Thursday, July 12, 2018

Harjutusi iseseisvumiseks ehk lapsepõlvesuved, piiride seadmine ja kasulikud konfliktid

 

Ma olen siin viimastel kuudel avastanud enda jaoks podcastid ja üldse igasuguse järelkuulamise võlud. Alustasin kunagi ammu juba Hallo Kosmose järelkuulamisest, mida sain rahus teha, kui lapsed olid ära ja ma kuulasin vanu põnevaid saateid kappide koristamise kõrvale. Või näiteks oli mul suviti traditsioon selle saatel öösiti marju puhastada. Ah, good times.

Paar kuud tagasi avastasin enda jaoks Popkulturistid ja siis ma kuulasin neid kogu aeg lastele lasteaeda järele minnes ja üldse üksi autoga sõites, koristades ja süüa tehes. Ülimõnus ja efektiivselt kasutatud aeg, minu meelest. Ehkki auto on ju ka asendamatu koht ja võimalus laulmiseks, on mul praegu mingi faas, mil ma tahan just pigem igasugustel ajakohastel ja muidu elulistel teemadel kaasa mõelda. Siis alustas millalgi podcast Armastusest, mis on jälle selline omamoodi hingekosutav kuulamine sellest, kuidas inimesed näevad armastuse kogemist erinevatest nurkadest. Ja siis jõudsin Vikerraadio Peresaateni, mida siin nüüd andunult mitu nädalat järelkuulanud olen - suhteteemad, vanemluseteemad ja igasugused psühholoogilised selgitused suhete ja suhtlemise mõistmise toetamiseks. Ja selle pika jutuga jõudsingi nüüd siia, kust ma alustan.

Tänu ühele Peresaate episoodile, kus räägiti parajasti emadusest ja ülehoolitsemisest, saingi ma aru, et ma olen endale vaikselt auku kaevanud siin. Seda "teen laste eest liiga palju ära ja siis ise virisen, et kõik ootavad, et ma neid teenindaksin" auku. Ma ei saagi veel päris täpselt aru, kust see alguse on saanud või kus selle mustri juured on siis, aga sellega ma jõuan selle mustri ülekirjutamisega paralleelselt tegeleda. Või hiljem. Oluline on, et ma saan aru, et selline muster tõepoolest minu emakäitumise osa on. Ja ma muudkui teenindan ja pahandan ja teenindan ja pahandan ja tihti üheaegselt. Et samal ajal kui ma pahandan, miks lapsed ei võiks ise endale sahtlist lusikaid tuua, viin neile lusikad. Sellistlaadi auku või lausa karjääri olen siin vapralt ja kindlalt kaevanud.

Ma mõtlen, et mulle pole ilmselt lihtsalt enne kohale jõudnud, et lapsed on vahepeal suuremaks kasvanud. Et tegelikult on suur osa neist juba täitsa inimesed ja võiksid vabalt hoopis minu koduteenindusealast töökoormust vähendada, mitte suurendada. Ühesõnaga, õnneks jõudis see kõik mulle ühel hetkel kohale ja ma tegin kohe kleidikeste välkkoosoleku, teatades neile, et meil hakkab suvine iseseisvuskool, kus kõik saavad igasuguseid asju ise teha ja mina olen toetav jõud. Ja kusjuures, ma pean tunnistama, et tulemused on juba täitsa mõõdetavad ja võiks öelda, et rahuldavad! Ja mitte eriti suureks üllatuseks mulle, olen selle ürituse peamine torpedeerija ma ise, sest ma võitlen pidevalt oma ihaga kõike ise kiiresti ja efektiivselt ära teha (sest see oleks ju lihtsalt nii tohutult palju kiirem ja efektiivsem! Lühikeses plaanis)

