Meie päris korralik Pipisünnipäev ehk jälle pidu

Mul on natuke imelik jälle sünnipäevadest ja tähistamisest ja pidutsemisest kirjutada, aga no kuidas ma saaksin seda varjata, eks. Seda on ju mu näost näha! Ma võin põhimõtteliselt lubada, et vähemalt (oma) laste sünnipäevadest ma nüüd mingi aasta aega enam ei kirjuta. Vahepeal tuleb minu sünnipäev ja võib olla siis sellest natuke, aga see on alles kevadel. Ja ma vahepeal kirjutan siis jälgede segamiseks muudest asjadest (nagu jõulud! Nendest saan rahulikult ju mingi kuu aega kirjutada!).

Ühesõnaga. Sel aastal tähistasime laste vananemist sellise päris korraliku suurusega Pipipeoga. Kuna meie kleidikestel on kõigil sünnipäev sügisel, siis mängib ühe suure peo korraldamine päris ilusti välja. Eelmisel aastal pidasime ka ühe haldjaliku ühispeo, aga see oli ulatuselt natuke väiksem puhtalt sel põhjusel, et pidu toimus Marukaru kunstitoas ja sinna kunstilaua ümber mahtus piiratud arv lapsi. Seekord olime aga targemad ja valisime kohe eriti suure ruumi, et mahuks nii palju sõpru kui võimalik!

Pipipidu sündis kuidagi loomulikult/pooljuhuslikult mingi jutu sees ja mina terane pliiats (varras?) haarasin kohe sellest kutsuvast teemalõngast kinni. Kuna kõik need väikesed tüdrukud minu ümber hakkasid Pipipeomõtte peale silmist ja igalt poolt särama, ei pidanudki ma nagu rohkem eriti pingutama. Peale selle, et see kõik tuli ära ka korraldada. Leidsime oma Pipi, keda kehastas minu nunnude tantsutunniõpetaja (mis oli eriline hitt ja imeline valik, sest esiteks, minu üsna häbelikud neiud tundsid end temaga kohe koduselt, ja teiseks, ta on lihtsalt nagu sündinud Pipi (äkki ongi?)), tellisime kolme Pipiga tordi, meisterdasime Pipi tegelastega suupistetikke, kleepisime kleitidele lappe ja lõikusime vanikuid ja.

Peo ettevalmistused läksid üldse sel aastal kuidagi libedalt (tavaliselt ma olen pinge all närvis nagu mingi, ma ei tea? närvis inimene?) - küpsetasin terve hommiku falafleid ja hakkisin kartulisalatit ja pakkisin toitusid ja puuvilju ja köögivilju ja anumaid ja kanne ja küünlaid ja tapeedirulle ja kogu ülejäänud elamise kastidesse ja kottidesse ja jõudsin isegi poest asju juurde tuua ja pärast kõik inimesed siin riidesse kaa veel aidata! Ainult kohapeal oleksime vist ideaalses maailmas ettevalmistusteks veel mõne lisaminuti võtnud. Kuigi tegelikult jõudsime kõigega enamvähem valmis, siis oleks tahtnud lisaks veel sellist vähemalt kümneminutilist pausi, et enne külaliste saabumist kõik üle vaadata, sisse ja välja hingata ja nii. Samas me jälle võitsime aega sellega, et korraldasime peo sellises kohas, mida keegi normaalselt üles ei leidnud. Lasime mõne ümberkaudse tänava ka veel remondiks kinni panna ja alguskellaaja sättisime sellisele ajale, et võimalikult pime oleks. Õnneks need, kes ikka väga tahtsid tulla, leidsid peo kenasti üles. Isegi meie Pipi.

