Tuesday, May 15, 2018

Päevikupidamine ja tänulikkus ja rituaalid ja rõõm

Kunagi kevade alguses sain ma sünnipäevaks ühe sellise tänuväärse täidetava raamatu nagu "Minu lugu", kuhu saab kirjutada iga päev, mille eest ma tänulik olen. Lisaks panna kirja, mis läks hästi, mida saab veel paremini teha. Selline kompaktne üks lehekülg iga päeva jaoks. Ja nüüd mai alguses oli see aeg, mil ma tundsin, et vot nüüd on mul just sellist päevikut vaja täitma hakata. Alguses on ilusasti selgitatud, mida igasse lahtrisse kirjutada ja kuidas sellele kirjutamisele läheneda, mis oli väga abiks just esimestel, kohanemisepäevadel. Hiljem hakkab juba tulema see, mis hakkab tulema. Mulle üldse meeldib see, et see on mingi minu kirjutamiseasi, mille jaoks ma võtangi hetke iga päev. Rituaal.


Ma väga armastan väikeseid rituaale. See on mul siin praegu ajakohane teema ka, sest ma püüan just kokku panna oma isiklikku päevarutiinide nimekirja, mis mind igapäevaselt toetaks. Mõte on selles, et mul on kirjas pisikesed toetavad tegevused, mida päeva jooksul teen, et püsida terve ja rõõmus ja inspireeritud. Eriti olulised on minu jaoks just hommikused käimatõmbamise tegevused nagu varakult tõusmine, klaasitäis sooja vett, külm (no leige..) duśś, jooga, koeraga jalutamine, päeva planeerimine ja smuuti ja toitumine ja muud detailid. Ja ma püüan neid järgida ja olen samas selline hea ja kaastundlik iseenda vastu ega riidle, kui midagi jääb tegemata. Hea oleks, kui vähemalt üks saaks tehtud, et mingi järjepidevus säiliks ja ülejäänud on toetavad. Nimekirja on selleks vaja, et oleks, kust vaadata ja endale neid detaile meelde tuletada. Kui nad on silme ees, siis on tõenäolisem, et nad jäävad meelde ja muutuvad toetavateks mustriteks. Ja ma täiendan seda nimekirja jooksvalt, nii et mingitel perioodidel, kui on selline tunne, võtan oma nimekirjast mingi uue toetava väikse rituaali ja vahetan vana välja - täiesti vastavalt tundele. Või vahetan vana tagasi. Või valin hommikul, millist tahan teha. Selline orgaaniliselt liikuv rituaalidenimistu. Selline värk. Kui ma selle päevarituaalidenimistu mingisse normaalsesse taasesitatavasse vormi saan, siis kindlasti panen selle siia ka. Nii huvitav tulevikus lugeda.

Üleüldse on selline igapäevane tänulikkusemoment minu meelest väga toetav ja värskendav - aitab panna tähele neid häid ja toredaid ja väikeseid, aga ka suuremaid asju, mis on kogu aeg olemas, aga mis kogu aeg meeles ei ole. Noh, et mille eest võiks tänulik olla. Näiteks ilus ja hea kodu, aed, suur köögilaud, armas perekond ja head inimesed ümberringi kuni selleni välja, et meil on õhku ja merd ja metsa ja kohe algab suvi. Kõik jumalastolulised asjad ju! Aga kas meil on iga päev meeles nende eest tänulik olla? Ah? Ja ma siin üldse ei rõhu mingile tänamatusele praegu, tegelikult, vaid pigem just sellele märkamisele ja seeläbi oma mõtlemise (mindseti) häälestamisele.

Just kuulasin siin üht väikest intervjuud ja seal räägiti ka sellest, kuidas positiivsete mõtete, kaastunde ja südamlikkuse rakendamisega oma elus me muudame oma ajukeemiat põhimõtteliselt ja vihastame tänu sellele vähem. Väga mõnus ju. Eriti minu jaoks, kes ma siin viimase nädalavahetuse muudkui vihastan ja pahandan kõikide armastamise vahepeal (sest ma vaatasin ühel õhtul millegipärast poole ööni eurovisiooni ja teisel õhtul tegin muid olulisi asju ja tõdesin, et see on küll hea retsept kurja ja närvilise Greteni. Nagu ma seda ei teaks juba, muidugi. Aga meelde tuli jälle.).

