Jalutamisepostitus ehk elamus spontaansest kojukõndimisest

Olime parajasti Viimsi Keskuse juures, sest ma pidin korra poodi minema ja kuna ma just enne olin jätnud Martini päris mitmekümneks minutiks autosse ootama kuni ma kunstipoes käisin lastele guašše ja pabereid ja endale igast kaartide tegemise asju ostmas (sest Mari ja Marie kinkisid meile kunagi kinkekaardi ja me olime just Mustamäel ja lapsi polnud ja ma sain rahulikult seal kõiki asju ise näppida), siis ta ei olnud eriti rõõmus, et ma jälle pidin korra poodi minema. Kaasa ta kaa ei tahtnud tulla, sest ta unistas hoopis kodus muruniitmisest. Igal juhul, olime siis seal keskuse juures ja siis ma mõtlesin, et ma võiksin ju koju hoopis jalutada ja samal ajal ka Martini vabastada. Sest kodu on  kuskil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja ilm oli ilus ja lapsed olid endiselt vanaema-vanaisa juures ja ma pole maideamisajast niimoodi lihtsalt kuskilt kuhugi jalutanud. Ja ma armastan jalutamist. Eriti selliseid pikemaid jalutuskäike, mida võib-olla siis ei teeks, kui kiire on. Aga teeks siis, kui tahaks lihtsalt jalutada. Vanasti jalutasime Heleniga mitmel korral Õismäelt Kakumäele ja mina Mustamäelt Hiiule ja Ülemistest südalinna ja linnast Mustamäele ja nii edasi. Sest lihtsalt nii mõnus on jalutada. Kui on aega. Ja kui ma saan jalutada normaalses tempos ja omavalitud suunas. Sellepärast ma ka oma kleidikestega jalutamist ei nimeta (veel) SELLEKS jalutamiseks, millest ma siin räägin. Sest mõni kleidike on veel selline muutliku suunaga meil.

 

Ja kui ma selle peale mõtlesin, et ma saan kohe peale poeskäiku koju jalutada, siis oli selline eriti põnevil tunne. Nagu reisile läheks. Mõnele on ikka päris vähe vaja, et elu oleks huvitav, eks. Niimoodi natuke moosivarganägu tuli pähe ka sellele mõeldes. Et mul on selline salajane missioon, millest teie keegi ei tea midagi, inimesed poes (kes lihtsalt piinlesid oma teadmatuses, ma nägin nende silmist).

 

Ja siis hakkasingi minema, mööda jalgteed, mida ma alati autoaknast näen muidu. Ja tõdesin, et nii palju armsaid maju ja aedasid ja taimi ja värki on meie koduteel, mida autoga või rattaga sõites ei jõua tähele panna. Ühe tänava lõpus oli isegi meri paista, aga ma ei teagi, miks ma pilti ei teinud. Jalutasin vist keskendunult. Selline maalolemise tunne oli. Vahepeal väljus mõnest väravast mõni laps, kes läks rattaga kuhugipoole. Nagu maal vanaema juures. Vahepeal vaheldusid väikesed paarikümneaastased retrosuvilad uute ja kõrgemate majadega. Oli lilli, oli kasvuhooneid, oli õunapuuaedasid. Aga ühtegi kana ma ei näinud. Võib-olla magasid.

Ja siis pool tundi hiljem jõudsin ma koju ja olin päris rahul endaga. Et ma sain sellise tśillimisjalutamise teha, et ma sain mõtteid puhata ja boonusena veel mõne (jäätise)kalori kulutada. Et ma sellisele lihtsale ja geniaalsele mõttele üldse tulin ja selle kohe reaalsuseks konverteerisin kaa. Nii väike asi, aga nii suur elamus! Premeerisin end jäätise ja mustikatega.


Laul, mis mind sel teekesel saatis (ja saadab põhimõtteliselt igal minutil (ka öösel) juba mitumitu päeva) on see.