Pipi (Piret Heatujustuudiost) tõmbas lapsed ikka kogu täiega teemasse sisse! Isegi suuremad lapsed möllasid seal ja lasid oma sisemise lapse (ja Pipi) täiesti vabaks! Ma oleks isegi tahtnud seal hüpata ja karata, aga kuna meie Kahene tundis end sel meeleolukal peol kindlamalt teistele ülalt alla vaadates, siis veetis ta põhilise osa ajast minu puusal ja minu puusad ei jaksanud kümne lisakiloga limbot tantsida ja muid selliseid asju teha. Aga juba eemalt oli ilus seda head energiat ja siirast rõõmu vaadata! Ja kui Neljane hommikupoole läbi une õndsalt "Pireeeet.." sosistas, sain kaa jälle aru, et kõik oli õige. Aitäh jällegi, Piret!

"Paaalju õõõnnnneeeee teileeeeee!"

Sel aastal oli meil täiesti taimne siseruumipiknik ja gluteenivaba vegantort, millele joonistasin ise Pipid, mis prinditi niimoodi tordile ilusasti peale! Tort maitses tõesti nagu taevas, hoolimata sellest, et ta oli vaba sellistest erinevatest harjumuspärastest tordiainetest nagu nisujahu ja piimatooted ja muna. Ja jube ilus oli ju kaa! Tervitan siinkohal eriti toredat, sõbralikku ja vastutulelikku Helena´s Bakery´d! Ma arvan, et me ei pea enam ihupagarit otsima (sest vahel tahaks, et keegi teine küpsetaks! - päris tabav reklaamlause ju!)!

Pidu kulges väga meeleolukalt ja sai nii kiiresti läbi, et mul võttis pärast veits aega, et aru saada, et oligi nüüd siis see pidu ära. Nii palju toredaid suuri ja väikeseid inimesi tuli kokku ja saal oli õnne ja rõõmu täis nagu ühel sünnipäeval võikski olla. Nende peale, kes tulla ei saanud, me mõtlesime ka ja teiega pidutseme siis kui pidutseme, onju!

Oma (suuremaid) lapsi nägin ma põhimõtteliselt enne pidu ja siis peale pidu (sest Kahene, nagu ma mainisin, pidutses üldiselt mu puusal ja teised kadusid lihtsalt oma sõprade ja möllu sisse ära. Okei, tegelikult mulle meenub, et vahepeal ma lõikasin neile torti ka), kui nad olid end soodaks väsinud ja sellest ka märku andsid nii et seda oli keeruline mitte märgata. Aga samas oli see selline suurest rõõmust tulenev kurnatus, mis neid (ja meid) valitses ja see nagu ei olnudki nii hirmus kui võiks ette kujutada (Kolm väikest tüdrukut. Peale elamusterohket pidu. Kell kümme õhtul. Ja nende väsinud vanemad.). Foon oli ikkagi kokkuvõttes positiivne. Seda on mul muidugi hea siin tagantjärele rääkida, mil kõik ümberringi vaikselt magavad,

Kui enam ei jaksa isegi pilti teha, aga ema soovitab tungivalt

Ja kui me natukene nagu lootsime, et kõik lapsed jäävad pärast koduteel autos magama, siis seda küll ei juhtunud. Kahene laulis meile heledaid laulukesi ja teised hoidsid lihtsalt silmi nii lahti kui võimalik, sest ma olin neile maininud, et kui keegi autos magama jääb, siis me avame kingitused hommikul. Keegi. Ei jäänud. Magama. Magama mindi siin kell 23.43, peale ametlikku kingitusteavamisetseremooniat. Mille tulemusena tõusti alles kell kümme hommikul. Tegelikult on patt kurta!

Ettenägematu öine kingitusteavamine

Pika peojutu kokkuvõtteks tahan ma kõigile asjassepuutuvatele (sealhulgas iseendale, abikaasale, lastele) suure ilusa aitähi öelda. Aitäh! Oli vägaväga tore pidu toredate inimeste ja pipide keskel ja maidea - järgmisel aastal siis jälle, jah (tõenäoliselt ilma pipideta)?