Tuesday, April 4, 2017

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et märtsis ma siin peatust teha ei jõudnudki! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.



Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!


Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!





No comments:

Post a Comment