Wednesday, July 6, 2016

Maakleidikesed, 2.osa: Kohaneme

Jõudsime ilusasti kohale ja elasime sisse kaa juba!
 
Teel Tartusse oli meil kõigest kolm pissipeatust ja üks Üheserahustamisepeatus, sest tema unistuseks oli saada toolist "äljaaaa", aga ma lubasin seda õnne alles kahekümneseitsme minuti pärast. Ja siis ta lõpuks jauras end kurvastusest magama.
 
Andsin heast südamest lastele šokolaadiga kaetud riisigalette. Kui vaatasin taha, siis seal istus Ühene, kellel olid reaalselt varbavahed ka šokolaadised. Turvatoolist rääkimata. Aga see 15 minutit rõõmu oli seda väärt!
 
Ühtlasi saime teel kutse lõunale Tartusse Ingi ja poiste juurde, mille me suurima rõõmuga vastu võtsime! Kuna me polnudki nende juures enne käinud, oli meie rõõm kohe eriti suur! Sõime ja mängisime ja vestlesime ja jätkasime rõõmsalt teed maapuhkuseni!
 
Teel jäid Kolmene ja Ühene magama ja tõusid kell pool seitse, mistõttu me sõime õhtust kell kümme ja uinusime kell 11. Ja sõime nii hilja osalt sellepärast ka, et me siin panime kleidikesi kappi ja nii.
 
Panime kleidid ühte kappi
 
Öö oli pime ja mõnus ja alguses isegi natukene kõhe, sest kui ma enne polnud mõelnud sellele, et ma olen ikkagi üksi lastega keset metsa ja mis erinevad ohud siin võiks varitseda (olgu öeldud, et ma olen omal ajal oma fantaasiat ka korraliku koguse õudusfilmidega rikastanud), siis keset ööd isegi natukene mõtlesin. Aga siis ma püüdsin endale sisendada, et tegelikult niimoodi elatigi ja elatakse siiani ja võib olla on siin hoopis vähem ohte kui kuskil linnas. Eks mõnes mõttes tekitas kõhedust see ka, et tegemist oli ikkagi esimese ööga võõras majas (keset metsa, eks. Kus naabrid on kuskil metsa taga). Ma usun, et täna on juba julgem. Sest vähemalt kummitusi, kellele me ei meeldiks, siin ei tundu elavat (või neid polnud täna kodus).

No comments:

Post a Comment