väga tihti, et oleks selline aeg lihtsalt niimoodi olla. Ilma aja surveta. Mu tervis oli ka väga tänulik ja tunnen end juba täitsa hästi, võib öelda isegi!

Ja see vaikus! Ma ei tahtnud tükk aega isegi muusikat kuulata. Lihtsalt kellad tiksusid ja lumi sadas akna taga. Ega ikka looduserütmide vastu ei saa. Kui on talveaeg, on hiberneerumiseaeg ja kõik peaksid küünlavalgel sokki kuduma ja regilaule laulma ja lihtsalt puhkama. Muidugi ei ole see ju tänapäeval enam reaalsus, aga mõne päeva kaupa ikka võib, kui saab! Ma tegin täna seda puhkamist ja olemist siis.

Ja õhtul koristasin oma kodukest ja kuulasin Kadi soovitatud audioraamatut "No Bad Kids" Janet Landsburylt. Janeti artikleid ikka loen juba mõnda aega ja lehte jälgin ka, aga jube mõnus oli lasta nõudepesemise ajal tal kohe järjest kasulikke teemasid läbi võtta ja selgitada. Kohe pikemalt ja süvendatumalt. Näiteks - millal ja miks on hea piire seada ja milliste tehnikatega aidata enda vihastumist ära hoida ja sekka lapsevanemate kirju küsimustega ja tema vastuseid nendele. Superkuulamine! Mul on veel kuskil pool raamatut jäänud kuulata, aga juba on see mind väga palju toetanud. See on fantastiline täiendus minu suurele lemmikule Shefali Tsabaryle, kes pigem läheneb vanemlusele natuke filosoofilisemalt ja just olemusekesksemalt ja vanema enda isiku arengu seisukohalt, aga Janet Landsbury raamat on hästi praktiline ja rohkete näidetega päriselust ja lastest. Ta muidugi ikka selgitab ka, mis tema mõtete ja soovituste taga on ja seda väga lihtsalt ja loogiliselt (ikka seesama, et laps on inimene ja räägi temaga nagu inimesega, mitte ülevalt alla või kuidagi alavääristades beebikeeles jne), tuginedes oma pratikale kolmelapseemana. Ma ühesõnaga leian, et need kaks raamatut võiksid olla hea paar ühele lapsevanemale läbitöötamiseks, kui ta soovib teadlikumaks vanemaks saada.

Kirjutasin just oma viie aasta päevikusse, mille ma eelmisel aastal ostsin ja juba on aastaring täis! Juba on põnev kirjutada ja vaadata, mis toimus eelmisel aastal samal ajal. Näiteks täna üks aasta tagasi olin ma ka kodus, aga tantsisin ja koristasin ja nautisin naiste Tartutripi järelmõjusid. Hea puhkus oli. Tantsu ja mängude ja naisteteemadega! Veebruaris läheb kordamisele!

Homme on neljapäev, mis tähendab, et mind ootab ees päev smuutide, lastejoogade ja naistejoogaga. Neljapäevad on minu jaoks tohutult laadivad - need inimesed ja lapsed ja see mõnus ootus, kuidas iga tund end looma hakkab, see on kõik kokku ikka nii hea tunne. Selline õige tunne.

Head ööd! Kell ei olegi üks! Ega pool kaks! Ma jõuan enne südaööd magama!

Kolmene joogalõdvestuses. Peaaegu lõdvestunud.

Heaemapäev, naised ja reede (12.)

Täna oli minu jaoks päris suur päev, sest ma tundsin, kuidas ma olin üle piiika aja hommikust õhtuni (no lapsed tulid lõunaajal ja ma lahkusin pool kuus õhtul) päriselt ja reaalselt ja füüsiliselt ja emotsionaalselt Teadlik Vanem! See tähendab, et ma suutsin end kontrollida ja olla mõistev ja rahumeelselt tülisid lahendav ema kõik need kuus tundi, mil ma lastega koos olin! No fain. Kuus tundi ei kõla muidugi nii suurejooneliselt kui ma tahaks praegu. Aga see on oluliselt rohkem kui ma viimasel ajal olen suutnud järjest see Vanem olla! Ja väikestest sammudest kõik ju algabki, eks! Pluss, selle kuue tunni sisse jäi ikka mõne kleidikese paar eriti emotsionaalset murdumist ka. Seega topeltpunktid! Ma olen vist tagasi!

Ma pean ütlema seda ka, et ma olen tegelikult olnud teadlikust vanemlusest (mis siis hõlmab lapsega kooskasvamist teda ärakuulates, mõista püüdes ja rahumeelselt tema emotsioone taludes ja teda nendega toimetulemisel aidates ja üldse teda inimesena koheldes) vaimustuses ja seda niimoodi püüdlikult rakendanud mitmeid aastaid. Ilmselt sai see alguse Seitsmese sünniga või isegi natuke enne seda. Ja see kõik on alati olnud loogiline ja toiminud ja end igasugustes olukordades tõestanud ja nii.

Kuni mingi hetkeni, mil ma hakkasin oma aega rohkem väljaspool kodu veetma, ehk teisisõnu - oma energiat ka töösse suunama. Jooga, saal, üritused ja kõik see värk. Kuskil siis eelmisest kevadest. Sest siis, nagu ma ka tabavalt olen kirjutanud, sai saalikesest nagu minu neljas beebi, kes hakkas endale aega nõudma. Aga see neljas beebi on siiani ikka päris palju nõudlikum kui üks beebi tavaliselt on. Võib olla ei ole ka? Ma ei mäleta enam, kui nõudlik üks beebi on! No on nõudlik, aga tema muresid sai tavaliselt lahendada süllevõtmise- ja kaisusmagamisega. Saalibeebi vajab palju rohkem aktiivset tähelepanu ja energiat. Ja noh, olgem ausad - ikkagi ju neljas beebi. Ehk et teisi lapsi on ka veel kolm ju.