Nii et ma täidan nüüd hommikuti tänulikkusepäevikut ja lisaks ka ikka oma viisaastakupäevikut, kuhu saab iga päeva kohta märkmeid teha ja kus ühe päeva kohta käival lehel on read viie aasta jaoks. See on eriti lahe, sest ma olen seda juba aastakese täitnud ja nüüd ma juba näen, mida ma eelmisel aastal samal ajal oma elust arvasin! Täitsa lõpp, kui ammune aeg see tundub, kui ma seda loen! Selliseid päevikuid peaks Rahva Raamatust leidma ja raamatupoodidest, mina leidsin kunagi Tigerist nagu ma siin kirjutan. Leidsin Rahva Raamatust sellise ja sellise praegu, mis peaks olema sama põhimõttega. Aga no miks mitte võtame lihtsalt ühe paksema kaustiku ja teeme endale ise sellise. Oluline on lihtsalt vaadata, et igale leheküljele mahuks üks kuupäev ja et kuupäevad igal aastal kattuksid. Et oleks toredam.


Selline tänulikkuse kirjapanemine aitab ühtlasi hoida pilti silme ees, mis minu elus parajasti on, mis mind lainel hoiab. Jällegi üks asi, mida on põnev ka tulevikus tagantjärele lugeda. Selline nagu väike läbilõige elust ja detailidest. Mulle hullult meeldib tegelikult päevikut pidada - ma olen seda elu jooksul mitmeid kordi alustanud, aga seda järjepidevust on ikka kuidagi puudu jäänud. Ma siis otsustasin, et see on üks teema, millega ma oma elus tahan edasi minna ja sellesse energiat suunata, see järjepidevus ja päevikukirjutamine. See äkki aitab nende möllavate mõtete ja ideede ja tunnete puhul ka, mis siin peas ikka tihti laiali on. Hea on neid päeva lõpuks kuidagi koondada ja noppida sealt välja see, mis siis täna päriselt oluline on ja oli.

Nii et julgustan teid ka mingil viisil oma mõtteid kirja panema - päevikuna või lihtsalt märksõnadena. Selleks, et:
- olla rohkem oma elus kohal
- märgata rohkem, mõtiskleda
- filtreerida olulised detailid välja ja võtta päev kokku. See annab sellise hea ja kindla tunde, et päev on lõpetatud. Ja laseb võtta reflekteerimisehetke.
- hoida sellise väikse rituaaliga oma elus järjepidevust. Selline järjepidevus toetab raskel ajal - on millelegi kindel olla.
- Et märgata, kus on su elu ja tähelepanu fookus ja võib olla seda teadlikult mõjutada. Näiteks kui mõni muster kipub esile tulema ja Sa tunned, et seda võiks kuidagi lihvida või ülekirjutada nii, et see teeniks Sind paremini.
- nii tore on ju kunagi lugeda!




Saturday, May 12, 2018

Emad ja tütred ehk kuidas kolm tütart, üks ema ja üks vanaema ükspäev linnapeal käisid


(Ilmunud Solarise kodulehel 9.mail 2018)


Kõik emad teavad, et emaksolemine on nagu tśilliga śokolaad – saate aru küll, magus ja siis ikkagi vürtsikas ka ja mõni partii isegi liiga. Aga nagu kõikide asjadega siin ilmas, sõltub emaduse võlu ja valu vaatenurgast. Ja aeg-ajalt, kui keegi on meile jälle mitmeid liiga vürtsikaid partiisid śokolaadi serveerinud ja me oleme need ikkagi ära söönud, on mõistlik ja tervislik end vahelduseks tunnustada ja emaksolemist tähistada!

