Maakleidikesed, 1. osa: Miks ja kuidas me valmistume mõnepäevaseks maapuhkuseks

On jälle kätte jõudnud aeg, mil minul tuleb kella kaheni öösel kotte (ja kotte ja kotte ja kotte ja kotte..) pakkida, sest homme (ehk siis nüüd täna, juba kohevarsti) topin oma kleidikesed autosse ja me sõidame seekord neljakesi oma maa- ja metsapuhkusele (abikaasa toimetab seekord oma toimetamisi). Ma kirjutasin ka juunikuu Sensas sellest plaanist suvel lastega kuhugi metsa ära minna metsamänge mängima ja puupliidil või lausa lõkkel süüa tegema ja kitarri mängima ja laulma ja üldse igasuguseid asju tegema, mida maal ja metsas tehakse (? ma ei tea ju kaa, ma lähen siis nüüd vaatan, mis seal teha annab)

Meie tavaar: keha- ja jalakatted Eesti suve moodi päevitusriietest talvejopedeni, 100% taimne toidumoon ja meelelahutus (pillid, raamatud, paberid-pliiatsid)

Asi sai alguse sellest, et ühel hetkel (täpsemalt joogas, kui ma ei mõelnud millelegi ja lihtsalt nautisin omaenda vaikust ja rahu) kangastus mulle selline pilt, kuidas ma olen oma tupsukestega kusagil kaugel metsas. Peamine, mis sellelt pildilt meelde jäi oli see, et me olime metsas neljakesi ja meil olid kleidid (muidugi) ja soe oli ja päike paistis okste vahelt. Ja ma unistasin edasi, kuidas me teeme seal igasuguseid lahedaid asju. Korjame oksi ja lehti ja kive ja teeme nendest skulptuure või noh, meisterdame. Mina jutustan hommikust õhtuni muinasjutte, keedan puupliidil putru ja pärast mängin kitarri ja laulan kaa veel. Käime paljajalu ringi ja kui vähegi soe on, siis viin meid kuhugi üksikusse järve (paljalt?) ujuma (kasvõi varbad).  Ja siis ma hakkasin mõtlema, et miks ma pole siis läinud nendega kuhugi metsa või maale majakesse, kui ma ju sellest pidevalt unistan. Selleks ei pea ju endale seda metsa ja maja ostma ju, et seda unistust päriselt teostada. Esialgu, vähemalt.

No ja kui sa ikka midagi hingest soovid, siis küsi ja seda antakse sulle kaa (ja muide, päris igasuguseid asju ka ei tohiks lambist soovida! Sest need võivad ju täituda täiesti omal imelikul ja ettenägematul moel). Nii ma siis küsisin ja kohe leidsin ühe armsa inimese, kes oli valmis mulle heast südamest pakkuma võimalust veeta lastega mõned päevad Eesti teises otsas tema imelises talumajas. Ja mina loomulikult ei kõhelnud üldse (ja põhimõtteliselt isegi ei kohkunud selle ees, et sinna tuleb kolm ja pool tundi sõita).

Tähelepanelikud lugejad võib-olla panid tähele, et sealsamas juunikuises kolumnis kirjutasin ka seda, et suvised linnapuhkused on jälle teistpidi toredad. Ja nii meil õnnestus ühendada need kaks ja meie plaan näeb ette, et me puhkame oma metsapuhkuse ära ja läheme otse edasi linnapuhkusele Haapsallu, seda juba täies koosseisus.

Ja siin ma siis jälle pakin (leidsin isegi selle käigus ühe koti, kus olid veel asjad meie eelmisest reisist. Puhtad, õnneks.), kell saab kolm öösel (tegelikult ma ju hoopis kirjutan praegu, mitte ei paki. Viil.) ja päike hakkab tõusma. Aga ma olen põhimõtteliselt valmis! Ainult ma tahtsin kirjutada ühe plaadi tee peale kaasa (sest ma armastan teha reisidele plaate kaasa, mis pärast väga kenasti koos piltidega seda reisi meenutama jäävad), mis vist jääb tegemata . Võib olla hommikupudru ajal õnnestub mul see kuidagi ära teha. Aga kui ei õnnestu, siis meid saadavad seekordsel reisil Kali Briis (kes saatis meid ka Belgias) ja I Wear Experiment ja ilmselt ma leian midagi toredat veel.

Ühesõnaga, ma lähen nüüd ikka magama, et olla hommikul reisirõõmus. Ja püüan meie tegemisi metsa, puupliidi ja kitarriga ja Haapsalu linnaga ikka ka jooksvalt vähemalt pildis kajastada kleidikeste Facebooki-lehel!