Ja siis kui me keset ööd koju jõudsime, olin ma täiesti kindel, et järgmine päev saab olema selline.. väsinud moega. Aga teate! Mul oli hoopis täiesti uskumatu päev, mil minust lihtsalt purskas imelisi ideid välja, mul oli sada eriti lahedat erinevat tulevikuvisiooni, kõik tundus võimalik ja ilus ja tuju ja elujõud oli laes (mul tulevad praegu ka külmavärinad selle peale mõeldes!). Minaidea, mis kanalid mul selle linnapealkäimisega avanesid ja mis see täpselt selle initsieeris. Võib olla siis see vabadusetunne? Noorusetunne? Tuli meelde? Igal juhul ma pole ammu nii avatud ja inspireerunud olnud! Supervärskendav!
Pilt noorusest, mil ma olin ka rõõmus
Ma natukene kartsin, et see läheb üle ja sellepärast ma muidugi nautisin seda seletamatut pühapäeva kohe eriti. Aga, ma pean tunnistama, et kui võib olla see suurem eufooria elust natukene vaibus, siis ikkagi on mul praegu ka eriti hea olla ja meeled avatud ja elu on ilus ja mingi kummaline jõud on soontes. Pole muidugi eriti raske ka rõõmus olla, kui õues on 27 kraadi ja saab poolpaljalt ringi hüpata. Võib olla seda kõike illustreerib ka see, et ma käisin eile õhtul peale lastega rannaskäiku jooksmas! Üle saja aasta! Ehk et kehasse on tekkinud jõud, mis otsib erinevaid väljundeid ja minu asi on neid talle pakkuda! Can do!
Kuna mul inspireerivast pühapäevast pilte pole, siis pakun lohutuseks seda toredat eilset rannapilti
Ja seda.
No comments:
Post a Comment