Millised on tulemused? Näiteks viivad kõik peale sööki juba automaatselt ise oma taldrikud kööki (jah, see on suur asi!)! Siis teevad nad endale ise võileibu ja pakivad need oma sponaansetele piknikele kaasa, aeg-ajalt aitavad süüa teha ja lauda katta (ja selle sügavam juurtamine rutiiniks on minu järgmine eesmärk), toidavad koera ja lasevad õue jms pisemad toimetused. Aga suurim rõõm on mul selle üle, et nad tahavad ja julgevad ratastega siin külavahel ringi sõita, ise külapoes käia ja külalastega suhledes ja kembeldes oma sotsiaalseid oskuseid lihvida - ma näen siin paralleele oma lapsepõlvesuvedega maal ja see teeb mind lihtsalt üle mõistuse õnnelikuks, et nad saavad seda kogeda! Iga päev kuulen siin jooksvalt selliseid elulisi üleskerkinud muresid ja mõttekäike, kuidas neid võiks lahendada - keegi võttis kellegagi kampa, keegi kiusas, keegi ütles kellelegi midagi, keegi lubas, et ei ole enam sõber jne. Ja sinna juurde ohtrasti jalgratastega uute kohtade avastamist, ajataju kaotamist ja lihtsalt hommikust õhtuni õuesolemist. Nagu minu lapsepõlves.

Umbes nii lähedalt ma neid päeval näengi, kui üldse.

Ainus erinevus minu lapsepõlvega seisneb selles, et minu lapsepõlves oli vähem ahvatlevaid ekraane. Multikaid näidati kindlal kellaajal ja muid ekraane polnudki. Meil on reegel juba siin mitu aastat vist isegi, et nädala sees me multikaid ei vaata. Ja kui teistel kleidikestel on sellest suhteliselt ükskõik, siis Seitsmene ikka veel testib selle reegli painduvust. Mida sellel ei ole. Juba ammu. Aga testimine on järjepidev ja selle paindumatus põhjustab ikka veel pahameelt.

Üks asi, mida ma aga Peresaatest veel kaasa sain on tarkusetera, et ema ei tohiks karta lapsega konflikti minna, vaid terved konfliktid aitavad hoopis lapse arengule kaasa. Mõeldud on siis just selliseid põhjendatud konflikte, mille alla ma ka kenasti sellesama ekraanipiiride seadmise haagiksin (ja teine aktuaalne konflikt, mis meil siin pidevalt tõusetub, seondub toitumisega). Sest lihtsam oleks ju konflikti vältida ja lasta tal neid multikaid vaadata. Kasvõi ühe. Lihtsam siis lühemas perspektiivis. Aga pikemas perspektiivis tunnen, et see ei teeni tema huve. Sest nüüd on tal teadmine, et ta peab kasutama loovust ja leidma muid toredaid tegevusi multikavaatamise asemel, kui parajasti midagi teha ei oska (mida ta tegelikult ju leiab. Igavus on loovuse ema.). Teiseks on tema puhul alati peale teleka ees istumist näha muutuseid olemises ja temas tekib mingi selline loidus ja tahtmatus midagi teha, mis kasvab edasi kergeks ärrituvuseks. Seega sain ma aru, et pikemas perspektiivis targem jätkata selle piiri hoidmist, isegi kui see tekitab vahel hetkes konflikte. Ja selle võrra on nädalavahetusehommikute multikavaatamised romantilised ja väärtuslikumad.
(Muidugi ei taha ma siin anda hinnanguid neile, kelle jaoks multikavaatamine pole probleem. Igal perel on igasugustes asjades mingid oma reeglid ja piirangud ja põhimõtted, mis just nende peres toimivad ja nii ongi ju hästi.)

Igal juhul mind väga kõnetas see konfliktiteema, sest ma täheldasin, et mul on küll kalduvus mõelda, et ma ei taha konflikte, sest ma tahan olla hea ema ja konfliktid justkui näitaksid, et ma ei ole. Aga tegelikkuses võtan lastelt konflikte või vastandumist vältides ära võimaluse kasvada, mis on ema üheks ülesandeks. Ja võimalus kasvada on siin lapsel, aga emal kaa ju. Ja selle aluseks on olukordade hindamine lähtudes just pikemast perspektiivist, mitte lühemast. Selline ebapopulaarne ülesanne. Aga samas nii õige ja loogiline kuidagi. Ja nii ma siin vaikselt seda seedin ja püüan vaikselt end ümber harjutada ja seda mõtet kuidagi teadlikumalt rakendada. Sest see konfliktivältimiseteema ei ole aktuaalne ju ainult suhetes lastega, vaid kõikides suhetes. Kui keegi suhtes väldib konflikte, siis võtab ta teiselt poolelt ära võimaluse endast aru saada ja kogu suhtelt võimaluse sügavamaks kasvada. (Ah, aga nii ebamugav on ju konfliktides, ma tean.)

