Kirjutama ajendas mind aga meie väike eksperiment, mis praegu on saanud elustiiliks juba peaaegu et. Nimelt, otsustasin, et me ei vaata lastega enam kodus telekat ja multikaid. Üldse. Eelloona võin mainida, et ega me enne seda ka nüüd teabmispalju ei teinud, aga ikka korra (vahel ka kaks!) päevas me midagi vaatasime. Ja mingiks hetkeks oli meil juurdunud rutiin, et igal hommikul kohe peale ärkamist võtsime oma puuviljakausi ja istusime teleka ette, kus lapsed võisid siis ühe multika või filmi või midagi valida (multikakanalitest või arvutist/tahvlist me ei ole kunagi multikaid vaadanud, meil oli pigem selline väike kuhi dvdsid ja mõni salvestatud Bullerby laste film või kontsert. Perepidu oli ka hitt.) ja mina sain natukene kas töötada või niisama arvutist midagi lugeda või üldse kuskil toimetada. Mingil hetkel hakkas mind kõik (peale puuviljakausi) selle rutiini juures häirima. Esiteks juba see, et hommik algas ekraanide ees. Teiseks see, et ma ei olnud viitsinud mingit paremat rutiini sisse viia. Kolmandaks see, et kui multikaaeg läbi sai, olid kõik kuidagi hajevil ja üldse mitte sellised rõõmsad ja hommikust tegutsemisindu täis (ma tean nüüd päris hästi, mis see on :)). Neljandaks see, et ma muutusin nii mugavaks, et multikas tundus nii lihtne variant, kui midagi oli vaja ära teha nii, et lapsed oleksid rahulikud (pesu pesta või midagi kirjutada või koristada või süüa teha või ennast pesta). Ja viiendaks see, et lapsed ise muutusid nii mugavaks, et kui parasjagu mingit head mõtet pähe ei tulnud, küsisid nad kohe multikaid (ja ei olnud nii, et kui ma ütlesin, et ei saa, siis nad jooksid rõõmsalt mängima).
Nojasiis ma sattusin lugema vist kellegi blogi või mingit artiklit selle kohta, kuidas kodus laste aega sisustada, mis mind kuidagi sütitas. Õnneks on mind üsna lihtne sellistel teemadel sütitada, mispärast ka see blogi ju sündis! Pluss see, et kuna lasteaia algus hakkas lähenema, uurisin aina rohkem waldorfpedagoogika kohta, mis ka väga kaunilt selgitas, miks ekraanid head ei ole. Pluss veel see, et ma ju tegelikult teadsin seda kõike, aga ei olnud lihtsalt viitsinud sellega tegeleda.
Eksperiment "me ei vaata enam telekat" algas spontaanselt augusti alguses. Minu imelist plaani soosis ka suvine ilm, muidugi, sest siis oli pidevalt nii soe ja mõnus, et kesse ikka toas viitsis olla. Ja telekas on meil sellises üsna hämaras nurgas ka. Ühel vaimustaval suvisel hommikul tõusime, pesime hambad ja valisime kleidid nagu tavaliselt ja siis kutsusin lapsed puuviljakausiga terrassile, kus meil on suviti päeval selline suur tekk maas. Valisime koos ühe raamatu ja hakkasime lugema. Plaan toimis nii hästi, et ma pidin seda juttu lõpuks viis korda lugema (ja mitte ainult sel hommikul). Aga kõik olid rahul. Ja põhimõtteliselt oligi uus rutiin sisse seatud. Sest mitte keegi ei küsinud edaspidi enam multikaid (eriti). No vähemalt hommikuse raamatulugemise ajal mitte. Päeva jooksul tuli ikka paar korda vaikselt mainida, et me multikaid ei vaata, sest nii palju muud toredat on teha ja õues on mõnusam ja loeme parem raamatut ja nii edasi. Ja mitte igakord ei vastanud lapsed mulle:"Jah, ema, Sul on tuline õigus!". Aga pean tunnistama, et see läks tõesti valutumalt kui ma olin ette kujutanud.