Niimoodi see kõik algas siis - teised olid alguses kannatlikud ja sama iksaited kui mina, kuni nad said aru, et see vist jääbki nii olema, et ma olen pidevalt saalis. Ja kui ma kuhugi minema pidin, siis alati saali. Kuni Seitsmene ütles, et talle tundub, et ma armastan saali rohkem kui neid. No klassikaline emotsioon, kui perre lisandub beebi. On ju? Ja nii see olukord on siin muudkui süvenenud ja saalibeebi muudkui nõuab tähelepanu. Isegi siis, kui ma ei pea seal füüsiliselt olema. Saalibeebi vajab tähelepanu ka siis, kui teised tahaks minuga mängida või meisterdada. Ja ma alguses püüdsin kõiki võrdselt kohelda ja muudkui lohutasin end, et see on niimoodi ainult alguses ja kohanemine ongi raske ja küll ma selle tasakaalu leian.

Ja siis ma leidsin end hoopis olukorrast, kus tuli välja, et kõik need mustrid ja reaktsioonid, mis ma arvasin, et on ammu kadunud, tulid mulle appi! Noh, et ma olin ju väsinud end sajaks tükiks jagamisest ja vajasin abi ja siis need mustrid tulidki lahkelt (Tänks.). Ja hakkasid minu laste peale ärrituma ja nendega riidlema ja tagantkiirustama ja isegi vihastama! Ja kasutama igasuguseid väljendeid, mille ma arvasin, et olen ära unustanud. Ei ole. Ikka alles on kõik.

Ja siis tuli aastalõpp, väike selline puhkuseaeg ja järelemõtlemiseaeg ja siis see kõik mulle lõplikult kohale jõudiski, et kuhu me omadega jõudnud oleme. Tuli tõdeda, et kui ma ei taha suhteid oma väikeste inglikleidikestega täiesti ära rikkuda, siis võiksin need vanad head vanemluseraamatud ja artiklid ja videod üles otsida, võtta aega, et nad uuesti läbi töötada, paremad põhimõtted ja nõuanded oma käitumisega sünkrooni viia ja hakata jälle neid vanu mustreid üle kirjutama. Sest kui ma ikka oma teadlikkust ärkvel ei hoia, võib ta jääda lausa mingisse sajaaastasese unne ja mustrid tulevad võtavad trooni üle. Ma siis olin ise see prints nüüd, kes selle teadlikkuse üles suudles.

Ja lugemine viis mind lainele ja ma sain aru, et see lainelolemine ja järjepidevus on ka siinkohal võti õnne ja rõõmuni ja nii sündisid need teadliku vanemluse reeded ja tugigrupp. Sest ma tean, et meid on rohkem! Meid, kes me püüame toetada oma lapsi kõigest hingest ja hoida suhteid ja teha koostööd ja kasvatada mõnusaid, kaastundlikke ja õnnelikke inimesi! Koos on nii palju pareeem!

Täna õhtusel naistereedel jäime veel hiljem lobisema ja see ühine laste ja elu üle arutlemine ja arusaamine, et meil on tegelt kõigil ikka samad mured ja mustrid, millega maadelda, see andis jälle hirmsat moodi sellist kindlustunnet ja motivatsiooni ja jõudu juurde! Ma usun, et see teadmine, et õhtul saab jagada ja arutada igasuguseid elulisi asju, see juba hoidis päeval mind inimesena (mitte mingi kurja kollina, kelleks ma võin vahel muutuda!). Super, naised. Ma lihtsalt tunnen peale iga naistereedet, kuidas kõik on palju selgem ja loogilisem ja voolavam ja elu usaldamine on see, mida edasi teha. Mida ma ju tean. Aga ikka unustan vahel teada.

Palun, ma tahan olla see ema jälle (pluss saalibeebi)! Aitäh!

Piirid ja piiritus ja kus on piir, ah? (9.)

Eile jagasin teadlike vanemate grupis üht pisikest videoloengut või inspiratsioonisüsti, mis räägib eriti kokkuvõtlikult, aga mõtlemapanevalt piiridest, nende seadmisest ja mida need piirid tähendavad. Ma mõtlen sellele siiani ja tekkis suur soov seda sellepärast ka siin blogis jagada. Sest see on teema, mis on praegu üleval ja millega ma aktiivselt tegelen juba teist päeva (no tegelikult muidugi kauem ju, aga ütleme siis et nüüd on taaskord see õhus). Homme austan oma piire ja veedan täisväärtusliku kodupäeva. Agi jutt piiridest ja piiritusest jätkub siit:

Selles lisatud väikeses videos (Asub selle postituse lõpus. 2,21 minutit! Selle leiame ju ikka ju!) räägib Dr Shefali Tsabary (minu teadliku vanemluse guru) meile piiride seadmisest ja mida piiride seadmine tähendab. Sellel nähakse tihti sellist negatiivset alatooni, mis justkui ei sobi kokku kiindumussuhte ja läheduse ja sidemega, aga nagu Shefali nii lihtsalt ja lühidalt selgitab, siis just see piiride seadmine eelkõige oma vajaduste ja eneseväärtuse tunnistamiseks nii endale kui teistele meie ümber - partnerile. lastele, sõpradele ja vanematele ja vahel ka võõrastele, on see, mis loob aluse headele ja tervetele suhetele. 

See julgus ja tahe öelda "Ei", on ikka kunst omaette. Mina olen üks neist, kellel see õnnestuda ei taha ja siis ma siin niimoodi aeg-ajalt ikka maadlen nende tagajärgedega - magamatus (sest ma ei ütle "ei" mingitele toimetustele ja harjumustele), väsimus (mis on selle tagajärjeks), kurbus, et ma ei suutnud öelda seda, mida ma tegelikult mõtlen ja et ma ei võta endale seda aega, mida ma tean, et ma vajan, et üldse normaalse inimesena funktsioneerida (sest ma arvan, et ma jaksan kõike ja korraga, aga tegelikult avastan, et minu võimete ja jõu piir oli mõnda aega tagasi).

Ja lapsevanemana on ju see piiride seadmine veel eriti aktuaalne - eriti, kui on arusaam, et hea lapsevanem on see, kes ei kurvasta last ega tekita temas kurbust, viha ja solvumist. Ja ma saan väga hästi aru sellest, kust see tuleb - vast ikka sealt, et tahaks olla autoritaarse vanema/täiskasvanu vastand, milline meie ajal väga levinud oli. Ja me mäletame, kui ebameeldiv tunne oli see, kui keegi meid jõupositsioonilt ilma igasuguste selgituste ja põhjendusteta, kerge alandusnoodiga paika pani (olgu need siis õpetajad või vanemad või muud täiskasvanud - tol ajal oli see kombeks ja pole midagi teha - siis ei olnud veel nii palju teadlikkust ja see on mõistetav ja lihtsalt andestamisekoht). See kogemus on meid kohati aga lükanud sinna teise äärmusesse, kus on raske end kehtestada ja oma vajaduste olulisust tunnetada ja väljendada. See on aga superoluline, kui me ei taha lastele pärandada samasugust mustrit (või siis hoopis vastupidist, kus jälle jõu kasutamine vahendiks on), mis hakkab automaatselt tööle nende suhetes partnerite, laste, lähedaste ja ka võõrastega. Seega õppetund ja praktika - iseenda piiride seadmine. Protsess käib. 

