Wednesday, May 31, 2017

Kuidas me ühel päeval lihtsalt otsustasime, et suvi ikkagi algas nüüd

Kuna see suvi siin on selline kahtlev ja otsustusvõimetu, siis meie igal juhul alustasime esmaspäeval suvehooaega. Ja 20 soojakraadi tundus juba olevat suvi küll. Seda märkimisväärset hommikut alustasime pannkoogipeoga terrassil, mille lapsed kauniks ja hubaseks ja lausa miljonidollarivääriliseks kujundasid, minu meelest. Mis nii viga siin pannkooke küpsetada ja lihtsalt serveerida, kui kogu õhkkond juba selleks loodud on!


Sealt edasi leidsid lapsed aias ühe mullasema koha, millest väikese veega sai korralik mülgas. Nagu ma pärast avastasin, kui selliste eriti (kahtlaselt) rõõmsate kilgete peale neid vaatama läksin. Ja kes ütleks ära mudahüpetest, eksole! See tegi mind rõõmsaks ja uhkeks, et nad ise sellise asja peale tulid. Ma suutsin mööda vaadata mudastest papudest ja pritsmetest majaseinal ja mudamülgastest keset rohelist muru. Sest neil oli nii lõbus! Selliseid asju ju peaksidki lapsed tegema! Ja siis ikkagi ma kergelt ärritusin ka, kui nad sealt edasi tuppa tahtsid tulla. Oma sodiste jalgadega.


Aga leidlik ema korraldab seepeale kohe välivannipidustused ja niimoodi astusid mudajalad edasi vannidesse ja mudapidu kujunes loomulikult veepeoks! Seda oli nii suvine vaadata, lihtsalt.


Ja päev jätkus eesti suvele kohaselt teepeoga. Et peale veepidu natuke sooja saada. Ikka täitsa korralik suvehooja avamine, mu meelest! (kahjuks on esmaspäevasoojust alles jäänud ainult meie hinge ja mälestustesse. Õue tuleb praegu ikka jopega minna. ja ma paneks isegi kindad. Aga meie sees elab suvi ikka edasi ja praegu pesevad lapsed pesuruumis soojendavas lambivalguses nukuriideid nagu polekski midagi).



Tuesday, May 9, 2017

Käsitööminutid: ükssarvikutöötuba

Kuna me siin nohused ja poolimelikud oleme ja õuest hoiame täna veel veits eemale, läks meil siin ootuspäraselt jälle meisterdamiseks ära. Viimasel ajal on Kuuene täiesti paberiusku läinud ja meisterdanud paberist maju ja onne ja korve ja ühel päeval isegi tahtis endale paberist kleiti, mis vist ikkagi ei läinud töösse (kuna see paberivärk on issiteema, siis ma pole 100% kogu teemaga kursis). Täna otsustasin meisterdamissoovi peale minna Pinterestist abi otsima ja leidsin sellised lahedad (ja lihtsad!) näppjalgadega ükssarvikud! Ja niimoodi see pool (kolmveerand? üks terve?!) tundi läks nagu ükssarvikutiivul!


Originaal siin. Meie läksime oma teed ja kõik kasutasid hoolega erinevaid kaunistusi, mis mul siia põhjatusse kasti on kogunenud. Nüüd nad siin kappavad mööda tube ringi. Olen rahul. Teised vist ka!



Sunday, May 7, 2017

Kolm väikest last ja sisemine rahu ja kuidas teha nii, et need teineteist ei välistaks

Maikuu Sensa lapsevanemakolumnis kirjutan ma seekord sellest, kuidas need kaks täiesti erinevat asja nagu kolm (või tegelikult ju misiganes arv) väikest last ja sisemine rahu omavahel ühendada. Võinoh, kuidas mina seda olen teinud püüdes iga päev käia ära sisemise rahu kohas. Seda saad lähemalt Sensast ise lugeda.

