Ja niimoodi me siis nüüd kohaneme oma uue hooaja rütmiga siin - mina käin joogas ja annan tunde ja käin laulmas ja lapsed käivad vahepeal lasteaias ja tantsutunnis ka (aga Viiesel on vist mingi probleem selle rütmiga ikkagi, sest tal õnnestus juba köhaseks jääda). Hooaja teise nädala lõpuks tunnen, et kõik on nii nagu peab (kui veel Viiene ei köhiks). Kõik on paigas ja ma saan mõnusalt selles sügiserütmis kulgeda.
Et kõik ei oleks liiga lihtne ja pehme ja kaunis, siis meil vahetatakse kööki siin ja viimased nädalad valmistame me kõik oma road esikunurgas. Mis alguses tundus eriti hirmsana, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa ära harjunud. Nagu ka sellega, et taldrikud käivad voodi all ja õunad lastetoa põrandal. Ja et nõudekuivatusrestiks on mähkimislaud (mida meil ei ole enam vaja eesmärgipäraselt kasutada, sest meil ei kanna enam mitte keegi kodus mähkmeid! Kes oleks seda ette kujutanud, et selline aeg võib ükskord saabuda!). Ja et söögiajaks tuleb legod laua teise äärde kokku lükata. Ja et kooki ei saa teha. Aga ärge muretsege, lõpp juba paistab (enam ei olegi auke seinas!) ja võibolla saame juba Kolmese sünnipäevaks uues ahjus kooki küpsetada (või Viiese. Või Ühese. Või jõuludeks)!
Kööginurk
Aga lõpetuseks, miks peaks kellegi lemmikaastaaeg olema sügis, te küsite? Sest õunad. ÕUNAD! Ja täna lõppes ühtlasi pidulikult ka mu kahe(ja poole)päevane õunapaast! Ma tunnen end nüüd puhtana nagu.. mingi puhas asi!
No comments:
Post a Comment