Kuidas teil piiridega lood on? Kas on raske neid kehtestada või milline on teie nägemus piiridest, ohtudest, kogemustest ja kõigest, mis piiridega kaasneb?

The Art of Conscious Boundaries

Shefali Tsabary, Ph.D., is a clinical psychologist with a private practice in New York. She is the author of is the…

YOUTUBE.COM

Kuidas ma ühel täiesti tavalisel päeval ootamatult kleidikestele seelikud õmblesin

Olime siin kodus ja hommik oli ja vihma sadas. Päev algas nagu iga teine vihmane päev. Pooled kleidid köhisid ja mina tahtsin juba hommikul sokid jalga panna. Ja siis, justkui eikuskilt, tekkis mul vastupandamatu soov võtta kaissu oma 2,5-aastane õmblusmasin ja lõpuks ometi sellega midagi valmis õmmelda! Sest see seisab mul sellise koha peal, et kogu aeg hinges kriibib, kui ma temast möödun. Igatsus ja soov. Õmmelda väikeseid seelikuid ja kleidikesi. Elu on mulle siin õpetanud, et selleks, et midagi tehtud saaks, tuleb hakata tegema. Kohe. Kui tunne tuleb. Ma siis järgisin iseenda nõandeid ja läksin panin proovile oma õmblemisande. Mida ma ei ole eriti saanud avastada, tuleb tunnistada. Aga kuna tahe ja soov on nii tohutud, siis mingi oskuste puudumine mind küll ei takista! Ja ma reaalselt õmblesin valmis kaks täiesti superimelist satsiseelikut! Loomulikult ei julgeks ma seelikuid ühegi käsitööst lugupidava inimese ees tagurpidi keerata, aga kellele seda täiuslikkust ikka vaja on! Seelikud näevad (väljastpoolt) kaunid välja, mahuvad selga ja lapsed on õnnelikud! Good enough for me!

See postitus võib olla tundub uhkustamisena, aga loomulikult see ei ole seda! Uhkustammine ei ole ju ilus! See on hoopis see postitus, et "võta kätte ja tee ära!". Isegi kui arvad, et ei oska, ei saa, ei tule välja, siis tegelikult sa ei tea enne, kui sa pole proovinud! Ja see tunne, kui oma kätega mingi pärisasi valmis saab.. noh.. teate küll seda.

Tõestuseks, kui lihtne saab olla ühe satsiseeliku õmblemine, panen siia selle lingi, mille järgi mina seelikud valmis tegin. Sest ma ei ole nii kõva kästöökäsi, et mul sellised asjad loomulikult ja peast ja kogemata kaunid ja praktilised välja kukuks. Nii et mul oli ikka üks postitus abiks. Ma pean märkima, et kindlasti on veel paremaid viise, kuidas sellist seelikut teha, sest need kolm kihti kangast on päris korraliku paksusega lõpuks. Aga seelikusatsid jäävad samas lahedalt puhvis selletõttu, et kolm kihti kangast üksteise peal on. Igatahes jäid meie kleidikesed oma seelikutega rahule ja ma olen vabalt valmis selliseid veel õmblema (no üks seelik on niikuinii vaja juurde teha, sest kleidikesi on mul ju ometi kolm)! Teise seeliku õmblesin lausa vähem kui tunniga valmis! Kujutage ette! Ma rõhutan siinkohal, et ma olen see, kellele on vaja sellist puust-punaseks tutoriali, et midagi sellist õnnestuks. Ma ei ole õmblejaks ega käsitööliseks sündinud. Aga see tõmbab mind kohutavalt, seega ma olen kohe eriti superõnnelik, kui keegi jagab nii lihtsat ja kiiret seelikuõpetust ja kui mul midagi sellist ka kohe esimesel korral välja tuleb! Sest ma olen ikka kümneid asju teinud, mida ei ole hiljem paslik selga panna. Sest mu tahe ja soov on nii suured ja õhin ka, et ma ei jaksa lihtsalt olla kannatlik ja nokitseda, vaid ma tahaks, et kõik saaks kohe ja kiirelt valmis. Samas tahaks ju kauneid asju. Selle dilemmaga pean ilmselt veel tegelema.

Aitäh, vanaema!

Aa, ja kangad võtsin ma garaaźist, kuhu ma ettenägelikult neid kogunud olin justtäpselt selliseks päevaks. Kõik olid minu käsitöölembese vanaema kangad ja kangajäägid, mille ta mulle pärandas. Ja need said nüüd seelikutena sündida! See tekitab sellise lisandväärtuse veel sellele kõigele! Minu unistuseks on õmmelda veel kohe täitsa vanadest riietest uued ja kaunid. Taaskasutus to the max. Ma muidugi ei luba, et ma midagi uut järgmise 2,5 aasta jooksul valmis saan. Sest ma olen realist. Praegu selles küsimuses. Aga kui ma masina niimoodi sinna kapi äärele jätan, siis on tõenäoline, et viimane positiivne kogemus mind mõnel vihmasel päeval jälle teda näppima viib.

Igal juhul jõudu ja pealehakkamist! Kõik on võimalik, inimesed! Vaadake!

Sellest, kuhu ma oma elujõu panin ja kust seda pidevalt juurde saab ehk Elujõusaali sünd

Päris kaua olen selle postituse peale mõelnud. Et nii suur asi, neljas beebi ju põhimõtteliselt, ja ma nagu polegi sellest niimoodi pikemalt kirjutanud. Et kuidas ja miks ja mis saab ja. Kuna ma terve maikuu olen olnud sellises vastsündinuga toimetamise keerises, siis muidugi selle külje pealt vaadatuna on ju päris arusaadav, et ma pole saanud aega, et seda kõike veel kajastada ka. Ma vist igaks juhuks, arusaamatuste vältimiseks mainin ka, et oma neljandaks beebiks ja vastsündinuks nimetan siinkohal imelist, uut, otse südamest ja armastusest Haabneeme sündinud jooga- ja heaolusaali. Elujõusaali siis. Ainult et siis beebiootus kui selline kestis ainult paar kuud.