Lisaks sellele tahan ma veel lisada siin, et hästi oluline on üleüldse enda jaoks aega leida (et Sa ei kaoks ära sinna laste ja toimetuste alla), ja et mitte miski ei lae mind paremini, kui viibimine kuskil inimeste keskel või inimestega koos. Mitte nüüd täiesti suvaliselt kuskil poes, vaid kuskil organiseeritud grupis. Näiteks sõpradega koos toas või õues või hoopis kaasjoogatajatega joogatunnis või mõnel grupiüritusel, kus lisaks sellele, et ma tunnen seda mõnusat koosolemise tunnet, saan ma midagi teiste ja seeläbi ka enda kohta teada ka või siis tuleb midagi olulist ja toetavat meelde või. Ja sellistel grupiüritustel, kus ka täiesti võõrad inimesed igasuguseid asju jagavad ja arutlevad ja mõtistklevad erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel, on kohe eriti toitvad, sest kõik näevad ju asju erinevalt ja omamoodi ja see on minu meelest nii kohutavalt põnev (ja teate, isegi kui olla sellistel üritustel koos mõne sõbraga, on tihti selgunud, et me ei tea ka omaenda sõprade sisemaailmast päris kõike!)! Et kuidas kellegi maailmas asjad käivad hoopis teistmoodi. See avab ikka silmi ja meeli igatpidi. 

Selleks, et hoida end lainel ja mitte vee alla vajuda, olen ma Sinu jaoks (ja enda jaoks ka, muidugi) kokku kogunud  järgmised lihtsad ja imelised soovitused või mõtted, mis tulevad otse kogemusest (ja mida me tegelikult kõik teame, aga hea on, kui keegi neid ikka aeg-ajalt jälle meelde tuletab. Palun.):

- leia endale midagi meeldivat ja inspireerivat, mis paneb Su silmad särama (see võib igakord erinev olla ju ka!) ja kauple endale kasvõi üks õhtu nädalas, mil saad selliste asjadega tegeleda (pane need veel kirja ka, et koosneks eriti väärtuslik nimekiri nendest Sinu asjadest, mida on hea väljakutsuvamal ajal unistades silitada). See ON oluline, et tekiks selline regulaarsus ja et Sa ei jätaks seda mitte ühelgi nädalal vahele. Tekib selline rahu, et igal nädalal on mul see päev. See minu päev. Ja sadagu mida iganes. 

- leia iga päev (Iga. Päev.) isegi kodus laste vajaduste täitmise vahel endalevähemalt  mõni minut, et istuda, keskenduda, hingata ja olla näiteks millegi eest tänulik (see aktiveerib südamekeskuse ja pärast sellist ümberfokusseerimist tundub kõik palju ilusam). Ka siinkohal on regulaarsus hästi oluline. Mõni minut. Iga päev. See on võimalik.

- loo endale grupp mõnusatest inimestest, kellega hoiad sidet (grupp võib koosneda ka kahest inimesest!). Ja sinna gruppi kutsu need, kes Sulle tõesti väga korda lähevad ja Sind kuidagi inspireerivad. Ma just lugesin ükspäev sellist tarkusetera, et Sa oled nende viie inimese summa, kellega Sa kõige rohkem oma igapäevaelus kokku puutud. See tähendab seda, et me mõjutame ise ja oleme mõjutatud nendest inimestest, keda me tihti näeme ja kellega koos olla valime või oleme kuidagi paratamatult samas paadis (nt töökaaslased). Päris huvitav vaatenurk, mu meelest. Paneb kohe mõtlema ja natukene rohkem tahtma hoida enda ümber neid inimesi, kes tekitavad hea tunde ja annavad jõudu ja inspiratsiooni ju. Looge messengeris või whatsappis või kuskil omale vestlusring ja suhelge, jagage ja soovige tere hommikust ja olge ühenduses! Te ei kujuta ette, kui toetav see on! 