Mina tähistasin emaksolemist selle kõikide tahkudega sedakorda emadepäeva eel Solarises sümboolselt koos oma ema ja kolme väikese tütrega. Meie ees rullus lahti fantastiliselt ilmekas läbilõige ühe ema (või siis tegelikult kahe, sest minu ema oli ka) päevast lastega väljas. Oli nuttu, oli naeru, oli kooki, oli kisa ja lõppes kõik hästi ehk jäätistega.

Plaanisime alustada hommikut minu ammuses lemmikus – kohvikus Komeet. See on üks selline koht, kus lihtsalt alati on hea olla. See kõrgelt ülevalt alla linnale avanev vaade ja need toidud ja see mõnus kohvikumelu on mind alati võlunud, aga ma pole kunagi sinna koos lastega sattunud. Kaval ema teab, et üheks rahuliku(ma)ks kohvikutamiseks lastega on vaja kindlustada, et neil oleks piisavalt tegevust. Ehkki ma teadsin, et Komeedi vaade on juba iseenesest ägedam kui kolm mängunurka kokku, siis ei võtnud ma riske ja viisin oma neiud ja ema enne kohvikut Tigeri poodi Solarise 0.korrusel. Tiger on nüüd küll selline pood, kus lihtsalt kõik meeled hakkavad tööle ja mitte ainult lastel. Meie eesmärk oli hankida Tigerist värvimisraamatud, et need sisustaksid aega kohvikus toitu oodates ja see õnnestus meil probleemivabalt – igaüks leidis ühe ja jäi taga nutma teist, sest valik oli nii suur! Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja lubasin kõigil valida lõpmatu pikkusega värvilisest salvrätikupakireast oma lemmiku, sest need olid lihtsalt nii lahedad ja kellel neid toredaid salvrätikuid ikka nüüd liiga palju on. Minu ema ei suutnud vastu panna Tigeri üllatuskoti ostmisele, mille sisu selgub alles siis, kui oled selle ära ostnud. Päris põnev, tuleb tunnistada, sest Tigeri asjad on kõik nii toredad, eriti, kui Sul on kolm lapselast, kellele seda toredust laiali jagada (põnevuse säilitamiseks ma loomulikult jätan jagamata, mis seal täpselt sees oli)! Sedakorda me Tigerist lahkusime, et aga hiljem rõõmsalt tagasi tulla, millest jutustan juba varsti.


Komeedis saime endale mõnusa diivanitega nurga vaatega linnale ja niimoodi me seal siis õndsalt värvisime ja ootasime oma kooke. Koogivalikus ei pidanud me muidugi pettuma – lapsed valisid Geishakoogi, Inglikoogi ja Napoleonikoogi (siinkohal olgu öeldud, et ma olen kunagi ka ainult napoleonikoogitüki pärast Komeeti sõitnud) ja ehkki Komeedis on ka lastemenüü ja muud head toitu, ei olnud peale kookide nägemist muidugi keegi nõus midagi muud valima. Aga kuna me läksime tähistama, siis minu meelest ongi see absoluutselt kõige õigem lahendus! Et aga teile ei jääks ekslik mulje, et nii lihtne ongi üks linnapeal kohvikus käimine kolme lapse ja emaga, siis lisaks paarile muule dramaatilisele seigale (nagu eriarvamused lauavaliku suhtes ja selle suhtes, kes siis ikkagi täpselt kelle kõrvale istuda saab ning ühelt minu kaamerahäbelikult tütrelt pildistamiseks nõusoleku meelitamine), tõmbas üks väikestest neidudest enda kleidile (ja vanaema kingadele) terve klaasitäie värskeltpressitud apelsini-greibimahla, mistõttu me end peale söömist (ja pisematsorti draamat) taas Tigerist leidsime ja sealt ühe satsiseeliku (ja sellest tulenevalt ka ühe eriti rõõmsa neiu) võrra rikkamana väljusime. See tekitas väikseid lisapingeid (ja kaks kurvemat neidu) ja loendamisi, kes kui palju on viimasel ajal endale poest seelikuid saanud (või ei ole). Aga samas olime õnnelikud, et selline pood Solarises kohe võtta oli, kust leiab lahenduse peaaegu kõikidele meie probleemidele!