Samas, kui nüüd hakata siin selle üle pikemalt ja põhjalikumalt juurdlema, siis äkki oleks õigem öelda nii, et seda beebit jäin ma ootama juba sügisel, aga sellest, et ta hakkabki päriselt sündima, sain teada alles kevadel (nagu see mingi saade, kus inimesed saavad rasedusest teada peaaegu et siis, kui juba sünnitus algab)? Sest tegelikult on mul juba aastakene või nii olnud selline tunne, et sellist saali oleks vaja. Mulle, aga teistele ka, kes siinkandis elavad. Mulle, et mul oleks see koht, kus ma saaksin vabalt ja julgelt tegeleda nende asjadega, mis mind maailma kõige rõõmsamaks teevad ja et ma saaksin viia läbi ammu juba südames ja peas ootavaid üritusi ja kutsuda kokku suuri ja väikeseid inimesi, kes inspireerivad, aitavad sellega jõuda iseendale lähemale ja lihtsalt moodustavad sellise mõnusa ja loova ja toitva õhkkonna ja kogukonna. Ja kõigile, et nad saaksid tulla ja luua ja olla osa sellest kõigest. Ja ma tundsin kuskil oktoobris või novembris sellist seletamatut tunnet, et midagi suurt ootab mind. Midagi on tulemas. Selline elevus oli ja tunne, et ma ei jaksa oodata enam, misasi see on. ja ma mäletan, et ma rääkisin sellest toona päris palju ka. Et midagi tuleb. Nii et kui nii võtta, siis läks beebi sünnini kuskil 7-8 kuud, mis on juba peaaegu normaalne lapseootus ju!

Kuna mul oli sügisel parajasti käsil ka kundalini jooga õpetajate koolitus, siis see protsess ise juba muidugi toetas väga minu sellist, noh, isiklikku arengut ja tunnetamist, et mida ma edasi peaksin tegema oma eluga. Ja siis ühel hetkel (no 23. veebruaril, aga kes see ikka kuupäevi mäletab, eksole) ma tabasin end mõttelt, et kui mul on nii palju ideid ja värke, mida tahaks korda saata, aga linna ei jaksa kogu aeg sõita neid korda saatma ja tahaks ühtlasi, et ma saaksin seda kõike veel teha siin sellises kohas, mis on täpselt selline nagu ma tahaks, et üks suurepärane koht oleks, siis äkki peakski siis ise sellise koha looma. Ma mäletan küll, kuidas ma siis niimoodi "hahhah, jaa, muidugi" mõtlesin. Siis korra veel "hahhah.." mõtlesin ja siis otsustasin ikkagi igaks petteks kinnisvarakuulutusi vaadata, et kas muidu oleks mõni selline hea koht pakkumises. Sest unistada mulle meeldib ja igasuguste heade ideedega flirtida. Ja kui siis ma poleks kohe leidnud seda õiget ruumi, kuulnud sõprade, abikaasade ja teiste lähedaste inimeste käest, et see on ju absoluutselt kõige õigem mõte üldse, siis ma võibolla oleksin seda pidanudki üheks järjekordseks ilusaks unistuseks (nagu talumaja metsas ja armas väike uudishimu ja loomulikku õppimist toetav kool siinkandis). Aga läks hoopis nii, et kui ma olin sõrme andnud, läks käsi iseenesest kaasa ja sealt alates kõik lihtsalt voolas. Lihtsalt voooooolas. 

Väike vaade saalikesele enne, kui temast sai jooga- ja heaolusaal (foto: maakler(?))

Ja vaated saalikesele peale väikest ümberkujundamist (fotod: Riina Põhjala)

Kõik klappis. Kogu aeg. Ja teeb seda siiani. Mulle ei mahu hinge, kuidas minuni ja minu kaudu saalini (või vastupidi, ma ei saa aru, me oleme päris läbiõpimunud siin) jõuavad pidevalt ja kogu aeg õiged inimesed ja ideed ja asjad. Ja mõnel ööl (aga ka päeval, noh, suvalisel hetkel, ühesõnaga) lihtsalt koosneb peas mingi üritus, üritustesari, tuleb pähe õige inimene, teema, pilt sellest, kuidas üks või teine saalinurk kujundatud saab, mingi detail... Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Ma lihtsalt tunnen iga päev, kuidas kõik on nii toetatud ja õige ja südamest ja lihtsalt ootas kogu see aeg materialiseerumist. Et sellist saali oli ja on vaja ja ma näen, kuidas ma ise temaga koos muudkui kasvan aina rohkem iseendaks ja kuidas mind ümbritseb aina rohkem võimatult toredaid ja inspireerivaid ja häid inimesi! Ja see, et ma saan seda kõike ju nagu oma tööks kutsuda, see lihtsalt paneb mind tänutundest nõrkema! Just nii see kõik peabki praegu olema! Ja ma lihtsalt lähen sellega kaasa. Südamega ja hingega. Ja see on täiesti pööraselt põnev kõik!

