Monday, July 4, 2016

Väikesed lapsed ja suured heateod ehk kuidas lapsevanemaid paari tunniga õnnelikuks teha

Käisime nädalavahetusel abikaasaga ilma lasteta sünnipäeval! Seda siis tänu abikaasa õele, Tädi M-ile, kes oli täiesti vabalt valmis nendega laupäevaõhtut veetma tulema. Olgu ka märgitud, et ta pole enne kõiki kolme hoidnud, veel vähem kõik kolme magama pannud. Ma ise vaikselt mõtlesin, et kui mulle jääb kasvõi pisike tunne, et ta pole selleks valmis, siis võin vabalt kell üheksa kodus tagasi olla (sest ma olen juba poolteist aastat harjunud niimoodi kiirpiduline olema. Sest Ühene hakkas (noo, võib olla mitte päris niimoodi omaalgatuslikult, eksole) alles kaks kuud tagasi rinnapiimavabaks ja polnud seni kogu oma elu jooksul kordagi õhtuti kellegi teise kõrval uinunud. Nii ma siis pidutsesin alati paar esimest peotundi ja siis läksin koju (lastega) magama. Ja see ei olnud minu jaoks probleem. Muidu oleks ma ju mingi muu süsteemi välja mõelnud. Pigem ma kuidagi ei viitsinud hakata midagi muutma ja kuna kõik toimis, siis nii oligi. Ja ma ju alati teadsin, et see on ajutine. Asi see siis poolteist aastat on niimoodi kiirelt pidutseda. Ja mitte käia teatris, kontserditel..). Aga kuna tädi M tundus ilma ühegi probleemita väljakutseks valmis olevat, püüdsin mina kaa siis võtta seda kui mingit täiesti tavalist asja ja natuke tutvustasin meie magamaminekurutiini ja lehvitasin ja nii me läksime. Peole. Ja samal ajal mängles Tädi M mängleva kergusega meie lastega, söötis neid, aitas pidžaamadesse, puhus kriimustusele peale (ja otsis sinna ka tuhkatriinuplaastri!), luges unejutud ära ja kussutas kõik tuttu. Ja pärast ütles, et jumala eest, miks te mind nii vähe laste juurde kutsute (!). Ma ei tea ühtegi ilusamat asja, mida saaks keegi ühele lapsevanemale öelda (peale selle, et lapsed on imelised inglid)!

"Harilik ronihaldjas" Pildi autor: Tädi M
 
Ja samal ajal sattusime sünnipäeval arutlema justnimelt ema/isa (laste)vaba aja teemal. Et ilma selleta võiks põhimõtteliselt juba kohe hulluks minna. Ja siis et kuidas seda siis tekitada ja kes peaks samal ajal lapsi lõbustama. Esimesel kohal olid muidugi vanavanemad. Nemad on tavaliselt juba ise ka natuke rohkem valmis oma lapsehoidmisekätt pakkuma (ja kellelt muult ikka ühel lapsel abi paluda kui mitte oma emmedelt-issidelt. Mis ei tähenda, et me võtaksime teie lastehoidmist enesestmõistetavana. Mkmm. Tänu teile pole me (päris) hulluks läinud). Aga moodsad vanavanemad on ka tihti hõivatud või siis elavad kaugel. Ja kõigil ei ole ka niimoodi vedanud nagu meil, et oleks hunnik abivalmeid tädisid kohe vabalt võtta (me oleme nii õnnelikud, kallid tädid M ja M ja B!).

Ja siis pakkus üks minu vestluskaaslastest üldsegi välja, et tema võiks vabalt hoida sõbranna lapsi, et ta saaks minna ennast (ja ka näiteks abikaasat) tuulutama.  Ja see oli muidugi jälle seesama maailma kõige ilusam asi, mida ühele lapsevanemale öelda ja teiseks täiesti geniaalne. Selles mõttes, et kuidas ma ise selle peale tulnud ei ole? Või noh, miks ma pole seda mõtet edasi mõelnud, isegi kui see mingil kujul on mu peast läbi käinud? Sest me ju oleme ka ikka päris palju kodused ja miks siis ei võiks veel mõni laps tulla siia vahel aega veetma, et nende vanemad saaksid samal ajal minna kuhugi mujale oma täiskasvanuteaega veetma (mitte et me nende vanemaid külla ei ootaks - see oleks ju veel eriti tore! Aga siis see oleks mingi teise pealkirjaga üritus). Muidugi, tuleb tunnistada, et mul on viimased kuus aastat olnud pidevalt mõni oma beebi süles või kõhus. Ja ümberringi on lapsed ka muidugi võib olla olnud liiga pisikesed, et leppida kuskil külapeal kellegi neljandaks lapseks olemisega. Aga igal juhul - praegu tundub see küll täiesti suurepärase mõttena! Või heateona. Teate küll ju - tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse!

