"Harilik ronihaldjas" Pildi autor: Tädi M
Ja siis pakkus üks minu vestluskaaslastest üldsegi välja, et tema võiks vabalt hoida sõbranna lapsi, et ta saaks minna ennast (ja ka näiteks abikaasat) tuulutama. Ja see oli muidugi jälle seesama maailma kõige ilusam asi, mida ühele lapsevanemale öelda ja teiseks täiesti geniaalne. Selles mõttes, et kuidas ma ise selle peale tulnud ei ole? Või noh, miks ma pole seda mõtet edasi mõelnud, isegi kui see mingil kujul on mu peast läbi käinud? Sest me ju oleme ka ikka päris palju kodused ja miks siis ei võiks veel mõni laps tulla siia vahel aega veetma, et nende vanemad saaksid samal ajal minna kuhugi mujale oma täiskasvanuteaega veetma (mitte et me nende vanemaid külla ei ootaks - see oleks ju veel eriti tore! Aga siis see oleks mingi teise pealkirjaga üritus). Muidugi, tuleb tunnistada, et mul on viimased kuus aastat olnud pidevalt mõni oma beebi süles või kõhus. Ja ümberringi on lapsed ka muidugi võib olla olnud liiga pisikesed, et leppida kuskil külapeal kellegi neljandaks lapseks olemisega. Aga igal juhul - praegu tundub see küll täiesti suurepärase mõttena! Või heateona. Teate küll ju - tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse!
See on tõesti heategu. See kellegi laste hoidmine. Kasvõi paar tundi. Et suured inimesed saaksid minna sööma või kinno või maidea, kasvõi lihtsalt kodus diivanil istuda, ilma et keegi neid kusagil samal ajal kohe vajaks. Ma tean seda hästi. Seda õndsat tunnet, kui keegi on siiralt hea meelega nõus tulema ja minu lastega mängima, neid toitma, kasima ja võib-olla vahel isegi magama panema!
Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada (nagu ka seda tunnet, mis on peale sellist lastevaba aega. Selline värske ja laetud. Selline, et mingi aja ei aja ükski ving närvi). Aga ma arvan, et ka kõik kellel on vähemalt üks laps, noogutavad praegu.
Ja samas ma mõtlen siin, et kui meile peaks tulema külla mõni laps, kelle vanemad talle (vabaduseootusest põlevate silmadega) lehvitavad ja lubavad varsti tagasi tulla, on minu lapsed tõenäoliselt suure pinge all suutmata otsustada, kuhupoole külalist kõigepealt mängima viia. Ja kui see probleem saab lahendatud, siis ei küsiks keegi minult keset söögitegemist, kas ja millal mina tulen (ja miks ikka veel ei tule) mängima/lugema/joonistama/meisterdama/joogat tegema. Nii et heategu peseb heategu sellisel juhul. Minu lapsed õnnelikud, külalislaps õnnelik (loodetavasti) ja tema vanemad kohe eriti õnnelikud. Ja mina ka, sest ma peaaegu et tunnen nende vanemate kõiki neid erinevaid tundeid, kui ma sellele mõtlen. Lisaks sellele, et ma saan samal ajal ka näiteks süüa teha või pesuruumi koristada (see on nagu Tallinna valmimine, see pesuruumi koristamine. Ma muudkui käin ja pesen ja voldin ja viin väikeseid kleite väikestesse kappidesse, aga teiselt poolt tuleb neid kogu aeg sisse tagasi. Sekka ka voodilinu, mis on sattunud õnnetusteohvreiks. Muideks, lugesin, et feng shui kohaselt asub majaplaani ja ilmakaari vaadeldes minu pesuruumis karjääri- ja teekonnanurk. Ja võin täitsa öelda, et pole ka seal karjääri- ja teekonnanurgas mul tõesti-tõesti sellist pedantset korda praegu. "Mu karjäär on nagu mu pesuruum - raske on sealt seda õiget kleiti leida". Sellise slogani mõtlesin praegu välja.)
Nii et tegelikult võiks ju täiesti toimida selline lastevanematest sõprade vastastikune lastehoidmise kokkulepe. Eriti hädavajalik oleks see neile, kel võib olla laste vanavanemad elavad kaugel või neid polegi või misiganes see põhjus on, et nad ei saa selles osas abiks olla. Aga igal juhul on selle puhul selliseks suureks eesmärgiks see, et vanemad saaksid vahepeal tunda end suurte inimestena ja paarina ja lihtsalt natuke vabamalt (käia nii kinos, et keegi ei hakka hirmsa koha peal nutma ega taha põneva koha peal pissile või restoranis nii, et võib terve oma toidu ära süüa kuni see on veel soe, pannes sealjuures tähele ka mis toit see on üldse). Juba paaril tunnil vabal ajal on tervendav toime. Ausõna. Ja tasuda saab selle imelise vaba aja eest muidugi lastehoidmisega.
No comments:
Post a Comment