Mõned nädalad tagasi sai Seitsmene endale telefoni, et ta saaks meid igal ajal kätte ja vastupidi, kui ta on kodust eemal või kui meie oleme eemal ning selleks, et ta saaks suhelda sõbrannadega ning neid välja kutsuda, kes siin lähistel elavad. Supermugav. Aga ka sellega seoses on meil iga natukese aja tagant ikka sellised üsna ühetaolised vestlused, milles Seitsmene tahab oma telefoni mänge, et neid "kord nädalas mängida" ja mina hellalt, aga kindlalt meelde tuletan, et telefon suhtlemisvahend (ja kord nädalas võib vabalt issi telefonis mngida). Millest ta saab iseenesest aru, aga ahvatlused on kiuslikud. Osadel lastel ju on (ja see on täiesti eraldi teema, mida lahata, see "miks teistel on ja minul ei ole"). Ja sellepärast ta jälle aeg-ajalt katsub kui vettpidav see mängudereegel ikka on. Ja ma ei ole sajaprotsendiliselt mängude vastu - moodsad ajad ja moodsad mängud (millest ju paljud on väga arendavad ka), aga eriti siin suvel tahaks ma, et laste tähelepanu oleks rohkem õues ja õuemängudel ja sõpradel ja vanade heade aegade moodi suvepuhkusel. Mingil hetkel ilmselt tuleb ka see reegel üle vaadata - iseseisvuse huvides, aga hetkel see töötab.

Sellegipoolest ei kahetse ma telefoni soetamist absoluutselt, sest ma näen, kui palju see on andnud talle juurde julgust ise suhelda ja kui tugevalt see suhtlemine tema enesekindlust tõstab. Enne ei tahtnud ta oma häbelikkuses üldse telefoniga rääkida, aga nüüd võtab julguse kokku ja harjutab. Ja helistab lausa ise, mis oleks kuu tagasi ta täiesti endast välja ajanud. Lisaks motiveerib WhatsApp teda kirjutama ja niimoodi täiesti praktilisest vajadusest tulenevalt õigekirjapraktikat saama, mis on ka suur asi. Ja seda suure tüdruku hoiakut, mis sellega kaasneb, on lihtsalt nii ilus kõrvalt vaadata.



1 comment:

  1. Dr Itua ravib minu HIV-i, olen olnud ARV tarbimine 10 aastat. Ma olen olnud valus, kuni tulin üle dr Itua blogides site.I e-posti talle oma üksikasjad minu HIV ja minu asukoht selgitasin iga asi talle ja ta ütles mulle, et ei ole midagi hirmul, et ta ravib mind Ta andis mulle garantii, Ta palub mul maksta esemete eest, nii et kui ma paranen, näitan ma tänulikkust ja andsin tunnistust oma tervendavatest maitsetaimedest, mida ma kavatsen teha sinu ülejäänud HIV-i jaoks. ja muud haigused näevad dr Itua.I head tööd. Ma sain ta ravimtaimi EMS Courier'i teenuse kaudu, kes toimetas oma postkontorisse 5 tööpäeva jooksul. Dr Itua on aus mees ja ma hindan teda tema hea töö eest. ta hindab teda ja ülejäänud mu sõpru ka liiga, on rõõm mulle, et ma olen vaba pillid ja võttes, et rasva belle on nightmare.you mõistate, mida ma räägin, kui teil on sama probleem ma olin olles siis mitte nüüd küll. Ma olen vaba ja tervislik Suur tänu dr Itua Herbal Centerile. Mul on ka tema kalender et ta hiljuti mulle saatis, ta ravib igasugust haigust, nagu vähk, herpes, fibromüalgia, Hiv, B-hepatiit, maks / neerupõletik, epilepsia, viljatus, fibroid, diabeet, Dercum, Copd ja ka tagastama Ex Lover Back. Siin tema kontakt .drituaherbalcenter @ gmail.com Või Whats_app number +2348149277967

    ReplyDelete