- ja muidugi kohtu inimestega ka päriselus! Kutsu seesama inspireeriv või toetav või muidu meeldiv inimene külla! Mine kohvikusse! Mine joogasse! Mine kontserdile või grupimeditatsioonile või tantsuõhtule või mõnda pilli õppima või muud oskust omandama! Mine naisteõhtule (neid toimub praegusel ajal aina rohkem igal pool, igasugustes erinevates kastmetes, nii et Sa kindlasti leiad endale selle õige! Kes otsib, see leiab ju!). Grupiõhtutel tekib selline mõnusmüstiline grupienergia, mis on üle mõistuse toetav. Karjaloomad oleme, noh. See tunne, kui Sa oled osa millestki (kus veel kõik on samal lainel ka), on ikka nii hea tunne. selline hoitud ja kaitstud tunne. Ma arvan, et Sa pead seda proovima, ema/naine/inimene.

Kõik me tahame olla need säravate silmadega inimesed ja naised. Vahel peab silmi natukene aitama. Ja vahel, kui ise ei oska, aitavad Sinu inimesed Sind jälle järjele. Või artiklid või raamatud või śokolaad. Ole avatud ja võta kõik vastu! Ja aita ise, kui näed, et keegi vajab väikest tõuget või kohvikuõhtut!





Tuesday, May 2, 2017

Värviline pühapäev ja lapsed ja puuviljad ja rõõm uuest väljakutsest

Seekordne jooga-loovushommik läks kuidagi otse südamest läbi ja ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et ma pean sellest kirjutama! Ilmselt oli siin see asi nüüd, et me panime kokku kõik eriti head asjad nagu lapsed ja jooga ja pühapäevahommiku ja puuviljad (ja maasikad ja viinamarjad ju!). Mis siis saaks üldse valesti minna, eks! Kuna ma võtsin esimest korda kõik omaenda lapsed ka kaasa (jaa, Kahese kaa!), siis ma olin kergelt ärev, et kuidas see kõik nüüd kokku kõlama saab. Aga ma tahtsin seda kindlasti proovida ja see puuviljahommik oli ilmselgelt parim valik. Sest kui Kahesele midagi muud ei meeldi, siis viinamarjad meeldivad igal juhul. Ja tegelikult läks ka ülejäänud osa hommikust väga kenasti ja ma sain tundi läbi viia isegi niimoodi, et käed olid (peaaegu kogu aeg) vabad!

Tere hommikust, pühapäev ehk jooga-loovushommikute puuvilja eri

Suuremad lapsed olid nii elevil ja õnnelikud, et nad said kaasa tulla ja mina muidugi kaa, sest ma nägin kui õnnelikud nad on. Kui nüüd niimoodi loogiliselt mõelda, siis on nende emal küll maailma parim töö, kus kaasas käia! Minu ema töö juures oli arvuti ja koopiamasin ja markerid. Nende emal on teised lapsed, fann, mängud ja puuviljadest ussikeste ja siilide valmistamine. Päris keeruline võrrelda, eksoleju. Kuigi mulle meeldis ikkagi kunagi väga ema töö juures käia. Mis siis, et seal ei saanud trummitantsu teha ja muinasjutte kuulata.

Ja kui nüüd kohevarsti (äkki kuu lõpuks? Ma loodan, et kuu lõpuks!) valmib Haabneemes mu joogasaal, siis ma tahaks küll olla iseenda laps ja kogu aeg oma töö juures hängida! Joogasaalikesel on juba põrand, pooleldi värvitud seinad ja 8 uhiuut tassi! Homme saabuvad vaibad ja varsti kardinad ja logo ja.. Ma ei saa sellele kõigele enam ammu juba pikemalt mõtlema jääda, sest siis ma tahaks lihtsalt õnnest nutta, et kuidas see kõik niimoodi nüüd on läinud. Aga igal juhul - jooga-puuviljahommikuid saab see saal näha küll tuhandeid! (ma veits liialdan, eks. Vist?). Lisaks kõigele muule imelisele - naisteõhtud ja meesteõhtud ja tantsuõhtud ja meditatsiooniõhtud (ja - hommikud) ja kontserdid ja trummiõhtud ja kõiksugused sellised õhtud, millest ma ise kogu aeg unistan! Ma juba nii ootan, et saan teid uksel tervitada ja edasi kutsuda! Varsti näeme!


Töönaine - ja ikka üleni valges, nagu peab.