Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.
Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!
Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).
Karbikaunistamine
Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.
Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!
Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!
Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.
Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.
No comments:
Post a Comment