Kõige paremini on telekat asendanud ikkagi raamatulugemine ja muinasjuttude jutustamine (viimase aja hitt, inspireerituna waldorfpedagoogikast), aga aja jooksul on see vaikselt aina rohkem asendunud nende omavaheliste mängudega, mis mind veel eriti rõõmustab. Ja praegu on selline periood, et hommikul veab Neljane Kahese juba peale kleitide valimist kuhugi mängima ära ja mina jään nõutult keset kööki seisma. Ja hakkan siis, maidea, koristama (mis on minu jaoks, muide, täielik lõõgastumine). Või lugema (on ka muidugi lõõgastav:)).
Mis mind selle eksperimendi juures veel hämmastas, on see, et peale selle, et nad enam ei viitsi isegi multikaid küsida, leiavad nad endale terve päeva jooksul nii palju tegevust, et ma praktiliselt (prak-ti-li-selt) ei pea isegi aitama. Nende mängud kuidagi sünnivad jooksvalt. See muidugi ei tähenda, et mina võin õndsalt terve päeva omaette lugeda ja tshillida - me ikka loeme ja joonistame ja teeme süüa ja värki koos, ja nad vahel vajavad sellist initsiaatorit, kes neid mõne uue ja huvitava mänguotsa peale aitaks. Aga olles juba suuna kätte saanud, läheb kõik nagu iseenesest ja mänglevalt edasi ja mina jään jälle (aina vähem)nõutuna kööki seisma. Ja kui ma tahan pesema minna või koristada või midagi, siis ma lihtsalt võingi seda teha (no eks ikka õige ajastus on ka oluline). Ja nad tulevad aitavad koristada või räägivad minuga duśiruumi ukse vahel juttu, kui nad viitsivad. Nii et mulle tundub nüüd tagantjärele, et see multikaõlekõrs oli pigem minu genereeritud lahendus olematule probleemile.
Tükk aega oli meil see ahvatlev dvd-kuhi endiselt riiulis nähtaval. Vahel keegi käis neid näppimas, aga jäi ka eitava vastusega rahule. Mingil hetkel pidin kuhja siiski ohutusse (ja teadmata) kaugusesse teisaldama, sest avastasin, et kuna ma lapsihoidvatele isikutele oma eksperimendist ei rääkinud, oskasid lapsed väga elegantselt neilt siiski multikad välja pressida. Nüüd, mil kuhja enam pole ja lapsehoidjad on ka meie uuest elustiilist teadlikud, ei ole muidugi enam mingit probleemi ja keegi isegi ei küsi neid enam (minu teada, muidugi). Ja kõik on õnnelikud (minu teada, muidugi).
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et ma tegelikult ei ole mingi multikavihkaja, sest Bullerby lapsi, Lammas Timmyt ja Kasperit ja Emmat vaatasin ma ise ka päris hea meelega. Pigem tahtsin ma lihtsalt muid tegevusi rohkem esile tõsta ja proovida, milline elu ilma ekraanideta välja näeks. Meie eeliseks on kindlasti see, et ma olen kodune, meie lapsed on meeldivalt noored veel (ja neid on mitu) ja ma ise ei ole juba aastaid päeval telekat tööle pannud, mistõttu selline karsklus pole ka minu jaoks mingi probleem. Külas ma telekat kinni panema ei lähe (üldiselt :)), kui, siis püüan oma lapsed muule tegevusele suunata, kui võimalik, aga seda ka pigem sportlikust huvist selle vastu, kas ja kuidas see õnnestub. Ma ei tea, kui kaua me sellist nulltolerantsi kodus rakendame - ma pole sellele mõelnud. Kõik toimib ju praegu, seega ma ei näe hetkel mingit põhjust midagi muuta. Pigem vaatame jooksvalt, aga ma siiralt loodan, et sellist igapäevast multikavaatamist pole (eelkõige mul) siis ka edaspidi enam vaja ja me saame oma toimetused toimetatud ja mängud mängitud ka ilma nendeta. Mul on kerge dilemma seoses saatega Perepidu, sest see on ju selline laulusaade ja pani lapsed teleka ees tantsima ja see ehk tuleks kasuks - aga samas, nad tantsivad ka niisama, kui haarav muusika mängib.
No comments:
Post a Comment