Võib olla kummitab teie peades küsimus, et kuidas teised lapsed neljanda beebi sünniga toime tulevad, jah? Ma ei teagi, mida öelda. Päris kenasti tulevad. Neile meeldib see, et nad on ka saanud ikkagi natuke kaasas käia ja saalis pakkekarpides laevakapteneid mängida, tahvelseinale joonistada ja riiulit kokku panna aidata. Et nad on olnud natuke ikkagi kaasatud ka. Ja ma olen neile ikkagi päris täpselt rääkinud, mida ma saali parajasti tegema lähen ja miks ma pean näiteks kodust ära olema. Ei saa öelda, et see neile kõik üldse probleemi ei valmistaks, aga nad on mõistvad olnud! Ehkki enne avamispäeva ütles mu Kuuene, et talle tundub, et ma tahan oma saalis rohkem olla kui nendega koos. Ja avamispäeval, kui nende isa pakkus võimalust tulla korraks mind vaatama, eelistasid nad mitte tulla, kui ainult korraks tohib ja pigem eelistasid oodata kuni ma päriselt koju jõuan. Ja siia-sinna vahele mõned sõnatud, nördinud-õnnetud pilgud ja selle tulemusena minu õrnalt murduv süda ja mõned pisarad. Aga seda kõike võib lapseootuse, sünnitusvalude ja uue pereliikmega kohanemise puhul täiesti normaalseks pidada. Rääkimine, kuulamine, selgitamine ja puhas ausus - see on ikka kõige põhilisem ja olulisem olnud omavahelise sideme säilitamisel, et muutustes ellu jääda. (see ei tähenda, et ma poleks kogu protsessi jooksul olnud vahepeal põhjendamatult (tegelt väsimus on ju ka põhjus) kuri ja närviline ka. Aga kuna ma ei jäta kunagi midagi selgitamata ja vabandamata, siis lõpuks on kõik ikkagi väga toetavad ja mõistvad olnud. Ja ma ei ütleks, et meil oleks olnud liiga keeruline ja närviline siin kodus kõik saali valmimise aegu. )

Mind teeb nii rõõmsaks see, et ma olen saanud ja saan saalikeses ka nii palju ise teha ja sinna endast ja oma elust ja inimestest osakesi jätta. Põrandaid ja kangaid ma muidugi ise panema ei hakanud (sest seda oskasid Allan ja Paula minust paremini teha), aga seinu värvisime seal küll kallite inimestega koos ja iga leitud tass või tool ja isegi tolmuimeja on teinud tohutult rõõmu! Ja Gea maalid! Ja vanaema ja IKEA vaibad! Ja kuigi mulle meeldiks, et kõik oleks valmis, siis tegelikult on samal ajal jälle tore ka, et seal on palju vaja veel detaile igale poole lisada. Et mul on nagu selline lõputu lõuend, kuhu ma saan jooksvalt juurde maalida ja oma loovust sinna suunata. Ja koguda väikeseid ilusaid ja tähendusrikkaid asjakesi riiulinurkadele ka. 

Meie saalis teise kodu leidnud diivan, mis on valmistatud vineerist, kaalub seetõttu korraliku arvu kilosid ja mida tõstes jõudis mulle kohale kurb tõsiasi, et ma siiski olen nõrgem kui ma arvasin. Lisaks jääb diivani saabumist meenutama kaunis südamekujuline auk saali parkettpõrandas. Ja seiklused korrusmaja kaheksandal korrusel ja liftis, mille juurde kuulus lifti usteliistude eemaldamine kööginoaga ning kommikarp. Foto: Riina Põhjala

Suvel on üheks suuremaks eesmärgiks saada valmis teraapiatuba, kus saab sügisest üks-ühele teraapiaid ja nõustamisi ja muud vajalikku läbi viima hakata. Mina veel terapeudimõõtu välja ei anna, aga selliseid inimesi, kes ootavad, et seal toimetama hakata, on juba niimõnigi tekkinud, nii et ma juba väga ootan, et saaksin jälle rullid-värvid välja võtta (või et mul tekiks see tuhin nüüd kohevarsti), et sinna sellise mõnusa ja turvalise ja hea ja sooja pesa luua!

Ja siis muidugi koduleht ootab juba ammu, et keegi temaga tegeleks. Ma tegelen selle tegelemisega. Sest selline sissekanne nagu siin praegu vaikselt sünnib, peaks ju olema hooopis saali kodulehel elavas blogis! 

Hästi mõnus ja natukene huvitav on see, et kuigi võiks ju arvata, et selline joogapesa loomine ja ülesehitamine on jube pikk ja pingeline protsess, siis tegelikult see kõik läheb kuidagi ise. Mul on täiesti selline tunne, et see saal ise toimetab seal, ausalt. Ise ajab oma asju ja vahepeal vajab minu abi ka, et füüsilise maailma asjadega hakkama saada. Igal juhul me pidevalt toetame teineteist seal. Ja teeme lihtsalt rahulikult ja jooksvalt ja paanitsemata koos igasuguseid asju seal. Võtame päeva korraga. Mis ei tähenda, et kiireid päevi ei oleks. Või pigem toimekaid. Aga need on kuidagi.. Mõnusad! Elavad! Säravad! Kõike täpselt õiges doosis. Väsimust on küll ette tulnud, aga seda peamiselt sellepärast, et ma ei saa öösiti magada, sest ma pean pidevalt igasuguseid ideid ja mõttevälgatusi ja kangastusi vastu võtma. Siiski tuleb tunnistada, et päev-kaks enne avamispäeva juhtus küll, et ma olin kohati kergelt pinges ja mures, kas ikka kõik jõuab piisavalt valmis ja kas ikka kõik vajalik on olemas. Aga see Grete ei olnud ka ikka üldse selle närvispaanilise Grete moodi Grete, kes tavaliselt sellistes olukordades kuskilt järsku kõiki hirmutama tuleb. Pigem olin ma ikkagi kogu aeg paralleelselt elevil ja õnnelik. Väsinud, aga õnnelik. Ja selline tunne oli, et tahaks et see päev juba tuleks ja saaksime saali avatud ja kõiki neid vapustavaid üritusi korraldama hakata, mis peas juba tükk aega valmis on olnud (ja mida öösiti jooksvalt juurde tuleb).

Meie heade ideede ja loomingu tarbeks loodud tahvelsein! Foto: Riina Põhjala

Ja avamispäev oli pikk ja mitmekesine ja eriti mõnusalt voolav ja üldse mitte ärev ega pingeline. Sai joogat, sai lastega mängida, sai vesteda, süüa ja djembemängu õppida (! Jaa! Minu ammune unistus!) ja pärast end vabaks tantsida (kõik nii head asjaaad!). See päevakava jälle lihtsalt kuidagi sündis ühel heal päeval (või ööl). Nagu kõik need saaliasjad. Ma lihtsalt mõtlesin, mida ma tahaks ühel mõnusal jooga- ja muidutoredasaali avapäeval teha. Ja kõk muidugi sobis ja klappis. Õiged inimesed olid vabad ja valmis appi tulema, toetama ja meiega tegelema. Nii hea päev oli! Aitäh inimesed ja saal! Maivõi.

