Suvemoud ehk kuidas me lihtsalt puhkame ja mis me teeme ja endast mõtleme

Suvi saabus küll juba maikuus, aga päriselt puhkama saime hakata juunis. Joogatundide hooaeg sai läbi, lasteaed sai läbi ja nüüd saame olla kodus nii, et tõesti, mitte keegi ei pea mitte kuhugi minema. No peale Martini. Ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Et lihtsalt võingi terve päev mullaste jalgade ja sõrmedega ringi käia või koristada ja sorteerida igasuguseid kogunenud asju. Tähtajatult. Ah, ma olen neid aegu igatsenud. Vanasti olidki kõik ajad sellised. Siis, kui mõni laps oli beebi. No okei, kõik päevad ei olnud sellised, aga selliseid päevi oli palju rohkem. Selliseid kulgemisepäevi.

Terrassitśill

Loomulikult teades ennast, siis see romantika kestab mõnda aega ja siis muutub tüütuks ja lõpuks tahaks juba igale poole minna ja igasuguseid asju teha. Aga suvi ju. Igal pool ongi igasuguseid asju teha ja igale poole minna! Mul on veel sada asja sorteerida, sest ma olen seda tüüpi, et igasuguseid asju on vaja igaks juhuks alles hoida. Mis teeb sele minimalistliku elamise jube keeruliseks. Aga ma pingutan. Sest ma ei ole ju õnnelik selle asjadehunniku keskel. No ma mõtlen nende kuhugi kogunenud asjade keskel, mis käivad hoopis kusagil mujal. Või mida pole üleüldse vaja. Ma ei saa aru, kust nad üldse tulevad. Aga ma tunnustan end, et ma olen juba niimõnegi sahtli sorteerinud ja niimoodi vaikselt ükshaaval saan seda teha ka siis, kui meil on rohkem tegemisi.

Kui mul viis last oli

Homme ongi meil algamas selline nädal, mil ma viin oma kleidikesed metsa (mis tähendab ka seda, kodus on oluliselt vähem inimesi segadust kokku keeramas!). Võtsime väikse majakese keset Eestit ja läheme lihtsalt ära. Puhkama. Olema. Ma olen kogunud kokku ideid, kuidas looduses ja looduslikest materjalidest igasugust kunsti teha ja mõnusaid taimseid retsepte. Selline loodusritriit, ühesõnaga. Tahaks seal jällegi palju koos toimetada, jalutada ja lihtsalt koos aja maha võtta. See mõte on mul igal aastal ja igal aastal oleme me ka kuskil käinud, tavaliselt Lõuna-Eestis. Nüüd siis avastame Eestit keskelt.

Vahepeal käisime Martiniga kahekesi Barcelonas linnapuhkusel, kus lugesime raamatuid, jalutasime kümneid tuhandeid samme, sõime ja magasime millal tahtsime. Selline unistuste puhkus lapsevanematele. Ei saa kurta. Viimati käisime täiesti kahekesi reisil üle kolme aasta tagasi. Barcelonas võtsime endale ühe laheda katuseterrassiga korteri Airbnbst ja siis lihtsalt jalutasime mööda linna ringi, sõime saia ja jäätist ja vaatasime asju, mis olid vaatamist väärt. Ainult lõpuks ma tundsin, et selline linnaelu on ikka väsitav. Eriti nüüd, mil ma olen oma tööelu ka kodukülla ületoonud ja linnas peaaegu et ei käigi enam. Seal oli see linnaelu ju veel sada korda linnalikum oma kohvikute ja inimhulkade ja sagimisega. Ja kohvikud olid alati inimesi täis, kes elavalt vestlesid. Ma tundsin end täieliku põhjamaalasena, kes tahaks oma eraldatud metsa tagasi. Aga ei, no me olime seal viis päeva ja see oli paras aeg, et seda linnaelu ja melu nautida. Sest see on ju ikka ütlemata põnev ja kirju.

Elamused Barcelonas - lugemine terrassil, turg ja vintagepoe pulmakleidivalik

Ja siis lõpetas meie esimene beebi lasteaia ja valmistub nüüd kooli minema, näidates pidevalt kui valmis ta selleks on ja kui suureks ja asjalikuks ta on kasvanud. Peaaegu iga päev tahaks nutta. Nii ilus. Ja nii põnev! Täiesti uus ajajärk meie elus! Beebi läheb kooli!

Sellega seoses jõudis mulle kohale, et lõpp on nädalasisestel spontaansetel päevatrippidel kuhugi Haapsallu või Tartusse, sest inimene peab ju iga päev koolis olema. Aga no mis Sa teed. Pealegi on Emili kool nii lahe, et ma tegelikult ei kurvasta eriti (lisaks on mul ju veel kaks last, kelle graafik lubab spontaansust!).

Ja lõpetuseks pean ma märkima, et mul on siin olnud selline suur soov kirjutada hoopis rohkem iseenda mõtisklustest igasugustel teemadel, mis ei ole tingimata kolme kledikesega seotud. Ja ma pean aru, kas teha seda nüüd siis hoopis eraldi blogis. Sest siin ma tahaks ikka hoida lugusid ja elamusi seoses lastega ja vanemaksolemisega ja niimoodi. Aga ma pole veel selgusele jõudnud. Või olen, aga see õige bloginimi on kuskil kanalites kinni.