Järgmisena suundusime Apollo raamatupoodi, sest raamatupood on minu jaoks üks inspireerivamaid kohti üldse. Ja et ma väga soovin, et meie digiajastulapsed ikkagi ka selle osaga elust ja kultuurist kontaktis oleksid, viin ma neid ka sinna üsna tihti. Näiteks on meil traditsioon, et iga laps võib sünnipäeval omale raamatupoest uue juturaamatu valida. Kuna oli juba sedasorti pidulikum linnaskäik, lubasin neil seekord valida mitmepeale ühe. Minu õnneks oli Andrus Kivirähk just uue lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“ välja andnud, mis oli nii kutsuvalt esiletõstetud ja nii toreda kaanepildiga, et meie lapsed selle kohe rõõmsalt riiulist haarasid ja ilma pikema draamata (sest sellistes kolmepeale jagamise küsimustes on palju draamapotentsiaali) olimegi ühisele otsusele jõudnud. Ehkki, tuleb ka kerge kurbusenoodiga õhata, et Apollo on Solarises väga mõnus suur ja eraldi lasteosakonnaga ja seal oleks olnud tohutult avastamist, aga see kõlab juba nagu eraldi seiklus.


Esimeselt korruselt läbi jalutades leidsime eest Eesti kosmeetikapoe Pillerkaar, kust soetasime kõige pisemale neiule päris oma Jovely maasika huulepalsami, mille üle ta täiesti üle mõistuse rõõmus oli ning kus avastasime lahedate sõnumitega Moshi kosmeetikatooteid, mida oleks tore näiteks kellelegi emadepäevaks kinkida! Meie leidsime igaühele adekvaatse sõnumi (näiteks üks tarbimishimu talitsemise probleemidega tütar sobis imeliselt poseerima sildiga „vähem on rohkem“ ja ema leidis sildi „tule anna musi“). Üleüldse on tegemist ühe armsa poega, mis on juba sellepoolest eriline, et sealt on ühe katuse all ainult kodumaised tooted.


Kuna Solarise toidupood on üks linna parimaid oma varustatuse poolest ja põnevate ja tervislike toodete valiku poolest, siis otsustasin panna meie hommikule väärilise ja rõõmsa punkti ja haarata sealt lastele kojusõidule väsimustunnete kõrvalejuhtimiseks kaasa meie kodumaised ja imelised Jäämari pulgajäätised, mis maitsevad nagu külmutatud smuutid rohkete marjadega. Jäätiseletis oli veel mitmeid ahvatlevaid kodumaiseid käsitööjäätiseid, aga neid võime kaasa haarata juba päris-emadepäeval, kui läheme emale külla ja saame jälle emaksolemist tähistada!


See emotsiooniderohke hommik jättis meie hingedesse mõnusa sooja tunde – niimoodi kolme põlvkonnaga kohvikutama ja poodidesse uudistama ja inspiratsiooni koguma pole me just liiga tihti sattunud. Minu meelest võiks sellest saada lausa meie pere emadepäevatraditsioon. Järgmisel korral haarame õe ja õelapsed ka kaasa ja vallutame siis kõik koos kogu Solarise. Ja kuna me kinno seekord ei jõudnud, siis ehk järgmisel linnapäeval oleks tore veel see ka ette võtta. Siis teame, et võtame kohe terve päeva vabaks, et jõuaks kõiki toredaid kohti nautida.

Minu jaoks on Solarises olnud alati selline kummaline ja kutsuv vaib – ma ei oskagi seda kuidagi täpsemalt seletada, sest asi pole poodides, kohvikutes ja kinodes (kuigi need on ju ka muidugi toredad), vaid milleski muus. Mulle tundub, et see on Solarise Vaim.