Läbilõige avamispäevast

Ja ma pidevalt mõtlen, et see on ikka hindamatu kogemus, olla sellise asja loomise juures. Ja et ma peaks/oleks pidanud sellest loomisprotsessist paljupalju rohkem kirjutama, sest seda on kindlasti (eelkõige minul) väga huvitav lugeda kunagi. Ma siin siis natukene kirjutan. Ja varsti kodulehe blogis ka siis. Mul on ka isiklik viisaastakupäevik, kuhu ma ikka püüan iga päev paar rida kirja panna. Aga mul tuli praegu muidugi juba uus mõte - ma peaksingi võtma ühe ilusa vihiku ja hakkama saalipäevikut pidama! Piltidega ja puha! Noh, nagu beebidega tehakse ka, et paned kõik olulised daatumid ja arengud kirja. Ja sõbrad ja pildid ja. Ja siis inimesed ja mina saame seda sirvida. Oi, see oleks toree! Isegi natukene toredam kui blogi. Kuigi blogi on ka tore. 

Foto: Riina Põhjala

Veel - ma ei saa märkimata jätta, kui hea on mu meel, et ma jõuan oma "töökohta" kodust kolme minutiga ja et ma võin oma "töökohta" tihti lapsed kaasa võtta (kõikidesse tundidesse küll mitte, aga igasuguste ettevalmistavate tegevustega seoses ja kohtumistel ja nii). Ja et ma olen osa kogukonnast ja saan midagi kogukonnale pakkuda. See on olnud mu unistus juba ammu, aga ma pigem nägin seda oma peas kuidagi nii, et ma kunagi elan kuskil külas ja siis püüan seda külaelu seal elavdada, korraldades erinevaid koosviibimisi ja kutsudes inimesi kodudest välja jagama ja suhtlema ja noh, koos olema. Ja ühel hetkel ma sain aru, et ma ei pea üldse selleks, et midagi kogukonnarahvaga koos teha, kuhugi väiksesse külla kolima. Siin on ju ka selline kogukond ja omakandi inimesed. Muidugi siin on inimesi natukene rohkem kui mõnes külakeses, aga ikkagi. Poes ja kohalikel üritustel on juba tuttavaid nägusid küll ja see teeb nii rõõmsaks! Ikkagi oma inimesed!

Imelised inimesed. Foto: Riina Põhjala

Ühesõnaga. Ma olen piiritult tänulik kõigile, kes on olnud ja on edaspidi osa sellest eriti suurepärasest loomisest! Teie mõtted ja toetus ja kohaolu on nii palavalt ja südamest oodatud! Tulge ja oleme ja teeme ja loome koos, eks! Ma tean ja näen, et siinkandis on nii palju lahedaid ja põnevate asjadega tegelevaid inimesi ja mulle väga meeldiks koos igasuguseid ühiseid asju teha! Toas ja õues ja metsas ja mere ääres! Tulge külla, joome teed ja unistame (ja teeme pärast ära, muidugi)! 

Logo, mille valmistas oma kaunite käekestega Gea Grigorjev!

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et ma pole juba pikemat aega siin peatust teha jõudnud! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.

Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!

Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!

Naised, õnn ja Tartu ehk meie ultimate puhkus rutiinist

Mingi nädalakene on juba meie naiste Tartutripist möödas, aga ma olen endiselt sellel lainel. Vot selline reis oli! Ma olen tegelikult terve nädala tahtnud sellest kirjutada, aga kuidagi elu on vahele tulnud. Ja uni. Vana hea lastega koos magamajäämine on jälle üle võtnud. Ma ei saa muidugi seda unele pahaks panna, sest ma asendan eelmisest nädalast oma joogaõpetajat ja annan kaks korda nädalas õhtuti tunde, lisaks lastejoogadele ja ka nendele tuulerõugetele, mis meie majja on sniikinud. Nii et mu keha lihtsalt võtab igast unevõimalusest kinni, et jaksata päeval joogaettevalmistusi teha, kodu kasida, igast värki planeerida ja kirjutada ja kallistada ja öösiti õnnetukestele toeks olla. Ja lisaks veel see tants, mis minu keha ja vaimu on üle võtnud. See ilmselt ka nõuab lisapuhkust.

Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see isegi hea, et ma niimoodi nädalake hiljem sellest märkimisväärsest tripist kirjutan, sest kui ma olen sellest näiteks eelmisel pühapäeval kirjutanud, mil me olime värskelt tagasi jõudnud, poleks ma suutnud neid emotsioone kuidagi adekvaatselt sõnadesse ja postitusse vormida. Siis ma oleks kirjutanud ja kirjutanud ja saanud aru, et ma ei oska niimoodi kirjutada, et see kõik saaks täpselt nii kirja nagu ma tahaksin. Nagu üritaks esimest armumist kirja panna. Või midagi. Selliseid sõnu lihtsalt ei ole.

Ja ega neid sõnu vahepeal kusagilt juurde tulnud ei olegi, aga need põhilisemad emotsioonid ja hetked on nüüd kuidagi selgemad ja nendest ma saan juba täitsa loetava ülevaate teha. Natukene. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutaks üldse sellise postituse, et "what happens in Tartu, stays in Tartu". Et oleks lihtsam ja ei peakski neid sõnu otsima hakkama. Ja kõik. Aga ma ei raatsinud seda kõike ikkagi täiesti endast välja kirjutamata jätta. Sest ma vägaväga loodan, et meie emadevabadustripp inspireerib teid, naised (ja võibolla ka mehed? Vähemalt annab see aimu, miks naised peaksid niimoodi koos trippima ja millised mõjud sellel on naisele ja sellest tulenevalt ka kõigele muule tema ümber. Ka mehele ju siis) kaa selliseid trippe ette võtma! 

Snäkkbääg pikaks teekonnaks

Meie õnnis nädalavahetus algas (ülemöödunud) reedel, mil me asusime niimoodi nelja ajal Tartu poole teele, et jõuda sinna kella kuueks. Sest kuskil feissbukis jõudis minuni mingil hetkel info, et just sel reedel toimub seal viie rütmi tantsu õhtu ja me siis otsustasime minna seda proovima. Ja see oli päris tähendusrikkaks alguseks meie Tartusviibimisele! Sest pärast seda olime tantsu täis ja tantsisklesime läbi terve reisi siiani välja. Ja ma olen päris kindel, et ma tantsisklen homme hommikul tõustes veel edasi. Võibolla isegi öösel. See ei tähenda, muide, ainult otsest füüsilist tantsimist, aga kirjeldab nagu ka sellist üldist meeleolu või õhkkonda. Nii siis, kui täna. (Pee ess, see oli ju 13. kuupäeva reede! Ja müstiline oli selle reede puhul ainult see, et miks me pole varem selliseid trippe teinud!)