See on tõesti heategu. See kellegi laste hoidmine. Kasvõi paar tundi. Et suured inimesed saaksid minna sööma või kinno või maidea, kasvõi lihtsalt kodus diivanil istuda, ilma et keegi neid kusagil samal ajal kohe vajaks. Ma tean seda hästi. Seda õndsat tunnet, kui keegi on siiralt hea meelega nõus tulema ja minu lastega mängima, neid toitma, kasima ja võib-olla vahel isegi magama panema!
Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada (nagu ka seda tunnet, mis on peale sellist lastevaba aega. Selline värske ja laetud. Selline, et mingi aja ei aja ükski ving närvi). Aga ma arvan, et ka kõik kellel on vähemalt üks laps, noogutavad praegu.

Ja samas ma mõtlen siin, et kui meile peaks tulema külla mõni laps, kelle vanemad talle (vabaduseootusest põlevate silmadega) lehvitavad ja lubavad varsti tagasi tulla, on minu lapsed tõenäoliselt suure pinge all suutmata otsustada, kuhupoole külalist kõigepealt mängima viia. Ja kui see probleem saab lahendatud, siis ei küsiks keegi minult keset söögitegemist, kas ja millal mina tulen (ja miks ikka veel ei tule) mängima/lugema/joonistama/meisterdama/joogat tegema. Nii et heategu peseb heategu sellisel juhul. Minu lapsed õnnelikud, külalislaps õnnelik (loodetavasti) ja tema vanemad kohe eriti õnnelikud. Ja mina ka, sest ma peaaegu et tunnen nende vanemate kõiki neid erinevaid tundeid, kui ma sellele mõtlen. Lisaks sellele, et ma saan samal ajal ka näiteks süüa teha või pesuruumi koristada (see on nagu Tallinna valmimine, see pesuruumi koristamine. Ma muudkui käin ja pesen ja voldin ja viin väikeseid kleite väikestesse kappidesse, aga teiselt poolt tuleb neid kogu aeg sisse tagasi. Sekka ka voodilinu, mis on sattunud õnnetusteohvreiks. Muideks, lugesin, et feng shui kohaselt asub majaplaani ja ilmakaari vaadeldes minu pesuruumis karjääri- ja teekonnanurk. Ja võin täitsa öelda, et pole ka seal karjääri- ja teekonnanurgas mul tõesti-tõesti sellist pedantset korda praegu. "Mu karjäär on nagu mu pesuruum - raske on sealt seda õiget kleiti leida". Sellise slogani mõtlesin praegu välja.)

Nii et tegelikult võiks ju täiesti toimida selline lastevanematest sõprade vastastikune lastehoidmise kokkulepe. Eriti hädavajalik oleks see neile, kel võib olla laste vanavanemad elavad kaugel või neid polegi või misiganes see põhjus on, et nad ei saa selles osas abiks olla. Aga igal juhul on selle puhul selliseks suureks eesmärgiks see, et vanemad saaksid vahepeal tunda end suurte inimestena ja paarina ja lihtsalt natuke vabamalt (käia nii kinos, et keegi ei hakka hirmsa koha peal nutma ega taha põneva koha peal pissile või restoranis nii, et võib terve oma toidu ära süüa kuni see on veel soe, pannes sealjuures tähele ka mis toit see on üldse). Juba paaril tunnil vabal ajal on tervendav toime. Ausõna. Ja tasuda saab selle imelise vaba aja eest muidugi lastehoidmisega.


No comments:

Post a Comment