Kuidas kasvatada inimesi

Ma olen vist suutnud luua kuvandi, et elu kolme väikese lapsega kodus - see on imelihtne! Et ongi ainult lilled, koogid, kleidid, roosad beebid ja päike. (Ma tahaks niiväga kirjutada: "Te olete kõik asjast õigesti aru saanud!")

Kuidas nüüd seda teile öelda - ilmselt "imelihtne" pole päris õige sõna. Ma pakuks pigem "põhimõtteliselt võimalik" või "päris huvitav kogemus" või "tõhusaim ja kiireim viis kõikide oma (ja abikaasa) tugevuste ja nõrkuste väljaselgitamiseks". See tugevuste-nõrkustevärk võib päris šokeeriv olla alguses. On selgunud, näiteks, et ma polegi nii tśill ja tasakaalukas kui ma alguses arvasin. Ja et mu hääl võib olla päris hirmutav. Ja mingitel hetkedel tuleb end kõrvalt vaadates tõdeda, et ma olen üsna halb lapsevanema versioon. See on päris imelik tunne, see enese kõrvaltvaatamise tunne - nagu vaataks sellist õudusfilmi. Ma näen, et kõik läheb täiesti valesti, aga ma ei saa seda kuidagi peatada ka. Tahaks kampsuni sisse peitu minna kuni see hirmus koht mööda läheb. Alati läheb, õnneks. Aga selleks peab ikkagi enne kampsuni seest välja tulema ja sellele õudusele vapralt näkku vaatama, teda natuke korrale kutsuma, talle mõningaid tuntud tõdesid meelde tuletama ja julgustama teda sisse-välja hingama (selguse huvides mainin, et see õudus olen ikka mina, mitte mu lapsed, eks). Siis järgneb selgitustevoor, vabandused-kallistused-värgid ja olengi jälle pääsenud. Paraku väikeste hingemarrastustega, et ma olen põhjustanud väikestele rikkumata hingedele marrastusi. Aga parim, mida ma teha saan, on möödunud olukorda veits analüüsida (ja enamasti saab teha järelduse, et ma olen väsinud. Mis enamasti tähendab, et ma olen jälle unustanud endale isiklikku aega võtta), teha väikseid tähelepanekuid ja siis kogu värk endale andeks anda. See ajaga omandatud oskus näitab jällegi tugevust, sest põdema jäämine on päris lihtne ja üsna kasutu tegevus.

Tekib küsimus, et kuhu see stabiilne inimene kadus siis. See stabiilne inimene, kes enne lapsi vastutas ainult iseenda eest ja sai endaga ilusti hakkama, peab nüüd hakkama ühele (siis kahele. jaa kolmele) väikesele toorikule eeskujuks ja asetama tooriku(te) vajadused enda omadest (vähemalt mõneks ajaks) ettepoole. Ehk, põhimõtteliselt ütlema oma egole, et, noh, step down. Ja siit algab kogu see kaunis teekond läbi iseenda seesmiste koobaste, mis loodetavasti lõppeb seal, kus see päris mina on. Sest kui tuleb olla eeskujuks ja anda ühele toorikule kaasa täisväärtuslikuks eluks vajalik varustus, tuleb enne jõuda arusaamiseni, mis see üldse minu jaoks tähendab. Noh, milline üldse üks täisväärtuslik elu on ja milliseid aspekte ja kuidas üldse serveerida. Sest selle tooriku maailmakäsitlus areneb läbi minu filtri ju. Ja siis tulebki teinekord ette selliseid olukordi, kus tundub, et võib olla ma olen hoopis kõigest valesti aru saanud. Ühesõnaga käib üks lõputu kahtlemine ja katsetamine ja eksimine ja avastamine. Ja kuna meie lastel on kaks vanemat, siis võime seda kõike rahulikult kahega korrutada (mul hakkas juba järgmine postitus peas küpsema praegu). Ja ma pean tunnistama, et kui seda olukorda nüüd maksimaalselt ära kasutada, võib sealt koobastest ikka päris valgustatuna välja tulla.

Ma olen vist tänu sellele kõigele kujunenud väikestviisi parenting junkie´ks. See erinevate lapsevanemlusele lähenemiste viiside uurimine ja katsetamine praktikas on lihtsalt nii põnev. Ja et minu katsed oleksid ikkagi tõsiseltvõetavad, olen ka varunud siin piisavalt inimmaterjali. Kolm. Praegu piisab.

Tänaseks ma tõesti tunnen, et ma liigun õiges suunas. Ma olen suutnud luua endale mingi baasväärtuste süsteemi, mida ma oma pikal teel aluseks võtan ja see on mind päris hästi teeninud! Kõige aluseks on, olgu öeldud, oma sisetundest ja südamest lähtumine, nende usaldamine ning eristamine aastate jooksul juurdunud mustritest, mis on saanud alguse kuskil kauges minevikus ja mis vahel tahavad kõike ilusat ära rikkuda. Ja raskematel aegadel (see tähendab üheksal juhul kümnest kurnatust, mis on viiel juhul kümnest tingitud vähesest unest ja ülejäänud juhtudel jälle lihtsalt suutmatusest seda oma aega võtta, mis on üheksal juhul kümnest tingitud minu enda rumalusest) aitab mõne blogi või artikli või raamatu või isegi tsitaadi lugemine meelde tuletada, millele keskenduma peaks. Aegamööda (tänu pidevale praktikale) need sobivaimad lähenemised, põhimõtted ja väärtused juurduvad ja muutuvad loomulikuks. Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen kindlasti tasakaalukam ja endas kindlam kui näiteks kaks aastat tagasi. Ehkki kolmanda lapse sünd loob pigem just arvamuse, et kõik peaks olema hoopis keerulisem. Keeruline on harjuda sellega, et mind peab jätkuma nii mitmele inimesele, kuid samas see sisemine kindlus, mis järjest lisanduvate lastega koos kasvamisega on süvenenud, on jälle hirmus julgustav.

Nii et jaa, see logistika ja möll ja kurnatuse aste, mida ma olen võimeline õhtuks saavutama, on kolme lapse puhul märkimisväärne. Ja sellest tulenevalt ma kindlasti ei käsitse kõiki kriisiolukordi alati kõige õigemal viisil. Aga kõik intsidendid lõppevad siiski alati ausate vabanduste, selgituste ja armastusega. Ja see, kuidas ma tunnen, et ma lapsevanemana kasvanud olen ja õppinud oma südamest lähtuma, on see liikumapanev jõud. Nii et elu kodus kolme lapsega võiks iseloomustada veel sõnadega "kurnav, ent tiivustav". Ja kliśeekoht ka: ma ei vahetaks seda kõike mitte millegi vastu. Ausõna.