Ja nädalavahetus jätkus täiesti sajaprotsendiliselt naisteteemadel. Lugematud vestlused, arutelud, jagamised ja oma hingesoppide avamised, rahulikud ja nõudmistevabad hommikusöögid (mille algus ja lõpp on täpselt siis, kui selleks on soov(!)), meeldiv toit, spa (vähemalt osadel meist), kino (draama! Pisaratega!), eriti diip lauamäng, lugematud küünlad ja hea muusika (minul tekitab selle nädalavahetusega otseühenduse Angeelia) ja muidugi tants (tantstantstants! Ühel ööl lausa neli tundi järjest! Tegime Spotifys listi ja lisasime pidevalt sinna oma uusi ja vanu lemmikuid ja list muudkui venis ja tants muudkui jätkus. Kuni kell sai kolm.)! Ja lihtsalt nii tohutult palju pisarateni naermist! Ja veel vestluseid, jagamisi, natukene und (aga mitte liiga palju! Kesse raatsib magada!). Ja siis veeeeel nalja ja naeru ja pisaraid! Pluss eriti lahe vaade Tartu linnale meie Airbnbst leitud eriti mõnusast Tigutorni apartemendist, mis tekitas tunde, et me oleme kuskil pilvedes. Noh, natukene nagu olimegi ju. 

Kuidas me muuhulgas ka asemeid jagasime

Vaade pilvedest

Minu talvine, aga soe Tartu

 Diip lauamäng "Ava ja avasta"

Tagasiteel süvenesime naiselikkuse ja mehelikkuse loengute konspekti (aitäh, Kätlin, kes Sa meile nii põhjaliku ülevaate tegid! Ma oleks hea meelega veel kaks tundi sõitnud (sest ma ei olnud ju rooliis!) ja kuulanud ja arutlenud ja koos nalja teinud!) ja mõtlesime, mida me kõike oleme oma elus naisena valesti (ja muidugi ka õigesti) teinud. Ja ma pean märkima, et selles konspektis oli selline kuldne mõte, mis sobis täiuslikult meie trippi lõpetama - naisel peab olema oma sõbrannadering, kellega kõike jagada, elada end välja, olla emotsionaalne ja lihtsalt tema ise. Siis saab naine olla õnnelik. Sest mees toimib emotsionaalselt hoopis teistmoodi ja ikkagi ei ole naisega täpselt samal lainel. Muidugi on mehi, kellega saab ka kõigest rääkida ja see on täiesti suurepärane, aga teine naine on ikkagi teine naine. See on vähemalt minu kogemus küll (pluss konspekt ütles ju ka nii!). 

Ja sõbrannadega peaks, muide, kohtuma igal nädalal(!). Tänapäeval on meil õnneks võimalik ka virtuaalses ühenduses olla whatsappide ja messengeride abil, mis minu meelest on imeline! Sest elu sees ei jõuaks neli naist nii tihti füüsiliselt kokku saada (eriti, kui on selliseid sõbrannasid ka, kes elavad väljamaal. Tervitused väljamaale, musirullid!), et kõike seda jagada, mida me messengeris jagame. Jooksvalt. Sest kolmele sõbrannale korraga helistada on ka keeruline. Isegi kui tehnika seda võimaldab, siis kõigil ei ole ju niikuinii aega samal ajal vestelda. Nii et ma ütleks, et need tänapäevased tehnilised võimalused ei ole mitte ainult kurjast! Loomulikult ei asenda need päriselt suhtlemist ja selliseid (lihtsalt SELLISEID) nädalalõppe, aga nad aitavad hoida ühendust ja sidet kuni järgmise päriskohtumiseni. Ja selline koosolemisetunne on ikka natukene. Ja see tunne, et nad on minu jaoks olemas, kusiganes nad füüsiliselt ka ei oleks. Ma kirjutan neile, kui mul on mure või rõõm ja nemad kirjutavad, kui neil on mure või rõõm ja me vestleme ja arutleme ja avame end ja naerame virtuaalselt (naerame vist ikkagi päriselt ka) edasi.

Pangem aeg-ajalt kleidid ühte kappi!

Ma usun, et te saite aru, mida ma selle postitusega öelda tahan. Aga ma ütlen ikkagi veel. Võta oma sõbranna(d) (või õde!!) kaenlasse, hangi koht, kuhu minna (airbnb on imeline, kui mingit oma kohta ei ole) ja võtke endale üks nädalalõpp. Tehke neid asju, mis teevad teid õnnelikuks - nautige hommikusööke ja üldse sööke ja vestluseid nii, et ükski laps või keegi ei sega vahele. Minge, maidea, teatrisse või kinno või ujuma või trenni või tantsima või lihtsalt välja sööma. Või tehke ise süüa. Ja jagage. Kõike. Ja olge täiega naised! 

3/4

Hooaeg algas nüüd! Elagu normaalne elurütm, täiskuu ja puuviljapäev!

Jaa, puhata on mõnus ja tavaliselt siis ei pea ju mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Ja siis mingil hetkel ma avastan, et issand, ma ei viitsigi tõesti enam mitte midagi teha. Laiskus võtab mind täiesti üle ja ma võiksingi jääda niimoodi uniselt kulgema. Ja kuigi tegelikult ei tahaks õue minna enne kui juba päike paistab ja muru on roheline (ja soe on muidugi ka. Sest ma praegu vaatan, et muru on tegelt päris roheline ja päike paistis ka täna hommikul), siis ega ma seal kuskil hingepõhjas ju ei ole päriselt üldse väga õnnelik niimoodi laiseldes ja ringi venides.

