Wednesday, April 11, 2018

Kevadine perekondlik puhkamine ja metsaigatsus ja meeldivad mälestused

Sel aastal on kevad jälle nii põnev! Kunagi ei tea, kas ta siis täna tuleb päikesega või hoopis jälle jäätab autoaknaid. Nagu naine, mulle meeldib öelda. Selline muutlik ja emotsionaalne ja natuke vahepeal häbelik ja siis jälle üldse mitte. Külm-soe-soe-külm.

Meie juba käisime siin ühel nädalavahetusel kevadet otsimas Nõval ühes lahedas tiigi/järveäärses puhkemajas. Maja oli ikka täiesti superimeline. Tavaliselt ma alati vaatan, kuhu ma lähen, aga seekord Martin tegeles selle kinnipanemisega ja ma ei jõudnudki lõpuks vaadata. Ja ütleme nii, et kui me sõitma hakkasime, siis ma küsisin, et oota, kuhu poole see jääb? Sinna idakanti? Ja muidugi ei jäänud see sinnapoole üldse mitte. Aga seda võimsam oli minu üllatus, kui me kohale jõudsime - see kant ja see maja ja see ilm ja see kõik, noh. See rahu ja vaikus. See lahe maja erinevatel tasanditel olemisekohtadega ja igasuguste nurkade ja ronimiskohtade ja suurte akendega (ei pea mainima, et enamiku ajast mängisime me toasolles peitust, sest noh, maja lausa karjus, et paluun!). Ja siis veel tiik (järveke?), mis oli siis veel täiesti jääs ja seal peal sai liugu lasta ja joosta. Ja siis oli terrass, mis on täpselt päikese poole ja kus me saime vabalt laupäeval peesitada ja smuutit juua lausa ilma kinnasteta! Kujutage pilti! Ja mingil hetkel oli nii soe, et ma sain lausa paljajalu ja kleidiväel ringi hüpata. Kiirelt. Pildi jaoks. Aga ei olnud külm! Saun oli ka, kust sai õue jääauku hüpata, mille mina aga vahele jätsin, sest ma ikkagi olin just kaks päeva tagasi köhas ja mingis viiruses olnud. Ja ausalt, ma oleksin muidu läinud. Sest tegelikult, sisimas elab minus üks talisupleja, keda ma pole veel siiani välja lasknud. Vahel külma duśi all. Aga kunagi mitte talvel jääaugus. Martin see-eest tegi seda minu eest ka. 


Ja eriliselt nautisin ma hommikuid, mil ma tõusin enne teisi ja läksin alla lugema. Ahh, vaimustav. Kodus ma ei tee seda põhimõtteliselt kunagi. Kuidagi. Siin on alati mingeid asju vaja teha või siis puhata. Aga seal ei saanud teistmoodi. Selline puhkuse mode oli. Ja öösel oli ju täiskuu! Mis paistis sisse meie ümmargusest magamistoaaknast! Täisvärk!


Mereni oli 10 minutit suurte inimeste aja järgi ja kuski pool tundi väikeste inimeste aja järgi, mis oli täpselt hea ja paras pikkus matka jaoks. Ranna ääres pidasime sooja teega piknikku ja natuke loopisime kive merre. Päike paistis ja jube mõnus oli. Noh, selline aprilli alguse mõnus. Et kinnastega ja mütsiga ja talvepükstega oli mõnus.




Igal juhul oli see üks tõeliselt fantastiline nädalalõpp, mille jooksul ma jõudsin selleni, et minu hing igatseb ikka kuskile kaugele metsa, kus ei ole naabreid ja on rahu ja puud ja kõik see. Juba see, et pilk saab kuskil metsa sees puhata, annab kuidagi sellise mõnusa vaba tunde. Muidugi jah, eks sellega kaasneb see transpordiküsimus ja seda eriti suure pere puhul, kus kõik tahavad käia huviringides ja trennides ja inimestega suhelda ja olla selles osas vabad. Ja et siin on igatpidi nii mitu otsa, sellel asjal, siis ma lihtsalt tõden seda kõike. Ja elan edasi. Ja vahepeal põgenen metsa kas koeraga või lausa perega. Ja meri on meil ju kaa siin. Ja praegu, kui ma vaatan sellest konkreetsest aknast välja, siis ka ei ole otseselt naabreid näha! Nii et elu on ilus, muidugi! Ja kuna ma olen teada-tuntud unistaja, siis ma võin vahel unistada metsamajakesest ka. 


Vahepeal on mõned nädalad mööda läinud ja kevad nagu justkui natuke tuleb lähemale. Ma arvan, et jää on järve pealt ehk juba sulanud seal. Ja ma juba tegelikult teen plaane, et sinna tagasi minna. Kodus on ka hea ja esmaspäeval oli ju lausa suvi! Lapsed ronisid ja möllasid õues ja tulid tuppa koerakakaste saabastega! Must be spring indeed!