Ja siis tuleb mulle appi tavapärane elurütm! Kes päästab mu hinge ja tuju ja ilmselt ka kehakaalu! Ja viskab mu kottidega uksest välja. Ja käsib minna päriselu elama. Ja niimoodi ma siis sõitsingi uuel aastal uue hooga lastele linnapeale joogat tegema! Ja see kõik oli nii elavalt hubane jälle ja ma sain oma vibratsiooni kaa tagasi! Ah, kuidas ma neid neljapäevahommikuid ikka armastan! Lihtsalt Dharamsaal ise on juba selline, et ma käiks seal vabalt ka niisama istumas ja olemas, sest nii kodune ja hoitud tunne on! Aga muidugi seal niimoodi koos joogat tehes ja hüpates ja mängides ärkab see kõik kohe ellu seal kaa veel ja annab sellise laengu, et jätkub terveks nädalaks. Nii et no ma ei kurda küll neljapäevahommikuti üldse.

Täiskuuaegne loodusekingitusesegadus lastejoogas

Täna on muideks täiskuu! Lugesin, et täiskuu ajal on eriti hea teha üks paastulembene sidruniveepäev. Seda lugesin ma hommikul, ühes käes sooja sidruniveega klaas. Sest ma joon seda praegu niikuinii igal hommikul enne sööki. Teate, seda tuleb ise proovida. Mina hakkasin seda jooma ja nüüd ma lihtsalt ei saa ilma selleta hommikut alustada. Kuidagi vist keha tunneb ära, et jaaa(!!!), seda ongi just vaja praegu. Pidavat see soe sidrunivesi puhastama keha öösel kogunenud mürkidest ja just nagu pesema kogu süsteemi läbi. Ja soojalt sellepärast, et noh, näiteks nõusid pestes on ka päris suur vahe, kas pesta külma või sooja veega. Soe vesi peseb kogu kräpi taldriku pealt palju ilusamini maha. (Ja noh, pole ime, et mu keha tunneb, et seda ongi vaja - kõik need eelmiste postituste kommid ja asjad... Need tuleb ju neutraliseerida.)

Igal juhul, õnneks ma lugesin edasi ja seal kirjutati veel, et kui ei taha sidruniveepäeva teha. siis vähemalt võiks tarbida kas ainult vedelikke või siis teha üks selline kergemat sorti toiduga päev, mille vahele juua palju sidrunivett. Näiteks puuviljapäev, ma mõtlesin. Mõte selles, et täiskuu ajal on kehal eriti võimsalt energiat ja kõik on kehas suures voolamises, nii et selle asemel, et seda head ja tugevat energiat seedimisele kulutada, võiks lasta tal hoopis sinu keha ja süsteemi uuendada ja parandada ja puhastada ja üldse heaks ja paremaks turgutada.

Nii ma siis otsustasin teel koju, et ma ei lähe mitte sinna sushikohta endale lõunat tooma, vaid hoopis poodi, kust ma ostsin omale ühe toormahla ja suure pomelo (mis näeb välja nagu täiskuu ju!). Kuna lapsed on täna jagunenud lasteaia ja vanaema vahel, siis on see justtäpselt see õige päev sellist asja teha!

Lõuna

Ma lugesin veel, et täiskuu ajal on soovitatav  üldsegi vältida suhtlemist teiste inimestega, kuna kõikide energiad on siis võimendnud ja võib tekkida selliseid tarbetuid konflikte. Kõige õigem oleks loomulikult kodus mediteerida. Aga see on niikuinii lahendus kõige puhul. Ma lähen teen kohalikele lastele joogat kohe, nii et mul on selle osaga ka päris eeskujulikult täna läinud. Noh, muidugi seda suhtlemise vältimise osa ma pigem ei täida, sest võrreldes eilsega ma ikka suhtlen täna sada korda rohkem. Aga kuna ma räägin täna tundides ka niikuinii joogast ja täiskuust, siis on vist kaa okei.

Aa, ja ma käisin täna korra Kristiinest läbi, et tuua üks raamat ja osta kleeplinti, aga kleeplindi asemel ostsin omale Tigerist nelja euro eest hoopis viisaastakupäeviku ehk five-year diary. See on selline lahe asi, mida ma ka Rahva Raamatus kohtasin ükspäev, aga seal maksis see umbes kolm (kui mitte neli) korda rohkem. Ja kuna ma siis ei olnud seal mitte sellepärast, et endale igasuguseid toredaid asju osta, siis ma jätsin ta poodi. Ja õigesti tegin, tuleb välja, sest nüüd sain ma sama asja neljakaga. Ja see on minu meelest isegi stiilsem ja kaunim (kas ma mainisin, et puhta muidu saadud kaa, jah?) oma kuldsete (nagu kuu) leheäärte ja tumesinise (nagu taevas) kaanevärviga. Lihtne ja kaunis ja sisu hakkan looma ma ise! Aga päeviku suurem ja lahedam mõte seisneb selles, et iga kuupäeva kohta on oma leht ja seal on viis lahtrikest, nii et viis aastat järjest igal aastal kirjutan ühte lahtrisse selle päeva parimad või meeldejäävaimad või olulisimad või südamelähedaseimad palad. Ja siis lõpuks näen, kuidas elu muutub viie aastaga. Või ei muutu. Või kuidas muutub. See igal juhul tundub väga intrigeeriv ja kui ma peaksin viie aasta pärast siin ikka kirjutama oma 7-11-aastastest lastest ja emaksolemisest ja elust, siis ma kindlasti tulen ja näitan teile (loodetavasti uhkusega), kuidas ma olen päevikut täitnud ja milliseid uhkeid järeldusi selle sisu kohta teinud.

Lisasin tänasesse veel praegu: "Eriti meeldiv lastejooga Viimsis, kus tegime koos võimsat täiskuumeditatsiooni ja mõtlesime end pinocchioteks" ja "I feel my fruitpower!". Kuidas sinna üldse kõik ära peaks mahtuma?!

Imelist täiskuuööd teile! Jooge sidrunivett! Ja kes jaksab, võib minuga jagada, mida toredat täiskuu veel endas peidab ja milliseid ürgseid tarkusi selle kohta teada võiks! Sest me läheme ju homme naistega lõunapealinna ja me küll viiks raudselt seal hea meelega mõnd täiskuurituaali läbi ju (kui selleks ei pea väga kauaks kuhugi õue minema, sest nii külm on ju)!

P.S. ma kuulan praegu taustaks sümboolselt sellist asja nagu Relaxing Nature Sounds "Full Moon by the Lake". Ja kohe lähen teen lastele ühe täiskuumeditatsiooni ka peale. Ma olen päris vähe täiskuulainel!